Reede, 3. juuli 2009

Südameasi vahetet tuletulemise vasta

Tegelt muidugi ei vaata ma Südameasja sellest päevast alates, kui nad hakkasid sarja otsast peale näitama. Vanasti, talvehommikutel, oli see mu kohvihetk, istuda varahommikul teleka ette ja elada kaasa jorkšiiri külaelule. Ja oleks ma siis kuidagi erinev oma sõbrust-tuttavaist... mõni noist oli nõus lausa tööle hiljaks jääma südameasjade äranägemise nimel.
Aga.
Tuletulemist nägin poole silmaga nädala alguses mehe ema juures. Ja oli tore. Järgnevatel õhtutel juba teadlikult vaatasin. Uudiste ajal enamasti on aias veel rapsimist, poole kümneks siis venitan oma porised tallukad ukse taha ja väsinud rümba diivanile.
Hea töö, hea töö! Meeleolukas, mis peamine.
Tänane otse oli kibinkõbin kah. Õiged momendid tabatud, emotsioone püütud, jne. Natuke häiris kraanatamine, aga kui silmanurgast Metsatöllu paari aasta tagust salvestust jälgisin, sain aru, et korvimehele lihtsalt meeldib sõita siuh! üles ja säuh! vasakule ära :)
Jube kahju on, et ma homset tantsupeo ülekannet kodus, koogitaldrik näpus, näha ei saa. Eks siis kunagi näen kordust. Lihtsalt, homsest üsna varahommikust kuni pühapäeva viimaste tundideni, mind enamasti kodus ei viibi. Elan lauluväljakul :)
Elevust veel ei ole. Sellised... natuke segased tunded on. No näiteks, et laulusõnad ja -partiid pole kaugeltki peas. Ja süüd pole kellegi kaela veeretada. Oleks tahtnud, oleks kodus eratunde teind iseendale ja sõnad pähe saanud. Nüüd pean kaare all nooti lappama.
Rahvariided sain. Jüri omad. Ilusad. Kaia tegi :) Ehk siis teisisõnu, sain Kaialt Jüri rahvarõivad.
Kõige suurem kahju on, et suve selgroog on mu jaoks murtud. Jaanipäeval, kui algab kalendrisuvi, läheb kõik pikkamööda jälle pimedamaks ja allamäge ja...
mitte, et ma vinguda tahaks. Augustiööd on väga ilusad. Oktoobriööd ka :) kui haned lähevad.
Ja noh, nad lubasid juu, et tulevad täitsa tutikad südameasjad kah uuel sügisel.

Esmaspäev, 8. juuni 2009

Ja seekord ilma uumorita: Palju õnne, Indrek!

"Ja paras neile kõigile, ja paras!" lõi Erik käed puusa ja rõõmustas Indreku valimisvõidu üle.
Hilisõhtune AK telefoniintervjuu oli muidugi pärl.
Hoia lippu kõrgel, Tarand, "kolmepealise hüdra" väärikas järeltulija!


... öösel magasime nagu notsud põhus. Õndsad roosad titeunenäod kaisus. Elagu Eesti :)

Kolmapäev, 3. juuni 2009

Kõigi naiste lohutaja, Indrek Tarand

Vaadake, sellega on asi nii, et tegelt mul ei tekkinudki seekord mingit isekeskis iseolevat arutelu, keda europrlaaalamenti valida. Sest noh, mise minusugune apsaluutselt mittedesperatiivne lapskarjaga koduperenaine ikka üldse mõtleb või arutleb... põle aegagi. Mina valin välimuse järgi. Ja vot, Indrek Tarand on väga minu maitse mees. "Pandav raam," ütles mu nooruke blond pikakoivaline-oivaline kolleeg.
No me käisime eila Raplamaal oma võimalike valijatega kohtumas ja lugusid tegemas ja siis arutlesime pikalt ja laialt. Ja meenutasime. Esialgu oli mul natike rohkem, mida meenutada, khmm.
Ja just sellepärast ikka Indrek. Et selline ebatüüpiline eesti mees või nii. Haritud. Heas vormis, east sõltumata. Tõepoolest, hea suhtleja. Selline, kes sulatab su teiselpool telefoni üles ükskõik mis asendist. Viimati juhtus autoroolis, mees oli kõrval. Hakkas köhatama. No sõitsin natukene kahe rea vahele keset Pärnu maanteed. Aga et ebatüüpiline jah. Umbes nagu minu mees, et kui armastada, siis korralikult. Ühte ja sedasama. Isamaad, ma mõtlen, eksju. Napsivõtmine ja pimedad ahväärid- no kuulge, meil kõigil juhtub. Mul näituseks täna Eesti Energiaga, kellele, nagu selgub, olen ma aasta jooksul, ups! mitu tuhat kilovatti sisse jäänud. No ikka üsna mitu tuhat. Aga see on teine lugu ja praegast tegeleme probleemile lahenduse leidmisega.

... a tegelt, eilset meenutades, noorest kolleegist, peaaegu et mantlipärijast apsaluutselt vaimustudes, tänast valimisstuudiot itsitades... ega polegi ju eriti kedagi muud valida või kas.
Sest kinniste nimekirjadega pandi ämbrisse.
Huvi europrlaaalamendi valimiste vasta on kogu Euroopas madal, eksju.
Nigunii on kõigil kandidaatidel miskine inimlik viga või mitu küljes, a Indrekut ma tunnen. Juba lapsepõlvest peale.
e-hääletus tundub huvitava võimalusena keskeale lähenevale naisterahvale natukene itiinimestega suhelda- no et platvorm ei tööta... õnneks eilseks oli tööle saadud ja sain ikka teha ristikese oma 115 juurde ära. Hingevärinal. Et noh, kui ei lase, siis äkki peavad liiga vanaks või koledaks või...

Vähemasti kahe, teadaolevalt üsna elusa ja kulgeva tädi tuju on noor Tarand ääks teind ja loodetavasti teeb edaspidi ka, kui ta sinna Eurosse saama peaks. Nuja minu ema vaatas täna ka arrrrrrrrrdunult ja ütles, et näh, on jah Juhani ääl natuke ja silmavaade... a ilusam veel kui vana Tarand. No eks neil seal ole jälle omad mälestused...

Mis ma kokkuvõtteks tahtsingi... et valida tuleb ikka seda, kes meeldib. Peaasi, et ei valiks Merisaart. See krt, kiskus roheliste maine kahe lausega alla, ja kus ma tean, et ma teda ei saa, kui ma kinniseid nimekirjasid lähen hääletama... a kus ma tean, et ta seal kuskil peidus pole, ah?

Reede, 22. mai 2009

Must masendus

Oma lapsepõlvesõbrale ohutusse kaugusse maatükki müües uskusin ma sinisilmselt, et meist saavad head naabrid.
Kolmas öö läheb unetuna, sest kohal on see, mida kartagi ei osanud- väga suur tüli naabrite vahel. Mitte, et mina tülitseksin. Ei, ma nutan. Kui vaatan kabineti aknast alla oma armsale loo-männimetsale ja näen, et kellegi kuri käsi on minu maa segi pööranud. Kui mõtlen, et olen kolm aastat oodanud, millal ta tuleb ja ütleb, et maksab mulle kinni elektri, mida ma maksan selleks, et tema häärberis oleks vesi.
Ta ei tule. Ei saagi ju tulla, sest käsil on tõsine töö: valla tee äärde, riigimaale paekiviklibukuhjatise seadmine. Selline, mille üle seda teed kasutavad naabrid kurdavad, et pole võimalik kahel autol üksteisest mööduda, sest rusuhunnik on ees, lapsed ei saa teelt maha teeperveleastuda, kui auto tuleb, sest rusuhunnik on ees. Kallile naabrimehele otse ei taha keegi midagi öelda, sest ta on mõjukas, rikas ja maksab kätte. "Ei, meil pole mingit probleemi, " ütleb äsja autosõitu harjutava tütre rusuhunnikust välja korjanud ema vaikselt ja läheb oma viletsasse elamisse, mis nagunii naabrimehe vaadet rikub oma vanaduse ja vaesusega.
Valla haldusjuht naeratab viisakalt ja ütleb, et kui naabritel muret pole, siis teda ka vallatee kõrval laiuv kuhjatis ei häiri. Sest tema elab hoopis teises kohas.

Ahjaa, mina sain vastuseks pärimisele, mis on juhtunud minu teadmata minu maal, et seal on läbi viidud "parendamine". Ja tegelikult tuleks seda teostada kogu minu krundil, sest mu õu riivavat silma nagunii.
Ma ei tea millega... ilmselt siis taimekoguga, mida olen mitmeid aastaid vaikselt rajanud. Oi, palun väga vabandust...

Mulle tundub ikka veel, et see on halb unenägu.

Neljapäev, 30. aprill 2009

Ette laulmas käidud

Homme täpselt nädal aega tagasi käisime kooriga ette laulmas. Laulupeole pääsemise eesmärgil.
Ma lähen ühisproovidele alati rõõmsal meelel, sest seal on võimalus harjutada parimate dirigentide käe all. Taavi Esko oli esimesel, Monika Portsmuth teisel, nüüd siis Hirvo Surva Jüris.
Vägisi tekib tahtmine koorilaul uuesti tõsisemalt ette võtta ja mitte piirduda üksnes kohalikus kooris kord nädalas laulupeo repertuaariga. Tahaks midagi... päriselt. 2-3 proovi nädalas, hääleseadet ja esinemisi ja...

Aruküla noortekoor on päris kobe, esimese sopraniga on probleeme, aga tagarida (mehed) on võimsad. Ettelaulmisel põrusid nad Tormisega, seal andis soprani puudumine räigelt tunda. "Mehed ja naised" kõlas nagu ta võikski kõlada.

Meie koorist rääkides... olime ettelaulmisel esimesed ja saime kõige viletsama valiku, mis üldse juhtuda võis; õigluse huvides- pool valikust oli vilets- "Heroica". Oh-jah. Meil lasti umbes 40 takti laulda, siis paluti viisakalt lõpetada.
Meilgi oli "Mehed ja naised", pehmelt väljendudes vehkisid ja üürgasid naised üle. Noh, olgu sellega. Kui mina oleksin otsustaja, siis selle teise laulu põhjal ma isegi laseksin läbi me koori.

Peale meiekat tuli Loo noortekoor... või ma siis kuulsin valesti... äkki oli Kolmas Noorus? Neid oli pull vaadata, aga suht... no selles mõttes, et 30 aastat ja paarkümmend detsibellitundlikkuse kaotust hiljem ma kahtlemata peaksin seda koori täitsa veenvaks.
Samas- lookad on oma ettevõtlikkuse ja innuka pingutamise eest kakssada prossa laulupeole pääsemise ära teeninud.

Võta siis kinni... kui saaks, ei jätaks välja kedagi, kes peo nimel hirmsasti vaeva on näinud.

Millest ma tõesti aru ei saa, on see Ripsi-Vilepi meestenaiste-laulu vastu allkirjade kogumine. Ikka teate seda, et kooridel on kavas dirigendi avalöögi ajal suud kinni klõpsata ja laulu boikoteerida... sõnade pärast! Ah, mida???? Koguks ka allkirju ja hüüaks kõva häälega (kui teaks, et kuskile kostab) - jätke see laul rahule, mõnus laulda, tempokas, loogiline harmoonia, hää sõnum...

aga eks peab ju eputama. Sugupoolte võrdsus või nii. Ja eest veavad... naised.
Sest eesti mees on tantsulõvi ja need teised ütlemised....

... see-eest laulame kõik rõõmsalt Pro Patria 2 osa maha ja oleme pärast sellega toimetulemist juba loomust vait, sest hääl on ära karjutud. Jeeee!

Kojavanemate hulgas puhkes särgipaanika

Nagu ennustatud, nii ka juhtus: kui nädala alguses kostis siit ja sealt virinat ja vihaseid vahelehüüded mõttekodade kastide teemal- kes sai ja kes jäi ilma, kel oli marker viltupidi sisse pakitud ja paberit vähe; siis täna kostub Eestimaa eri nurkadest halinat kojavanemate särkide teemal: enamasti on need liiga väikesed.
Üks kojavanem pole värvikate kirjeldustega kitsi, kõigepealt arvab ta, et peenlinasest riidest särkide õmblejad on salaja käinud Hiinas sealsetelt põliselanikelt kehamõõte võtmas ja nüüd mahub XXL suuruses särk Õigele Eesti Mehele parimal juhul pähe... edasi on tal siiski õnnestunud endale kahmata kellegi ürgsuur särk proovimiseks ja selgub, et selles XXXXXXXXXXXLLLLÄÄÄÄÄÄÄÜÜÜÜ numbris näeb ta välja nagu "toorsaslõkivorst".

Oiappi, naera või nuta, aga saab kord kinnitust jällegi see ütlus, et eesti mees on tantsulõvi, kel käed kannikate küljes.

Lahendus tuli loomulikult eesti naiselt, kes soovitas ettevaatlikult särgi eesõmbluse lahti harutada, servad ära palistada; kes mõistab, pehmed pööradki külge panna, rahvusmotiividel vöö ümber oma toorsaslõkivorstitalje vedada ja homme säravana kodalaste ette kõndida... peenlinases jakis.

Üks mõte, mis selle "toorsaslõkivorsti"- väljanägemisega seoses meelde tuli, et peab ikka olema hea isu, kui nii ilusas särgis nii värvitu peletis välja nähakse... ten points literatuurse eneseväljenduse eest muidugi!

Reede, 27. märts 2009

Laulupeo repertuaariga on pange pandud!

Jutt jumala õige! Juhtumisi laulan mina selles "natuke vanemate inimeste kooris", millest dirigent Age Mets räägib. Ja kinnitan, et neil, ligi poolesajal Aruküla ja Raasiku ühendsegakoori liikmel on olnud hetki, kus laulurõõm tahab ära kaduda. Kooris on ehk viisteist inimest, kes noodilugemisega kodus on ja teist samapalju neid, kes laulavad noodi järgi ära, kui tugi taga on. Ülejäänud on aastaid rõõmuga laulnud.

Võtan ette segakooride lauliku.
-"Mu isamaa, mu õnn ja rõõm"- hümn. Sel aastal laulavad KÕIK ühel häälel. Siiani on häälegruppidel tegu selle meelespidamisega. Sõnad on kaasajastatud. No olgu sellega.
-"Koit", Lüdig ikka. Lauldakse vaimustunult. Kahjuks väga palju ei saa laulda, sest uue repertuaariga on palju müramist.
-"Preludium.Maal" - Sisask. Kellel siiani pole häälega probleeme olnud, palun, laulge seda laulu ja probleemid tekivad. Lisaks pole see lugu paljude arvates sugugi kaunis.
-"Heroica. Asumine"-Sisask. Lehekülgede kaupa elitaarset muusikat, mida mitte keegi meie kooris ei naudi. Ei saagi, sest enne kui laul pole selge, pole ka rõõmustamiseks põhjust.
-"Laulu algus", Tormis. Suure diapasooniga, väga ilus laul. Võimas! Me saime selle suhteliselt kiiresti selgeks.
-"Maailma avastamine", Kruusimäe. Krossi imeilusatele sõnadele loodud üsna sisutühi, rütmieputustega pala. Koos maakondlikel läbilaulmistel tehtud drilliga oleme selgeks saanud.
-"Kaunimad laulud", Saebelmann - pole selleni veel jõudnud, aga ajast-aega on lauldud. Armsaks saanud viis ja sõnad.
-"Väike maa", Lattikas. Eranditult soosituim uustulnuk. Pehme, sooja harmooniaga isamaaline laul Leelo Tungla sõnadele
-"Tuljak", Härma. Peaaegu traditsionaal, eks. Kui närv väga mustaks läheb, lööb dirigent selle laulu lahti. Ja mis siis, et on karvane, kõik saavad silma särama, tõusevad püsti ja LAULAVAD.
(Mina olen viletsam, pole sõnad peas ega pea täpselt ka nooti, sest mu viimati kohallauldud peol mu toonasel kooril seda repis ei olnud)
-"Ta lendab mesipuu poole", Sarapik. Ma arvan, seda laulu lauldakse selgi peol rohkem kui kord. (Mul õppimise koht kodus klaveri taga)
-"Mu isamaa on minu arm", Ernesaks. Seda lauldes mõtlen mina nüüd ja edaspidi paraku Tallinna Haridustööliste Naiskoorile, kes oli sunnitud peost raske repi tõttu loobuma.
-"Kodumaa", Kull. Teisisõnu "kas tunned maad, mis Peipsi rannalt..." Lahe.
-"See on Eesti", Marguste. Huh. Kõvasti sõnelemist ja keeleväänamist. Mulle isiklikult see laul väga ei imponeeri, aga pakub pinget keerukuse tõttu (rütm). Taavi Esko tegi Kuusalus kooslaulmisel puust ja punaseks, viis pole kohe peast võtta, aga rütmi tean une pealt. Meie koorile suhteliselt raske ära laulda
-"Pilla-palla-pillerkaar", Aints. Sa jeebus! Sa jeebuste jeebus! Õudselt tore laul kindlasti ühendi esituses, aga päris paras pillerkaar meeles pidada, ära õppida... sekundid, sekundid, kvindid ja kvardid... oi kolekolekole. Meie koori kaelamurrutrikk.
-Valgre popurrii, Valgre. Ma olen jõudnud veidi nuusutada ainult, aga üldiselt on seade talutav ja lauldav igatahes. Iseasi, kas Valgre suure koori käes kenasti kõlab, oma puhtuses-siiruses-romantilises õhkamises. Nati rohmakas, kui meie oma poolesajaga minema kimame: duu-duu laulsid sa mul-mul-mulll...
-"Mehed ja naised", Rips. Olenemata soolise võrdõiguslikkuse üle parda viskamisest on see üks tore laul. Tempokas ja mitte kuigi raske. Või noh, kuidas võtta... kui te just täpselt noodis püsimist tahate... aga meil tuleb see mõnusasti välja. Igal linnul oma laul või nii. No meil on see kergem variant ka käsil.
- "Sind surmani", Kunileid. Esimesed neli on selge kut seebivesi, viies kisub veidi kiiva, aga on see-eest väga isamaaline.

Juba saigi otsa... nii palju toredaid laule jäi kuidagi ootamatult olemata... See-eest on meil koguni 2 Sisaskit, mida ennastunustavalt hääletuks ulguda. Ja-jah.

Neljapäev, 26. märts 2009

Minueesti rokib sajaga: bemmil on ka uued mõtted!


Pikemalt kommenteerimata, tundub, et tulebki kihvt üritus. Mis mulle muljet avaldab, on inimeste tahe teha oma vabast ajast ja tahtest asju, mis suurel hulgal (kah vabatahtlikult kohale voolavatel) inimestel panevad mõtted liikuma.
Koolitused saavad olema šefid, 1. aprillil IT Kolledžis toimuv Inspiratsioonikonverents saab olema väga, väga šeff. No ja üldse.
Kojavanemaid nägin täna oma silmaga; mitu korda kohe tahtsin vaadata- et ahvõinii, need siis ongi need "sädeinimesed" kellest räägitakse. Ahvõinii, neid tuleb muudkui juurde... ei tea kust, aga tuleb. Lahe. Ma tõesti tahan meie sisekommunikatsiooni kombel kohe üürata: on lahe jah, on lahe jah, on lahe jah! Tulge kah! Minueesti uks on kõigile lahti.

Ah-jaa, see "bemmil on ka uued mõtted"- see oli üks autokleepsu idee. Kleepsud, muuseas, on täiesti olemas, igast lahedaid asju peale kirjutatud. Ja teleklipid on värskendavad. No on, ausalt! Varstikohe ja kohevarss teles jooksevad ka.

Täitsa vanad asjad