Kõik algas ühest pealtnäha süütust köhatusest, mille noorem poeg eelmise nädala esmaspäeval kuuldavale lasi.
Kaks päeva enne olime käinud sõprade lapse sünnipäeval.
Kolm päeva enne käisime poes, kus mingil kummalisel moel põrkusime järjest kokku ema ja lakkamatult köhiva lapsega. Mõtlesin siis, et miks ema küll seda last kodus ei ravi.
Kolmapäeval oli noorem poeg voodis siruli.
Reedel, pärast kooli, kukkus ära vanem poeg.
Pühapäeval jäin ise siruli.
Esmaspäeval kukkus ära Nööp.
Teisipäeval jäi haigeks mu ema.
Mees pääses, sest läks nädala alguses Saamimaale, külmakraadide ja lume juurde.
Sõbrad ja nende kolm last jäid enam-vähem meiega samas rütmis maha. Nagu püsti pandud doominoklotsid- lükkad ühte, ülejäänud pudenevad ise.
Istusime eile elutoas ja harjutasime köhakoori. Natuke on naljakas ka, ehkki rohkem on väga vilets. Lõhnatu ja maitseta maailm. Sööd, aga vahet pole, mida sööd. Kui üldse sööd. Jood, aga tunned ainult, kas on külm või kuum.
Ja ma mõtlen, miks me oleme viimasel ajal nii tihti haiged. Et ma ise, on arusaadav- üsna kurnatud olek, kui üks tahab ööpäevaringselt rinda, tööpinge on peal ja kodu tahab ka kuigivõrd hoidmist. Aga poisid?! Kui pole kõht lahti, on viirus. Kui pole viirust, on kõht lahti-viirus.
Äkki on neil seal koolis ikkagi antisanitaarsed tingimused? Liiga palju lapsi väikeses, õhutamata ruumis, peldikud kasimata, käed pesemata... Enamasti korjabki just väiksem poiss üles kõik, mis koolis pakutakse. Ja ometi oli tema see sell, kes titena ja lasteaias käies vähe põdes.
Meil on olemas kõik see, mida arstid soovitavad selleks, et olla terved: me sööme mitmekesiselt ja tervislikult, eelistatult kodumaist, keemiata kasvatatud toitu. Meil on õues puhas õhk, avarus, vaikus, talvel ka külmakraadid, mis viirusi justkui tapma peaksid. Lapsed liiguvad piisavalt, kui mitte vabatahtlikult, siis sundimise peale. Väike füüsiline töö on omal kohal. Kõigil peaks olema ruumi elada, omaette olla, me pole pead-jalad koos.
Hakka või arvama, et maja on vale koha peale ehitatud- lugesin eile skeptiku blogist ühte viidatud artiklit, kus veesoonetasujad kirjutavad, et umbes 3 aastat peab inimene negatiivses väljas (või kusiganes mingis taolises asjas) elades vastu, edasi tulevad haigused, kroonilised tõved ja muu jube mudru.
3 esimest aastat polnud meil tõesti suuremat häda; aga siis ei käinud noorem poiss ka koolis.
Mine võta siis kinni...
Praegu läheme ja võtame järjekordse annuse Citrosepti. Ja teeme põdrasamblateed. Ja pressime apelsinist ja peedist mahla. Ja siis tuulutame tube. Tõstame voodid teise kohta. Teeme puntratantsu...
Kuvatud on postitused sildiga Otsast peale emaks. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Otsast peale emaks. Kuva kõik postitused
neljapäev, 29. jaanuar 2009
pühapäev, 25. jaanuar 2009
Kiirelt läbi tormates
Killud ei kuskiltki ja igalt poolt.
Bänd Rustpack, kus vanem poeg bassi mängis, teenis mõned nädalad tagasi R2-s Nädala Tegija tiitli v midagi. Täna vaatasin, et Noortebändide võistlusele pääses ka.
Et "mängis", see ongi tõsi- ta vahetati välja kogenuma, Coldplay (vist on sellenimeline ulgmuusikapunt) mussi väärtustava, jo-l ja bassivõtmel vahet tegeva mängija vastu.
Muidugi oli mul kurb vaadata, kuidas kuueteistkümnene teeb nägu, et midagi polegi juhtunud ja ta ei ela üle.
Õppetund õppimisest, eks ole.
Homme ongi esimene bassitund. Saab näha, kui kaua kiindumus kestab.
Mina avastasin, et olen täitsa võimeline olema sõber ja seltsimees ja mure ära kuulaja- teisisõnu tuli mulle meeldiva üllatusena, et mu peaaegu täismees oli nõus mu voodiserval istudes rääkima ja natuke kurb olema. Ja analüüsima.
Teadagi on sellised ilmastikunähtused kiirelt mööduvad ja enamasti on nagu enamasti, itaalia perekonna moodi ja arvutikeeluga, kui mitte miski muu enam ei aita. Mingi vägivald peab ju ometi ahastavale lapsevanemale ka jääma, eksju onju.
Lugemislaud on kirju.
"Ajapildi sees" oli vägev. Õnneks m i n a nägin seda veel prillita lugeda (ja loodetavasti ka ei saa prille pingutava lugemise tõttu), aga mõned mu tutvusringkonnas on loobunud; šrift on ebamugav ja kärbsekakat meenutav.
"Kallid kaasteelised 2" on ka vägev. Ei raatsigi väga tormata, võtan lehekülg-haaval ja mõnulen.
Seoses kümnenda aastapäevaga laegutasin me issile koju "Musta pori näkku" (ma ausalt ei viitsi linke lapata netist, kes ei tea, siis tegu on 3 uuema eesti kirjandusvaramusse tõenäoliselt jälgi jätva enam-või vähem eluloolise teosega) ja kuivõrd tema kukub õhtul suhteliselt magavana voodisse, neelan selle süüdimatult lõpuni.
Kui kahe esimesena mainitu puhul enamasti toimetaja tööle midagi ette heita ei ole, siis Mihkel Raua raamat on apsaluutne õudus! Muidugi ma loen, aga sisisen iga lehekülje kallal nagu valge hiir- üsna vähese vaevaga saanuks tõeliselt loetava teksti. Autori omapära ja eneseväljendus jäänuks sealjuures täiesti alles! Loodetavasti tuleb keegi mõttele teha paari aasta pärast kõvakaaneline korduskordustrükk ja tekst üle toimetada.
Kümnes aastapäev: pekkis.
See pole enam patoloogiline, see on vist juba osa mu isikust, keerata tähtpäevad pekki.
Meieiss tegi tohutud ettevalmistused, võttis töölt päeva vabaks, organeeris kuskile teiselepoole maakera tohutu organeeringu ja mina... mina! mina teatasin, et olen nii väsinud ja magamata ja kurnatud ja läbi, et mina küll autosse ei taha istuda ja sõita kurat-teab-kuhu, isegi kui see on tema sajandi kingitus.
See päev polnud just meie parimaid.
Iga järgmine on olnud kobedam
Aeg parandab kõik... või matab... või võtab. Vahet pole. Et siis- suured tunded on läinud, mingu ka suured kingitused.
Nööp kõnnib, esimesed tõsisemat sorti sammulaadsed asjad tegi 23. novembril ja käima läks aasta lõpus; seega 2 kuud poistest hiljem. Sõnu on, aga poistega võrreldes pole ta just kuigi jutukas. See-eest kapriisne, võiks öelda, lausa kriiskavalt tujukas. Kui ei saa, mis tahab, lööb hambad kintsu. Või lihtsalt lööb. Või trambib; viskab põrandale pikali; tekitab ultraheli, jne.jne.
Jõudumööda me siis üritame talle kombeid õpetada. Mille peale ta siiani on... kriisanud.
Ma pole endas veel lõpuni selgusele jõudnud, kas premeerin end saabuva ilusaks saamise tähtpäeva puhul digiklaveriga- ja jään sealjuures lootma, et lisaks mulle klimberdavad sel (õpetaja juhendamisel muidugi) koerapolkat ka lapsed; või ma siiski loobun mõttest ja premeerin ennast selle asemel puudri ja kreemiga (millega ma just kõige oskuslikumalt ringi käia ei oska, aga kesse ütles, et inimese õpivõime kogu elu jooksul oluliselt ei lange?!) ja kodakondseid järjekordse köögiloominguga... janoh, sõbrad saavad muidugi väärika peo.
Ma ei tea veel.
Aeg annab; kui annab.
Bänd Rustpack, kus vanem poeg bassi mängis, teenis mõned nädalad tagasi R2-s Nädala Tegija tiitli v midagi. Täna vaatasin, et Noortebändide võistlusele pääses ka.
Et "mängis", see ongi tõsi- ta vahetati välja kogenuma, Coldplay (vist on sellenimeline ulgmuusikapunt) mussi väärtustava, jo-l ja bassivõtmel vahet tegeva mängija vastu.
Muidugi oli mul kurb vaadata, kuidas kuueteistkümnene teeb nägu, et midagi polegi juhtunud ja ta ei ela üle.
Õppetund õppimisest, eks ole.
Homme ongi esimene bassitund. Saab näha, kui kaua kiindumus kestab.
Mina avastasin, et olen täitsa võimeline olema sõber ja seltsimees ja mure ära kuulaja- teisisõnu tuli mulle meeldiva üllatusena, et mu peaaegu täismees oli nõus mu voodiserval istudes rääkima ja natuke kurb olema. Ja analüüsima.
Teadagi on sellised ilmastikunähtused kiirelt mööduvad ja enamasti on nagu enamasti, itaalia perekonna moodi ja arvutikeeluga, kui mitte miski muu enam ei aita. Mingi vägivald peab ju ometi ahastavale lapsevanemale ka jääma, eksju onju.
Lugemislaud on kirju.
"Ajapildi sees" oli vägev. Õnneks m i n a nägin seda veel prillita lugeda (ja loodetavasti ka ei saa prille pingutava lugemise tõttu), aga mõned mu tutvusringkonnas on loobunud; šrift on ebamugav ja kärbsekakat meenutav.
"Kallid kaasteelised 2" on ka vägev. Ei raatsigi väga tormata, võtan lehekülg-haaval ja mõnulen.
Seoses kümnenda aastapäevaga laegutasin me issile koju "Musta pori näkku" (ma ausalt ei viitsi linke lapata netist, kes ei tea, siis tegu on 3 uuema eesti kirjandusvaramusse tõenäoliselt jälgi jätva enam-või vähem eluloolise teosega) ja kuivõrd tema kukub õhtul suhteliselt magavana voodisse, neelan selle süüdimatult lõpuni.
Kui kahe esimesena mainitu puhul enamasti toimetaja tööle midagi ette heita ei ole, siis Mihkel Raua raamat on apsaluutne õudus! Muidugi ma loen, aga sisisen iga lehekülje kallal nagu valge hiir- üsna vähese vaevaga saanuks tõeliselt loetava teksti. Autori omapära ja eneseväljendus jäänuks sealjuures täiesti alles! Loodetavasti tuleb keegi mõttele teha paari aasta pärast kõvakaaneline korduskordustrükk ja tekst üle toimetada.
Kümnes aastapäev: pekkis.
See pole enam patoloogiline, see on vist juba osa mu isikust, keerata tähtpäevad pekki.
Meieiss tegi tohutud ettevalmistused, võttis töölt päeva vabaks, organeeris kuskile teiselepoole maakera tohutu organeeringu ja mina... mina! mina teatasin, et olen nii väsinud ja magamata ja kurnatud ja läbi, et mina küll autosse ei taha istuda ja sõita kurat-teab-kuhu, isegi kui see on tema sajandi kingitus.
See päev polnud just meie parimaid.
Iga järgmine on olnud kobedam
Aeg parandab kõik... või matab... või võtab. Vahet pole. Et siis- suured tunded on läinud, mingu ka suured kingitused.
Nööp kõnnib, esimesed tõsisemat sorti sammulaadsed asjad tegi 23. novembril ja käima läks aasta lõpus; seega 2 kuud poistest hiljem. Sõnu on, aga poistega võrreldes pole ta just kuigi jutukas. See-eest kapriisne, võiks öelda, lausa kriiskavalt tujukas. Kui ei saa, mis tahab, lööb hambad kintsu. Või lihtsalt lööb. Või trambib; viskab põrandale pikali; tekitab ultraheli, jne.jne.
Jõudumööda me siis üritame talle kombeid õpetada. Mille peale ta siiani on... kriisanud.
Ma pole endas veel lõpuni selgusele jõudnud, kas premeerin end saabuva ilusaks saamise tähtpäeva puhul digiklaveriga- ja jään sealjuures lootma, et lisaks mulle klimberdavad sel (õpetaja juhendamisel muidugi) koerapolkat ka lapsed; või ma siiski loobun mõttest ja premeerin ennast selle asemel puudri ja kreemiga (millega ma just kõige oskuslikumalt ringi käia ei oska, aga kesse ütles, et inimese õpivõime kogu elu jooksul oluliselt ei lange?!) ja kodakondseid järjekordse köögiloominguga... janoh, sõbrad saavad muidugi väärika peo.
Ma ei tea veel.
Aeg annab; kui annab.
kolmapäev, 22. oktoober 2008
Kolm minutit virisemise heaks
Meikalainen saab ka kohe magama. Kohe, kui see siin ära kribatud saab. Oli vast päev! Kõige tobedam, et ma vist isegi ei jõudnud täpselt vaadata, mis ilm õues on. Pilved liikusid ja vahepeal oli päikest, tuul... või oli see eile? Ma ei mäleta.
Mu töölaual, st. elutoas, valitseb tõeline segadus. Ja pööningul, ma mõtlen "pööningul", hmh, seal tuli põleb, aga kodus eriti kedagi ei ole...
Hommikul kaheksast panin võsakäärid huugama. Johhaidii ja tuleeilameile. UFOdest mahvia ja auakivini. Samal ajal tärises teine telehvöön, avaldati arvamust laupäise saate osas, küsiti uusi skripte, oluline kiri pold muidugi saabund... ma ütlen, sotsialismiaja jäljed me avalikõiguslikus ja ülültse. Kaameraproov, toimetaja tegevus, finantsaruanded, maütlen. Ja Suur Valge on Kampuutsas. Poole novembrini. Paljuõnnetaaskord, eksole.
Hetk tagasi, täpsemalt 00:20 tõmbasin joone alla viimasele uudisloole. Diktorbeetad ja liidid said valuga paberile; valuga sellepärast, et pool pudrunõudest tuli avamata kombel tagasi saata sinna, kus nad tulid. Aga lepingus seisab, et tuleb enne kooskõlastada. Teate, pole aega, vabandage väga. On valida, kas on uudis või on kooskõlastus. Ja eks ma pärast söön see pirin teemal: aga seal oli üks lause, mis... või et: olge objektiivsed. Olemegi. Aga peab olema kahepalgeliselt objektiivne. Jateretulemastminateidka.
Homme on teine võttepäev. Mis tähendab, et ma ei maga öösel väga hästi ega ole homme eriti rahulik, sest eales ei tea, mis võib ja kuidas on. Ja pealelõunal lendan ise peale, olles eelnevalt (hommikul) näidanud ühes linna otsas ette ühe lapse laigud ja allergia ja pärast seda võtnud teisest linna otsast teise koos kõigi laikude ja muu sinnajuurde kuuluvaga- mis ilmselt osutub laktoositalumatuseks, mida meil on vaja samapalju kui jänesele ... sedasamustki... organiseerinud endale maeiteakust juuksuri, sest minu oma otsustas just sel päeval, kui mul o l e k s olnud see kolm tundi aega, lennata üle lombi puhkama! Puerto Rico, polevõimalik, eksju! ... mingid riided, millega minna reedel kell seitse esmasündinu liveesikale (riided enesele, need mis vahepeal läksid, need kukuvad ja need mis kunagi läksid, need veel ei... ühesõnaga nõme, revolutsioonitu ja rahakotile veidi vähem, pööningule põhiliselt mõjuv olukord).
Ja mis ma siin ikka halan. Nii möödaminnes küpsetasin ma täna kodus leiduvast kraamist- munad, suhkur, ricotta, jahu, jõhvikad- päris roogitava purupiruka, tegin valmis õhtusöögi, vaatasin ära uudised ja meie euroopas, mängisin ja toitsin, katsin, musitasin, kallistasin, ... olin olemas ühesõnaga. Kodus kah.
No et õue ei saanud ja tolmuimeja on teise korra peal kolmandat päeva nukralt tähelepanu ja komistavaid konte püüdmas; võimlemiseks ei jäänud aega ja paljudeks muudeks ädavajalikeks tegevusteks ka mitte- see kõik on pisiasi.
Peaasi, et need, kes lähedal, on enamvähem rõõmsad. Ja töö tehtud, eksole. Võeh. Ah, annaks... ma parem ei looda. See paistab. Võibla järgmisel nädalal juba. Ah, annaks. Siis ma, ausalt, enam ei viriseks nii koledal kombel. Siis oleks ainult kolm lakkamatult tegemata tähtajalist.
Mu töölaual, st. elutoas, valitseb tõeline segadus. Ja pööningul, ma mõtlen "pööningul", hmh, seal tuli põleb, aga kodus eriti kedagi ei ole...
Hommikul kaheksast panin võsakäärid huugama. Johhaidii ja tuleeilameile. UFOdest mahvia ja auakivini. Samal ajal tärises teine telehvöön, avaldati arvamust laupäise saate osas, küsiti uusi skripte, oluline kiri pold muidugi saabund... ma ütlen, sotsialismiaja jäljed me avalikõiguslikus ja ülültse. Kaameraproov, toimetaja tegevus, finantsaruanded, maütlen. Ja Suur Valge on Kampuutsas. Poole novembrini. Paljuõnnetaaskord, eksole.
Hetk tagasi, täpsemalt 00:20 tõmbasin joone alla viimasele uudisloole. Diktorbeetad ja liidid said valuga paberile; valuga sellepärast, et pool pudrunõudest tuli avamata kombel tagasi saata sinna, kus nad tulid. Aga lepingus seisab, et tuleb enne kooskõlastada. Teate, pole aega, vabandage väga. On valida, kas on uudis või on kooskõlastus. Ja eks ma pärast söön see pirin teemal: aga seal oli üks lause, mis... või et: olge objektiivsed. Olemegi. Aga peab olema kahepalgeliselt objektiivne. Jateretulemastminateidka.
Homme on teine võttepäev. Mis tähendab, et ma ei maga öösel väga hästi ega ole homme eriti rahulik, sest eales ei tea, mis võib ja kuidas on. Ja pealelõunal lendan ise peale, olles eelnevalt (hommikul) näidanud ühes linna otsas ette ühe lapse laigud ja allergia ja pärast seda võtnud teisest linna otsast teise koos kõigi laikude ja muu sinnajuurde kuuluvaga- mis ilmselt osutub laktoositalumatuseks, mida meil on vaja samapalju kui jänesele ... sedasamustki... organiseerinud endale maeiteakust juuksuri, sest minu oma otsustas just sel päeval, kui mul o l e k s olnud see kolm tundi aega, lennata üle lombi puhkama! Puerto Rico, polevõimalik, eksju! ... mingid riided, millega minna reedel kell seitse esmasündinu liveesikale (riided enesele, need mis vahepeal läksid, need kukuvad ja need mis kunagi läksid, need veel ei... ühesõnaga nõme, revolutsioonitu ja rahakotile veidi vähem, pööningule põhiliselt mõjuv olukord).
Ja mis ma siin ikka halan. Nii möödaminnes küpsetasin ma täna kodus leiduvast kraamist- munad, suhkur, ricotta, jahu, jõhvikad- päris roogitava purupiruka, tegin valmis õhtusöögi, vaatasin ära uudised ja meie euroopas, mängisin ja toitsin, katsin, musitasin, kallistasin, ... olin olemas ühesõnaga. Kodus kah.
No et õue ei saanud ja tolmuimeja on teise korra peal kolmandat päeva nukralt tähelepanu ja komistavaid konte püüdmas; võimlemiseks ei jäänud aega ja paljudeks muudeks ädavajalikeks tegevusteks ka mitte- see kõik on pisiasi.
Peaasi, et need, kes lähedal, on enamvähem rõõmsad. Ja töö tehtud, eksole. Võeh. Ah, annaks... ma parem ei looda. See paistab. Võibla järgmisel nädalal juba. Ah, annaks. Siis ma, ausalt, enam ei viriseks nii koledal kombel. Siis oleks ainult kolm lakkamatult tegemata tähtajalist.
esmaspäev, 20. oktoober 2008
Endiselt uudisteta: täitsa olemas.
Ei ole. No ei ole. Aega. Või pigem on, aga kasutan kokkuhoidlikult.
Mul on viimastel õhtutel jäänud aega isegi lugemiseks, Õnnepalu "Flandria päevik" on öökapil. Hämmastavalt hea. Pole otsa ega äärt, selline... kulgev heietus, aga iga mõte on poolt kuningriiki väärt. Praeguses ajahetkes just täpselt see, mida mul vaja on; tasakaalustamiseks.
Kes teavad, need irvitavad.
Endal küll naljakas ei ole.
Üsna õudne on.
See, et inimesed ei olegi iseenesestmõistetavalt ilusad ja head.
Käbi küsis, mis arvasin ma enne- kui suur protsent inimestest on rumalad; ja mis arvan ma nüüd. Mulle tuli meelde, mis ta ise paar aastat tagasi, üht sarnast hullust tehes, ütles. Ja ma pean nõustuma. Mu arvamus on ajas muutunud. Või töös, mine võta kinni.
Kogemuse mõttes muidugi seniolematu- intensiivne, jabur, kõikehaarav, ahistav, katust sõitma lükkav jne.
Tasakaalustamise mõttes- me saime kõik, mis soovisime. Ja rohkemgi.
Vähem kui kuu pärast saab Nööp aastaseks. Muuseas, ta ei läinud pooleaastaselt kõndima :) Läks hoopis ainsana me lastest käputama. Röövik, mis röövik. Ja paras jonniuss "ma ei tea, mis ma tahan, aga ma tahan seda kohe; tegelikult tahtsin juba kaks minutit tagasi- ja ma saan selle nagunii."
Poisid nühivad kooliteed. Ja meie teeme lollimoodi tööd. Moodi pole, loll on, olgem ausad. Liiga palju, noh.
... nii metsikult kiire on olnud ja koguaeg on midagi juhtunud, et tegelikult pole justkui midagi, mida eriliselt esile tõsta. Osalesin Lõikustänupüha koduleivakonkursil. Muidugi ei tulnud võõrastele leib nii välja nagu kodustele tavaliselt. Ära söödi kõik, kiita ja tänukirja sain ka. Aga see pole see pole see :) Oleks ju tahtnud, et leib hästi välja tuleb.
Vanemal pojal on reedel esimene live-esinemine oma bändiga. Mis nimi, ei mäleta- keeruline ja võõramaa keeles. Hea, et ma tean, mis pilli ta mängib seal. Ja kus esinevad, seda tean ka. Eks me tegelikult oleme neid võimaluste piires toetanud ka, tassinud ja transportinud ja kinni maksnud. Kokkuvõttes igati bro, et noormehel on mingi kindel harrastus võrkpallile lisaks.
Olen mõelnud, et see siinne kirjutamine- kellele ja milleks. Midagi uut pole ju öelda nagunii. Isiklik jääb valdavas osas enda teada nagunii. Ehk ongi siis mõtlemise koht.
Kuigi jah, sõbrad, kellega mul viimastel kuudel lihtsalt füüsiliselt pole aega olnud kohtuda, helistada... tunnistan, mul pole aega jäänud m õ e l d a g i, kuis ja mis... nende jaoks on see ehk üks võimalik positiivne märk meie jätkuvast olemasolust.
Ma ei saa lubada, et me kohtume sel või järgmisel või ülejärgmisel. Tõenäoliselt valitseb suveni nii intensiivne tempo, et kõigeks lihtsalt mind-meid ei jätku.
Tahtmine on. See on hea algus.
Tõmban Nööbile mängutoosi käima ja luban ta põue mõnulema. On asju, kus allahindlused pole võimalikud.
Mul on viimastel õhtutel jäänud aega isegi lugemiseks, Õnnepalu "Flandria päevik" on öökapil. Hämmastavalt hea. Pole otsa ega äärt, selline... kulgev heietus, aga iga mõte on poolt kuningriiki väärt. Praeguses ajahetkes just täpselt see, mida mul vaja on; tasakaalustamiseks.
Kes teavad, need irvitavad.
Endal küll naljakas ei ole.
Üsna õudne on.
See, et inimesed ei olegi iseenesestmõistetavalt ilusad ja head.
Käbi küsis, mis arvasin ma enne- kui suur protsent inimestest on rumalad; ja mis arvan ma nüüd. Mulle tuli meelde, mis ta ise paar aastat tagasi, üht sarnast hullust tehes, ütles. Ja ma pean nõustuma. Mu arvamus on ajas muutunud. Või töös, mine võta kinni.
Kogemuse mõttes muidugi seniolematu- intensiivne, jabur, kõikehaarav, ahistav, katust sõitma lükkav jne.
Tasakaalustamise mõttes- me saime kõik, mis soovisime. Ja rohkemgi.
Vähem kui kuu pärast saab Nööp aastaseks. Muuseas, ta ei läinud pooleaastaselt kõndima :) Läks hoopis ainsana me lastest käputama. Röövik, mis röövik. Ja paras jonniuss "ma ei tea, mis ma tahan, aga ma tahan seda kohe; tegelikult tahtsin juba kaks minutit tagasi- ja ma saan selle nagunii."
Poisid nühivad kooliteed. Ja meie teeme lollimoodi tööd. Moodi pole, loll on, olgem ausad. Liiga palju, noh.
... nii metsikult kiire on olnud ja koguaeg on midagi juhtunud, et tegelikult pole justkui midagi, mida eriliselt esile tõsta. Osalesin Lõikustänupüha koduleivakonkursil. Muidugi ei tulnud võõrastele leib nii välja nagu kodustele tavaliselt. Ära söödi kõik, kiita ja tänukirja sain ka. Aga see pole see pole see :) Oleks ju tahtnud, et leib hästi välja tuleb.
Vanemal pojal on reedel esimene live-esinemine oma bändiga. Mis nimi, ei mäleta- keeruline ja võõramaa keeles. Hea, et ma tean, mis pilli ta mängib seal. Ja kus esinevad, seda tean ka. Eks me tegelikult oleme neid võimaluste piires toetanud ka, tassinud ja transportinud ja kinni maksnud. Kokkuvõttes igati bro, et noormehel on mingi kindel harrastus võrkpallile lisaks.
Olen mõelnud, et see siinne kirjutamine- kellele ja milleks. Midagi uut pole ju öelda nagunii. Isiklik jääb valdavas osas enda teada nagunii. Ehk ongi siis mõtlemise koht.
Kuigi jah, sõbrad, kellega mul viimastel kuudel lihtsalt füüsiliselt pole aega olnud kohtuda, helistada... tunnistan, mul pole aega jäänud m õ e l d a g i, kuis ja mis... nende jaoks on see ehk üks võimalik positiivne märk meie jätkuvast olemasolust.
Ma ei saa lubada, et me kohtume sel või järgmisel või ülejärgmisel. Tõenäoliselt valitseb suveni nii intensiivne tempo, et kõigeks lihtsalt mind-meid ei jätku.
Tahtmine on. See on hea algus.
Tõmban Nööbile mängutoosi käima ja luban ta põue mõnulema. On asju, kus allahindlused pole võimalikud.
neljapäev, 26. juuni 2008
Täitsa elus
...aint et mis elu see on :) kes lähemad, need kuulevad.
Kogu aeg käib värviline virr-varr, ei teagi, mida eraldi esile tõsta.
Ehitaja sõitis tähtajaga üle, normaalne.
Poisid said klassid lõpetatud, normaalne. Nooremal kiituskiri, vanemal neli rahuldavat (tema võimete juures võtta pool vähemaks!).
Välismaaaal käisime ka, nautisime dokumentideta piiriületamist. Tegelt käisime päeva Soomes. Ja siis millalgi kaks päeva Tartus. Too viimane oli täiega nautimine. Suvi, soe, mänguväljak, jäätis, vesi, mõnus! Noja siis vihm tagasiteel, äike, külm, brrrr.... kah mõnus.
Titega eile arstil. 7960, 71 cm tutvuse poolest (tegelt sai õde sentimeetri jagu lühema tulemuse kui poolteist kuud tagasi). Nööp roomab (esimesena meie jõnglastest), magab mõnikord hea õnne korral mõne tunni oma voodis, räägib mõned sõnad, sööb hea meelega kõike ja kõiki, hambaid teeb hooga. Ah-jah, potil on kah asi selge: kui istutatakse, järelt tuleb midagi ema rõõmuks, isa heameeleks potti situtada.
Mis veel... ausalt, ei teagi. Kõrgematel keskkonnakursustel käisime... Nööp oli kaasas ja pidas end viimasepeale üleval, sain rahulikult kõikidel loengutel ja väljasõitudel osaleda.
Jaanipäeva olime koos minu kõige armsama lapsepõlvesõbratari perega Harju-ja Raplamaa piiril.
Igast uudiseid on, ka titeuudiseid mitmelt poolt. Aga piisab, et Kati Tootsi rasedus on avalik huviobjekt, kõigil ülejäänuil on nagu temalgi umbestäpselt üheksa kuud emaks kasvamist.
Kodus on segadused täiega. Ema mängib mängu MineSinnaEiTeaKuhu, TooSedaEiTeaMida ja lõpuks annan minagi alla. Ei jaksa enam tore inimene olla. Nii lühidalt- maja ehitasime nagu tahtis, ehitasime! Ei sobind. Korteri ostsime, mis s e l hetkel sobis, ostsime. Aga noh...
Eks me siis ise kolime väiksesse majja ja korterisse ja... või tahaks keegi kodustada viieliikmelist peret, kus pereemal on eriliselt sitt iseloom, pereisa on pidevalt juhtmeisse takerdunud, vanem poeg tegeleb teismeliseea vaevuste väljaelamisega, mh. avalikes kohtades (ja peetakse loomult protokolli vääriliseks; kirsina tordil ta vähemalt öökis oma kirjutise peale, saades ise ka aru, et ta käekiri pole suurem asi), noorem sulgeb end raamatusse ega osale kodutöödes ja kõiksepisem on piimasõltlane (tegelt küll paelub teda rohkem selle nimetamata jäänud kehaosa otsas rippumine, kust piim tuleb).
Suvi täiega. Isegi tööd lubab, eks olegi juba puhatud.
Aga nii tõsisemalt- mul on tõesti arvutist puhkus võetud. Järgmist sissekannet tuleb tõenäoliselt jälle tükk aega oodata.
Kogu aeg käib värviline virr-varr, ei teagi, mida eraldi esile tõsta.
Ehitaja sõitis tähtajaga üle, normaalne.
Poisid said klassid lõpetatud, normaalne. Nooremal kiituskiri, vanemal neli rahuldavat (tema võimete juures võtta pool vähemaks!).
Välismaaaal käisime ka, nautisime dokumentideta piiriületamist. Tegelt käisime päeva Soomes. Ja siis millalgi kaks päeva Tartus. Too viimane oli täiega nautimine. Suvi, soe, mänguväljak, jäätis, vesi, mõnus! Noja siis vihm tagasiteel, äike, külm, brrrr.... kah mõnus.
Titega eile arstil. 7960, 71 cm tutvuse poolest (tegelt sai õde sentimeetri jagu lühema tulemuse kui poolteist kuud tagasi). Nööp roomab (esimesena meie jõnglastest), magab mõnikord hea õnne korral mõne tunni oma voodis, räägib mõned sõnad, sööb hea meelega kõike ja kõiki, hambaid teeb hooga. Ah-jah, potil on kah asi selge: kui istutatakse, järelt tuleb midagi ema rõõmuks, isa heameeleks potti situtada.
Mis veel... ausalt, ei teagi. Kõrgematel keskkonnakursustel käisime... Nööp oli kaasas ja pidas end viimasepeale üleval, sain rahulikult kõikidel loengutel ja väljasõitudel osaleda.
Jaanipäeva olime koos minu kõige armsama lapsepõlvesõbratari perega Harju-ja Raplamaa piiril.
Igast uudiseid on, ka titeuudiseid mitmelt poolt. Aga piisab, et Kati Tootsi rasedus on avalik huviobjekt, kõigil ülejäänuil on nagu temalgi umbestäpselt üheksa kuud emaks kasvamist.
Kodus on segadused täiega. Ema mängib mängu MineSinnaEiTeaKuhu, TooSedaEiTeaMida ja lõpuks annan minagi alla. Ei jaksa enam tore inimene olla. Nii lühidalt- maja ehitasime nagu tahtis, ehitasime! Ei sobind. Korteri ostsime, mis s e l hetkel sobis, ostsime. Aga noh...
Eks me siis ise kolime väiksesse majja ja korterisse ja... või tahaks keegi kodustada viieliikmelist peret, kus pereemal on eriliselt sitt iseloom, pereisa on pidevalt juhtmeisse takerdunud, vanem poeg tegeleb teismeliseea vaevuste väljaelamisega, mh. avalikes kohtades (ja peetakse loomult protokolli vääriliseks; kirsina tordil ta vähemalt öökis oma kirjutise peale, saades ise ka aru, et ta käekiri pole suurem asi), noorem sulgeb end raamatusse ega osale kodutöödes ja kõiksepisem on piimasõltlane (tegelt küll paelub teda rohkem selle nimetamata jäänud kehaosa otsas rippumine, kust piim tuleb).
Suvi täiega. Isegi tööd lubab, eks olegi juba puhatud.
Aga nii tõsisemalt- mul on tõesti arvutist puhkus võetud. Järgmist sissekannet tuleb tõenäoliselt jälle tükk aega oodata.
teisipäev, 27. mai 2008
Teebet ja kreedit
Aeg-ajalt ja kohati olen ma süsteemne. Või vähemalt tundub mulle, et sellel on miskit pistmist süsteemiga, kui ma eelneval õhtul koostan järgnevaks päevaks tegemist vajavate ülesannete nimekirja. Elu on korduvalt näidanud, et nimekirjast pool vähemasti kandub järgmisse... nädalasse sujuvalt üle. Nagu kass oma poegi, vead sa teatud laadi tegemist vajavaid tegematajätmisi, mille tegemiseks kas ei piisa eales aega või saab lihtsalt päev enne otsa kui järg nendeni jõuab.
Täna tegin ma oma nimekirja täis! Tõsi, seal oligi vaid 5 suuremat sorti ja 3 väiksemat sorti tegemist.
Hommikul magasid nad sisse.
Niiet, kui me Nööbiga unisi silmi alla kobistasime, oli suur tuba tühi. Kedagi ei paistnud kuskil. Siiski, aknast paistis mamma, kes end piimatädi ja kohaliku külaonuga keeltpidi sõlme unustanud. Nööp käel, võtsin tassi kohvi, siis võtsin ühel öökad seljast ja pambu ka, ja panin ta kõhuli lambanahale. See oli minu hetk, Nööbiga võidu lapata Äripäeva, Postimeest ja EPL-i (see on vaid kokkusattumus, et meil nii palju lehti käib korraga, ausalt! ÄP tuli mingite etendusepiletitega koos, Postimees on kalli sõbra kingitus ja EPL oli sigasoodne pakkumine novembrini. Mu ema on harjunud lugema vähemalt üht lehte paberil, ja eks me teised ka... ühte lehte...) lugeda. Nööp loeb käte ja hammastega, mina... näe, ehituspuidu hind langeb ja Kommesti auu on mõneks ajaks päästetud.
Saabus ema, uudistega, mis, tõepoolest, olid nii põrutavad, et panin lehe kõrvale ja lasin lõua kolksti vaibale. Vene lennukid maanduvad endiselt Eestis. Vene sõjavägi aretas siin lehmasuurused mustad valvekoerad, kes siiani Eesti metsades luusivad. Ärimehed peavad inimestele raha eest jahti, sellepärast kaovadki inimesed aeg-ajalt... Orjakaubandus lokkab. Ja-jah. Appi.
Pelgulinnas, Õle tänaval, elas minu lapsepõlves üks naine, kes ütles, et lapsed ei sünni ema kõhust vaid vene sõjaväelendurid toovad neid. Ja see, kui naisel on kõht ees, on sellest, et ta on pärmi söönud...
Edasi läks tegusaks. Valitses tõsine virr-varr, vahepeal laekus kuskilt mees, kes oli noorema poja kooli viinud, sest rongist ja marsast jäädi ju maha ja ega see väiksem üksinda veel ei liigu ka... vanem poeg kolistas trepist alla, tal oli kooli hiljem minek, aga ühistransporti sobival kellaajal ei läinud, nii siis tuli isal uuesti minna. Ja ühtlasi oli pärastlõunani vaikus ja rahu, sest laekuti koos kooli lõppedes.
Ma jõudsin ära esitada uue sarja ideekavandi!
Ma jõudsin üle vaadata väikese maja peal toimuva, maksta elektrikule, pidada nõu ehitajaga, uurida nippe põrandatalade kinnitamisel, vaadata üle kasvuhoones toimuva (eile aiandist toodud taimed olid täitsa elus katteloori all); ma jõudsin teha perele kaks korda süüa, küpsetada koogi, kirjutada emale eelseisva kolme päeva menüü (sest homsest reedeni ma lihtsalt ei saa köögis toimetada), ma jõudsin leivalõimest vormida nädala teise poole pätsid ja äsja need ahjust välja võtta. Ma jõudsin üle vaadata raamaturiiulisse laekunud järjekordse viie raamatu pealkirjad; ah-jaa, ma jõudsin eelnevalt ju käia postkontoris neil järel, poes, üle vaadata meie tänava asfaldi-ime, mõelda, et vallavanemale tõesti sobib hüüdnimi Miilits; ma jõudsin suhelda klassi kokkutuleku korraldustoimkonnaga, hindamiskomisjoniga, Agniga, kes Postimehe esikaanelt sujuvalt korraks koju põikas; kahe sõbrannaga...
Ma jõudsin mängida Nööbiga, jalutada Nööbiga, jutustada Nööbiga; ma jõudsin kallistada väiksemat ja tustida väiksemat, tustida suuremat ja käskida suuremat poega; ma jõudsin sagida oma teistpoolt ja ma jõudsin talle öelda, et on mulle kallis. Lõppeks jõudsin ma ka oma emaga suhelda leebemal moel ja ähvardada meie jalgadega sardelli (austraalia karjakoer), et ta issi käest alles saab, kui see koju tuleb, sest hulgub seal, kus ei tohi.
Ja kui nüüd tagasi vaadata, siis jõudsin ma ju korraks räntsatada teleka ette ja mõelda, mille pagana pärast see must kolakas meil ikkagi nurgas seisab... ja jõudsin kuulda kööki AK-d ja vist isegi killukest TV3 uudistest.
Ja ma jõudsin ära teha selle kõige sitema töö, mis üldse maailmas on välja mõeldud- lapata läbi oma vanema poja sõidutalongid, selekteerida, kuupäevaliselt ritta seada, kleepida ja lõigata ja esitada aruande sõidukulude tagasisaamiseks.
Ma ei tea, kas oli midagi, mida ma e i jõudnud... kohe ei tule meeldegi. Tunne on nagu lotovõitjal, eksju. Homme karussell jätkub.
Suur Valge ütles täna mu kohta: väravavaht.
Poom tuli meelde- peaks pensile minema, aga ei raatsi...
Täna tegin ma oma nimekirja täis! Tõsi, seal oligi vaid 5 suuremat sorti ja 3 väiksemat sorti tegemist.
Hommikul magasid nad sisse.
Niiet, kui me Nööbiga unisi silmi alla kobistasime, oli suur tuba tühi. Kedagi ei paistnud kuskil. Siiski, aknast paistis mamma, kes end piimatädi ja kohaliku külaonuga keeltpidi sõlme unustanud. Nööp käel, võtsin tassi kohvi, siis võtsin ühel öökad seljast ja pambu ka, ja panin ta kõhuli lambanahale. See oli minu hetk, Nööbiga võidu lapata Äripäeva, Postimeest ja EPL-i (see on vaid kokkusattumus, et meil nii palju lehti käib korraga, ausalt! ÄP tuli mingite etendusepiletitega koos, Postimees on kalli sõbra kingitus ja EPL oli sigasoodne pakkumine novembrini. Mu ema on harjunud lugema vähemalt üht lehte paberil, ja eks me teised ka... ühte lehte...) lugeda. Nööp loeb käte ja hammastega, mina... näe, ehituspuidu hind langeb ja Kommesti auu on mõneks ajaks päästetud.
Saabus ema, uudistega, mis, tõepoolest, olid nii põrutavad, et panin lehe kõrvale ja lasin lõua kolksti vaibale. Vene lennukid maanduvad endiselt Eestis. Vene sõjavägi aretas siin lehmasuurused mustad valvekoerad, kes siiani Eesti metsades luusivad. Ärimehed peavad inimestele raha eest jahti, sellepärast kaovadki inimesed aeg-ajalt... Orjakaubandus lokkab. Ja-jah. Appi.
Pelgulinnas, Õle tänaval, elas minu lapsepõlves üks naine, kes ütles, et lapsed ei sünni ema kõhust vaid vene sõjaväelendurid toovad neid. Ja see, kui naisel on kõht ees, on sellest, et ta on pärmi söönud...
Edasi läks tegusaks. Valitses tõsine virr-varr, vahepeal laekus kuskilt mees, kes oli noorema poja kooli viinud, sest rongist ja marsast jäädi ju maha ja ega see väiksem üksinda veel ei liigu ka... vanem poeg kolistas trepist alla, tal oli kooli hiljem minek, aga ühistransporti sobival kellaajal ei läinud, nii siis tuli isal uuesti minna. Ja ühtlasi oli pärastlõunani vaikus ja rahu, sest laekuti koos kooli lõppedes.
Ma jõudsin ära esitada uue sarja ideekavandi!
Ma jõudsin üle vaadata väikese maja peal toimuva, maksta elektrikule, pidada nõu ehitajaga, uurida nippe põrandatalade kinnitamisel, vaadata üle kasvuhoones toimuva (eile aiandist toodud taimed olid täitsa elus katteloori all); ma jõudsin teha perele kaks korda süüa, küpsetada koogi, kirjutada emale eelseisva kolme päeva menüü (sest homsest reedeni ma lihtsalt ei saa köögis toimetada), ma jõudsin leivalõimest vormida nädala teise poole pätsid ja äsja need ahjust välja võtta. Ma jõudsin üle vaadata raamaturiiulisse laekunud järjekordse viie raamatu pealkirjad; ah-jaa, ma jõudsin eelnevalt ju käia postkontoris neil järel, poes, üle vaadata meie tänava asfaldi-ime, mõelda, et vallavanemale tõesti sobib hüüdnimi Miilits; ma jõudsin suhelda klassi kokkutuleku korraldustoimkonnaga, hindamiskomisjoniga, Agniga, kes Postimehe esikaanelt sujuvalt korraks koju põikas; kahe sõbrannaga...
Ma jõudsin mängida Nööbiga, jalutada Nööbiga, jutustada Nööbiga; ma jõudsin kallistada väiksemat ja tustida väiksemat, tustida suuremat ja käskida suuremat poega; ma jõudsin sagida oma teistpoolt ja ma jõudsin talle öelda, et on mulle kallis. Lõppeks jõudsin ma ka oma emaga suhelda leebemal moel ja ähvardada meie jalgadega sardelli (austraalia karjakoer), et ta issi käest alles saab, kui see koju tuleb, sest hulgub seal, kus ei tohi.
Ja kui nüüd tagasi vaadata, siis jõudsin ma ju korraks räntsatada teleka ette ja mõelda, mille pagana pärast see must kolakas meil ikkagi nurgas seisab... ja jõudsin kuulda kööki AK-d ja vist isegi killukest TV3 uudistest.
Ja ma jõudsin ära teha selle kõige sitema töö, mis üldse maailmas on välja mõeldud- lapata läbi oma vanema poja sõidutalongid, selekteerida, kuupäevaliselt ritta seada, kleepida ja lõigata ja esitada aruande sõidukulude tagasisaamiseks.
Ma ei tea, kas oli midagi, mida ma e i jõudnud... kohe ei tule meeldegi. Tunne on nagu lotovõitjal, eksju. Homme karussell jätkub.
Suur Valge ütles täna mu kohta: väravavaht.
Poom tuli meelde- peaks pensile minema, aga ei raatsi...
neljapäev, 22. mai 2008
Ma ei tea, kuidas teeb seda Kati Murutar
... mina tunnen aeg-ajalt, et olen oma kolme lapse kõrvalt (see on peaaegu kaks korda vähem kui Murutari Katil või Aita Vaheril või mistahes Aasta Emal) jännis.
No näiteks täna.
Nööp magab üsna vähe ühe pooleaastase lapse kohta, aga see ongi induvidiaalne. Tõuseb hommikul seitsme ajal, siis heal juhul kahe ja pooletunnine uni ühe paiku päeval, kui hästi läheb, siis paar paarikümneminutist sutsu rinnal suvalistel ajahetkedel ja õhtul kümnest- üheteistkümnest magama. Teadagi, mismoodi. Lutti ta meil ju ei võta. Talle kõlbab ainult see Üks ja Ainus.
Kui siis juhtub, et isa on meil kodus, tähendab see, et hommikul tuleb teha söögid-värgid, siis vaadata, mis järje peal on töö ja üritada seda igal võimalikul vabal hetkel edasi nügida; isa teeb vahepeal aias ja kus iganes, mina, laps käe peal, torman väikese maja (ehitaja) ja suure maja vahet, toimetan ja üritan poolduda-jaguneda, midaiganes.
Aga see kõik on lapsemäng selle kõrval, millega tuleb toime tulla siis, kui saabuvad poisid. Nemad nimelt tahavad tähelepanu. Kes, kuidas. Ja süüa. Ja õppida (ka suurem).
Siis kihutab mööda must Mazda, rullis nokk pikalt ees. Tuleb minna ja rahulikult vestelda inimesega. Ei ole vaja kihutada sajaga asulasisesel janiiedasi.
Tsement lõppeb, taldmiku valamine ähvardab jääda pooleli. Tuleb ehitada ehituskauplusse, kaubelda hinda, uurida, kas neil üldse on. Minna järele, tõsta peale, tuua ära. Isa on vahepeal ju uuesti linna läinud, nõukogu ja esikas janiiedasi. Ahsoo, söödud said nad vähemalt kõik. Mida homseks süüa teha... Kallis, kuule, ma pean su kaardi kaasa võtma, mul on raha otsas, aga pean ostma seda ja teist ja kolmandat. Ja see mu autojupp tuleb ikka ära tellida. Mis teha, mis teha, et selle raha eest saaks kaks korralikku jalgratast, elu on selline.
Ema, kuidas ma oma telefonist leian Eriku ema telefoninumbri, seda ei ole siin! Ema, mul on vaja inglise keelt õppida! Ema, tule appi, ma ei saa vektoritest mitte midagi aru. Ema, kas Soome sai poolfinaalist edasi? Prääk ja pröök, kõht on tühi, ei viitsi enam mängida, lapp on märg, suur venna on kole, väike venna karjub, viige nad minema! Ema, ma ei leia netist ühtegi korraliku rootsi keele sõnastikku!- ah, meil on vestlussõnastik? Kus see on? Voodi all ei ole! Raamaturiiulist ei leia... no tule siis ise üles... Ema! kus mu valge pluus on? Aga raha? Isssssand, mul on pesu väljas! Miks teil muruniiduk väljas on... sa ei saa oma lastega üldse hakkama! Ema, kuidas on rootsi keeles... ema, mul ei jää see inglise keel pähe...
Oodake, OODAKE, ema on praegu surnud. Kõik. Ei jaksa! Ma ei ole entsüklopeedia, elav, kahel jalal! Kuidas ei ole? Mis tähendab, ei jaksa? Sa oled ju EMA!
...
"Kallis, kuidas esilinastus oli? Millal sa jõuad?"
... nüüd magavad nad õiglase und. Kaks väiksemat meie voodis, suurem oma toas. Ja mul on ees viis tundi materjali, mis tuleb hommikuks vormida kaheks looks. Täna jõudsin tolmuimeja ja lapiga üle käia vaid kabineti põranda ja mööbli, raamaturiiuleil on ikka veel tolm ja mujale ma koristama ei jõudnudki...
Mees tuli ja ütles, et kuuleb mu häälest, mis ja kuidas on vahepeal olnud.
Ausalt, mulle mõnikord tundub, et...
Ja ma tõesti tahaksin teada, kuidas teeb seda Kati Murutar.
Või Aita Vaher.
Või armas Liina.
Või need kümned ja sajad naised siin ja kaugemal, kelle rõõm ja koorem ühtaegu on kordi suurem kanda kui minul, täitsa keskmisel eesti emal.
No näiteks täna.
Nööp magab üsna vähe ühe pooleaastase lapse kohta, aga see ongi induvidiaalne. Tõuseb hommikul seitsme ajal, siis heal juhul kahe ja pooletunnine uni ühe paiku päeval, kui hästi läheb, siis paar paarikümneminutist sutsu rinnal suvalistel ajahetkedel ja õhtul kümnest- üheteistkümnest magama. Teadagi, mismoodi. Lutti ta meil ju ei võta. Talle kõlbab ainult see Üks ja Ainus.
Kui siis juhtub, et isa on meil kodus, tähendab see, et hommikul tuleb teha söögid-värgid, siis vaadata, mis järje peal on töö ja üritada seda igal võimalikul vabal hetkel edasi nügida; isa teeb vahepeal aias ja kus iganes, mina, laps käe peal, torman väikese maja (ehitaja) ja suure maja vahet, toimetan ja üritan poolduda-jaguneda, midaiganes.
Aga see kõik on lapsemäng selle kõrval, millega tuleb toime tulla siis, kui saabuvad poisid. Nemad nimelt tahavad tähelepanu. Kes, kuidas. Ja süüa. Ja õppida (ka suurem).
Siis kihutab mööda must Mazda, rullis nokk pikalt ees. Tuleb minna ja rahulikult vestelda inimesega. Ei ole vaja kihutada sajaga asulasisesel janiiedasi.
Tsement lõppeb, taldmiku valamine ähvardab jääda pooleli. Tuleb ehitada ehituskauplusse, kaubelda hinda, uurida, kas neil üldse on. Minna järele, tõsta peale, tuua ära. Isa on vahepeal ju uuesti linna läinud, nõukogu ja esikas janiiedasi. Ahsoo, söödud said nad vähemalt kõik. Mida homseks süüa teha... Kallis, kuule, ma pean su kaardi kaasa võtma, mul on raha otsas, aga pean ostma seda ja teist ja kolmandat. Ja see mu autojupp tuleb ikka ära tellida. Mis teha, mis teha, et selle raha eest saaks kaks korralikku jalgratast, elu on selline.
Ema, kuidas ma oma telefonist leian Eriku ema telefoninumbri, seda ei ole siin! Ema, mul on vaja inglise keelt õppida! Ema, tule appi, ma ei saa vektoritest mitte midagi aru. Ema, kas Soome sai poolfinaalist edasi? Prääk ja pröök, kõht on tühi, ei viitsi enam mängida, lapp on märg, suur venna on kole, väike venna karjub, viige nad minema! Ema, ma ei leia netist ühtegi korraliku rootsi keele sõnastikku!- ah, meil on vestlussõnastik? Kus see on? Voodi all ei ole! Raamaturiiulist ei leia... no tule siis ise üles... Ema! kus mu valge pluus on? Aga raha? Isssssand, mul on pesu väljas! Miks teil muruniiduk väljas on... sa ei saa oma lastega üldse hakkama! Ema, kuidas on rootsi keeles... ema, mul ei jää see inglise keel pähe...
Oodake, OODAKE, ema on praegu surnud. Kõik. Ei jaksa! Ma ei ole entsüklopeedia, elav, kahel jalal! Kuidas ei ole? Mis tähendab, ei jaksa? Sa oled ju EMA!
...
"Kallis, kuidas esilinastus oli? Millal sa jõuad?"
... nüüd magavad nad õiglase und. Kaks väiksemat meie voodis, suurem oma toas. Ja mul on ees viis tundi materjali, mis tuleb hommikuks vormida kaheks looks. Täna jõudsin tolmuimeja ja lapiga üle käia vaid kabineti põranda ja mööbli, raamaturiiuleil on ikka veel tolm ja mujale ma koristama ei jõudnudki...
Mees tuli ja ütles, et kuuleb mu häälest, mis ja kuidas on vahepeal olnud.
Ausalt, mulle mõnikord tundub, et...
Ja ma tõesti tahaksin teada, kuidas teeb seda Kati Murutar.
Või Aita Vaher.
Või armas Liina.
Või need kümned ja sajad naised siin ja kaugemal, kelle rõõm ja koorem ühtaegu on kordi suurem kanda kui minul, täitsa keskmisel eesti emal.
kolmapäev, 21. mai 2008
Emadepäeva rosin
Sellest on varss mitu nädalat, emadepäevast siis. Mul lihtsalt pole olnud mahti kirjutada. Koguaeg kohvivesi keeb. Ja nad pritsivad mind jälle.
Emadepäeva rosin oli minu esimese ämma pojapoja isa kommentaar: "Ma pole elus paremat leiba söönud, kui sinu oma. Sellega on nii, et isegi kõva kontsu pistad viimse puruni nahka, nii hea on."
Ja mina?!
Võtsin ta seepeale leivale.
No selles mõttes, et küpsetan iga kord talle ka ühe pätsi.
Meie probleem on sellessamas kohvivees.
Mõlemal keeb koguaeg.
Üks ühes, teine teises linna/Eestimaa/Soome/muumaailma otsas.
Arvake ära, mitme pätsiga ma talle olen pihta saanud viimastel nädalatel?
Just. Õige.
Järgmine kord, eks.
Temale mõeldud leivad aga on läinud väga õigesse kohta.
Armsale sõbrale.
Marikesele, kes ise tõbine ja lapsed tuulerõugetes, see-eest aga laulavad, kui rattale istuvad ;-)
Pottsepale, keda tabas pottsepa needus (esimene lasi viltu, sai südari, jalutas minema; teine lõi päev enne objektile tulekut endal kaks varvast kirvega maha)- ta lasi korstna endalegi ootamatult vinklist välja. Kaks tundi istus ja põdes ja mõtles endast halvasti, siis läksin ma sooja saia, rabarbrikisselli ja leivapätsiga ja soovitasin elu pisiasjadest mitte niiväga morjenduda- kui lõõrid tõmbavad, siis korsten ju töötab. Järelt on elu ilus! Täna tuli ja palus naisele juuretist. No saab seda.
Naabrinaisele, kes on alati olemas ja tulemas siis, kui mõni mure on kaelas; või rõõm.
Naabrimehele, kes meelsasti oma aias toimetab.
Jne.
Ehk peaks vallavanemale ka viima? Öeldakse, kui heade mõtetega valmistatud toitu (seda enam leiba, mis vanem kui meie!) sööd, siis paremaks inimeseks saad.
Teadagi.
Emadepäeva rosin oli minu esimese ämma pojapoja isa kommentaar: "Ma pole elus paremat leiba söönud, kui sinu oma. Sellega on nii, et isegi kõva kontsu pistad viimse puruni nahka, nii hea on."
Ja mina?!
Võtsin ta seepeale leivale.
No selles mõttes, et küpsetan iga kord talle ka ühe pätsi.
Meie probleem on sellessamas kohvivees.
Mõlemal keeb koguaeg.
Üks ühes, teine teises linna/Eestimaa/Soome/muumaailma otsas.
Arvake ära, mitme pätsiga ma talle olen pihta saanud viimastel nädalatel?
Just. Õige.
Järgmine kord, eks.
Temale mõeldud leivad aga on läinud väga õigesse kohta.
Armsale sõbrale.
Marikesele, kes ise tõbine ja lapsed tuulerõugetes, see-eest aga laulavad, kui rattale istuvad ;-)
Pottsepale, keda tabas pottsepa needus (esimene lasi viltu, sai südari, jalutas minema; teine lõi päev enne objektile tulekut endal kaks varvast kirvega maha)- ta lasi korstna endalegi ootamatult vinklist välja. Kaks tundi istus ja põdes ja mõtles endast halvasti, siis läksin ma sooja saia, rabarbrikisselli ja leivapätsiga ja soovitasin elu pisiasjadest mitte niiväga morjenduda- kui lõõrid tõmbavad, siis korsten ju töötab. Järelt on elu ilus! Täna tuli ja palus naisele juuretist. No saab seda.
Naabrinaisele, kes on alati olemas ja tulemas siis, kui mõni mure on kaelas; või rõõm.
Naabrimehele, kes meelsasti oma aias toimetab.
Jne.
Ehk peaks vallavanemale ka viima? Öeldakse, kui heade mõtetega valmistatud toitu (seda enam leiba, mis vanem kui meie!) sööd, siis paremaks inimeseks saad.
Teadagi.
neljapäev, 8. mai 2008
Kasvamise rõõm
Panen lihtsalt tuleviku tarbeks kirja, sest ega ma ometi ei täida ju beebiraamatut vms.
Eile mõõtis-kaalus arst Nööbi üle. 70 cm, 7300 grammi ja pooleaastaseks saamiseni 3 päeva. Lõpuks ometi saime ära teha ka ettenähtud kompleksvaktsiini. Lisaks avastas Kadri 2 alumist purihammast- ühel ots juba läbi murdnud, teine kohe tulemas. Ja ees on lõikumas alumised II lõikehambad. Huvitav, äkki Nööbil ülemisi kikse ei tulegi?
Umbes kümmekond päeva istub Nööp iseseisvalt ja toetamata, saame installeerida suure söötmistooli. Potti püüame kah üht-teist, peaasjalikult seda teist, mis kenasti õunapuudele väetiseks sobib. Poisid said mul päeval mähkmeta hakkama veidi alla aastastena, ööd jäid EE-l kuivaks 16-kuusena. Mingit potisundust või -kultust me majas ei esine. Laps ise teab, millal on õige aeg. Muidugi oleks jube tore mähkmetelt säästa, aga mingi vabadus võiks titele jääda titt-olemises, kui jäigalt joont ajaks, siis ei saakski muud teha, kui passida iga punnitamist ja ähkimist. No tänan, ei. Kui võimalik, on lubatud paljas peff ja nagu näha, titel tilgub üsna tihedalt- ega mul ju polegi muud teha, kui peale passida, onjueksju.
Mis vaktsineerimisse puutub- jah, ma olen seda meelt, et vajalikud süstid on vaja ära teha. Aastatuhande arengueesmärkideski on välja toodud vaktsineerimise olulisus- ennetades levinud haigusi on võimalik päästa miljoneid elusid. Et siis nagu Aafrikas ja Kagu-Aasias lapsi vaktsineerime, aga Eestis propageerime "looduslähedast eluviisi", mis mh sisaldab vaktsiinidest loobumise? Kadri ütleb, et õnneks 95% vanematest siiski lubavad oma lapsi süstida; ka vaktsiinid, mida lastele manustatakse, on järjest puhtamad ja paremad.
Tänavu on emadepäeval kohe suuuuuuuuuuuuuur pidu:) Tips sündis isadepäeval, aga et siis emps ka pääseks torditeost emadepäeval, no unustage ära! Oleme kogu kambaga Teenusel, tähistame seal ühekorraga nii kevadise suurpuhastuse, emadepäeva kui Nööbi sünnipäeva. Lahe!
Emadepäeva laksu, st. ohjeldamatult löristamist und pisaraid saan laupäeval kätte, siis on Estonias VHK kontsert. Ilmselt nii kriitilist ujutamist nagu aasta eest, ei tule. Olen märganud, et enam ei aja mind võõra lapse naeratuse nägemine või luuletuse lugemine hullusti nutma, ju see mu ohjeldamata emotsionaalne sulamine igal võimalikul hetkel ikka rasedusega seotud oli. Vot ei oska ütledada, oli see siis hea või halb.
Tabavalt ja humoorikalt kirjutab neist asjust armas sõber Axik- mäletan teda tõeliselt andeka emakeeles kõneleja ja kirjutajana, aga ingliskeelsenagi kõlab ta kadedakstegevalt värvikalt.
Eile mõõtis-kaalus arst Nööbi üle. 70 cm, 7300 grammi ja pooleaastaseks saamiseni 3 päeva. Lõpuks ometi saime ära teha ka ettenähtud kompleksvaktsiini. Lisaks avastas Kadri 2 alumist purihammast- ühel ots juba läbi murdnud, teine kohe tulemas. Ja ees on lõikumas alumised II lõikehambad. Huvitav, äkki Nööbil ülemisi kikse ei tulegi?
Umbes kümmekond päeva istub Nööp iseseisvalt ja toetamata, saame installeerida suure söötmistooli. Potti püüame kah üht-teist, peaasjalikult seda teist, mis kenasti õunapuudele väetiseks sobib. Poisid said mul päeval mähkmeta hakkama veidi alla aastastena, ööd jäid EE-l kuivaks 16-kuusena. Mingit potisundust või -kultust me majas ei esine. Laps ise teab, millal on õige aeg. Muidugi oleks jube tore mähkmetelt säästa, aga mingi vabadus võiks titele jääda titt-olemises, kui jäigalt joont ajaks, siis ei saakski muud teha, kui passida iga punnitamist ja ähkimist. No tänan, ei. Kui võimalik, on lubatud paljas peff ja nagu näha, titel tilgub üsna tihedalt- ega mul ju polegi muud teha, kui peale passida, onjueksju.
Mis vaktsineerimisse puutub- jah, ma olen seda meelt, et vajalikud süstid on vaja ära teha. Aastatuhande arengueesmärkideski on välja toodud vaktsineerimise olulisus- ennetades levinud haigusi on võimalik päästa miljoneid elusid. Et siis nagu Aafrikas ja Kagu-Aasias lapsi vaktsineerime, aga Eestis propageerime "looduslähedast eluviisi", mis mh sisaldab vaktsiinidest loobumise? Kadri ütleb, et õnneks 95% vanematest siiski lubavad oma lapsi süstida; ka vaktsiinid, mida lastele manustatakse, on järjest puhtamad ja paremad.
Tänavu on emadepäeval kohe suuuuuuuuuuuuuur pidu:) Tips sündis isadepäeval, aga et siis emps ka pääseks torditeost emadepäeval, no unustage ära! Oleme kogu kambaga Teenusel, tähistame seal ühekorraga nii kevadise suurpuhastuse, emadepäeva kui Nööbi sünnipäeva. Lahe!
Emadepäeva laksu, st. ohjeldamatult löristamist und pisaraid saan laupäeval kätte, siis on Estonias VHK kontsert. Ilmselt nii kriitilist ujutamist nagu aasta eest, ei tule. Olen märganud, et enam ei aja mind võõra lapse naeratuse nägemine või luuletuse lugemine hullusti nutma, ju see mu ohjeldamata emotsionaalne sulamine igal võimalikul hetkel ikka rasedusega seotud oli. Vot ei oska ütledada, oli see siis hea või halb.
Tabavalt ja humoorikalt kirjutab neist asjust armas sõber Axik- mäletan teda tõeliselt andeka emakeeles kõneleja ja kirjutajana, aga ingliskeelsenagi kõlab ta kadedakstegevalt värvikalt.
laupäev, 3. mai 2008
Me teeme, teeme, teeme- ja tehtud veel ei saa!
Tegime ära! Meeskond Kollased Sandaalid oli hommikul lipujaamas nr. 19 täies koosseisus kohal. Minul oli lihtsam töö- ma sain Eriku fotoka oma valdusse ja muudkui klõpsisin. Vahepeal korjasin ikka prahti ka. 
Titt pidas end väga hästi üleval ja magas sel ajal, kui kõige ägedam koristamine käis. 
Meile sattus muidugi ka suhteliselt lihtne teelõik- ehk siis koristasime tee äärt ja teeäärset võsa. 
Sodi saime sealt üksjagu, aga ei midagi liiga huvitavat ega õnneks ka ohtlikku mitte. Pool kaksteist olime ikka väga valmis. Erik teadis, et meie kodu juures, üle tee metsas, on suur prügihunnik ja sõitsime seda koristama. 
Ehkki hunnik oli kaardistamata, võisime prügi oma autoga lipujaama ära viia ja sitalasu koordinaadid läksid tuleviku tarbeks kirja. Nagu selgub, leiti koristamise käigus lisaks vanadele pasteldele ja muule mudrule terve hulk seni kaardistamata-avastamata prügimägesid. 
Seega, tegime ära, see-eest mitte päriselt. 
Aga- me pole vara lahkunud, ehkki töö on pooleli. Küll me juba teeme! Vallarahvast ja külalisesinejaid oli vägevalt, lahe! Tõsine ühisolemise tunne tuli peale. Ja et minna ülevõlli pateetiliseks- vot oli üritus, mis väärt, et vabariigi 90. aastapäeva puhul ära pidada.
Tiimile sügav kummardus, vägev üritus oli; loodetavasti saab Agni pärast homset sünnipäeva (mõelda vaid, kolm kontserti üle Eesti tema sünna auuks, eks!) end üle mitme kuu välja magada.
reede, 2. mai 2008
Lapsesõbralikud mänguasjad
Ma oleksin väga tahtnud siia pilte üles panna. Kahjuks juhtus nii, et fotoaparaat oli, fotokraaf oli ka, aga mida ei olnud, oli mälukaart.Meil käib üks väike eksperiment nende nukkudega. Selle käigus sain teada, et ka Eestis valmistatakse waldorf-nukke, aga nende "ametlikustamine" on taaskord seotud suure bürokraatiaga, niisiis, kes tahab lapsele kohalikku arendavat nukku, peab leppima otsekontaktiga. Mida mul teile paraku anda pole. Küll aga on Lustimaal väga tore valik kõiksugu erinevaid pupesid.
Lapsed ei hooli, kas nuku nime taga seisab "feng shui", "waldorf" või "eksklusiiv"- nemad tahavad mängida, solgutada, lutsutada, tududa koos, trepist alla põntsutada, liivakastis mätsida, vannis pesta, ahjus küpsetada jne. Rätinukk peab kõik selle nina krimpsutamata vastu.
Ütlen ausalt, mul on meie maja õmblusmasinaga läbisaamine pehmelt öeldes vilets. Minu viimasest nõelatööst on aastaid möödas. Mitte, et ma ei tahaks. Vastupidi, ma tahan liiga palju, aga oskusi napib.
Ja ehkki see kõlab umbes samamoodi nagu lapsed-lauaall-kooli stoori leivaküpsamisega- ahi on, jahu on, juuretise saab, aga ikka ei tee- kangas on, masin on, lõiked on, aga miks ei tee?!- siis mul on lihtsam minna ja tellida/osta see lapsesõbralik nukk kas Jaanalt, Nelelt või Lustimaalt.
*pildid on võetud Jaana kodukalt ja Kathe Kruse kodukalt.
teisipäev, 29. aprill 2008
Kuidas keerata käkki ja hiljem jäljed peita
Jutt lühike.
Ei mina viitsi nii lihtsa asja nagu rullbiskviidi küpsetamise pärast retseptiraamatut lapata. Mul on peas.
Kurat, valesti on peas vist.
Või siis on see Juuru veskil jahvatet nisujahu iseloomuga, mul on enne ka mõni küpsetis natuke... peesse läinud.
Ja need kaks munavalget, mis munakollaste eraldamisel alles jäid ja mille ma täna ära kasutasin tegid ka pigem beseed kui biskviiti, onjueksju.
Ja suhkrut läks ka natuke palju... vist... võibla. Mina ka ei tea, ma panen silma järgi!
Kodunduse tunnis oleks ma saanud tõenäoliselt hindeks "kaks". Koristamise eest "viis", sest kogu köök sai täiega laga täis.
Aga. Leidlikkuse eest oleksin saanud ka "väga hea", sest ma katsin selle, mis pidi välja nägema nagu rullbiskviit, nägi aga välja rohkem nagu Magus Mässerdis, ontlikult vahukoore-kohupiima kreemiga. Liips-laaps servad sirgeks, kerge sulatatud šoksikiht peale ja kaubaks see läheb.
Sest kesse ütles, et pole maitsev.
On isegi väga maitsev.
Nii maitsev, et mees lubas kodunt minema kolida kui ma tema kiusamist igaste küpsetiste ja muu toitvaga ei jäta.
Või mis te arvasite, et ma ise söön neid kooke, mida küpsetan? Lolliks olete läinud või, mul on... ahmaparemeiütle... mul on päris palju titepekki veel peal, eksju. Kunagi tahaks nagu... täna oli täitsa rannailm, tömmasin koti pähe ja istusin terrassil, et ehitusmehed laiali ei jookseks ega alla teeks.
Niiet, käkki keerata- imelihtne. Jälgi peita- veel lihtsam. Nätsat ja tehtud! Päts, tule korista mu köök ära.
Ei mina viitsi nii lihtsa asja nagu rullbiskviidi küpsetamise pärast retseptiraamatut lapata. Mul on peas.
Kurat, valesti on peas vist.
Või siis on see Juuru veskil jahvatet nisujahu iseloomuga, mul on enne ka mõni küpsetis natuke... peesse läinud.
Ja need kaks munavalget, mis munakollaste eraldamisel alles jäid ja mille ma täna ära kasutasin tegid ka pigem beseed kui biskviiti, onjueksju.
Ja suhkrut läks ka natuke palju... vist... võibla. Mina ka ei tea, ma panen silma järgi!
Kodunduse tunnis oleks ma saanud tõenäoliselt hindeks "kaks". Koristamise eest "viis", sest kogu köök sai täiega laga täis.
Aga. Leidlikkuse eest oleksin saanud ka "väga hea", sest ma katsin selle, mis pidi välja nägema nagu rullbiskviit, nägi aga välja rohkem nagu Magus Mässerdis, ontlikult vahukoore-kohupiima kreemiga. Liips-laaps servad sirgeks, kerge sulatatud šoksikiht peale ja kaubaks see läheb.
Sest kesse ütles, et pole maitsev.
On isegi väga maitsev.
Nii maitsev, et mees lubas kodunt minema kolida kui ma tema kiusamist igaste küpsetiste ja muu toitvaga ei jäta.
Või mis te arvasite, et ma ise söön neid kooke, mida küpsetan? Lolliks olete läinud või, mul on... ahmaparemeiütle... mul on päris palju titepekki veel peal, eksju. Kunagi tahaks nagu... täna oli täitsa rannailm, tömmasin koti pähe ja istusin terrassil, et ehitusmehed laiali ei jookseks ega alla teeks.
Niiet, käkki keerata- imelihtne. Jälgi peita- veel lihtsam. Nätsat ja tehtud! Päts, tule korista mu köök ära.
esmaspäev, 28. aprill 2008
Ma lõigun ennast ja natukene teisi ka
See on teada lugu, et kui ruumis oleme nuga ja mina, siis varem või hiljem õnnestub mul endale sooritada sisselõige.
Kaks päeva tagasi läks tomatisalatisse pöidla ots. Eile jäi leivatüki ja leivanoa saehammaste vahele nimetissõrme ots.
Täna lõikasin koera pügades kääridega jalga.
Jne.
Haavaliim, eri suurusega plaastrid, sidemed ja salvid on alati käepärast.
Noorem poeg peab eesti keele tunniks kirjutama kodukirjandi "Minu ema naljakad juhtumised." Soovitasin, pangu kirja, et ema on emo, lõigub ennast lakkamatult ja on selle peale ikka elus veel. Poeg arvas, et selles pole midagi naljakat- eile jooksis perekõnd üle õue ja tubadest keskpõrandale kokku kui näppu veristasin, sest see, kui leivanuga su sõrme sõbralikult luuni läbi saeb, on suhteliselt valus. No ma lihtsalt kutsusin Eriku appi, enne kui pildi teate-küll-kuhu panin.
Kodused imestavad, et ma olen vait, see-eest ei karju mitte eriti järjekordse lõikuse järel- kus on alles valulävi! On ta jee. Ma saan igasuguse valu kannatamisega kenasti toime, aga kardan hirmsasti näiteks mesilase torget.
Ja kirjutada on ikka väga vilets. Pimekirja tuleb ohtralt vigasid, sest kaks näppu ja näpukest on plaasterdatud.
Märksa hullem, et TT-l on silmapõletik. Lugesin kellegi sissekannet sarnasest tervisehädast, ravivad seda ilmselt homöopaatiliselt. Meie oleme lihtsad inimesed, kummelitee ja silmatilgad on abiks ikka. Põletiku põhjuseks arvas tohter õietolmu ja väljas möllavad mudavihurid. On kuidas on, lapse silmad saagu terveks! Ja varesele valu. Minu sõrmede oma ka. Loomapiinaja.
Kaks päeva tagasi läks tomatisalatisse pöidla ots. Eile jäi leivatüki ja leivanoa saehammaste vahele nimetissõrme ots.
Täna lõikasin koera pügades kääridega jalga.
Jne.
Haavaliim, eri suurusega plaastrid, sidemed ja salvid on alati käepärast.
Noorem poeg peab eesti keele tunniks kirjutama kodukirjandi "Minu ema naljakad juhtumised." Soovitasin, pangu kirja, et ema on emo, lõigub ennast lakkamatult ja on selle peale ikka elus veel. Poeg arvas, et selles pole midagi naljakat- eile jooksis perekõnd üle õue ja tubadest keskpõrandale kokku kui näppu veristasin, sest see, kui leivanuga su sõrme sõbralikult luuni läbi saeb, on suhteliselt valus. No ma lihtsalt kutsusin Eriku appi, enne kui pildi teate-küll-kuhu panin.
Kodused imestavad, et ma olen vait, see-eest ei karju mitte eriti järjekordse lõikuse järel- kus on alles valulävi! On ta jee. Ma saan igasuguse valu kannatamisega kenasti toime, aga kardan hirmsasti näiteks mesilase torget.
Ja kirjutada on ikka väga vilets. Pimekirja tuleb ohtralt vigasid, sest kaks näppu ja näpukest on plaasterdatud.
Märksa hullem, et TT-l on silmapõletik. Lugesin kellegi sissekannet sarnasest tervisehädast, ravivad seda ilmselt homöopaatiliselt. Meie oleme lihtsad inimesed, kummelitee ja silmatilgad on abiks ikka. Põletiku põhjuseks arvas tohter õietolmu ja väljas möllavad mudavihurid. On kuidas on, lapse silmad saagu terveks! Ja varesele valu. Minu sõrmede oma ka. Loomapiinaja.
neljapäev, 24. aprill 2008
Pildikesi koduperenaisepõlvest
Siis, kui meest pole päevade kaupa kodus, saad sa aru, kui vajalik ta tegelikult on.
Esimene on muidugi emotsionaalne puudujääk, mis tekib, kui teda läheduses pole. Kaua sa neid lapsi ikka paitad ja musitad... ühte ei julge nagunii eriti puutuda, see on juba täitsamees, teine tuleb siis, kui temal on hellitust vaja ja kolmas käsitleb su lähenemiskatset järjekordse mänguna, krabades riisiteradega ninast ja kätega kõrvadest.
Loomulikult j u h t u v a d kõik asjad just siis, kui peremeest kodus pole.
-Saan kutse ilmuda politseisse paragrahvide see ja teine alusel. Tegu on meie alevis kehtivate loomapidamisreeglite rikkumisega ja mind kutsutakse tunnistama. Tean küll seda lõputa lugu tagumiste naabrite valge lõunavenelase ja meie emase lõunakaga. Ja soovin selle lõppemist võimalikult ruttu, sest lisaks ootamatule kutsikkonnale, mis võib meid vahejuhtumi(te) tulemusena tabada, on meid juba tabanud mu armsa iluaia surm- valgele meeldib jalga tõsta kõige haruldasemate okaspuude kohal. Küllap väljendab ta oma suhtumist ilulevat aiandust vilejelvatesse harrastajatesse, sest kukerpuid ja männitutte, mis meil siin looduslikult esinevad, ta ei pissi.
-Jooksu läheb ka korstnaladuja, kes eelnevalt laob korstna aluse valepidi; nii, et piip sarikate vahelt läbi ei mahu- siis põeb öö otsa, tuleb varahommikul hiilides, korjab oma kola kokku ja helistab ohutust kaugusest: ma ikka ei võta seda tööd.
-Hommikune poiste rongile jõudmine toimub üle noatera, sest nooremal pojal on jälle!!! paha tuju (ehkki ta on öö rahus norsanud ja kõhutuult lasknud vanemate tuunitud voodis, suure sooja ema kaisus (emps ise on nagu kilu kahe lapse vahele pressitud, sest see pisem magab järjekordsete kikside tuleku ajal konstantselt a i n u l t tissi küljes) ja hommikul õe patsutusega üles äratatud) ja noorem poeg otsustab süüa, see-eest mitte eriti; riietuda, see-eest mitte väga kiiresti; kõndida, see-eest vastumeelselt jne.
-Autoaken on jääs, väljas on miinus null ja meil on rongi väljumiseni kolm minutit ja kaks ja pool kilomeetrit. Õnneks ei ole meil tee peal politseinikku, kes saaks lajatada hiiglatrahviga liiklusohtliku situatsiooni tekitamise (vanem poeg ja mina peadpidi küljeakendest väljas peateelt lähenevaid autosid ja nende vahekaugust hindamas), lahtise turvavööga sõitmise (mina, kes ma tagapingil jõuravat nooremat pean lakkamatult lohutama; tõsi, ma saan selle neetud juhtme kinni alevi vahel) ja autoga raudteetammile ronimise eest.
-Ma ei ütleks, et meie mammal tuju väga hiilgav oleks samuti, see-eest. Korstnaladuja on tema noorepõlvesõber, nimelt. Ja teised võimalikud pottsepad, teadagi, on soss-sepad etukäteen.
-Kõige tipuks on mul kaks imelist päikeselist päeva olnud imeliselt allumatu peavalu. Kliimaks see ometi veel olla ei või. Kahtlustan kollast kadedust, teisipäeval sain kokku oma klassikaaslastega, kes kuram (noh, jah, poisid välja arvata) näevad sittakanti head välja. Ja vanus pole meie klassi naisi veel üles leidnud, aina kaunimaks lähevad...
Aga. Õnneks on mul majapidamises kaks sitket poisterahvast, kes tassivad, veavad ja kütavad. Õnneks olen saanud rahulikult ära teha k õ i k lood, artiklid, ülevaated, tutvustavad tekstid, aruanded janiiedasi.
Ja õnneks... ehkvõibolla... tuleb õhtul Erik.
Elu on lill.
Esimene on muidugi emotsionaalne puudujääk, mis tekib, kui teda läheduses pole. Kaua sa neid lapsi ikka paitad ja musitad... ühte ei julge nagunii eriti puutuda, see on juba täitsamees, teine tuleb siis, kui temal on hellitust vaja ja kolmas käsitleb su lähenemiskatset järjekordse mänguna, krabades riisiteradega ninast ja kätega kõrvadest.
Loomulikult j u h t u v a d kõik asjad just siis, kui peremeest kodus pole.
-Saan kutse ilmuda politseisse paragrahvide see ja teine alusel. Tegu on meie alevis kehtivate loomapidamisreeglite rikkumisega ja mind kutsutakse tunnistama. Tean küll seda lõputa lugu tagumiste naabrite valge lõunavenelase ja meie emase lõunakaga. Ja soovin selle lõppemist võimalikult ruttu, sest lisaks ootamatule kutsikkonnale, mis võib meid vahejuhtumi(te) tulemusena tabada, on meid juba tabanud mu armsa iluaia surm- valgele meeldib jalga tõsta kõige haruldasemate okaspuude kohal. Küllap väljendab ta oma suhtumist ilulevat aiandust vilejelvatesse harrastajatesse, sest kukerpuid ja männitutte, mis meil siin looduslikult esinevad, ta ei pissi.
-Jooksu läheb ka korstnaladuja, kes eelnevalt laob korstna aluse valepidi; nii, et piip sarikate vahelt läbi ei mahu- siis põeb öö otsa, tuleb varahommikul hiilides, korjab oma kola kokku ja helistab ohutust kaugusest: ma ikka ei võta seda tööd.
-Hommikune poiste rongile jõudmine toimub üle noatera, sest nooremal pojal on jälle!!! paha tuju (ehkki ta on öö rahus norsanud ja kõhutuult lasknud vanemate tuunitud voodis, suure sooja ema kaisus (emps ise on nagu kilu kahe lapse vahele pressitud, sest see pisem magab järjekordsete kikside tuleku ajal konstantselt a i n u l t tissi küljes) ja hommikul õe patsutusega üles äratatud) ja noorem poeg otsustab süüa, see-eest mitte eriti; riietuda, see-eest mitte väga kiiresti; kõndida, see-eest vastumeelselt jne.
-Autoaken on jääs, väljas on miinus null ja meil on rongi väljumiseni kolm minutit ja kaks ja pool kilomeetrit. Õnneks ei ole meil tee peal politseinikku, kes saaks lajatada hiiglatrahviga liiklusohtliku situatsiooni tekitamise (vanem poeg ja mina peadpidi küljeakendest väljas peateelt lähenevaid autosid ja nende vahekaugust hindamas), lahtise turvavööga sõitmise (mina, kes ma tagapingil jõuravat nooremat pean lakkamatult lohutama; tõsi, ma saan selle neetud juhtme kinni alevi vahel) ja autoga raudteetammile ronimise eest.
-Ma ei ütleks, et meie mammal tuju väga hiilgav oleks samuti, see-eest. Korstnaladuja on tema noorepõlvesõber, nimelt. Ja teised võimalikud pottsepad, teadagi, on soss-sepad etukäteen.
-Kõige tipuks on mul kaks imelist päikeselist päeva olnud imeliselt allumatu peavalu. Kliimaks see ometi veel olla ei või. Kahtlustan kollast kadedust, teisipäeval sain kokku oma klassikaaslastega, kes kuram (noh, jah, poisid välja arvata) näevad sittakanti head välja. Ja vanus pole meie klassi naisi veel üles leidnud, aina kaunimaks lähevad...
Aga. Õnneks on mul majapidamises kaks sitket poisterahvast, kes tassivad, veavad ja kütavad. Õnneks olen saanud rahulikult ära teha k õ i k lood, artiklid, ülevaated, tutvustavad tekstid, aruanded janiiedasi.
Ja õnneks... ehkvõibolla... tuleb õhtul Erik.
Elu on lill.
esmaspäev, 21. aprill 2008
Kust tuleb minu aeg?
Tõepoolest, kust tuleb minu aeg? Ja kas see on kellegi teise ajast erinev? Kas mu päev on pikem? Venitan salaja minuteid või löön sekundi naelaga põranda külge kinni?
Ma ei tea. Ma teen enamasti seda, mis meeldib. Mida õigeks pean.
See, et ma teen nii palju, ei tähenda sugugi kuldset kvaliteedimärki karvasel rinnal. Ma katsetan, ma otsin. Iseennast, piire, uusi kogemusi, jne.
Aeg... see tuleb inimestega. Iga uus inimene toob kaasa tükikese aega, lisab tegevusi, kogemust, kohustusi, vastutust ja rõõme. Tänu oma kolmele, täiesti eriilmelisele ja eri vanuses lapsele olen ma aja poolest rikkam kui olin lastetuna. Minu ajaga paralleelselt, sellest üle, läbi ja ümber, jookseb minu laste aeg, mida ma ei saa tähele panemata jätta.
Tänu lastele saan ma teha tööd, mida tõesti armastan, õppida ja omandada uusi kogemusi, kohata väärt inimesi. Tänu lastele õpin ma järjest uusi asju päris i s e tegema. Tegema valikuid, mida ma võib-olla üksi-kaksi-kolmi poleks märganudki valikuteks pidada. Meil seisab nurgas telekas, aga ta jõllitab meid harva oma sinise silmaga. Meist mitte väga kaugel on mitu poodi ja veel edasi on suur linn, kus on veel rohkem poode. Me käime poes siis, kui selleks on vajadus.
Juba need kaks "harva" ja "siis kui vaja" annavad nii suure ajasäästu, et sellest jätkub kööki, aeda ja mängunurka.
Kaial ja Käbil on nüüd jälle kanad. Esialgu viis tükki ja kukk peaks kohe jõudma. No neil on kanala ka, ammusest ajast. Kaia sai minult juuretise, vastu sain tema munamuttide pesasooja toodangut. No ütle siis! Armas ju. Kaiaga võrreldes olen ma üks igavesti laisk moor... tal on üüratu maasikamaa, suur majapidamine, kaks last ja tihe töögraafik. Ma ei teagi, kas olla kade sellepärast, et tal on minust ilmselgelt rohkem aega, sest ta jõuab kõike teha- teha seda, mis mulle meeldib. Aga ma ei ole. Sest igapäevaselt suhtlen kangete naistega, kes jõuavadki kõike. Neil on aega.
Tunnistan, et paralleelselt biosfääri kaitseala materjali läbivaatamisega otsin netist märksõnu "õlleankur" ja "õlle pruulimine". Sest nüüd on selgemast selge, kogemata sai kaljast leivaõlu. Lugesin ja võrdlesin retsepte ja tõepoolest... kui uskuda mahepoodides müüdava "traditsioonilise leiva" maitset ja panna kõrvale Eesti rahvustoitude raamatust võetud kaljaretsept, mis üks-ühele sarnaneb leivaõlle retseptiga, siis hakkab mulle tunduma, et "muistne eestlane" oli üks kuramuse kahepalgeline olevus- sõi leiba, mis maitses nagu Väga Sitt Elu ja jõi sinna kõrvale kalja, mis tegelikult oli... õlu.
Väike vidin sees või nii.
Biosfääri kaitseala mõte on muidugi jees. Peaks vaatama, kus saaks maid lahmakatena krahmata.
Nüüd tuleb uneaeg, silmad vajuvad lukku. Lapsed juba nohisevad, aga see on petlik. Nagu ma diivanilt tõusen, on vähemalt ühel silmanööbid suurelt lahti ja ta karjub seda asja, mida pakutakse siis, kui õlut ei jooda...
Ma ei tea. Ma teen enamasti seda, mis meeldib. Mida õigeks pean.
See, et ma teen nii palju, ei tähenda sugugi kuldset kvaliteedimärki karvasel rinnal. Ma katsetan, ma otsin. Iseennast, piire, uusi kogemusi, jne.
Aeg... see tuleb inimestega. Iga uus inimene toob kaasa tükikese aega, lisab tegevusi, kogemust, kohustusi, vastutust ja rõõme. Tänu oma kolmele, täiesti eriilmelisele ja eri vanuses lapsele olen ma aja poolest rikkam kui olin lastetuna. Minu ajaga paralleelselt, sellest üle, läbi ja ümber, jookseb minu laste aeg, mida ma ei saa tähele panemata jätta.
Tänu lastele saan ma teha tööd, mida tõesti armastan, õppida ja omandada uusi kogemusi, kohata väärt inimesi. Tänu lastele õpin ma järjest uusi asju päris i s e tegema. Tegema valikuid, mida ma võib-olla üksi-kaksi-kolmi poleks märganudki valikuteks pidada. Meil seisab nurgas telekas, aga ta jõllitab meid harva oma sinise silmaga. Meist mitte väga kaugel on mitu poodi ja veel edasi on suur linn, kus on veel rohkem poode. Me käime poes siis, kui selleks on vajadus.
Juba need kaks "harva" ja "siis kui vaja" annavad nii suure ajasäästu, et sellest jätkub kööki, aeda ja mängunurka.
Kaial ja Käbil on nüüd jälle kanad. Esialgu viis tükki ja kukk peaks kohe jõudma. No neil on kanala ka, ammusest ajast. Kaia sai minult juuretise, vastu sain tema munamuttide pesasooja toodangut. No ütle siis! Armas ju. Kaiaga võrreldes olen ma üks igavesti laisk moor... tal on üüratu maasikamaa, suur majapidamine, kaks last ja tihe töögraafik. Ma ei teagi, kas olla kade sellepärast, et tal on minust ilmselgelt rohkem aega, sest ta jõuab kõike teha- teha seda, mis mulle meeldib. Aga ma ei ole. Sest igapäevaselt suhtlen kangete naistega, kes jõuavadki kõike. Neil on aega.
Tunnistan, et paralleelselt biosfääri kaitseala materjali läbivaatamisega otsin netist märksõnu "õlleankur" ja "õlle pruulimine". Sest nüüd on selgemast selge, kogemata sai kaljast leivaõlu. Lugesin ja võrdlesin retsepte ja tõepoolest... kui uskuda mahepoodides müüdava "traditsioonilise leiva" maitset ja panna kõrvale Eesti rahvustoitude raamatust võetud kaljaretsept, mis üks-ühele sarnaneb leivaõlle retseptiga, siis hakkab mulle tunduma, et "muistne eestlane" oli üks kuramuse kahepalgeline olevus- sõi leiba, mis maitses nagu Väga Sitt Elu ja jõi sinna kõrvale kalja, mis tegelikult oli... õlu.
Väike vidin sees või nii.
Biosfääri kaitseala mõte on muidugi jees. Peaks vaatama, kus saaks maid lahmakatena krahmata.
Nüüd tuleb uneaeg, silmad vajuvad lukku. Lapsed juba nohisevad, aga see on petlik. Nagu ma diivanilt tõusen, on vähemalt ühel silmanööbid suurelt lahti ja ta karjub seda asja, mida pakutakse siis, kui õlut ei jooda...
Kaljategu: poest pole midagi osta!
Eile hommikul kergitasin uudishimulikult potikaant ja vaatasin, mida teeb mu leivakali. Oli ära teinud.
Selitasin, jahutasin, kurnasin ja pudeldasin.
Retsept on lihtne, sellele tuleks loominguliselt läheneda:
-võtsin paari nädalaga kogunenud koduleiva kontsud, sh. ühe untsuläinud leivateo pätsijagu leiba. Kokku sai 1,5 kg. Kallasin peale 8 l keeva vett, mõlasin, et kontsud saaksid veega kaetud ja jätsin kaane all pooleks päevaks seisma.
-õhtul kurnasin leivapudru vedelikust välja
-lisasin 1 sidruni koore ja mahla
-segasin väikese osa vedelikuga 50 g (soome) pärmi ja 2,5 klaasi suhkrut, kallasin segu leige vedeliku hulka
-jätsin pärmi-leivaleotise vee hommikuni käärima.
Oleks võinud kauemgi käärida, see eeldanuks aga rohkema suhkru v mee lisamist. Praegu saime tulemuseks kuldkollase (klassikaline retsept soovitab leivakontsud enne pannil pruunistada, aga mina seda ei teinud), õrnalt läbipaistva maheda sidruni-leivamaitselise joogi.
Poekaljaga võrreldes on tegu muidugi täiesti mittemagusa märjukesega, aga nagu teada, poekali ka janu ei kustuta- magus tekitab janu. Kodukalja hapukas maik kustutab janu ja ehtsast leivast tehtud jook annab ka energiat.
Pudeldasin Borjomi-vee 1,5 l pudelitesse, neid hea panna külmkappi üksteise kõrvale seisma. Baikali klaaspudelid oleksid muidugi paremad olnud, neid kannatab sahvrisse ka seisma jätta, aga said just ära viidud automaadi kõhtu...
Meie pere noorem poeg jõi kalja isuga, võttis päevaks õuegi väikese kaljalähkri kaasa. Ütles, et noh, nüüd ei pea poest enam baikalit ka ostma või kalja või üldse midagi. Hakkame aga ise kommi ka tegema!
Meie pere isa oli natuke kahtlevam, jõi ja maitses küll, aga kerge kahtlus tekkis, kas ehk kaljal väike promill sees ei või olla. No tantsu keegi küll õhtuks ei löönud... aga uni oli meestel hea. Mine tea, tulenes see siis kaljast või hoopis värskest õhust ja aiatööst...
Selitasin, jahutasin, kurnasin ja pudeldasin.
Retsept on lihtne, sellele tuleks loominguliselt läheneda:
-võtsin paari nädalaga kogunenud koduleiva kontsud, sh. ühe untsuläinud leivateo pätsijagu leiba. Kokku sai 1,5 kg. Kallasin peale 8 l keeva vett, mõlasin, et kontsud saaksid veega kaetud ja jätsin kaane all pooleks päevaks seisma.
-õhtul kurnasin leivapudru vedelikust välja
-lisasin 1 sidruni koore ja mahla
-segasin väikese osa vedelikuga 50 g (soome) pärmi ja 2,5 klaasi suhkrut, kallasin segu leige vedeliku hulka
-jätsin pärmi-leivaleotise vee hommikuni käärima.
Oleks võinud kauemgi käärida, see eeldanuks aga rohkema suhkru v mee lisamist. Praegu saime tulemuseks kuldkollase (klassikaline retsept soovitab leivakontsud enne pannil pruunistada, aga mina seda ei teinud), õrnalt läbipaistva maheda sidruni-leivamaitselise joogi.
Poekaljaga võrreldes on tegu muidugi täiesti mittemagusa märjukesega, aga nagu teada, poekali ka janu ei kustuta- magus tekitab janu. Kodukalja hapukas maik kustutab janu ja ehtsast leivast tehtud jook annab ka energiat.
Pudeldasin Borjomi-vee 1,5 l pudelitesse, neid hea panna külmkappi üksteise kõrvale seisma. Baikali klaaspudelid oleksid muidugi paremad olnud, neid kannatab sahvrisse ka seisma jätta, aga said just ära viidud automaadi kõhtu...
Meie pere noorem poeg jõi kalja isuga, võttis päevaks õuegi väikese kaljalähkri kaasa. Ütles, et noh, nüüd ei pea poest enam baikalit ka ostma või kalja või üldse midagi. Hakkame aga ise kommi ka tegema!
Meie pere isa oli natuke kahtlevam, jõi ja maitses küll, aga kerge kahtlus tekkis, kas ehk kaljal väike promill sees ei või olla. No tantsu keegi küll õhtuks ei löönud... aga uni oli meestel hea. Mine tea, tulenes see siis kaljast või hoopis värskest õhust ja aiatööst...
laupäev, 19. aprill 2008
Teen jah ise, aga ökoga pole sel midagi pistmist!
Ma ütlen ausalt, mul tekib okserefleks järjekordset "ökotamist" lugedes. Ma ei too näiteid. Ma loen meelsasti Rohelist Väravat, kus enamus autoreid on aru saanud, millest nad kirjutavad. Ma kuulan meelsasti Trapsi või Mart Jüssit, kes kaaluvad, mida ütlevad.
Viskas järjekordselt üle- täna korraldati meie küla waldorf-koolis (ja kurat, on jah see kool, kus viiendas klassis lapsed käpuli laua all käivad!) avatud uste päevad. Sealhulgas ökolaat.
Läksime naabrinaisega uudishimulikult kohale, et äkki on kohalikke põnevaid käsitöömeistreid, moosikeetjaid, mahepõllumehi- tutkit! Oli saksa ja austria ökomöla, olid hiina mahedad mungoad, oli ingveri ja nõmm-liivatee läikpakendatud tee. Miljon krooni iga asja eest.
Sama värk, mida saab mistahes Tallinna, Tartu, Haapsalu janiiedasi ökopoest.
Mida on? No mida ometi on? Tulge mõistusele, inimesed!
Ingveritee?! Vattaf... seda saab ju ise teha! Ostad ingverijuure ja keedad teed. Nõmm-liivatee kasvab igas jumala rannas! On raske korjata või plääsitamise vahepeal? Kui ise ei viitsi, siis osta kohaliku ravimtaimetalu toodangut. Hädasti on vaja liivateed, mis on tuhandete kilomeetrite kauguselt kohale toodud...
Miks inimesed sellega kaasa lähevad? Arumaivõi. Kui ignooriks välismaist "ökot", siis jummalaeest, kaupmees ka hakkaks mõtlema ja otsima kohalikku.
Ma lihtsalt olen täiesti endast väljas, sest lugu läks veel edasi. Mu nabrinna, kaunis blond daam nimelt ei hoia küünalt vaka all, kõigele sellele rahvale tema teada andis, et MEIE küpsetame ise kodus leiba.
Ossa ja assa. Seltskonnal kukkus lõug lauale. Käpuli-lauaall-kooli juhataja võttis mul nööbist ja küsis, kas ma tahaksin koolile leiba küpsetama hakata.
Midavärki? Endal on ahjud olemas, jahu on praegu siin müügil (Eesti Mahe), ma annan juuretise ja las käia! Lapsedki saavad hakkama kui õpetada. Mispeale kostis juhataja: "Ei-noh, ma ei tea... ikka oleks lihtsam kui teie teete. Kas see leib TÕESTI on maitsvam kui see, mida mahepoes müüakse... no ma kohe ei tea, me ikka ei oskaks nii."
Vaatasime nabrinnaga teineteisele otsa, ostsin paki Pahkla vahaküünlaid ja kolm kustukummi, tema võttis speltahelbed ja tulime tagurpidi tulema.
Teretulemast "öko"-Eestisse! Ostke, OSTKE poes saadaolevat kaupa!
Ärge ise midagi tehke, ärge valige kohalike põllumeeste või talunike kaupa, sööge ikka maheriisi ja bioroosuhkrut; mis sest, et empotendi seedimine on paremini kohanenud kartuli ja meega...
Huh. Vabandust.
Lähen vaatan, kuidas käärib mu kali. Retsept on apsaluutselt igas eesti toidu raamatus, võtke leiba ja vett ja pärmi ja mett ja tehke ära. Ja leivakontsud saavas asjaks ära kasutatud, kaua sa seda leivasuppi, -kreemi ja -puru ikka sööd.
Ei ole ma mingi öko, vähemalt mitte selles mõistes, mida mulle peale suruda üritatakse. Ma mõtlen, enne kui teen. Mitu korda mõtlen.
Praegu mõtlen jätkuvalt, kuidas osaleda RV pakendieksperimendis- neid asju, mida ma poest ostan, on lihtsalt üsna vähe. Ja pakendi osas olen ma väga valiv. Midagi jätan poodi, midagi võtan ise kaasa, ja tean, kus pannakse paber kilekoti asemel singile ümber.
Apsaluuuutselt!
Viskas järjekordselt üle- täna korraldati meie küla waldorf-koolis (ja kurat, on jah see kool, kus viiendas klassis lapsed käpuli laua all käivad!) avatud uste päevad. Sealhulgas ökolaat.
Läksime naabrinaisega uudishimulikult kohale, et äkki on kohalikke põnevaid käsitöömeistreid, moosikeetjaid, mahepõllumehi- tutkit! Oli saksa ja austria ökomöla, olid hiina mahedad mungoad, oli ingveri ja nõmm-liivatee läikpakendatud tee. Miljon krooni iga asja eest.
Sama värk, mida saab mistahes Tallinna, Tartu, Haapsalu janiiedasi ökopoest.
Mida on? No mida ometi on? Tulge mõistusele, inimesed!
Ingveritee?! Vattaf... seda saab ju ise teha! Ostad ingverijuure ja keedad teed. Nõmm-liivatee kasvab igas jumala rannas! On raske korjata või plääsitamise vahepeal? Kui ise ei viitsi, siis osta kohaliku ravimtaimetalu toodangut. Hädasti on vaja liivateed, mis on tuhandete kilomeetrite kauguselt kohale toodud...
Miks inimesed sellega kaasa lähevad? Arumaivõi. Kui ignooriks välismaist "ökot", siis jummalaeest, kaupmees ka hakkaks mõtlema ja otsima kohalikku.
Ma lihtsalt olen täiesti endast väljas, sest lugu läks veel edasi. Mu nabrinna, kaunis blond daam nimelt ei hoia küünalt vaka all, kõigele sellele rahvale tema teada andis, et MEIE küpsetame ise kodus leiba.
Ossa ja assa. Seltskonnal kukkus lõug lauale. Käpuli-lauaall-kooli juhataja võttis mul nööbist ja küsis, kas ma tahaksin koolile leiba küpsetama hakata.
Midavärki? Endal on ahjud olemas, jahu on praegu siin müügil (Eesti Mahe), ma annan juuretise ja las käia! Lapsedki saavad hakkama kui õpetada. Mispeale kostis juhataja: "Ei-noh, ma ei tea... ikka oleks lihtsam kui teie teete. Kas see leib TÕESTI on maitsvam kui see, mida mahepoes müüakse... no ma kohe ei tea, me ikka ei oskaks nii."
Vaatasime nabrinnaga teineteisele otsa, ostsin paki Pahkla vahaküünlaid ja kolm kustukummi, tema võttis speltahelbed ja tulime tagurpidi tulema.
Teretulemast "öko"-Eestisse! Ostke, OSTKE poes saadaolevat kaupa!
Ärge ise midagi tehke, ärge valige kohalike põllumeeste või talunike kaupa, sööge ikka maheriisi ja bioroosuhkrut; mis sest, et empotendi seedimine on paremini kohanenud kartuli ja meega...
Huh. Vabandust.
Lähen vaatan, kuidas käärib mu kali. Retsept on apsaluutselt igas eesti toidu raamatus, võtke leiba ja vett ja pärmi ja mett ja tehke ära. Ja leivakontsud saavas asjaks ära kasutatud, kaua sa seda leivasuppi, -kreemi ja -puru ikka sööd.
Ei ole ma mingi öko, vähemalt mitte selles mõistes, mida mulle peale suruda üritatakse. Ma mõtlen, enne kui teen. Mitu korda mõtlen.
Praegu mõtlen jätkuvalt, kuidas osaleda RV pakendieksperimendis- neid asju, mida ma poest ostan, on lihtsalt üsna vähe. Ja pakendi osas olen ma väga valiv. Midagi jätan poodi, midagi võtan ise kaasa, ja tean, kus pannakse paber kilekoti asemel singile ümber.
Apsaluuuutselt!
kolmapäev, 16. aprill 2008
Minu leivaküpsetamise retsept
Olen liiga paljudele õpetuse võlgu, sestap riputan siia üles. Mingit suuremat kunsti ju polegi, peale selle, et vaja on puhast vett, head rukkijahu ja pikka kannatust.
Ahju temperatuur on korrigeeritud meie küla perenaiste parimate soovituste järgi ja mõeldud kasutamiseks elektriahjus, ülalt-ja alt-küpsetamise režiimil. Minule antud retseptis oli temperatuur kõrgem, aga sellega oli tulemuseks kõva koorikuga leib. Et hammas peale hakkaks ka vanemal inimesel, sai kraade veidi alandatud.
Erik leidis Maavalla lehelt ühe viite rukkileiva kohta, sedagi võiks lugeda.
1. Ettevalmistus
-tõsta juuretis ja Eesti Mahe-märgiga rukkijahu mõneks ajaks "ärkama" kööki
(mina jätan igast leivateost tainaanumasse veidi riismeid ja juuretist juurde ei valagi)
(anumana ei kasuta emailnõud vaid naabrinaise kingitud 3-liitrist Tupperware kaanega plastnõud)
-kalla nõusse liiter leiget (käesooja) vett, sega juurde 1 dl juuretist ja 2,5 klaasi jahu
-kata nõu pealt rätiga, kaanega vms. ja aseta 12 tunniks sooja kohta
(mina lasen ahjul jahtuda 40 kraadini, või vastupidi, lasen ta 40 kraadile, panen nõu sisse ja jätan hommikuni seisma)
2. Teine tulemine
-võta kauss välja, võta juuretis järgmiseks korraks 1dl ja sõbrale (või hädatapujuhuks, kui unustad juuretise võtta) 1 dl.
-sega juurde rukkijahu oma äranägemist mööda- on võimalik teha väga tihke tainas ja hiljem käega vormida pätsid; on võimalik teha veidi vedelam tainas ja küpsetada keeksivormides (mina kasutan Tupperware silikoonvorme, küpsetavad ideaalselt ja leib tuleb kenasti kummutades hiljem välja) (olen rukkijahu seganud ka spelta- või grahamjahuga, saab veidi "peenema" maitse)
- sega juurde 2-3 tl meresoola v soolahelbeid (sool tuleb eelnevalt uhmris peenestada), 1/2 klaasi kuni klaas suhkrut või mett
-lisa seemneid, köömneid, rosinaid- mis meeldib (seesami-,kõrvitsa-,päevalilleseemneid; kaerahelbeid, kuivatatud puuviljatükke jne.jne.) või tee soolane leib singitükkidega- siin on igal perenaisel ja perel omad maitse-eelistused
-tõmba tainas taignakaabitsaga nõu seintest lahti, raputa peale õhuke kiht rukkijahu, kata nõu ja tõsta vähemalt kolmeks tunniks sooja.
3.Küpsetamine
soojenda ahi 200 kraadini
vala tainas vormidesse või vormi niiske käega pätsid. Viimistle niiske käega, torka sisse augud, tee muster vms. (hea kergituse korral on see kõik tühi vaimunärimine, sest mul näiteks lööb muster koore hoopis lõbusalt naeratama ja augud kaovad sinna, kus nad tulid :))
küpseta leiba ahjus 1h 30 minutit või ka veidi pikemalt.
Temperatuuri valikul ja küpsetusaja pikkusel pole muud soovitust kui katsetamine, sest iga ahi on erinev. Mul on nende nädalate jooksul õnnestunud 1 kord teha Veski-Mati rukkijahuga tulemus, kus leib tuli väljast kivikõva ja seest vedel. Sellest laarist saan kalja teha, kui ta ükskord otsustab niiskuse endast välja kuivada.
4. Oma leib on parim!
Tõsta leib ahjust välja rätiku alla jahtuma. Niisuta koorikut eelnevalt leige veega. Tõsta lauale või ja tribake sool. Kalla klaasidesse külm piim. Küll on hea...
Soovitan Eesti Mahe-märgiga jahu tellida 3o kg-kotis otse vahelaost Kiilist, kui on plaan ise leiba küpsetama hakatagi. Hinnavõit on olemas, mugavus ka, sest iga kord ei pruugi ka ökopoes seda jahu olla. Aga see o n üks oluline komponent leivateo õnnestumisel.
Ahju temperatuur on korrigeeritud meie küla perenaiste parimate soovituste järgi ja mõeldud kasutamiseks elektriahjus, ülalt-ja alt-küpsetamise režiimil. Minule antud retseptis oli temperatuur kõrgem, aga sellega oli tulemuseks kõva koorikuga leib. Et hammas peale hakkaks ka vanemal inimesel, sai kraade veidi alandatud.
Erik leidis Maavalla lehelt ühe viite rukkileiva kohta, sedagi võiks lugeda.
1. Ettevalmistus
-tõsta juuretis ja Eesti Mahe-märgiga rukkijahu mõneks ajaks "ärkama" kööki
(mina jätan igast leivateost tainaanumasse veidi riismeid ja juuretist juurde ei valagi)
(anumana ei kasuta emailnõud vaid naabrinaise kingitud 3-liitrist Tupperware kaanega plastnõud)
-kalla nõusse liiter leiget (käesooja) vett, sega juurde 1 dl juuretist ja 2,5 klaasi jahu
-kata nõu pealt rätiga, kaanega vms. ja aseta 12 tunniks sooja kohta
(mina lasen ahjul jahtuda 40 kraadini, või vastupidi, lasen ta 40 kraadile, panen nõu sisse ja jätan hommikuni seisma)
2. Teine tulemine
-võta kauss välja, võta juuretis järgmiseks korraks 1dl ja sõbrale (või hädatapujuhuks, kui unustad juuretise võtta) 1 dl.
-sega juurde rukkijahu oma äranägemist mööda- on võimalik teha väga tihke tainas ja hiljem käega vormida pätsid; on võimalik teha veidi vedelam tainas ja küpsetada keeksivormides (mina kasutan Tupperware silikoonvorme, küpsetavad ideaalselt ja leib tuleb kenasti kummutades hiljem välja) (olen rukkijahu seganud ka spelta- või grahamjahuga, saab veidi "peenema" maitse)
- sega juurde 2-3 tl meresoola v soolahelbeid (sool tuleb eelnevalt uhmris peenestada), 1/2 klaasi kuni klaas suhkrut või mett
-lisa seemneid, köömneid, rosinaid- mis meeldib (seesami-,kõrvitsa-,päevalilleseemneid; kaerahelbeid, kuivatatud puuviljatükke jne.jne.) või tee soolane leib singitükkidega- siin on igal perenaisel ja perel omad maitse-eelistused
-tõmba tainas taignakaabitsaga nõu seintest lahti, raputa peale õhuke kiht rukkijahu, kata nõu ja tõsta vähemalt kolmeks tunniks sooja.
3.Küpsetamine
soojenda ahi 200 kraadini
vala tainas vormidesse või vormi niiske käega pätsid. Viimistle niiske käega, torka sisse augud, tee muster vms. (hea kergituse korral on see kõik tühi vaimunärimine, sest mul näiteks lööb muster koore hoopis lõbusalt naeratama ja augud kaovad sinna, kus nad tulid :))
küpseta leiba ahjus 1h 30 minutit või ka veidi pikemalt.
Temperatuuri valikul ja küpsetusaja pikkusel pole muud soovitust kui katsetamine, sest iga ahi on erinev. Mul on nende nädalate jooksul õnnestunud 1 kord teha Veski-Mati rukkijahuga tulemus, kus leib tuli väljast kivikõva ja seest vedel. Sellest laarist saan kalja teha, kui ta ükskord otsustab niiskuse endast välja kuivada.
4. Oma leib on parim!
Tõsta leib ahjust välja rätiku alla jahtuma. Niisuta koorikut eelnevalt leige veega. Tõsta lauale või ja tribake sool. Kalla klaasidesse külm piim. Küll on hea...
Soovitan Eesti Mahe-märgiga jahu tellida 3o kg-kotis otse vahelaost Kiilist, kui on plaan ise leiba küpsetama hakatagi. Hinnavõit on olemas, mugavus ka, sest iga kord ei pruugi ka ökopoes seda jahu olla. Aga see o n üks oluline komponent leivateo õnnestumisel.
laupäev, 12. aprill 2008
Kuusteist! Kas tõesti?!
VV sai teisipäeval oma Ibanezi kätte.
Arvutimängud on unustatud.
Netis surfamine ilma selgema mõtteta on unustatud
Looderdamine on unustatud.
Söömine on unustatud.
Õppimine... no siiski päriselt mitte.
Kutt istub tundide kaupa, õpib ja sõrmitseb.
Vahete- vahel kostub tema toast päris bassikäikude moodi muusikat.
Täna sai VV kuusteist, et olla täpne, juhtus see öösel kell 02:20.
Tema tulemine oli kerge, see-eest kaunis. Ei olnud valusid, ei olnud kannatamist. Kuus tundi ootusärevust, nalja, naeru, tantsu. Ja siis mäletan palatit, mille aknad olid vatitekkidega kaetud, sest saabus ootamatu külmalaine. Osakond oli karantiinis, nii püüdsime noore isaga teineteise näppe ukse alt praost. Koju minnes viskasin lapse voodile ja asusin näljasele isasele kartuleid praadima.
Aga see on üks teine jutt. Üks, kus ma mõnikord kurvalt küsin, m i k s pole meil vanaema, kes küpsetaks kooke ja teeks süüa ja ütleks: "Lapsed, kallid, tulge sööma..."
Sünnipäevahommik... või mis hommik see enam- Nööp lasi ometi kord üheksani und ja kui ma siis tõusin ja viineripirukaid küpsetama asusin, võttis see kõik natukene ju aega. Ja EE üritas samal ajal oma tuba koristada, välja kukkus see muidugi kõikide tubade sassiajamisena, päädis riiuli ümberkukkumise ja selle erliliselt kõvahäälse seitsmeaastase veel kõvemahäälse nutuga. Nii, et VV pidi ikka väga pingutama, et magada hetkeni, kui teda üles laulsime.
Mamma meiega ei liitunud, vaid surus oma lillevarred tütrepojale trepimademel pihku. Ja hakkas lahinal nutma. Veidi ulguvalt, see-eest enesehaledalt, sest lapselapsed, teadagi, ja eriti see kõige vanem, "on tema elu". Muu elu on vilets, sest laps, see ainus on õudne mõrd ja vana nõid :-) nojah. VV kuulas hämmeldunult nutukoori ja tuli siis vaikselt pead raputades trepist alla. Helises telefon. Memme! "Palju õnne kallis pojapoeg, noh, kas täna pidu ka pead ja millal mina siis kutsutud olen?"
VV näole vajus suur hämmeldus: "Memme, aga ma helistasin sulle ju eile õhtul ja ütlesin, et oled täna oodatud! ... mismõttes sa ei mäleta? .... aa, pidu... šampanja, sõbranna... jajah. "
Siis ma juba naersin suure häälega. Ja siis naersime pojaga koos- oled sa kallis, vast seltskonda tulnud- üks vanaema nutab suure häälega, teine ei mäleta... mõni aeg hiljem selgus, et ka isa, olles eile sõpradega metsas teinud "ja siis tulen mina, üleni valges"- ei ole veel mõelnud, kuis ja mis.
No hea, kui tuleb kohale.
Pidu teeb ju meie maja.
Nagu Nodsu naisega tõdesime, meil on kõik ühine- lapsed, mehed üleni valges, ämmad, vanaemad ja isegi füüsikud...
Palju õnne, arvukad sugulased, vennapoja, VV ja lihtsalt ühe toreda poisslapse kuueteistkümnendaks!
Tünn köeb, laud on kohe kaetud ja pidu võib alata.
Alkoholikeeld lõppes täna. Oma käega valasin lapsele klaasi sortsu õlut maitsmiseks.
Rongaema.
.... ja eile oli viies! Vaikne selline.
Ja ehitus algas neljapäeval.
Ja ainult kaheksa saadet on jäänud hooaja lõpuni.
Arvutimängud on unustatud.
Netis surfamine ilma selgema mõtteta on unustatud
Looderdamine on unustatud.
Söömine on unustatud.
Õppimine... no siiski päriselt mitte.
Kutt istub tundide kaupa, õpib ja sõrmitseb.
Vahete- vahel kostub tema toast päris bassikäikude moodi muusikat.
Täna sai VV kuusteist, et olla täpne, juhtus see öösel kell 02:20.
Tema tulemine oli kerge, see-eest kaunis. Ei olnud valusid, ei olnud kannatamist. Kuus tundi ootusärevust, nalja, naeru, tantsu. Ja siis mäletan palatit, mille aknad olid vatitekkidega kaetud, sest saabus ootamatu külmalaine. Osakond oli karantiinis, nii püüdsime noore isaga teineteise näppe ukse alt praost. Koju minnes viskasin lapse voodile ja asusin näljasele isasele kartuleid praadima.
Aga see on üks teine jutt. Üks, kus ma mõnikord kurvalt küsin, m i k s pole meil vanaema, kes küpsetaks kooke ja teeks süüa ja ütleks: "Lapsed, kallid, tulge sööma..."
Sünnipäevahommik... või mis hommik see enam- Nööp lasi ometi kord üheksani und ja kui ma siis tõusin ja viineripirukaid küpsetama asusin, võttis see kõik natukene ju aega. Ja EE üritas samal ajal oma tuba koristada, välja kukkus see muidugi kõikide tubade sassiajamisena, päädis riiuli ümberkukkumise ja selle erliliselt kõvahäälse seitsmeaastase veel kõvemahäälse nutuga. Nii, et VV pidi ikka väga pingutama, et magada hetkeni, kui teda üles laulsime.
Mamma meiega ei liitunud, vaid surus oma lillevarred tütrepojale trepimademel pihku. Ja hakkas lahinal nutma. Veidi ulguvalt, see-eest enesehaledalt, sest lapselapsed, teadagi, ja eriti see kõige vanem, "on tema elu". Muu elu on vilets, sest laps, see ainus on õudne mõrd ja vana nõid :-) nojah. VV kuulas hämmeldunult nutukoori ja tuli siis vaikselt pead raputades trepist alla. Helises telefon. Memme! "Palju õnne kallis pojapoeg, noh, kas täna pidu ka pead ja millal mina siis kutsutud olen?"
VV näole vajus suur hämmeldus: "Memme, aga ma helistasin sulle ju eile õhtul ja ütlesin, et oled täna oodatud! ... mismõttes sa ei mäleta? .... aa, pidu... šampanja, sõbranna... jajah. "
Siis ma juba naersin suure häälega. Ja siis naersime pojaga koos- oled sa kallis, vast seltskonda tulnud- üks vanaema nutab suure häälega, teine ei mäleta... mõni aeg hiljem selgus, et ka isa, olles eile sõpradega metsas teinud "ja siis tulen mina, üleni valges"- ei ole veel mõelnud, kuis ja mis.
No hea, kui tuleb kohale.
Pidu teeb ju meie maja.
Nagu Nodsu naisega tõdesime, meil on kõik ühine- lapsed, mehed üleni valges, ämmad, vanaemad ja isegi füüsikud...
Palju õnne, arvukad sugulased, vennapoja, VV ja lihtsalt ühe toreda poisslapse kuueteistkümnendaks!
Tünn köeb, laud on kohe kaetud ja pidu võib alata.
Alkoholikeeld lõppes täna. Oma käega valasin lapsele klaasi sortsu õlut maitsmiseks.
Rongaema.
.... ja eile oli viies! Vaikne selline.
Ja ehitus algas neljapäeval.
Ja ainult kaheksa saadet on jäänud hooaja lõpuni.
esmaspäev, 7. aprill 2008
Leivast lühidalt
Olen nüüd kolm nädalat kodus leiba küpsetanud.
- Tõestuse on leidnud roheinimeste väide, et mahetoodetel on suurem toiteväärtus ja neid kulub vähem. Olen vaheldumisi küpsetanud leiba Veski-Mati rukkijahust (eks te katsuge leida tavalist, lisanditeta rukkijahu!) ja Vändramaa mahejahust (ootangi kõnet, tellisime naabrinaisega kumbki suure kotitäie mahejahu, et vältida igakordset poodi jahu järele jooksmist), mees tõi seda Uue Maailma kauplusest Mahekaup.
Mahejahu kulub viiendiku (25%) võrra vähem, ta paisub paremini ja leib pole kordagi nätske jäänud. Veski-Mati see-eest kipub liimuma ja mullitama, ja kui ei pikenda retseptis ette nähtud küpsetusaega, on tulemus seest veidi märg.
- Tõestuse on leidnud seegi väide, et ise tehtud leib on kõige parem.
Mõned nädalad tagasi käisin Kaubamajas, oli see siis And või seal vastasolev uus, samale omanikule kuuluv kauplus, ja ostsin sealt 30 krooniga pisikese kandilise "vanade traditsioonide järgi blabla" mahejahust rukkileiva. Mehega autosse saades hakkasime kohe isukalt leiba murdma... et siis hetke pärast, leib suus ringi käimas, teineteisele otsa vaadata ja muheleda: "Aga kes ütles, et traditsioonilise eestlase traditsiooniline leib maitsev peab olema..."
Mu esimest leivategu hindas muidu nii kriitiline ema pika paiga!!! Alguses oli ta väga skeptiline, et näh, järjekordne moeröögatus koju toodud, aga kui ahjust hakkas levima tema lapsepõlve leiva lõhn ja maitse oli kah "nagu minu vanaema (minu vana-vanaema seega) tehtud leival, noh, võib-olla mitte päris, aga väga hea...", siis edaspidi on ta ikka olnud esimene, kes sooja, ahjust võetud leiva ära maitseb ja hinnangu annab.
Sõltuvalt tujust panen ma koduleiva tainasse mett, rosinaid, lina-,kõrvitsa-,päevalilleseemneid, köömneid, spelta- või grahamjahu, karamelliseeritud suhkrut... on lõputu rida võimalusi, kuidas teha seda o m a leiba. Paar korda olen laaril lasknud hapneda ööpäeva, ja siis teise segamise järel veelkord tundi kümme. Tuleb selline mõnus, kergelt hapukasmagus leib.
Poest me musta leiba enam ei osta (olen otsinud, aga mu endisi lemmikuid tehakse kõik pärmiga ja nisujahuga, ja et titt saab rukkijahust leiba ka pisut maitsta, eelistangi ise teha).
-Omatehtud leib on poeleivaga umbes samas hinnas, kui aga nüüd hulgi mahejahu ostan, jääb koduleiva hind poe omale kümnendiku võrra alla. Rõõm isetegemisest on suur, praktiliselt iga leivateo juures võetud juuretise olen ka kellelegi ära andnud, meie külapoodide rukkijahuletid olid nädalavahetuseks tühjaks ostetud :)- kes võtnud juuretise, jagab seda omakorda edasi; nii see hää asi levib.
... ja vana laul- kui aega saan, teen pilti ja panen siia üles. Retsepti ka, ehkki see kõige vanem retsept on ju väga lihtne- võta head rukkijahu ja leiget puhast joogivett ja sega nad omavahel...
Üle ühe tüki oma leiba söögikorra ajal süüa ei jaksa, on tõesti toitev ja tõhus amps. Eriti, kui seal peal on tädi Kaja (meie küla talupidaja, kelle käest 2x nädalas piima ja piimatooteid saame, lisaks sügisel kartulid ja paar korda aastas liha) tehtud või...
- Tõestuse on leidnud roheinimeste väide, et mahetoodetel on suurem toiteväärtus ja neid kulub vähem. Olen vaheldumisi küpsetanud leiba Veski-Mati rukkijahust (eks te katsuge leida tavalist, lisanditeta rukkijahu!) ja Vändramaa mahejahust (ootangi kõnet, tellisime naabrinaisega kumbki suure kotitäie mahejahu, et vältida igakordset poodi jahu järele jooksmist), mees tõi seda Uue Maailma kauplusest Mahekaup.
Mahejahu kulub viiendiku (25%) võrra vähem, ta paisub paremini ja leib pole kordagi nätske jäänud. Veski-Mati see-eest kipub liimuma ja mullitama, ja kui ei pikenda retseptis ette nähtud küpsetusaega, on tulemus seest veidi märg.
- Tõestuse on leidnud seegi väide, et ise tehtud leib on kõige parem.
Mõned nädalad tagasi käisin Kaubamajas, oli see siis And või seal vastasolev uus, samale omanikule kuuluv kauplus, ja ostsin sealt 30 krooniga pisikese kandilise "vanade traditsioonide järgi blabla" mahejahust rukkileiva. Mehega autosse saades hakkasime kohe isukalt leiba murdma... et siis hetke pärast, leib suus ringi käimas, teineteisele otsa vaadata ja muheleda: "Aga kes ütles, et traditsioonilise eestlase traditsiooniline leib maitsev peab olema..."
Mu esimest leivategu hindas muidu nii kriitiline ema pika paiga!!! Alguses oli ta väga skeptiline, et näh, järjekordne moeröögatus koju toodud, aga kui ahjust hakkas levima tema lapsepõlve leiva lõhn ja maitse oli kah "nagu minu vanaema (minu vana-vanaema seega) tehtud leival, noh, võib-olla mitte päris, aga väga hea...", siis edaspidi on ta ikka olnud esimene, kes sooja, ahjust võetud leiva ära maitseb ja hinnangu annab.
Sõltuvalt tujust panen ma koduleiva tainasse mett, rosinaid, lina-,kõrvitsa-,päevalilleseemneid, köömneid, spelta- või grahamjahu, karamelliseeritud suhkrut... on lõputu rida võimalusi, kuidas teha seda o m a leiba. Paar korda olen laaril lasknud hapneda ööpäeva, ja siis teise segamise järel veelkord tundi kümme. Tuleb selline mõnus, kergelt hapukasmagus leib.
Poest me musta leiba enam ei osta (olen otsinud, aga mu endisi lemmikuid tehakse kõik pärmiga ja nisujahuga, ja et titt saab rukkijahust leiba ka pisut maitsta, eelistangi ise teha).
-Omatehtud leib on poeleivaga umbes samas hinnas, kui aga nüüd hulgi mahejahu ostan, jääb koduleiva hind poe omale kümnendiku võrra alla. Rõõm isetegemisest on suur, praktiliselt iga leivateo juures võetud juuretise olen ka kellelegi ära andnud, meie külapoodide rukkijahuletid olid nädalavahetuseks tühjaks ostetud :)- kes võtnud juuretise, jagab seda omakorda edasi; nii see hää asi levib.
... ja vana laul- kui aega saan, teen pilti ja panen siia üles. Retsepti ka, ehkki see kõige vanem retsept on ju väga lihtne- võta head rukkijahu ja leiget puhast joogivett ja sega nad omavahel...
Üle ühe tüki oma leiba söögikorra ajal süüa ei jaksa, on tõesti toitev ja tõhus amps. Eriti, kui seal peal on tädi Kaja (meie küla talupidaja, kelle käest 2x nädalas piima ja piimatooteid saame, lisaks sügisel kartulid ja paar korda aastas liha) tehtud või...
Tellimine:
Postitused (Atom)