Autorikaitse prohmakad

Räägin nii, nagu asi oli.
Esimene prohmakas.
Üleeila. Helistas mulle njummi tsibi (arvake ära, kelle blogi ma lugemas käin salaja ja pimedas, eks...) Hansapangast ja hakkas aeglaselt, see-eest segaselt seletama midagi autori õigustest. No et tema olla kuulnud, et mina olen "autori õigused". Jajah.
-Mis te siis tahate?
-No tahaks laulu kasutada.
-No a miks te ei pöördunud EAÜ-sse? Mul nendega leping, asi selge und lihtne, kõik paprid-värgid olemas.
- No a mulle öeldi, et peab teiega rääkima. Et teil on autori õigused.
- Jajah. Ma ei tea, misasi see on, a ma annan teile phmtlslt loa (koos vabandustega, et mul on hetkel väga kiire ja pöördutagu EAÜ-sse, küll nemad helistavad juba), teil nii auväärt asutus, küllap siis on vaja kui on vaja.
Njummi tsibi tänas ja pöördus.

Päev hiljem saan njummilt uue kõne, veel vaiksema häälega, veel paluvama. Et EAÜ olla ta saatnud minu juurde tagasi, kuna neil fragmentidele õigust ei ole.
Et nagu mismõttes fragmendid...
- No alguses me kasutaksime tekstifragmente ja hiljem muusikat ka.
-Mis tekst??? Kodulaulu tekst pole ju V kirjutatud!
-Aga mulle öeldi, et on. Ja me tahaksime kasutada seda "kodu see ei ole koda..."
-OODAOODA, see pole ju ÜLDSE V laulgi mitte!
-Mismoodi ei ole? Aga mulle öeldi...
-See on EHALA! Ja sõnad oli vist Tungal... ei, oodake, kas ikka see laul (laulan ette), "Kodulaul" V-lt (laulan fragmendi) on ju hoopis teine asi. Teate, ma võtan Ehala plaadi ja vaatan, kes on sõnad teinud, peast ei mäleta.
-Oi, suur aitäh abi eest, aga teate, siin laulikus on kirjas, et sõnade autor on V.
-(leian plaadi) oot... Viiding. Juhan Viiding on kirjutanud sõnad! Tema kahjuks enam ei ela, aga pärijad... Elo Vee/Viiding? Katsuge nüüd otsida nemad üles.

No jne. Tegelikult oli njummi tsibi väga meeldiv ja mul lihtsalt on kahju, et ... mitte et tema oleks rumal. Sellepärast, et meie laulikud (kuradi kahju, et ma ei küsinud, kus ta luges sellist jura) on täis vigu. Sellepärast, et meie muusikaajaloo proge ei hõlma vist siiamaani eesti filmimuusika klassikat. Ehala, Tamberg, Kaljuste, Pärt, Vinter- need võiks ju läbi käia ja nii laias laastus meelde jätta...

Teine prohmakas.
Mõned kuud tagasi.
Helistab südikas tibi raamatukirjastusest ja hakkab rääkima, et neil on vaja trükki anda Enn Vetemaa sõnadele laul. Ja vaja selleks nõusolekut.
-Ahah, ütlen mina ettevaatlikult.- Miks te siis Vetemaale ei helista?
-Ää, a mulle öeldi, et teie olete tema pärija.
-(Imestus kasvab) Et nagu mismõttes pärija? Ei ole pärija. Vetemaa peaks olema täie elu ja tervise juures, alles paar nädalat tagasi olime kontaktis.
-Ää, a, kas ta on siis elus?
-Täitsa elus.
-Ää... a mulle öeldi, et ta on surnud ja teie olete pärija.
-Elus. Ei ole pärija.
-Siis on küll pahasti. Mulle just öeldi, et teie. Ja ma otsisin teie numbri ja...
-(Ei tea, kas vihastada või naerda) Teate, kui te oleksite minu alluv, siis ma ilmselt teeks teile noomituse, et eeltöö on tegemata. Mina olen küll pärija, aga Vetemaa kolleegi, mitte tema pärija. Kahjuks pole ma isegi tema minia mitte. Ja noh, üleüldse on autor, keda te otsite, täitsa elus.
-Vot nüüd ma ei tea, jah. No ma vabandan muidugi. Eks ma järgmine kord siis vaatan enne, kui ma hakkan helistama. Aga ega te Vetemaa numbrit juhtumisi ei tea?
-See on internetis täitsa avalikult üleval.

Südika tibiga läksime sõpradena lahku. Kahju oli ikkagi. Et inimene ei viitsinud enne uurida, mis asjus ja kellele ja miks üldse ta helistas.
Ükskord laulupeol ka juhtus, et lastekoorid hakkasid surnd autorit lavale hüüdma. Õnneks dirigent sai kiirelt jaole. Piinlik oli meil, elavatel.
Südika tibiga vesteldes oli mul ka piinlik.
Võibla Vetemaal oleks piinlik old, kui südikas tibi talle helistades oleks teda iseenda pärijaks pidanud... no et näh, nii vana, ja ikka elus...

Pikka iga Ennule ja anna kannatust, lasta noortel püüdlikel njummitsibidel ja südikatel tibidel täiskasvanuks saada.