Postimees online: surnud merikotkaste kollektsioneerijal silm särab!

Hurraa, juba viies surnud merikotkas! Postimees esitleb:

Euroviisust. Väga lühidalt

Vaatasime niinimetatud kontserdiosa. Meenutas ühte teist aega ja ühte teist ajastut. Meelde tulid rahvakunstiansamblid Kremli Kontsertide Palees. Liiduvabariikide parimad pojad ja tütred tantsimas.
Üks kalkun läks sujuvalt üle järgmiseks. Üks arusaamatu tekstiga niinimetatud laul asendus järgmisega. Jne.
Priit Pajusaare kommentaariga "see on nagu rahvale sussi sisse laskmine" tuleb vist nõustuda. No ei olnud naljakas.
Tõesti tekib küsimus, m i l l e k s me rahvusringhääling seda raha kulutab. Sama papi eest saaks korraliku sarja saateid või nii. Siinkohal ei mõtle ma Ühes Mustas Mustas Toas Istus Musta Näoga Raadiohääl- stiilis publitsistikat. Ma mõtlen korralikku värki, mis haarab, on 16:9 formaadis ja mine tea, õpetlikki.
Või siis tehku massiline reklaamikampaania: ära vaata telekat, mine metsa. Või midagi.

Mõrad süsteemis. Normaalne?!

Lõppeval nädalal olen korda mitu leidnud end küsimas (ilma igasuguse retoorikata, mõnevõrra resigneerunult): "kas me sellist Eestit...?"
Meditsiinisüsteem, mai äss.
Express Post, mai äss.
Kodanikujulgus, mai äss.
Janiiedasi.

Kas saab pidada normaalseks olukorda, kus neljakuuse, raskelt haige imikuga (hingab, see-eest mitte väga hästi, sülgab tatiklompe ja nutab lakkamatult)- ei ole kuskilt abi otsida?!
Meiega nii just juhtus. Õigemini, see on meil nüüd omal nahal ära proovitud.
Ette rutates, ellu jäime, tänu jumalale.
Ma ükskord ei ole see potitatud mamma, kes iga lapse köhatuse peale kiirabisse helistaks. Köhatuse järel jään ootama teist. Ja siis võtan appi vanaemade tarkused. Mee-ja viinamähise rindkerele, islandi sambliku tee, hanerasva, värske õhu, jne.- näiteks.
Ja kui see kohe ei aita, siis tean, et looduslike abivahendite toime ongi aeglasem, see-eest tõhusam kui "võtan-ära-sümptomid" lubrikantidel jms. käsimüügis leiduval sodil.
Seega, ravin vaikselt ja ootan, kuhu tuul pöörab.
Vot meil oli kolmas päev ja siis alles asi hulluks läks. Ehk siis, see köha, mida me 2 päeva ravisime, osutus eelmänguks. Põhirõõmud alles tulid. Paari tunniga ja ägedalt. Päeval helistasin meie (tasulisele) lastearstile (oma perearsti pole mul ju mõtet imikuga koormata, ta ütleb, et parem, kui spetsialist tegeleb, ja suunab mind nagunii pediaatrile) ja rääkisin meie loo. Ta küsis, kas saame järgmise päevani koduste meetoditega hakkama ja andis järgmiseks päevaks aja. Ning paar lisasoovitust, mida teha, et lapsel parem oleks.
Õhtuks oli asi nii käest ära, et helistasin igaks juhuks arstile uuesti. Paraku ei saanud ma teda kohe kätte; helistasin siis Mustamäe lh valvetuppa, rääkisin, mis lapsel viga ja kas nad võtavad vastu.
Kõigepealt sain natuke pahandada, sest neil seal on erakorraline, mitte nohu ja köha- sest ma just nii ütlesin, et lapsel on nohu, köha, hingab, aga viletsalt, palavik ja väljanägemine väga kehvake. Ja nemad soovitasid perearstile pöörduda. Ütlesin siis, et mul on lastearst see ja see, et käime otse tema juures.
-Ah, te olete Fertilitas. No mis te siis siit üldse tahate? -Ei, ärge sõitke siia, võtke oma arstilt saatekiri ja siis me vaatame, kas saate homme konsultatsioonile või hiljem.
... õnneks sain ma meie arsti kätte, kes kuulas mu jutu ära ja ütles: "Mida paganat, muidugi minge kohale! Ma helistan sinna ette."
... nii meid Mustamäel ette võetigi: "Ahah, teie arst helistas ja leppis kokku jah, palun tulge edasi."
Laps vaadati läbi, öeldi, et nii väiksele suurt rohkem teha ei saa kui ma juba teinud olen, kästi panna Panadol-küünal kodus ja oodata, küll paraneb.
No selle Panadoli saime palumise peale ikka sealsamas juba, ja teise koju kaasa ka. Ja nina tõmmati titel ka masinaga puhtaks. Mispeale, tõepoolest, ta olukord silmnähtavalt paranes.
Edasi olemegi ise hakkama saanud, nii kõrge palaviku mahavõtmisega, kasutades jahedat veemähist jne., kui nohuga- mida jõleda karjumise saatel regulaarselt ninast välja peseme; kui kõige muuga, mis ühe haige lapse ravumisel ette tulla võib. Köha osas tuleb loota, et see kuskile edasi ei roni. Noh, kõik nagu tavaliselt, eksole.
Aga jube tunne on ikka. Sest, mis on, kui on midagi tõsisemat... kopsupõletik näiteks? Kas siis ka pean panema kodus diagnoosi, saama arstilt saatekirja ja minema erakorralisse ootama, mil vabaneb mõni koht? Sest tuugalt täis see haigla oli, nii nad ütlesid.
Haigla seinal oli kiri, mis tuleb kaasa võtta, kui haiglasse minna. Mh seisis seal "ühe päeva söök, mähkmed lapsele". Ja allkorruse WC oli päris räämas...
Ma mäletan teistsugust lastehaiglat.
Arstid-õed olid küll toredad, ei ühtegi etteheidet, arst ainult oli nii väsinud, et silmad vajusid kinni ja vahepeal ta vabandas ja käis silma peale vett panemas...

Express Post suutis lumeilmadega traditsiooniliselt pikendada eriolukorda just nii kaugele kui neile meeldib. No et eile ei tulnud lehte, jumal temaga- hommikul oli tee lahti ajamata ja õhtul pimedas ei hakanud nad enam tulema. Kohalik postiljon küll käis ja tõi kirju jms.
Täna tuli kohalik postiljon hommikul pool kümme. Keda ei tulnud, oli EP. Minu eilne Postimees ja tänane...
Helistasin siis, sest külamammid tulid küsima, kas mina tean, kus nende Kroonikad ja Õhtulehed. EP teatas, et neil on kirjas, täna kanne viibib. Eilse Postimehe kohta pandi mulle pretensioon, mammidel käskisid ise helistada.
Õhtul seitsmeks polnud ei eilsest Postimehest ega tänasest Express Postist lõhnagi. Helistasin uuesti. Tuleb tunnistada, meeldiv, see-eest tore teenindaja teiselpool. Sama nõutu kui minagi. Tuhlas natukene arvutis ja leidis, et eilsele pretensioonile (Postimees puudub) on ilmunud vastus: "paksu lume tõttu laialikanne ebaõnnestunud." vms.
Ütlesin siis, et olukord sihandne, kõik toimib, elu käib, teed lahti, lapsed koolis käinud, autod sõitnud, kohalik postiljon mõlemal päeval käinud... seepeale arvas meeldiv naishääl "no ju siis kuskil mujal jäi lumme kinni, me siit arvutist kohta ei näe."
Vot sellised lood siis.

Ja kolmas asi on, et tehtagu siis juba! 40 000 inimest on vaja! Meie külas tuleb vinget kihutustööd teha, valdki Harjumaal ainsana häbiväärselt hall... Kollased Sandaalid on igal juhul kohal.
Võibla siis tuleb ka julgus lauslollusele, ületarbimisele, alusetule rikastumisele, korruptsioonile jms. vastu astuda. Võibla.

Tee nagu Express Post, 2008

Postkastis oli täna ümbrik Express Postilt, üleskutsega tellida Eesti Ekspress pooleks aastaks või sõlmida otsekorraldus: "Kallis naine ja Sinu mees! Teie kodus on käinud Ekspress ja te mäletate kui ilusad ajad need olid. (...) "Järgneb kaks rida ulguvat halamist ilusa elu teemal.
Suurelt ja punaselt: "Naistepäevast alates tuleb Ekspress koos Anne või Auto Bild Eestiga!"
Edasi soovitatakse vormistada naistepäevaks EE tellimus ja ajakirjade tutvustus, viimane lõik räägib heast mehest, kes loeb ka naistepäeval. (Kahtlustan, et kopiraidi on teinud EP tütarlaps liblik und luuletaj). Jne.jne.jne.

Kenasti kriitpaberil paneb Express Post omadega järjekordselt puusse- mul nimelt on Ekspress otsekorraldusega tellitud juba kurat teab, mitu aastat.
Hiljaks jäi Express Post. Otsustasime, et loobume Ekspressi tellimisest sootuks, internetis kõik üleval, kriitpaber ei idane ega mädane ja üldse- miks peaks minu pärast keegi puid maha võtma?!
Kui ikka leheta elada ei suuda, eks siis jaluta raamatukokku ja loe seal.
Uuskasutus on teema. Võin saabunud reklaamlehekese soovijale lugemiseks edasi anda. Postikulu läks asja ette, raske raha eest saabunud ümbrikku saab kaminas täitsa vabalt põletada.

Ja viimaks EP nõuanne naistele, kes otsivad oma mehi, aga on ära unustanud, et...
"Iga naine teab, et kui mees ostukeskuses kaduma läheb, siis võib teda leida ajakirjade leti juures Eesti Ekspressi või Auto Bild Eestit sirvimas. "

Näljasurm Eesti moodi

Vikris oli just lugu Meremäe ja Misso rahvast, kes alates märtsist jäävad ilma autolavkast. Seni on Võru Tarbijate Ühistu seda elus hoidnud, nüüd siis lööb reaalsus valusasti pähe.
Lähim kauplus hakkab olema Obinitsas.
Vanurid, kelle jaoks lavka on ainus (tõsi, kallim) võimalus iganädalasi sisseoste teha, peaksid nüüd kas ära kolima või välja surema.
Nii saavadki Missos ja Meremäel kokku meie sotsiaal-ja regionaalpoliitika: tee tööd ja teeni hästi, osta auto ja ela kus tahad. Oled vana, väeti või vaene- vaata ise kuidas saad.
Meremäe ja Misso ju Võrugi poolt vaadatuna ääremaad. Lavka pidamine toob aastas ligi 400 000 krooni kahjumit- tahate lavkat, makske kinni, kuradi maarahvas!

If kindlustus, minu tagapool nimetatud organ!

Kohustuslik liikluskindlustuse poliis- siiani on If selle kenasti postiga koju saatnud, pärast seda muidugi, kui papp on nende kontole laekunud.
Detsembris, palun väga, saadeti see mulle ette hoiatamata e-mailile.
Et laadige endale akrobaat ja vaadake, me saatsime teile poliisi...
Mitte sõnagi, et ma peaks selle välja trükkima.
Või et ma ei tohi seda e-maili kustutada.
Või et ma peaksin manuse salvestama.
Või et ma...
Mul lihtsalt ei olnud varem aega If kindlustusele vastata. Täna oli. Ma ei kavatsegi seda poliisi välja printida. Ma tahan, et nad seni, kuni viimane politseinik EV-s tunnistab elektroonilist andmebaasi ja lubab mul dokumentideta võõras linnas ringi sõita (sh. liikluskindlustuspoliisita), saadaksid selle poliisi mulle o m a kulu ja kirjadega väljatrükitult ja postiga koju. Nii nagu siiani.
If kindlustus, minu tagapool nimetet organ! Kus kurat on mu kindlustuspoliis? Parem oleks, et politsei mind kinni ei peaks enne kui see poliis, küll hilinemisega, minuni on jõudnud.

Olen jah, mõnes asjas põhimõtteline. Mille kuradi pärast ma maksan neile, kui nad ei vaevu enam isegi printeritahma kulutama?

Neste avalike suhete juhil pole seekord mõtet vastata.

Möllab rom ja mees hüppab korterist alla

Allikas: täanne EpL olnine.

Autorikaitse prohmakad

Räägin nii, nagu asi oli.
Esimene prohmakas.
Üleeila. Helistas mulle njummi tsibi (arvake ära, kelle blogi ma lugemas käin salaja ja pimedas, eks...) Hansapangast ja hakkas aeglaselt, see-eest segaselt seletama midagi autori õigustest. No et tema olla kuulnud, et mina olen "autori õigused". Jajah.
-Mis te siis tahate?
-No tahaks laulu kasutada.
-No a miks te ei pöördunud EAÜ-sse? Mul nendega leping, asi selge und lihtne, kõik paprid-värgid olemas.
- No a mulle öeldi, et peab teiega rääkima. Et teil on autori õigused.
- Jajah. Ma ei tea, misasi see on, a ma annan teile phmtlslt loa (koos vabandustega, et mul on hetkel väga kiire ja pöördutagu EAÜ-sse, küll nemad helistavad juba), teil nii auväärt asutus, küllap siis on vaja kui on vaja.
Njummi tsibi tänas ja pöördus.

Päev hiljem saan njummilt uue kõne, veel vaiksema häälega, veel paluvama. Et EAÜ olla ta saatnud minu juurde tagasi, kuna neil fragmentidele õigust ei ole.
Et nagu mismõttes fragmendid...
- No alguses me kasutaksime tekstifragmente ja hiljem muusikat ka.
-Mis tekst??? Kodulaulu tekst pole ju V kirjutatud!
-Aga mulle öeldi, et on. Ja me tahaksime kasutada seda "kodu see ei ole koda..."
-OODAOODA, see pole ju ÜLDSE V laulgi mitte!
-Mismoodi ei ole? Aga mulle öeldi...
-See on EHALA! Ja sõnad oli vist Tungal... ei, oodake, kas ikka see laul (laulan ette), "Kodulaul" V-lt (laulan fragmendi) on ju hoopis teine asi. Teate, ma võtan Ehala plaadi ja vaatan, kes on sõnad teinud, peast ei mäleta.
-Oi, suur aitäh abi eest, aga teate, siin laulikus on kirjas, et sõnade autor on V.
-(leian plaadi) oot... Viiding. Juhan Viiding on kirjutanud sõnad! Tema kahjuks enam ei ela, aga pärijad... Elo Vee/Viiding? Katsuge nüüd otsida nemad üles.

No jne. Tegelikult oli njummi tsibi väga meeldiv ja mul lihtsalt on kahju, et ... mitte et tema oleks rumal. Sellepärast, et meie laulikud (kuradi kahju, et ma ei küsinud, kus ta luges sellist jura) on täis vigu. Sellepärast, et meie muusikaajaloo proge ei hõlma vist siiamaani eesti filmimuusika klassikat. Ehala, Tamberg, Kaljuste, Pärt, Vinter- need võiks ju läbi käia ja nii laias laastus meelde jätta...

Teine prohmakas.
Mõned kuud tagasi.
Helistab südikas tibi raamatukirjastusest ja hakkab rääkima, et neil on vaja trükki anda Enn Vetemaa sõnadele laul. Ja vaja selleks nõusolekut.
-Ahah, ütlen mina ettevaatlikult.- Miks te siis Vetemaale ei helista?
-Ää, a mulle öeldi, et teie olete tema pärija.
-(Imestus kasvab) Et nagu mismõttes pärija? Ei ole pärija. Vetemaa peaks olema täie elu ja tervise juures, alles paar nädalat tagasi olime kontaktis.
-Ää, a, kas ta on siis elus?
-Täitsa elus.
-Ää... a mulle öeldi, et ta on surnud ja teie olete pärija.
-Elus. Ei ole pärija.
-Siis on küll pahasti. Mulle just öeldi, et teie. Ja ma otsisin teie numbri ja...
-(Ei tea, kas vihastada või naerda) Teate, kui te oleksite minu alluv, siis ma ilmselt teeks teile noomituse, et eeltöö on tegemata. Mina olen küll pärija, aga Vetemaa kolleegi, mitte tema pärija. Kahjuks pole ma isegi tema minia mitte. Ja noh, üleüldse on autor, keda te otsite, täitsa elus.
-Vot nüüd ma ei tea, jah. No ma vabandan muidugi. Eks ma järgmine kord siis vaatan enne, kui ma hakkan helistama. Aga ega te Vetemaa numbrit juhtumisi ei tea?
-See on internetis täitsa avalikult üleval.

Südika tibiga läksime sõpradena lahku. Kahju oli ikkagi. Et inimene ei viitsinud enne uurida, mis asjus ja kellele ja miks üldse ta helistas.
Ükskord laulupeol ka juhtus, et lastekoorid hakkasid surnd autorit lavale hüüdma. Õnneks dirigent sai kiirelt jaole. Piinlik oli meil, elavatel.
Südika tibiga vesteldes oli mul ka piinlik.
Võibla Vetemaal oleks piinlik old, kui südikas tibi talle helistades oleks teda iseenda pärijaks pidanud... no et näh, nii vana, ja ikka elus...

Pikka iga Ennule ja anna kannatust, lasta noortel püüdlikel njummitsibidel ja südikatel tibidel täiskasvanuks saada.

Kuidas ma koogi teist korda peesse keerasin

Et kõik ausalt ära rääkida, alustan seekord retseptist.
Tegu on ühe superhüpermegavägahea valge šokolaadi- toorjuustu koogiga.
Mille küpsetamisega mu onupoja naine mängeldes toime tuleb.
Ja mida minul on õnnestunud kaks korda täiega peesse keerata, olenemata näpuga õpetuses rea ajamisest.
Ja mille kohta kodused, kes seda peessekeeratud asja ka väga heal meelel vohmivad, ütlevad: ära muretse, pole sinu kook. Tee ikka iseoma improvisatoorseid.
Tänan kutsumast, indeed. Tere ka teile! Ega ma enne ei jäta, kui asi õnnestub. Ma lihtsalt p e a n teada saama, miks see pekki läheb!

Aga retsept, mille onupoeg mulle saatis, on selline:

Juustukook reptsepts

Põhi:
500g maitsestamata toorjuustu või mascarponet
1,25 dl suhkrut
1 tl sidrunimahla
200g valget shokolaadi
2 dl hapukoort
2 muna
1 tl vanillisuhkrut

Kate:
2,5 dl hapukoort
2 spl suhkrut

Kaunistada riivitud valge shokolaadiga või värskete puuviljadega
-----
Vahusta toorjuust, suhkur ja sidrunimahl. Lisa sulatatud shokolaad,
hapukoor, munad ja vanillisuhkur. Sega hästi läbi. Vala tainas võiga
määritud lahtikäivasse vormi (26 cm läbimõõt). Silu pealt ühtlaseks.
Küpseta 225 kraadises ahjus 10 minutit. Alanda temperatuur 125 kraadini ja
küpseta veel 30-35 minutit. Sega hapukoor ja suhkur, määri koogile ja
küpseta veel 5 minutit. Enne küpsetusvormi äärte eemaldamist jahuta
täielikult maha. Pane vähemalt 5 tunniks külmikusse. Külmas võib see kook
seista nädalapäevad, muutudes üha paremaks.

*Täiustasin petsrepti omalt poolt, riivisin taina hulka ühe sidruni koore ja panin veidi rohkem mahla. Valge šokolaadi sulatamisel tuleb olla väga tähelepanelik, see kipub kiiresti muutuma kõvaks känkraks- madalal kuumusel ja suhteliselt ruttu tuleks ta saada konsistentsi, kus "tükid on veel sees", aga sisu sulanud.

Lubatud 1o minutit 225 kraadi juures võttis koogi pealt kergelt kõvemaks. Pikendasin küpsetamist kõrgel temperatuuril 5 minutit ja siis jätkasin 125 kraadi juures 35 minutit nagu retseptis ette nähtud. Kobades takerdus kook kepi külge. Kõik toores! Jätkasin küpsetamist, laotasin üle vormi fooliumi, et kook pealt väga ära ei päevitaks. 20 minuti pärast kobasin kepiga uuesti. Ei old kõvemaks läind.
Julgesin veel 20 minutit sussutada. Kook hakkas kurjakuulutavalt vormi servadest irduma ja vadakut välja ajama. Hea, et ei hakanud suust sinist vahtu tulema... koogil, ma mõtlen.
Kallasin talle hapukoore ja suhkru pähe (panin tilga sidrunimahla ka hulka) ja küpsetasin need nõutud neetud 10 minutit.
Enam ei kobanud, iseendast oli kahju.
Võtsin koogi ahjust ja panin õue (2 kraadi sooja) terrassile jahtuma.
Mõne tunni pärast lõin taldrikule välja.
Vedelus välja arvata, nägi asi välja nagu väljasitutud küpsisetort. Osa kooki jäi põhja külge kinni ka, selle kleepisin tainatriinuga tagasi sinna, kus ta olema pidanuks.
Niisutasin tulemust paari kibeda pisaraga ja teenisin ära lohutava kallistuse oma mehelt.
Asi seegi.
Panin koogi külmikusse ja üritasin kõik unustada.
Eile lõikasin võrdlemisi, ma kordan, võrrrrrrrrdlemisi suured tükid. Nii umbes kuuendik koogist iga tükike. (Vormi läbimõõt on 26cm, ja üks selline tükk kooki sisaldab umbes sadatuhat kcalorit- kukkuge surnult maha, kaalulnälgijad!)
Tükid liibusid lõikamise käigus noale, taldrikule tõstes murenesid mitmest kohast. Endale tõstsin taldrikule selle pudru, mis teiste tükkidest üle jäi. See, mis minu taldrikule sai, ei näinud isegi sedamoodi välja nagu oleks keegi seda juba söönud vaid pigem nagu käpardkoka vormitu, silmist väljasitutud südametunnistus...
Nojah, aga maitses ju hea.
Keegi kaklema ei läinudki, sest 1 štuk oli piisavalt suur, et silmade alla tekiksid magusad rasvased voldid.

Minu lemmikauto- nelja rooliga!

Firma Autonova toob Prantsusmaalt sisse vähekasutatud nelja rooliga autosid!
Vot tase! Isale Momo, pojale nahkkattega, väiksemale pojale sportrool ja mulle multifunktsionaalne rool- mis ühtlasi keedab, küpsetab ja sõimab meest.
A roolisammast on aint üks...

Tallinnal on näpud põhjas!

Lühidalt: selleks, et Tallinnas vastsündinu vanemad saaksid sünnitoetust, peavad mõlemad vähemalt aasta olema pealinna sisse kirjutatud.
Aga kui lapse saab üksikema?
Ka vabaabielus olles võib ema väita, et ta on üksikema- kas linnaametnikud asuvad siis jälgi ajama? Põhimõtteliselt on ju nii, et vabaabielus olles e m a võib üksinda lapse sünni registreerida, isa võib lapse ka hiljem omaks tunnistada.
Nii tehakse muidugi juhul, kui see 7000 kr on ülioluline.
Kuram, aga tegelikult... on ikka küll oluline!

Tallinnal on selgelt näpud põhjas, vesi ahjus ja headest kokkuhoiuideedest puudus. Siis tuleb muidugi minna kõige pisemate linnakodanike kallale, absoluutselt!
Mis eriti lahe, on nõue: "Laps peab rahvastikuregistri andmetel olema Tallinna linna elanik ja elama toetuse taotlejaga ühel aadressil."
Ja ema peab muidugi e n n e kaheteistkümnendat rasedusnädalat ennast arvele võtma.
Eks üritagu- heal juhul tunneb ta oma raseduse ära kuuendal nädalal, riikliku nn arsti juurde pääseb ta eriti heal juhul kuu aja pärast. Ja mitte kedagi ei koti, et sa p e a d ennast enne 12. nädalat arvele võtma selleks, et linnalt pärast sünnitust pappi saada.
Ametnikud võiksid mulle selgitada, kuidas täpselt nad kontrollivad, et naine on end nende käsukohaselt arvele võtnud. Millise dokumendi peab naine ette näitama? Ja millise seadusepügalaga selliste andmete väljanõudmine põhjendatud on?

*Hea meel, et ise Tallinnas ei ela. Kahju sõpradest, kes sääl taaskord tunda saavad, kui tore on pealinnas elada. Ah, elagu linnavalitsus! Tehtud!

Väga lühike kommentaar filmile "Kinnunen"

Head uut aastat!

Väga halb film.
Nii halb, et ei viitsinud lõpuni vaadata.
Kaks korda üritasin, ei õnnestunud.
Madalaeelarveline pole vabandus. Samas reas on valminud ka Ilmar Raagi "Klass". Võõrkeelse Oscari kandidaat, eksole.
Üritatagu Kinnust esitada, eksole.
Oleks siis stiilselt tehtud nagu "Leto Svet", millele me põhmiõtteliselt anname oma hääle. Eksole.
Oh, perseperse.

Üks mööndus siiski. Uukkivi oli mingist teisest filmist kohale tulnud. Respekt.

Paar lühikest päevakommi

Ma loen endiselt Perekooli foorumit. Aeg-ajalt. Sünnituslugusid, imetamislugusid, lapse ootamise lugusid. Ausalt öeldes tuleb nõustuda, rasedatele ja esmasünnitajatele on sääl kohti, mida nad kindlasti lugema ei peaks.
Aga. Mitte sellest ei tahtnud ma.
Mida enam loen, seda enam veendun, et kodussünnitus pole praegu teema. Liiga palju on raskeid ja komplikatsioonidega sünnitusi. Pikaleveninud, stimuleeritud, äkilise keisriga lõppevaid.
Keskkond on oma mõju avaldanud, üleüldine mugavdumine on jätmas jälge rasedus-ja sünnilugudesse.
Paraku on niisiis õigus mu emal, kes õppinud ämmakana arvas, et tänapäeva naised ei ole enam võimelised esiemade kombel saunas sünnitama. Või kui, siis väga vähesed.
Mõni lisab, et me ei peakski iga hinna eest tahtma puu otsa tagasi ronida.
Hapud viinamarjad, jaah.

Vendade Tähismaade veebik hakkab omandama irreaalset mõõdet. Loen vahete-vahel ja ei saa enam tõesti midagi aru. Nüüd tuleb mehed persse saata ja naised ka. Ja lapsed näitavad keskmist näppu nagunii.
Üks, millega ma pole nõus-et me oma sündi valida ei saa. Küllap ikka saame, sest enamasti lapsi väevõimuga siia ilma ei tehta. Ikka selle kuradi seksi pärast, mida vennad näikse ülistavat.
Oh-jah. Eks kõikseparem kingsepp ole ikka see, kes oma varbaidki ei pese.

Naised mullivannis rääkisid: Galojan vatrab vahetpidamata

Igasugu "spa"´d on kahtlemata hea võimalus mõneks ajaks oma lõpuvaevused unustada. Eile käisime Viimsis ujumas. Poisid ujusid, mina vedelesin vahepeal mullivannis.
Kaks naist sealsamas vahetasid põnevil nägudega külauudiseid.
Üks uudis rääkis ilusast Anna-Maria Galojanist. Tädi olla teda kohanud Foorumi kaubanduskeskuse kohvikus, kus Anna-Maria istunud koos oma nn. kaitsjaga ja kellegi poliitikuga reformierakonnast.
Tädi sättinud ennast uudishimulikult nende laua lähedusse kohvitama.
Kuulnud siis "mitte midagi olulist", sest "Anna-Maria rääkis vahetpidamata, saad sa aru, ta ainult rääkis ja rääkis ja rääkis, eesti keeles- aga selles jutus ei olnud ühtegi mõttemulli! Ta lihtsalt vatras vahetpidamata, suu jahvatas nagu veski, aga m i t t e midagi asjalikku sealt ei tulnud. Need mehed olid ka väga tüdinud nägudega juba. Eino, ma ütlen, nii noor, aga juba poliitik!"
Mina muidugi tegin mullivannis nägu, et üldse ei huvita ja olin kokkuvõttes natuke pettunud ka... ei midagi uut taaskord.
Aga naised teadsid, et see 600 000 on kökimöki, ja kui Anna-Maria telefoniga rääkis (väga kallis telefon muidugi), siis ta tegi seda vene keeles. Ja veel, et ta pidi välja nägema nagu tuust, et lehepiltidel on palju ilusam. Aga noh, praegu on rahaga kriis ja...
Foorumi kaubanduskeskus olevat väga ilus ja huvitav koht. Asub Viru keskusest diagonaalis üle tee.

Galojani esindab suurpettur!?

Väljavõte tänasest SLOlehe artiklist: End Galojani esindajaks nimetav Risto Kirsipuu aga väidab, et Armani poe arved viinud noorpoliitiku lauale hoopis Sinijärv ja käskinud need kinni maksta."Sinijärv oli öelnud: kui piiksatad, näitavad minu seal poes töötavad tuttavad näpuga sinu peale, et sa käisid (ise) riietel järel ja võtsid arve," kinnitab Kirsipuu.

Huvi pärast guugeldasin natukene ja mis ma leidsin:
-Äripäeva artikkel aastast 2000: Aegna saare suuromanik osutus üksnes 20 mln pähmapannud "variisikuks".
-1999. aasta kohalikel valimistel on mees kandideerinud, märkides oma erialaks läbirääkija.
- Huvitav lugemine ka rahajumala blogist.

Jne, jne.
Tõbine kannab tervet?
Kits kärneriks?

Mulle ikka täiega meeldib see Eesti elu. Imeline keskkond, kus iga pätt võib fööniksina tuhast tõusta. Ja igaüks võib karistamatult pätti teha, sest nagunii keegi kätte ei saa. Nagu kakukese muinasjutt!
Sinijärv võiks ikka ausalt välja öelda, k u i suur siis see summa tegelikult oli, mis Galojani-kaunitari eestvõttel EEL kassast kadus. FESTi rahad, maailmapäeva rahad, institutsionaalne toetus välismin.ilt- vahet pole, tuuri kõik! Jess.

Täna öösel me... oleme laksu all!

Tossasime kõhuga/tibiga eile hommikul pikalt ja pärastlõunal, peale vanniskäiku, võtsime ka tunnise tukastuse.
Miska ma otsustasin vastu pidada ja vaadata ära ETV-st järjekordse eesti filmišedöövri "Täna öösel me ei maga". Mäletamist mööda oli selle eelarve kuskil 11 milli kanti... või rohkem!?
Vaatasin truuilt ja ei saanud sittamittegi aru. No ausalt! Ainus, mis oli tore, oli operaatoritöö ja mont. Kõik ülejäänu, stsenaariumist alates oli... nagu oleks keegi see paar tundi lakkamatult segast peksnud. Laksu all olnud.
Nii punnitatud süžeed ja dialoogi kohtasin viimati keskkoolis, kui meediatunnis tuli esitada kodutööna isetreitud lühimängukas. Seltskond, kes sarnase šedöövriga esines, sai otsejoones hindeks "kaks". Ühtteist milli ei pakkunud keegi.
Noh, ütleme siis nii, et ma olen lugenud retsensioone ja viskasin pilgu ka EE TV-kava märgisele filmi juures- seal oli üle tooli seljatoe tagurpidi kukkuv siluett. Seega ei oodanud midagi erilist.

Aga et see film nii... kas keegi on julgenud seda kunagi kõva häälega välja ka öelda, et vabandage, kuningas on seekord täitsa alasti!

Kahtlemata erinenuks tunded siis, kui filmi oleks vaadatud sõbralikus seltskonnas üheskoos. Kahtlemata erinenuks mulje, olnuks ma tõepoolest laksu all.
Kaine peaga seda asja uuesti vaadata küll ei kannata.

Ilusa Galojani veel ilusam elu Vol 2

Tookord, läbisõimatuna, kaalusin tõsiselt võimalikke variante õigluse jaluleseadmiseks. Ja siis sain aru, et see on nii kuradi mõttetu. Mõt-te-tu!
Imekaunis noorpoliitik, kes väga selgelt juhindub sentensist "Mis on lubatud Jupiterile, ei ole lubatud härgadele". Mis meiesugused talle ikka teha saavad, ei kedagist!

Ja jätkub saaga laadis MTÜ Hoia Eesti Merd, maadevahetustehing . SLOlehes annab kaunitar vastulöögi:
"See on huvitav väide, mida keegi pole vaevaks võtnud kontrollida, aga ometi juba puuakse. Kuna mina ei ole võtnud seda raha, siis ei ole ka mida kulutada," ütles Galojan.

Huumoriga pooleks, olles nüüd "vabatahtlikult" lahkunud nii EEList kui RE-st, võiks tütarlaps kaaluda Rahvaliidu liikmeks astumist. Ehkki vanad head ajad näikse seal ka mööda saavat- kus "omade" MTÜ-d pappi said ja "MithMeThiinEnamIthumeHeidameKohePikali"- sõbrannadele tehti pakkumisi seinast seina (korteriseinad kaasa arvatud), siis rahva mälu on üürike. Küll kõik peerud kahel otsal...
Muuseas, Tuiksoo oli ka reformikas enne RL ministriks minekut. Ja temagi tegeles jopede jagamisega.

Aga minu lapsepõlvesõbranna, tunnustatud põllumajandusteadlane, saab siiani põhipalka, mille suurus on poolteist Tuiksoo jopet...

Anna-Maria Galojani ilus elu

Nüüd võin siis ausalt kõik ära rääkida- just nimetet tütarlaps oli see, tänu kellele ma poolteist kuud tagasi peaaegu et koost pudenesin enneaegu.

Lugu siis selles, et tõlkisime ja subtitreerisime Eesti Euroopa Liikumise jaoks kolm arengukoostöö filmi-episoodi. Töö tellis kevadel projektijuht, valmis jõudsime augustis, sest suvel inimesed puhkasid.
Töö võeti vastu, episoode demonstreeriti laiadele rahvahulkadele, aga kui kätte jõudis maksmise aeg, hakkas üks õudne kepp.
Galojan nõudis meie juristi, kirjalikke lepinguid, teatas, et tema on uus juht ja pole midagi tellinud; siis kompleinis hinna üle (kusjuures, et tegu on pikaajalise koostööpartneri ja sotsiaalse projektiga, siis otse loomulikult ei arvestanud me keegi töö hulka mingit marginaali- kõik ühe asja nimel, eks).
Tütarlaps sõimas mind tunni vältel, kasutades sõnu "hüsteerik", "vanamoor", "koletis", "teiesuguseid ei peaks üldse eksisteerimagi" jne.
Sõnaga, väga tore oli.
Suur Valge tuli ja võttis ohjamise üle. Sai kah paraja pasalao selga, aga sirgeroogse meesinimesena neelas solvangud alla, naeratas ja ajas asja edasi.
Poole milli eest maailmapäeva, välismin.ilt institutsionaalset toetust, terve rida elulisi projekte arengukoostöö hüvanguks... ja kõik see ühe noorpoliitiku... ilusa elu toetamiseks.
Ise ka ei uskunud, kui tänase Postimehe lahti võtsin.

Mul on EEList väga kahju. See oli tore organisatsioon, kus töötasid toredad inimesed. Nüüd on uuel tegevjuhil sisuliselt organisatsiooni otsast peale ülesehitamine...
(Ma olen ühe korra varem sellist MTÜ-segadust näinud. Ka sellest kirjutas Postimees, paar aastat tagasi. Aga seal läksid asjad nii, et vanematekogu ja juhid on kõik needsamad, kes omal ajal lähisuhetest teatud poliitikutega kasu lõikasid. Ilus elu. Teeme endalegi MTÜ!)

Kruuda portaal avatud

Ilus oli olla, sest et kole oli möödas...
Vot ma ei tea, kellele see portaal suunatud on.
Ühtegi originaaluudist ei õnnestunud tuvastada.
Lingid ei tööta.
Kujundus sarnanes esmapilgul EPL-online´le, teisel vaatamisel eikellelegi.
Andkem aega atra seada?
Eriti tore tegevus on rullida, rullida, rullida uudisvoogu allapoole, allapoole, allapoole... leides sealt järjest vanemaid, vanemaid, vanemaid, liigendamata, liigendamata, liigendamata uudiseid.

Nii tore nii tore nii tore.
Loen Postimees online ja ETV24 edasi, kui lubate.

Evelin Pang vahetas tütre poja vastu!

Üks minu lemmiknäitlejaist, Evelin Pang, on ootamatult saanud poja emaks. Miskipärast näeb "poeg" välja täpselt samasugune nagu see tütar, kellest mitu aega räägitud ja meediasse pilte paisatud on- aga küllap teab SLOleht paremini...

* Pilt pärineb SLOleht online´st, allkiri: Evelin Pang ja Priit Võigemast pojaga