69: videojaht on alanud

69 saatus on vist tähtedesse kirjutatud tõesti (klassikuid tsiteerides) "tasa sõuad, mõlad mädanevad ära". Igatahes on videojaht nüüd välja kuulutatud, vaikselt ja väärikalt. Võibla isegi nii vaikselt, et enamus pole märganudki. Auhinnad on täitsa tegijad ja kulutada võib neid, mõelda vaid, uue paugu genereerimisele.
Seda, millal tuleb lubatud võibolla-tuleb-telesari, kuhu võibla võitjad saavad, teavad täna üksnes mõlad. Kõik sõltub. Asjaoludest. Siinkohal pean aga nõustuma eelisostuõiguse omandanud eelistaja eesistujaga-piloot on tõesti täitsa roogitav. Isegi lühendet versioonis. Nende vahendite juures. Ja välja jättes. Ja juurde mõeldes. Onya.
Minge nüüd, tehke pauku, filmige ja laadige üles. Siis minusugused huvilised saavad ka. Alla. Laadida.

Siis kui meisterjaan enam ei blogi...

... on kurvem tunne.
Sellepärast et.
Mulle on alati meeldinud mööda jalutada ja arvata, mis toimub kardinate taga.
Mulle meeldib sõita õhtul Amsterdami kanaleid piki ja jälgida mööduvaid valgustatud aknaid.
Siis kui meisterjaan enam ei blogi moel nagu ta seda tänaseni on teinud, on üks aken mööda minna ja lugu mõelda vähem.
Casanova ütleks, et kutsuvalt avatud aknaid on palju ega annaks ilmaaegu lootust.
Teile, kes te nüüd tormate otsima, kes on meisterjaan ja kus on tema aken.
Mina aga blogin endiselt oma argipäevast ja lapsega arsti juures käimisest.
Ja kommenteerin, häbenemata oma mõnevõrra madalat laupa, päevauudiseid.
Sest et.
Mis ma siin ikka õigustan.
Ma olen lihtsalt täiesti ja väga sitt suhtleja, aeg on limiteeritud nähtus ja ei maksa mittegi, kui teda raisata sada korda sama jutu rääkimisele sellele ringile, kellega ma peaks suhtlema.
Lihtsam on veebida ja anda aadress.
Ehk siis- kallis sõber Sloveeniast, kes saatis uusaastaööl sooja õnnitluse, sai minult vastuseks: "HUA! Kahjuks on kiire, külasta aadressi seejasee, on küll eesti keeles, aga piltidelt näed, mis elu elame."
Ohjah.
Kurat, kurb. Nii kurb. Pean ärgitama oma teismelist mõtteid avaldama netis, siis ei peaks enam võõraid aknaid pidi oma lugusid välja mõtlema.

"69"- ehk füss rokib täiega!

Eilne Tartus toimunud piloodi salvestus oli täiesti super!
Ilmataadil oli meiega mingi plaan- pea igast Eesti nurgast saabus teateid lakkamatu paduvihma kohta, aga Tartu Ülikooli Füüsikainstituudi maja kohal Riia 142 valitses hommikul sulnis päikesepaiste, mis päeva peale muutus küll pilvevineks, aga me saime vaid paar piiska vihma!
Tuul oli, aga soe. Nii ei pidanud võistlejad kasukaidki selga vedama.
Kommentaarid? Siin on ühe osaleja kirjeldus toimunust. Ja siin räägib Marveti Pets, kes meil töörühmas algusest peale ideid pritsinud ja tunnustavalt tap-tap-tap teinud.
Ehkki Anne-Mari, Elo und muud olid veendunud, et ma võiksin sama hästi ka kodus oma kõhtu kärutada, läksime pesakonnaga juba reede õhtul Tartusse. Tühjagi ma magada sain, võõras koht ja natuke närvi oli ka sees.
Eile toimunu ületas kõik mu ootused! 12 noort füüsikatudengit, Trefneristi ja muidu lahedat tegelast osutusidki absoluutselt entusiastlikeks, särasilmseteks ja võistlushimulisteks tüüpideks. Sest füüsika võib olla täiega lahe!
Seni, kuni te ei sunni neid mõtlema Galileole või vuristama peast Newtoni seadusi- vaid annate neile kätte vahendid ehitada raketi stardiplatvorm ja võimaluse lennutada kosmosesse toores (noh, olgu, võistluse lõppedes lämmastikus külmutatud) muna- seni on lootust, et meie kenjaalsest ideest teha üks täiesti omamoodi võistlus, saab asja. Tuleb osalejaid.

Muidugi tekkisid meil oma lemmikud! Neid oli lausa 12 :)
Muidugi võpatas mu emasüda, kui võistkond, kuhu kuulus ka mu vanem poeg, esimese ülesande järel viimaseks jäi. Pärast ütleb veel, et kurat, kuhu sa mind vedasid- ja saab eluaegse trauma :)
Tegelikkuses... nende võistkond võitis. Ja poeg naeris mu otsesõnu välja, ütles, et teda absoluutselt ei huvitanud, mitmendaks nad jäävad, ta t a h t i s lihtsalt osa saada sellest suurepärasest võistlusest ja ülesandeid lahendada.

Nojah, kõrvalepõikena- mulle lõppes eilne päev siiski Toome erakorralises, aga põhjuseks oli vale toitumine. Lihtsalt ei tohi tühja kõhu sisse toppida pirukat ja seljankat. Ehmatus oli jube, hakkasime just kodu poole tulema, kui mul metsikult halb hakkas. Toomel rahustati mind maha, pandi juhtmed külge ja veenduti, et olgu minuga kuidas on, titt tunneb end suurepäraselt ega kavatsegi kuskilt otsast enne õiget aega tulema hakata.Roonekas tegi pilti ja Tusa ka, ehk saan siia kunagi midagi eilsest lisandada. Praegu lihtsalt- füss on lahe ja kõik see värk kokku rokib täiega! Ja nagu arvasid Perseiidid, esimene eesti kosmonaut ei peakski olema väga karvane- võiks olla hoopis kena neiu ;-)

*Pildi leidis Tusa EENetist, teemaks "Joonista mulle teadlane"