Homme täpselt nädal aega tagasi käisime kooriga ette laulmas. Laulupeole pääsemise eesmärgil.
Ma lähen ühisproovidele alati rõõmsal meelel, sest seal on võimalus harjutada parimate dirigentide käe all. Taavi Esko oli esimesel, Monika Portsmuth teisel, nüüd siis Hirvo Surva Jüris.
Vägisi tekib tahtmine koorilaul uuesti tõsisemalt ette võtta ja mitte piirduda üksnes kohalikus kooris kord nädalas laulupeo repertuaariga. Tahaks midagi... päriselt. 2-3 proovi nädalas, hääleseadet ja esinemisi ja...
Aruküla noortekoor on päris kobe, esimese sopraniga on probleeme, aga tagarida (mehed) on võimsad. Ettelaulmisel põrusid nad Tormisega, seal andis soprani puudumine räigelt tunda. "Mehed ja naised" kõlas nagu ta võikski kõlada.
Meie koorist rääkides... olime ettelaulmisel esimesed ja saime kõige viletsama valiku, mis üldse juhtuda võis; õigluse huvides- pool valikust oli vilets- "Heroica". Oh-jah. Meil lasti umbes 40 takti laulda, siis paluti viisakalt lõpetada.
Meilgi oli "Mehed ja naised", pehmelt väljendudes vehkisid ja üürgasid naised üle. Noh, olgu sellega. Kui mina oleksin otsustaja, siis selle teise laulu põhjal ma isegi laseksin läbi me koori.
Peale meiekat tuli Loo noortekoor... või ma siis kuulsin valesti... äkki oli Kolmas Noorus? Neid oli pull vaadata, aga suht... no selles mõttes, et 30 aastat ja paarkümmend detsibellitundlikkuse kaotust hiljem ma kahtlemata peaksin seda koori täitsa veenvaks.
Samas- lookad on oma ettevõtlikkuse ja innuka pingutamise eest kakssada prossa laulupeole pääsemise ära teeninud.
Võta siis kinni... kui saaks, ei jätaks välja kedagi, kes peo nimel hirmsasti vaeva on näinud.
Millest ma tõesti aru ei saa, on see Ripsi-Vilepi meestenaiste-laulu vastu allkirjade kogumine. Ikka teate seda, et kooridel on kavas dirigendi avalöögi ajal suud kinni klõpsata ja laulu boikoteerida... sõnade pärast! Ah, mida???? Koguks ka allkirju ja hüüaks kõva häälega (kui teaks, et kuskile kostab) - jätke see laul rahule, mõnus laulda, tempokas, loogiline harmoonia, hää sõnum...
aga eks peab ju eputama. Sugupoolte võrdsus või nii. Ja eest veavad... naised.
Sest eesti mees on tantsulõvi ja need teised ütlemised....
... see-eest laulame kõik rõõmsalt Pro Patria 2 osa maha ja oleme pärast sellega toimetulemist juba loomust vait, sest hääl on ära karjutud. Jeeee!
Kuvatud on postitused sildiga Viriseme kah natuke. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Viriseme kah natuke. Kuva kõik postitused
neljapäev, 30. aprill 2009
neljapäev, 29. jaanuar 2009
Maitsetu ja lõhnatu maailm
Kõik algas ühest pealtnäha süütust köhatusest, mille noorem poeg eelmise nädala esmaspäeval kuuldavale lasi.
Kaks päeva enne olime käinud sõprade lapse sünnipäeval.
Kolm päeva enne käisime poes, kus mingil kummalisel moel põrkusime järjest kokku ema ja lakkamatult köhiva lapsega. Mõtlesin siis, et miks ema küll seda last kodus ei ravi.
Kolmapäeval oli noorem poeg voodis siruli.
Reedel, pärast kooli, kukkus ära vanem poeg.
Pühapäeval jäin ise siruli.
Esmaspäeval kukkus ära Nööp.
Teisipäeval jäi haigeks mu ema.
Mees pääses, sest läks nädala alguses Saamimaale, külmakraadide ja lume juurde.
Sõbrad ja nende kolm last jäid enam-vähem meiega samas rütmis maha. Nagu püsti pandud doominoklotsid- lükkad ühte, ülejäänud pudenevad ise.
Istusime eile elutoas ja harjutasime köhakoori. Natuke on naljakas ka, ehkki rohkem on väga vilets. Lõhnatu ja maitseta maailm. Sööd, aga vahet pole, mida sööd. Kui üldse sööd. Jood, aga tunned ainult, kas on külm või kuum.
Ja ma mõtlen, miks me oleme viimasel ajal nii tihti haiged. Et ma ise, on arusaadav- üsna kurnatud olek, kui üks tahab ööpäevaringselt rinda, tööpinge on peal ja kodu tahab ka kuigivõrd hoidmist. Aga poisid?! Kui pole kõht lahti, on viirus. Kui pole viirust, on kõht lahti-viirus.
Äkki on neil seal koolis ikkagi antisanitaarsed tingimused? Liiga palju lapsi väikeses, õhutamata ruumis, peldikud kasimata, käed pesemata... Enamasti korjabki just väiksem poiss üles kõik, mis koolis pakutakse. Ja ometi oli tema see sell, kes titena ja lasteaias käies vähe põdes.
Meil on olemas kõik see, mida arstid soovitavad selleks, et olla terved: me sööme mitmekesiselt ja tervislikult, eelistatult kodumaist, keemiata kasvatatud toitu. Meil on õues puhas õhk, avarus, vaikus, talvel ka külmakraadid, mis viirusi justkui tapma peaksid. Lapsed liiguvad piisavalt, kui mitte vabatahtlikult, siis sundimise peale. Väike füüsiline töö on omal kohal. Kõigil peaks olema ruumi elada, omaette olla, me pole pead-jalad koos.
Hakka või arvama, et maja on vale koha peale ehitatud- lugesin eile skeptiku blogist ühte viidatud artiklit, kus veesoonetasujad kirjutavad, et umbes 3 aastat peab inimene negatiivses väljas (või kusiganes mingis taolises asjas) elades vastu, edasi tulevad haigused, kroonilised tõved ja muu jube mudru.
3 esimest aastat polnud meil tõesti suuremat häda; aga siis ei käinud noorem poiss ka koolis.
Mine võta siis kinni...
Praegu läheme ja võtame järjekordse annuse Citrosepti. Ja teeme põdrasamblateed. Ja pressime apelsinist ja peedist mahla. Ja siis tuulutame tube. Tõstame voodid teise kohta. Teeme puntratantsu...
Kaks päeva enne olime käinud sõprade lapse sünnipäeval.
Kolm päeva enne käisime poes, kus mingil kummalisel moel põrkusime järjest kokku ema ja lakkamatult köhiva lapsega. Mõtlesin siis, et miks ema küll seda last kodus ei ravi.
Kolmapäeval oli noorem poeg voodis siruli.
Reedel, pärast kooli, kukkus ära vanem poeg.
Pühapäeval jäin ise siruli.
Esmaspäeval kukkus ära Nööp.
Teisipäeval jäi haigeks mu ema.
Mees pääses, sest läks nädala alguses Saamimaale, külmakraadide ja lume juurde.
Sõbrad ja nende kolm last jäid enam-vähem meiega samas rütmis maha. Nagu püsti pandud doominoklotsid- lükkad ühte, ülejäänud pudenevad ise.
Istusime eile elutoas ja harjutasime köhakoori. Natuke on naljakas ka, ehkki rohkem on väga vilets. Lõhnatu ja maitseta maailm. Sööd, aga vahet pole, mida sööd. Kui üldse sööd. Jood, aga tunned ainult, kas on külm või kuum.
Ja ma mõtlen, miks me oleme viimasel ajal nii tihti haiged. Et ma ise, on arusaadav- üsna kurnatud olek, kui üks tahab ööpäevaringselt rinda, tööpinge on peal ja kodu tahab ka kuigivõrd hoidmist. Aga poisid?! Kui pole kõht lahti, on viirus. Kui pole viirust, on kõht lahti-viirus.
Äkki on neil seal koolis ikkagi antisanitaarsed tingimused? Liiga palju lapsi väikeses, õhutamata ruumis, peldikud kasimata, käed pesemata... Enamasti korjabki just väiksem poiss üles kõik, mis koolis pakutakse. Ja ometi oli tema see sell, kes titena ja lasteaias käies vähe põdes.
Meil on olemas kõik see, mida arstid soovitavad selleks, et olla terved: me sööme mitmekesiselt ja tervislikult, eelistatult kodumaist, keemiata kasvatatud toitu. Meil on õues puhas õhk, avarus, vaikus, talvel ka külmakraadid, mis viirusi justkui tapma peaksid. Lapsed liiguvad piisavalt, kui mitte vabatahtlikult, siis sundimise peale. Väike füüsiline töö on omal kohal. Kõigil peaks olema ruumi elada, omaette olla, me pole pead-jalad koos.
Hakka või arvama, et maja on vale koha peale ehitatud- lugesin eile skeptiku blogist ühte viidatud artiklit, kus veesoonetasujad kirjutavad, et umbes 3 aastat peab inimene negatiivses väljas (või kusiganes mingis taolises asjas) elades vastu, edasi tulevad haigused, kroonilised tõved ja muu jube mudru.
3 esimest aastat polnud meil tõesti suuremat häda; aga siis ei käinud noorem poiss ka koolis.
Mine võta siis kinni...
Praegu läheme ja võtame järjekordse annuse Citrosepti. Ja teeme põdrasamblateed. Ja pressime apelsinist ja peedist mahla. Ja siis tuulutame tube. Tõstame voodid teise kohta. Teeme puntratantsu...
kolmapäev, 22. oktoober 2008
Kolm minutit virisemise heaks
Meikalainen saab ka kohe magama. Kohe, kui see siin ära kribatud saab. Oli vast päev! Kõige tobedam, et ma vist isegi ei jõudnud täpselt vaadata, mis ilm õues on. Pilved liikusid ja vahepeal oli päikest, tuul... või oli see eile? Ma ei mäleta.
Mu töölaual, st. elutoas, valitseb tõeline segadus. Ja pööningul, ma mõtlen "pööningul", hmh, seal tuli põleb, aga kodus eriti kedagi ei ole...
Hommikul kaheksast panin võsakäärid huugama. Johhaidii ja tuleeilameile. UFOdest mahvia ja auakivini. Samal ajal tärises teine telehvöön, avaldati arvamust laupäise saate osas, küsiti uusi skripte, oluline kiri pold muidugi saabund... ma ütlen, sotsialismiaja jäljed me avalikõiguslikus ja ülültse. Kaameraproov, toimetaja tegevus, finantsaruanded, maütlen. Ja Suur Valge on Kampuutsas. Poole novembrini. Paljuõnnetaaskord, eksole.
Hetk tagasi, täpsemalt 00:20 tõmbasin joone alla viimasele uudisloole. Diktorbeetad ja liidid said valuga paberile; valuga sellepärast, et pool pudrunõudest tuli avamata kombel tagasi saata sinna, kus nad tulid. Aga lepingus seisab, et tuleb enne kooskõlastada. Teate, pole aega, vabandage väga. On valida, kas on uudis või on kooskõlastus. Ja eks ma pärast söön see pirin teemal: aga seal oli üks lause, mis... või et: olge objektiivsed. Olemegi. Aga peab olema kahepalgeliselt objektiivne. Jateretulemastminateidka.
Homme on teine võttepäev. Mis tähendab, et ma ei maga öösel väga hästi ega ole homme eriti rahulik, sest eales ei tea, mis võib ja kuidas on. Ja pealelõunal lendan ise peale, olles eelnevalt (hommikul) näidanud ühes linna otsas ette ühe lapse laigud ja allergia ja pärast seda võtnud teisest linna otsast teise koos kõigi laikude ja muu sinnajuurde kuuluvaga- mis ilmselt osutub laktoositalumatuseks, mida meil on vaja samapalju kui jänesele ... sedasamustki... organiseerinud endale maeiteakust juuksuri, sest minu oma otsustas just sel päeval, kui mul o l e k s olnud see kolm tundi aega, lennata üle lombi puhkama! Puerto Rico, polevõimalik, eksju! ... mingid riided, millega minna reedel kell seitse esmasündinu liveesikale (riided enesele, need mis vahepeal läksid, need kukuvad ja need mis kunagi läksid, need veel ei... ühesõnaga nõme, revolutsioonitu ja rahakotile veidi vähem, pööningule põhiliselt mõjuv olukord).
Ja mis ma siin ikka halan. Nii möödaminnes küpsetasin ma täna kodus leiduvast kraamist- munad, suhkur, ricotta, jahu, jõhvikad- päris roogitava purupiruka, tegin valmis õhtusöögi, vaatasin ära uudised ja meie euroopas, mängisin ja toitsin, katsin, musitasin, kallistasin, ... olin olemas ühesõnaga. Kodus kah.
No et õue ei saanud ja tolmuimeja on teise korra peal kolmandat päeva nukralt tähelepanu ja komistavaid konte püüdmas; võimlemiseks ei jäänud aega ja paljudeks muudeks ädavajalikeks tegevusteks ka mitte- see kõik on pisiasi.
Peaasi, et need, kes lähedal, on enamvähem rõõmsad. Ja töö tehtud, eksole. Võeh. Ah, annaks... ma parem ei looda. See paistab. Võibla järgmisel nädalal juba. Ah, annaks. Siis ma, ausalt, enam ei viriseks nii koledal kombel. Siis oleks ainult kolm lakkamatult tegemata tähtajalist.
Mu töölaual, st. elutoas, valitseb tõeline segadus. Ja pööningul, ma mõtlen "pööningul", hmh, seal tuli põleb, aga kodus eriti kedagi ei ole...
Hommikul kaheksast panin võsakäärid huugama. Johhaidii ja tuleeilameile. UFOdest mahvia ja auakivini. Samal ajal tärises teine telehvöön, avaldati arvamust laupäise saate osas, küsiti uusi skripte, oluline kiri pold muidugi saabund... ma ütlen, sotsialismiaja jäljed me avalikõiguslikus ja ülültse. Kaameraproov, toimetaja tegevus, finantsaruanded, maütlen. Ja Suur Valge on Kampuutsas. Poole novembrini. Paljuõnnetaaskord, eksole.
Hetk tagasi, täpsemalt 00:20 tõmbasin joone alla viimasele uudisloole. Diktorbeetad ja liidid said valuga paberile; valuga sellepärast, et pool pudrunõudest tuli avamata kombel tagasi saata sinna, kus nad tulid. Aga lepingus seisab, et tuleb enne kooskõlastada. Teate, pole aega, vabandage väga. On valida, kas on uudis või on kooskõlastus. Ja eks ma pärast söön see pirin teemal: aga seal oli üks lause, mis... või et: olge objektiivsed. Olemegi. Aga peab olema kahepalgeliselt objektiivne. Jateretulemastminateidka.
Homme on teine võttepäev. Mis tähendab, et ma ei maga öösel väga hästi ega ole homme eriti rahulik, sest eales ei tea, mis võib ja kuidas on. Ja pealelõunal lendan ise peale, olles eelnevalt (hommikul) näidanud ühes linna otsas ette ühe lapse laigud ja allergia ja pärast seda võtnud teisest linna otsast teise koos kõigi laikude ja muu sinnajuurde kuuluvaga- mis ilmselt osutub laktoositalumatuseks, mida meil on vaja samapalju kui jänesele ... sedasamustki... organiseerinud endale maeiteakust juuksuri, sest minu oma otsustas just sel päeval, kui mul o l e k s olnud see kolm tundi aega, lennata üle lombi puhkama! Puerto Rico, polevõimalik, eksju! ... mingid riided, millega minna reedel kell seitse esmasündinu liveesikale (riided enesele, need mis vahepeal läksid, need kukuvad ja need mis kunagi läksid, need veel ei... ühesõnaga nõme, revolutsioonitu ja rahakotile veidi vähem, pööningule põhiliselt mõjuv olukord).
Ja mis ma siin ikka halan. Nii möödaminnes küpsetasin ma täna kodus leiduvast kraamist- munad, suhkur, ricotta, jahu, jõhvikad- päris roogitava purupiruka, tegin valmis õhtusöögi, vaatasin ära uudised ja meie euroopas, mängisin ja toitsin, katsin, musitasin, kallistasin, ... olin olemas ühesõnaga. Kodus kah.
No et õue ei saanud ja tolmuimeja on teise korra peal kolmandat päeva nukralt tähelepanu ja komistavaid konte püüdmas; võimlemiseks ei jäänud aega ja paljudeks muudeks ädavajalikeks tegevusteks ka mitte- see kõik on pisiasi.
Peaasi, et need, kes lähedal, on enamvähem rõõmsad. Ja töö tehtud, eksole. Võeh. Ah, annaks... ma parem ei looda. See paistab. Võibla järgmisel nädalal juba. Ah, annaks. Siis ma, ausalt, enam ei viriseks nii koledal kombel. Siis oleks ainult kolm lakkamatult tegemata tähtajalist.
pühapäev, 3. veebruar 2008
If kindlustus, minu tagapool nimetatud organ!
Kohustuslik liikluskindlustuse poliis- siiani on If selle kenasti postiga koju saatnud, pärast seda muidugi, kui papp on nende kontole laekunud.Detsembris, palun väga, saadeti see mulle ette hoiatamata e-mailile.
Et laadige endale akrobaat ja vaadake, me saatsime teile poliisi...
Mitte sõnagi, et ma peaks selle välja trükkima.
Või et ma ei tohi seda e-maili kustutada.
Või et ma peaksin manuse salvestama.
Või et ma...
Mul lihtsalt ei olnud varem aega If kindlustusele vastata. Täna oli. Ma ei kavatsegi seda poliisi välja printida. Ma tahan, et nad seni, kuni viimane politseinik EV-s tunnistab elektroonilist andmebaasi ja lubab mul dokumentideta võõras linnas ringi sõita (sh. liikluskindlustuspoliisita), saadaksid selle poliisi mulle o m a kulu ja kirjadega väljatrükitult ja postiga koju. Nii nagu siiani.
If kindlustus, minu tagapool nimetet organ! Kus kurat on mu kindlustuspoliis? Parem oleks, et politsei mind kinni ei peaks enne kui see poliis, küll hilinemisega, minuni on jõudnud.
Olen jah, mõnes asjas põhimõtteline. Mille kuradi pärast ma maksan neile, kui nad ei vaevu enam isegi printeritahma kulutama?
Neste avalike suhete juhil pole seekord mõtet vastata.
teisipäev, 8. jaanuar 2008
Tallinnal on näpud põhjas!
Lühidalt: selleks, et Tallinnas vastsündinu vanemad saaksid sünnitoetust, peavad mõlemad vähemalt aasta olema pealinna sisse kirjutatud.Aga kui lapse saab üksikema?
Ka vabaabielus olles võib ema väita, et ta on üksikema- kas linnaametnikud asuvad siis jälgi ajama? Põhimõtteliselt on ju nii, et vabaabielus olles e m a võib üksinda lapse sünni registreerida, isa võib lapse ka hiljem omaks tunnistada.
Nii tehakse muidugi juhul, kui see 7000 kr on ülioluline.
Kuram, aga tegelikult... on ikka küll oluline!
Tallinnal on selgelt näpud põhjas, vesi ahjus ja headest kokkuhoiuideedest puudus. Siis tuleb muidugi minna kõige pisemate linnakodanike kallale, absoluutselt!
Mis eriti lahe, on nõue: "Laps peab rahvastikuregistri andmetel olema Tallinna linna elanik ja elama toetuse taotlejaga ühel aadressil."
Ja ema peab muidugi e n n e kaheteistkümnendat rasedusnädalat ennast arvele võtma.
Eks üritagu- heal juhul tunneb ta oma raseduse ära kuuendal nädalal, riikliku nn arsti juurde pääseb ta eriti heal juhul kuu aja pärast. Ja mitte kedagi ei koti, et sa p e a d ennast enne 12. nädalat arvele võtma selleks, et linnalt pärast sünnitust pappi saada.
Ametnikud võiksid mulle selgitada, kuidas täpselt nad kontrollivad, et naine on end nende käsukohaselt arvele võtnud. Millise dokumendi peab naine ette näitama? Ja millise seadusepügalaga selliste andmete väljanõudmine põhjendatud on?
*Hea meel, et ise Tallinnas ei ela. Kahju sõpradest, kes sääl taaskord tunda saavad, kui tore on pealinnas elada. Ah, elagu linnavalitsus! Tehtud!
neljapäev, 3. jaanuar 2008
Siis kui meisterjaan enam ei blogi...
... on kurvem tunne.
Sellepärast et.
Mulle on alati meeldinud mööda jalutada ja arvata, mis toimub kardinate taga.
Mulle meeldib sõita õhtul Amsterdami kanaleid piki ja jälgida mööduvaid valgustatud aknaid.
Siis kui meisterjaan enam ei blogi moel nagu ta seda tänaseni on teinud, on üks aken mööda minna ja lugu mõelda vähem.
Casanova ütleks, et kutsuvalt avatud aknaid on palju ega annaks ilmaaegu lootust.
Teile, kes te nüüd tormate otsima, kes on meisterjaan ja kus on tema aken.
Mina aga blogin endiselt oma argipäevast ja lapsega arsti juures käimisest.
Ja kommenteerin, häbenemata oma mõnevõrra madalat laupa, päevauudiseid.
Sest et.
Mis ma siin ikka õigustan.
Ma olen lihtsalt täiesti ja väga sitt suhtleja, aeg on limiteeritud nähtus ja ei maksa mittegi, kui teda raisata sada korda sama jutu rääkimisele sellele ringile, kellega ma peaks suhtlema.
Lihtsam on veebida ja anda aadress.
Ehk siis- kallis sõber Sloveeniast, kes saatis uusaastaööl sooja õnnitluse, sai minult vastuseks: "HUA! Kahjuks on kiire, külasta aadressi seejasee, on küll eesti keeles, aga piltidelt näed, mis elu elame."
Ohjah.
Kurat, kurb. Nii kurb. Pean ärgitama oma teismelist mõtteid avaldama netis, siis ei peaks enam võõraid aknaid pidi oma lugusid välja mõtlema.
Sellepärast et.
Mulle on alati meeldinud mööda jalutada ja arvata, mis toimub kardinate taga.
Mulle meeldib sõita õhtul Amsterdami kanaleid piki ja jälgida mööduvaid valgustatud aknaid.
Siis kui meisterjaan enam ei blogi moel nagu ta seda tänaseni on teinud, on üks aken mööda minna ja lugu mõelda vähem.
Casanova ütleks, et kutsuvalt avatud aknaid on palju ega annaks ilmaaegu lootust.
Teile, kes te nüüd tormate otsima, kes on meisterjaan ja kus on tema aken.
Mina aga blogin endiselt oma argipäevast ja lapsega arsti juures käimisest.
Ja kommenteerin, häbenemata oma mõnevõrra madalat laupa, päevauudiseid.
Sest et.
Mis ma siin ikka õigustan.
Ma olen lihtsalt täiesti ja väga sitt suhtleja, aeg on limiteeritud nähtus ja ei maksa mittegi, kui teda raisata sada korda sama jutu rääkimisele sellele ringile, kellega ma peaks suhtlema.
Lihtsam on veebida ja anda aadress.
Ehk siis- kallis sõber Sloveeniast, kes saatis uusaastaööl sooja õnnitluse, sai minult vastuseks: "HUA! Kahjuks on kiire, külasta aadressi seejasee, on küll eesti keeles, aga piltidelt näed, mis elu elame."
Ohjah.
Kurat, kurb. Nii kurb. Pean ärgitama oma teismelist mõtteid avaldama netis, siis ei peaks enam võõraid aknaid pidi oma lugusid välja mõtlema.
kolmapäev, 2. jaanuar 2008
Väga lühike kommentaar filmile "Kinnunen"
Head uut aastat!
Väga halb film.
Nii halb, et ei viitsinud lõpuni vaadata.
Kaks korda üritasin, ei õnnestunud.
Madalaeelarveline pole vabandus. Samas reas on valminud ka Ilmar Raagi "Klass". Võõrkeelse Oscari kandidaat, eksole.
Üritatagu Kinnust esitada, eksole.
Oleks siis stiilselt tehtud nagu "Leto Svet", millele me põhmiõtteliselt anname oma hääle. Eksole.
Oh, perseperse.
Üks mööndus siiski. Uukkivi oli mingist teisest filmist kohale tulnud. Respekt.
Väga halb film.
Nii halb, et ei viitsinud lõpuni vaadata.
Kaks korda üritasin, ei õnnestunud.
Madalaeelarveline pole vabandus. Samas reas on valminud ka Ilmar Raagi "Klass". Võõrkeelse Oscari kandidaat, eksole.
Üritatagu Kinnust esitada, eksole.
Oleks siis stiilselt tehtud nagu "Leto Svet", millele me põhmiõtteliselt anname oma hääle. Eksole.
Oh, perseperse.
Üks mööndus siiski. Uukkivi oli mingist teisest filmist kohale tulnud. Respekt.
esmaspäev, 3. detsember 2007
Lumed läinud, viirus tulnud
Kõigepealt tuli koolist noorem poeg, kaasas nohu, mis tema sõnul ninas väga hästi elas.
Kaks päeva hiljem jäi haigeks meie iss, muidugi ei olnud juttu enam lihtsalt nohust, kohale lendasid ka peavalu ja köha.
Veel polnud ununenud targutamine teemal: "Sa pead oma tervist tõsisemalt kontrollima, viimasel ajal oled väga tihti haige, " kui seesama viirus muteerununa puges mulle endale rinde vahele, tekitades jubeda nõrkuse, peavalu, köha, nohu, luuvalu... kõik, mida nimetate, kõik mul on.
Ja siis köhatas titt. Pärast hommikust tissimist ühe korra. Ja pealelõunal teise korra. Rohkem polnud vajagi, et ema kattuks üleni külma higiga ja hakkaks endale ette kujutama võimalikku stsenaariumi lastehaiglas, juhtmed küljes...
Oh-jah. Viirus on nii muuhulgas pehmendanud ka noore ema aju. Peaks ju mäletama, et titte seesama rinnapiima pidev manustamine ju kaitseb, mürisegu tiss pealegi vahepeal ja vappugu köhahoogude käes.
Magada tahaks. Just nüüd, kui Nööp on õppinud öösiti veidi pikemaid söögivahesid pidama, jään ma laushaigeks ega saa uinuda köha ja tatiuputuse tõttu. Mõnus. Eks istun siis laua taga, lapp nina all ja vaatan materjale läbi. Aru midagi ei saa, näpud toksivad mehaaniliselt sõnu ritta, kusjuures, pimekirjas on kõigil haiguspäevil hullult vigu... saab näha, milliseks kujunevad selle kuu lood, mille tähtajad kohe käes.
-Aga eile vaatas keskmine poeg "Tantsud tähtedega" ja kommenteeris Ojulandi-Makarovi tantsu nii: "See mees on nagu eesti talupoeg smokingis, roosa kratijutt taga!" Kreisimään, kreisi! :-)
-Ja pannkooke ta muidugi eile meile ei küpsetanud, ehkki ise praalis, et pannkookide küpsetamine- see on tema käes käkitegu! Kui küsisin, mismoodi ta siis seda "käkki" mõtleb keerata, vastas: "Eks keegi peab mulle ütlema, kuidas seda teha." Ta ise arvas, et vaja oleks pannkoogijahu, seda, mis eelmisest korrast üle jäi; ja õli.
Kaks päeva hiljem jäi haigeks meie iss, muidugi ei olnud juttu enam lihtsalt nohust, kohale lendasid ka peavalu ja köha.
Veel polnud ununenud targutamine teemal: "Sa pead oma tervist tõsisemalt kontrollima, viimasel ajal oled väga tihti haige, " kui seesama viirus muteerununa puges mulle endale rinde vahele, tekitades jubeda nõrkuse, peavalu, köha, nohu, luuvalu... kõik, mida nimetate, kõik mul on.
Ja siis köhatas titt. Pärast hommikust tissimist ühe korra. Ja pealelõunal teise korra. Rohkem polnud vajagi, et ema kattuks üleni külma higiga ja hakkaks endale ette kujutama võimalikku stsenaariumi lastehaiglas, juhtmed küljes...
Oh-jah. Viirus on nii muuhulgas pehmendanud ka noore ema aju. Peaks ju mäletama, et titte seesama rinnapiima pidev manustamine ju kaitseb, mürisegu tiss pealegi vahepeal ja vappugu köhahoogude käes.
Magada tahaks. Just nüüd, kui Nööp on õppinud öösiti veidi pikemaid söögivahesid pidama, jään ma laushaigeks ega saa uinuda köha ja tatiuputuse tõttu. Mõnus. Eks istun siis laua taga, lapp nina all ja vaatan materjale läbi. Aru midagi ei saa, näpud toksivad mehaaniliselt sõnu ritta, kusjuures, pimekirjas on kõigil haiguspäevil hullult vigu... saab näha, milliseks kujunevad selle kuu lood, mille tähtajad kohe käes.
-Aga eile vaatas keskmine poeg "Tantsud tähtedega" ja kommenteeris Ojulandi-Makarovi tantsu nii: "See mees on nagu eesti talupoeg smokingis, roosa kratijutt taga!" Kreisimään, kreisi! :-)
-Ja pannkooke ta muidugi eile meile ei küpsetanud, ehkki ise praalis, et pannkookide küpsetamine- see on tema käes käkitegu! Kui küsisin, mismoodi ta siis seda "käkki" mõtleb keerata, vastas: "Eks keegi peab mulle ütlema, kuidas seda teha." Ta ise arvas, et vaja oleks pannkoogijahu, seda, mis eelmisest korrast üle jäi; ja õli.
esmaspäev, 5. november 2007
Kuidas toita asjatuid lootusi
Minu titeootuse-teemast kõrini, ärge edasi lugege :)
Mõned näpunäited, kuidas end koduste käepäraste vahenditega masendusse viia:
- Uskuge sajaprotsendiliselt seda, mida arstid räägivad. Mõelge omalt poolt positiivselt juurde!
Viimases UH-s, millest tänaseks on möödunud veidi üle kahe nädala, lubas arst, et kohe-kohe ta sünnibki, see meie kolmas lapsuke. Kaks päeva hiljem teatas ämmakas rutiinses kontrollis, et arstil õigus, laps küps ja minu vastavad organid valmis. Et olen kaks poissi mõlemad 11 päeva üle kandnud, siis mõtlesin omalt poolt juurde järgmisi asju: "Jee, kord peab ka minul vedama, ei pea kõhtu enam kaua vedama. Kohevarss saan lahti." "Tüdrukud sünnivad enne tähtaega. Kõigil mu tuttavatel on sündinud. No mõnel üksikul on sündinud kaks nädalat tähtajast hiljem. Aga see ei ole reegel. Reegel on, et plikad tulevad varem!"
Sitta neist reeglitest, andke andeks sõnakasutus. Tänaseni ühes tükis. Lubadusest möödas... 11 päeva.
- Uskuge suvalisi unenägusid. Otsige toetust lähedastelt. Mõelge omalt poolt positiivselt juurde!
Umbestäpselt kaks kuud tagasi nägin unes kuupäeva: 23 oktoober. Loomulikult seostasin selle lapse sündimise tähtajaga. Agni, tuntud, see-eest hea nõid, vastas mu küsimusele "mis sa arvad, millal ma sünnitama hakkan?": "22. oktoobril lähed."
Tema lubadusest möödas kaks nädalat. Mina ühes tükis.
- Lugege Perekooli foorumit. Mõelge omalt poolt positiivselt juurde!
Nimetet foorumis kogunevad "üleajateenijad" ja vahetavad masendavalt muljeid. Kellel see, kellel teine häda, keda peab kraanaga tõstma, kel lihtsalt tüdimus peal. On väga lihtne, see-eest käkitegu nendega samastuda. Ei peagi vestluses osalema, võib niisama kodus patja nutta ja oma rasket saatust kiruda.
Püüan selle asemel, et silmad pungis kalendrit jõllitada, teha tööd. Kognitiivne meetod, et aeg-ajalt unustada, ma olen ikka veel ühes tükis. Ja üldse, normaalne- Murutari Kati, Epppp jt. on kõik rahulikult tööd teinud ja läinud, siis, kui on aeg. Mis see mina siis nii mitu kehvem olen ;-)
- Kuulake külanaiste jutte sünnituse esilekutsumisest. Katsetage erinevaid meetodeid. Mõelge omalt poolt positiivselt juurde ja soovitage teistelegi!
-Nõmm-liivatee ohjeldamatu joomine aitab kaasa emakakaela pehmenemisele.
Tegelikult tulevad jubedad kõrvetised.
- Köömnetee joomine kutsub sünnituse esile.
Midagi ei juhtu. Ise pole katsetanud, aga need, kes on, neil ei juhtunud kuidagi.
-3 S-i : saun, šampus ja seks algatavad sünnituse.
Uskuge (šampust pole küll joonud, aga aeg-ajalt lonksu head punast veini vereliblede tootluseks olen lubanud), saun ja seks on head ilma sünnitusetagi. Isegi rase-olemata on need väga vinkud tegevused! Sünnituse osas... ei oska kaasa rääkida. Pole läinud, järelt olen vait.
- 2 S-i: saiakesed ja seks aitavad sünnituse algusele kaasa. Kui see ei aita, siis saiakesed ära jätta.
Ei ole ise katsetanud, aga kõlab kenasti. Et küpsetaks saiakesi, söödaks kallil kõhu täis ja siis ahvatleks teda väikesele vallatusele... Hmmm... võibla tõesti. Iseasi, kas just praegu, elevantsusperioodil.
-Treppidest üles-alla jooksmine, jooksmine üldiselt, pikad jalutuskäigud- ja juba ta sünnib.
Krt, raskevõitu on... ma iga päev jalutan päris palju, liigun und loon, und lehvitan; võimlen ja vigurdan... aga püsin siiani ühes tükis. Liigutamine on vajalik mingisugusegi kehalise toonuse säilimiseks.
- Taskulambiga jalgade vahele tule näitamine meelitab uudishimuliku kõhuelaniku välja.
Kuulge, teate, natuke valus on naerda... Ja tilgad tulevad püksi, mis pole kuigi esteetiline olukorras, kus ma üritan töölaua taga tähtsat nägu tehes oma lugu kirjutada.
- Kuulake, mida arvavad ema sõbrannad, ema ise, vastutulevad naisterahvad, kes oma lapsed on sünnitanud viiskümmend aastat tagasi või asjaolude kokkulangemisel neil polegi lapsi. Mõelge omalt poolt positiivselt juurde ja soovitage ema sõbrannadele jt. eelmainitutele!
-Kui ma nende arvamuse järgi teeksin, siis istuksin ammu kuskil kvalifitseeritud tervishoiuasutuses, pikkade kokkusõlmitud käistega triibuline särk seljas ja kujutaksin ette, et tegelikult mina olengi Robbie Williams or smthng.
-Lisaks sellele peaksin absoluutselt igal hommikul, lõunal ja õhtul, kui käivad nn. libakad elik emakapaanika, istuma autorooli (ajama sinna oma mehe, sõbranna, tema sõbranna, mõne suvalise tänavalt leitud autojuhi või tellima takso) ja sõitma haiglasse. Sünnitama. No mismõttes ei tule!? Punnitama peab!
-Kõrvetiste, südamepaha, seljavalu jms. sümptomite korral tuleb kutsuda kiirabi.
Kõik, mis on hea, on saatanast. Šokolaad kaasa arvatud. Mehega kudrutamisest parem vaiki, vallatu.
Üks väike võimlemisharjutus, mis laiendab silmaringi ja võitleb ühtlasi lampjalgsuse vastu:
a) lülitage õhtutundidel mobiil välja.
b) hommikul ärgates andke näppudele valu, eemaldades kümneid samateemalisi SMS-e: "kas on uudist?"
-Kallid sugulased, kas te tõesti arvate, et jääte SELLEST UUDISEST ilma?
Mõned näpunäited, kuidas end koduste käepäraste vahenditega masendusse viia:
- Uskuge sajaprotsendiliselt seda, mida arstid räägivad. Mõelge omalt poolt positiivselt juurde!
Viimases UH-s, millest tänaseks on möödunud veidi üle kahe nädala, lubas arst, et kohe-kohe ta sünnibki, see meie kolmas lapsuke. Kaks päeva hiljem teatas ämmakas rutiinses kontrollis, et arstil õigus, laps küps ja minu vastavad organid valmis. Et olen kaks poissi mõlemad 11 päeva üle kandnud, siis mõtlesin omalt poolt juurde järgmisi asju: "Jee, kord peab ka minul vedama, ei pea kõhtu enam kaua vedama. Kohevarss saan lahti." "Tüdrukud sünnivad enne tähtaega. Kõigil mu tuttavatel on sündinud. No mõnel üksikul on sündinud kaks nädalat tähtajast hiljem. Aga see ei ole reegel. Reegel on, et plikad tulevad varem!"
Sitta neist reeglitest, andke andeks sõnakasutus. Tänaseni ühes tükis. Lubadusest möödas... 11 päeva.
- Uskuge suvalisi unenägusid. Otsige toetust lähedastelt. Mõelge omalt poolt positiivselt juurde!
Umbestäpselt kaks kuud tagasi nägin unes kuupäeva: 23 oktoober. Loomulikult seostasin selle lapse sündimise tähtajaga. Agni, tuntud, see-eest hea nõid, vastas mu küsimusele "mis sa arvad, millal ma sünnitama hakkan?": "22. oktoobril lähed."
Tema lubadusest möödas kaks nädalat. Mina ühes tükis.
- Lugege Perekooli foorumit. Mõelge omalt poolt positiivselt juurde!Nimetet foorumis kogunevad "üleajateenijad" ja vahetavad masendavalt muljeid. Kellel see, kellel teine häda, keda peab kraanaga tõstma, kel lihtsalt tüdimus peal. On väga lihtne, see-eest käkitegu nendega samastuda. Ei peagi vestluses osalema, võib niisama kodus patja nutta ja oma rasket saatust kiruda.
Püüan selle asemel, et silmad pungis kalendrit jõllitada, teha tööd. Kognitiivne meetod, et aeg-ajalt unustada, ma olen ikka veel ühes tükis. Ja üldse, normaalne- Murutari Kati, Epppp jt. on kõik rahulikult tööd teinud ja läinud, siis, kui on aeg. Mis see mina siis nii mitu kehvem olen ;-)
- Kuulake külanaiste jutte sünnituse esilekutsumisest. Katsetage erinevaid meetodeid. Mõelge omalt poolt positiivselt juurde ja soovitage teistelegi!
-Nõmm-liivatee ohjeldamatu joomine aitab kaasa emakakaela pehmenemisele.
Tegelikult tulevad jubedad kõrvetised.
- Köömnetee joomine kutsub sünnituse esile.
Midagi ei juhtu. Ise pole katsetanud, aga need, kes on, neil ei juhtunud kuidagi.
-3 S-i : saun, šampus ja seks algatavad sünnituse.
Uskuge (šampust pole küll joonud, aga aeg-ajalt lonksu head punast veini vereliblede tootluseks olen lubanud), saun ja seks on head ilma sünnitusetagi. Isegi rase-olemata on need väga vinkud tegevused! Sünnituse osas... ei oska kaasa rääkida. Pole läinud, järelt olen vait.
- 2 S-i: saiakesed ja seks aitavad sünnituse algusele kaasa. Kui see ei aita, siis saiakesed ära jätta.
Ei ole ise katsetanud, aga kõlab kenasti. Et küpsetaks saiakesi, söödaks kallil kõhu täis ja siis ahvatleks teda väikesele vallatusele... Hmmm... võibla tõesti. Iseasi, kas just praegu, elevantsusperioodil.
-Treppidest üles-alla jooksmine, jooksmine üldiselt, pikad jalutuskäigud- ja juba ta sünnib.
Krt, raskevõitu on... ma iga päev jalutan päris palju, liigun und loon, und lehvitan; võimlen ja vigurdan... aga püsin siiani ühes tükis. Liigutamine on vajalik mingisugusegi kehalise toonuse säilimiseks.
- Taskulambiga jalgade vahele tule näitamine meelitab uudishimuliku kõhuelaniku välja.
Kuulge, teate, natuke valus on naerda... Ja tilgad tulevad püksi, mis pole kuigi esteetiline olukorras, kus ma üritan töölaua taga tähtsat nägu tehes oma lugu kirjutada.
- Kuulake, mida arvavad ema sõbrannad, ema ise, vastutulevad naisterahvad, kes oma lapsed on sünnitanud viiskümmend aastat tagasi või asjaolude kokkulangemisel neil polegi lapsi. Mõelge omalt poolt positiivselt juurde ja soovitage ema sõbrannadele jt. eelmainitutele!
-Kui ma nende arvamuse järgi teeksin, siis istuksin ammu kuskil kvalifitseeritud tervishoiuasutuses, pikkade kokkusõlmitud käistega triibuline särk seljas ja kujutaksin ette, et tegelikult mina olengi Robbie Williams or smthng.
-Lisaks sellele peaksin absoluutselt igal hommikul, lõunal ja õhtul, kui käivad nn. libakad elik emakapaanika, istuma autorooli (ajama sinna oma mehe, sõbranna, tema sõbranna, mõne suvalise tänavalt leitud autojuhi või tellima takso) ja sõitma haiglasse. Sünnitama. No mismõttes ei tule!? Punnitama peab!
-Kõrvetiste, südamepaha, seljavalu jms. sümptomite korral tuleb kutsuda kiirabi.
Kõik, mis on hea, on saatanast. Šokolaad kaasa arvatud. Mehega kudrutamisest parem vaiki, vallatu.
Üks väike võimlemisharjutus, mis laiendab silmaringi ja võitleb ühtlasi lampjalgsuse vastu:
a) lülitage õhtutundidel mobiil välja.
b) hommikul ärgates andke näppudele valu, eemaldades kümneid samateemalisi SMS-e: "kas on uudist?"
-Kallid sugulased, kas te tõesti arvate, et jääte SELLEST UUDISEST ilma?
kolmapäev, 31. oktoober 2007
Probleem: kuhu tõmmata vöö
-Nägin allkorrusel tubli viis minutit vaeva väljamõtlemisega, kuidas sõlmida hommikumantlivöö ümber selle kere, mis väidetavalt kuulub mulle endale. Kas tõmmata kõhu alt? Või sõlmida ümber kaela? Keskelt... ei ulata ümber ja on jube ebamugav. Jäin siis kõhu alt-variandi juurde. Ülevalt vajuvad hõlmad küll koledasti lahti, aga pole hullu, sel korral pole mu partii tavalisest rohkem rippeasendit võtnud, niiet, saame hakkama.
- Eile käisime noorema poisiga Kalevi spa-s. Ja see oli mõnus! Poolteist tundi tõelist vedelemist mullivannist mullivanni, aurusaunast sooja massaažidušši alla ja... ei heidutanud mind seegi, et peeglist vaatas vastu keegi pööraselt jõehobu-moodi naisterahvas- väike pea nagu punkt kogu selle õnnetuse otsas troonimas. Teate, selle seltskonna taustal, kes eile Kalevis ringi rallis, mitmes meile tuttavas võõrkeeles (aga peamiselt selles ühes) kisendas, pekke võdistas, survepesukohtade üle kakles ja jäätist mööda ujula põrandat laiali hõõrus, sobisin ma süsteemi nagu valatult.
Tõsi, koolivaheajal sarnast katsumust vist enam ette ei võtaks, aga kui ma peaksin järgmisel nädalal- ja miks ma ei peaks, sest tõenäoliselt ma jäängi selliseks-kui ma peaksin järgmisel nädalal ikka veel jõehobu olema, siis võtan üritust korrata.
- Kui ma tänaseni olin veel üsna lootusrikas ja mõtlesin, et no sel korral ma ometi "üleajateenijaks" ei jää. Come again, baby!
- See-eest on saabunud iseäraline apaatia. No käib mingi eelhäälestus juba kurat teab kui kaua, käigu. Sõber Mari nimetas toimuvat väga tabavalt emakapaanikaks- nimetet lihas juba teab, mis teda ees ootab ja hakkab aegsasti trenni tegema.
Käivad mingid isud- vot ei huvita, annan järele! Pool tundi tagasi käisin kohalikust poest midagi rõvemagusat toomas. 2 aleksandrikooki ja üks rummikook lähevad loosi. Nagunii on perse lai nagu saunasein, need mõned perverssed isud seda enam hullemaks teha ei saa.
Helistavad, kirjutavad inimesed, küsivad, no millal- ja ma vastan tänasest täiesti rahulikult: "ei kunagi. Nii jäänudki." Eks pea vist end harjutama elama kõhuga, mis on seda nägu, et kukub kohe küljest, ainult tehke haak lahti; ja kehakaaluga, mis on mulle nii mitteomaselt grandioosne, et palu või Guinnessi rekordite raamatut... isiklik rekord on see igal juhul.
A mne vsjoravnoo!
Hommikul ärgates ei tundud paremat jalga. No olin oma maoga ta surmanud, ja mis siis. Toetusin ainsale allesjäänud jalale, ütlesin ooh! ja aah! ja koperdasin tähtsa näoga peldikusse. Sest mida muud sa hommikul kell viis ikka teed. Kui et koperdad peldikusse. Kahte teelusikatäit tegema. Püstiasendis, kusjuures.
Meesinimeste seltskonnas üritan ikka veidi kabedamalt kõndida, see kusjuures kehtib ka mu oma pere meeshingede kohta. No ja see kabedamalt kõndimine näeb välja nagu pardi paterdamine- küljelt küljele. Proovin ma, mis ma proovin, jalg-jala ette astuda, aga vot füsiognoomia ei tule järele. Siis taarungi võimalikult südikat nägu ette manades. Nagu part. Väga tabav võrdlus, eksju. Nagu sittuv part, kui täpne olla. Sest viimasel ajal ei ole ka ainete vahetumisega suurt mingit probleemi. Seegi pidi millelegi viitama. Millele, vat enam ei mäleta.
- Tegelikult, olgem ausad, olen ma enamuse ajast õnnega koos. Mul on nimelt selline töö, mida saab teha asendist ja loomastumisest hoolimata. Kirjutan artikli, teen loo... vaatan materjali läbi, seniks kuniks kannatab kõndida, saan mõne intervjuugi üles võetud.
Oleks see nii nagu on mõeldud- et 70 päeva enne puhkad ja tegeled sisekaemusega, siis vist oleksin üsna sarnane nendele lõputiinetele, kes ohivad, puhivad, tellivad kraana külje keeramiseks ja kogu ülejäänud aja vaatavad silmad pungis kalendrit ja kellaosuteid... kusjuures, ma annan neile selle andeks. Seekord saan ma aru, miks see lõpp kipub nii paganama raske olema.
- Armas kolleeg Kadi lohutas mind, et tema oma mõlemad tibid 2 nädalat üle kandis.
Olenmajee. Lootusrikas.
- Eile käisime noorema poisiga Kalevi spa-s. Ja see oli mõnus! Poolteist tundi tõelist vedelemist mullivannist mullivanni, aurusaunast sooja massaažidušši alla ja... ei heidutanud mind seegi, et peeglist vaatas vastu keegi pööraselt jõehobu-moodi naisterahvas- väike pea nagu punkt kogu selle õnnetuse otsas troonimas. Teate, selle seltskonna taustal, kes eile Kalevis ringi rallis, mitmes meile tuttavas võõrkeeles (aga peamiselt selles ühes) kisendas, pekke võdistas, survepesukohtade üle kakles ja jäätist mööda ujula põrandat laiali hõõrus, sobisin ma süsteemi nagu valatult.
Tõsi, koolivaheajal sarnast katsumust vist enam ette ei võtaks, aga kui ma peaksin järgmisel nädalal- ja miks ma ei peaks, sest tõenäoliselt ma jäängi selliseks-kui ma peaksin järgmisel nädalal ikka veel jõehobu olema, siis võtan üritust korrata.
- Kui ma tänaseni olin veel üsna lootusrikas ja mõtlesin, et no sel korral ma ometi "üleajateenijaks" ei jää. Come again, baby!
- See-eest on saabunud iseäraline apaatia. No käib mingi eelhäälestus juba kurat teab kui kaua, käigu. Sõber Mari nimetas toimuvat väga tabavalt emakapaanikaks- nimetet lihas juba teab, mis teda ees ootab ja hakkab aegsasti trenni tegema.
Käivad mingid isud- vot ei huvita, annan järele! Pool tundi tagasi käisin kohalikust poest midagi rõvemagusat toomas. 2 aleksandrikooki ja üks rummikook lähevad loosi. Nagunii on perse lai nagu saunasein, need mõned perverssed isud seda enam hullemaks teha ei saa.
Helistavad, kirjutavad inimesed, küsivad, no millal- ja ma vastan tänasest täiesti rahulikult: "ei kunagi. Nii jäänudki." Eks pea vist end harjutama elama kõhuga, mis on seda nägu, et kukub kohe küljest, ainult tehke haak lahti; ja kehakaaluga, mis on mulle nii mitteomaselt grandioosne, et palu või Guinnessi rekordite raamatut... isiklik rekord on see igal juhul.
A mne vsjoravnoo!
Hommikul ärgates ei tundud paremat jalga. No olin oma maoga ta surmanud, ja mis siis. Toetusin ainsale allesjäänud jalale, ütlesin ooh! ja aah! ja koperdasin tähtsa näoga peldikusse. Sest mida muud sa hommikul kell viis ikka teed. Kui et koperdad peldikusse. Kahte teelusikatäit tegema. Püstiasendis, kusjuures.
Meesinimeste seltskonnas üritan ikka veidi kabedamalt kõndida, see kusjuures kehtib ka mu oma pere meeshingede kohta. No ja see kabedamalt kõndimine näeb välja nagu pardi paterdamine- küljelt küljele. Proovin ma, mis ma proovin, jalg-jala ette astuda, aga vot füsiognoomia ei tule järele. Siis taarungi võimalikult südikat nägu ette manades. Nagu part. Väga tabav võrdlus, eksju. Nagu sittuv part, kui täpne olla. Sest viimasel ajal ei ole ka ainete vahetumisega suurt mingit probleemi. Seegi pidi millelegi viitama. Millele, vat enam ei mäleta.
- Tegelikult, olgem ausad, olen ma enamuse ajast õnnega koos. Mul on nimelt selline töö, mida saab teha asendist ja loomastumisest hoolimata. Kirjutan artikli, teen loo... vaatan materjali läbi, seniks kuniks kannatab kõndida, saan mõne intervjuugi üles võetud.
Oleks see nii nagu on mõeldud- et 70 päeva enne puhkad ja tegeled sisekaemusega, siis vist oleksin üsna sarnane nendele lõputiinetele, kes ohivad, puhivad, tellivad kraana külje keeramiseks ja kogu ülejäänud aja vaatavad silmad pungis kalendrit ja kellaosuteid... kusjuures, ma annan neile selle andeks. Seekord saan ma aru, miks see lõpp kipub nii paganama raske olema.
- Armas kolleeg Kadi lohutas mind, et tema oma mõlemad tibid 2 nädalat üle kandis.
Olenmajee. Lootusrikas.
laupäev, 27. oktoober 2007
Täna öösel me... oleme laksu all!
Tossasime kõhuga/tibiga eile hommikul pikalt ja pärastlõunal, peale vanniskäiku, võtsime ka tunnise tukastuse.Miska ma otsustasin vastu pidada ja vaadata ära ETV-st järjekordse eesti filmišedöövri "Täna öösel me ei maga". Mäletamist mööda oli selle eelarve kuskil 11 milli kanti... või rohkem!?
Vaatasin truuilt ja ei saanud sittamittegi aru. No ausalt! Ainus, mis oli tore, oli operaatoritöö ja mont. Kõik ülejäänu, stsenaariumist alates oli... nagu oleks keegi see paar tundi lakkamatult segast peksnud. Laksu all olnud.
Nii punnitatud süžeed ja dialoogi kohtasin viimati keskkoolis, kui meediatunnis tuli esitada kodutööna isetreitud lühimängukas. Seltskond, kes sarnase šedöövriga esines, sai otsejoones hindeks "kaks". Ühtteist milli ei pakkunud keegi.
Noh, ütleme siis nii, et ma olen lugenud retsensioone ja viskasin pilgu ka EE TV-kava märgisele filmi juures- seal oli üle tooli seljatoe tagurpidi kukkuv siluett. Seega ei oodanud midagi erilist.
Aga et see film nii... kas keegi on julgenud seda kunagi kõva häälega välja ka öelda, et vabandage, kuningas on seekord täitsa alasti!
Kahtlemata erinenuks tunded siis, kui filmi oleks vaadatud sõbralikus seltskonnas üheskoos. Kahtlemata erinenuks mulje, olnuks ma tõepoolest laksu all.
Kaine peaga seda asja uuesti vaadata küll ei kannata.
teisipäev, 16. oktoober 2007
Ah, teate, maiviitsi!
- Emakeelega on meil viletsad lood. Kindlasti teate kedagi, kes tunneb kedagi, kes kirjutab "vaksineerimine" või Säänt Eksüperii. Kelle elus on mõis-mõisa-mõisa ja paar armast koduroju.
Ah, teate, maiviitsi!
Meie lehe keeletoimetaja ütles, et blogida on mõnus, keegi ei kontrolli su keelekasutust, keegi ei karju grammatikareeglite eiramise peale- saad olla vaba ja mänguline. Saad jah, siis kui (ema)keelt valdad. Aga kui ei valda? Ja pead selle keelega töötama "valdkonnas" ja raha teenima?
Ah, teate, maiviitsi!
Suur Valge arvas, et autoril, kel emakeelega probleeme, on kaks valikut- kas minna (ema)keele kursustele või mitte seda tööd teha. Telekeele espetsiifika on nagunii veidi teistsugune, "lihtsustet"- kokku-lahkukirjutamise vigu kokku ei loeta, oluline, et tekst eetris õigesti kõlaks.
Ah, teate, maiviitsi!
- No ja siis peaks vist Polkovniku Lese üles otsima. Või vähemalt sellesse rolli sisse elama. Sest mida rohkem ma oma tervist kontrollimas käin, seda segasemaks asi muutub. Iga jumala arst, kes sulle visiiditasu eest teenust osutab, räägib ise juttu.
Poolteist nädalat tagasi mõõtsid nad mu tite suuruseks alla kahe kilo. Ja soovitasid looduslike vahenditega oma verd tugevdada, titte kasvatada ja lõpuraseduse rõõmude vastu võidelda.
Eile käisin uue tohtri juures, kes teatas, et titt on juba praegu (kaks nädalat enne tähtaega) kindlalt kolmekilone. Aga kõht on väike.
No mida ma siis räägin! Kõht ei ole väike, mina olen ümber lihtsalt oluliselt tavapärasest suurem ja kõht ei paisku seetõttu väga esile, aga titte olen ma täis varvastest kaenlaaukudeni. Eriti noil hetkil, mil ta otsustab kõhunaha tugevust proovida ja endale seespool ruumi teha.
Ah, teate, maiviitsi!
Siis kirjutas tohtriproua, muiduvägameeldiv, mulle kotitäie kreeme-salve-vitamiine-tablette, et "sünnitama minnes ikka jaksaksime". Ahah, mhmh. Tema ja mina?! Einoh, iseenesest pole mul selle vastu midagi, kui ta poole eelseisvast enda kanda võtab. Ainult, kus ma tean, et ta ka neid tablette sööb?
No ja toiduratsiooni tegi ettekirjutusi alljärgnevalt: hapukapsas, hapukurk, nektariin, granaatõunamahl (jäkkkk!!!!!), loomaliha (see õnnestus mul eile üle küpsetada, kartsin, et kodused ei söö verise triibuga mediumit), kala, kana, jätkuvalt probiootilised tooted...
Mis ei tähenda, et ma saaksin õhtul süüa palju suurt midagi peale näkileiva.
Ah, teate, maiviitsi!
Üleüldiselt tundub mulle, et mu närune elu keerleb ümber lapsesaamise.
-Kodus muud ei ole, kui "kuidas sa ennast tunned", "mine ometi puhka", "kas see on ikka hea mõte tööl käia", "ma ei jaksa praegu su selga masseerida" jne.
-Telefon heliseb päevas korda kümme, helistavad sõbrad-tuttavad, kes tahavad teada, kas ma olen veel ühes tükis.
Ja nii iga päev.
Ma luban teile, ma panen siia avaliku kuulutuse üles, kui mingi tükk minust on irdunud.
-Olen aru saanud, et ma polegi maailma kõige viimane põhjendatult paks. Meie uus (ja muuseas, väga ilus!) režissöör saab märtsi alguses emaks. Mehe vennanaine on poolteist kuud võidelnud esimese trimestri jubedate kannatustega. Jne.
Mille peale mu vanem poeg arvas, et kas see ongi "hullult lapsi", kui kaks inimest minu tutvusringis rasedad on. Njah.
- Väljas on miski sügiselaadne asi, agamuiduvägailus. Ja vähemalt kolmel sõpsil-tuttaval on täna sünnipäev.
Ah, teate, maiviitsi!
Meie lehe keeletoimetaja ütles, et blogida on mõnus, keegi ei kontrolli su keelekasutust, keegi ei karju grammatikareeglite eiramise peale- saad olla vaba ja mänguline. Saad jah, siis kui (ema)keelt valdad. Aga kui ei valda? Ja pead selle keelega töötama "valdkonnas" ja raha teenima?
Ah, teate, maiviitsi!
Suur Valge arvas, et autoril, kel emakeelega probleeme, on kaks valikut- kas minna (ema)keele kursustele või mitte seda tööd teha. Telekeele espetsiifika on nagunii veidi teistsugune, "lihtsustet"- kokku-lahkukirjutamise vigu kokku ei loeta, oluline, et tekst eetris õigesti kõlaks.
Ah, teate, maiviitsi!
- No ja siis peaks vist Polkovniku Lese üles otsima. Või vähemalt sellesse rolli sisse elama. Sest mida rohkem ma oma tervist kontrollimas käin, seda segasemaks asi muutub. Iga jumala arst, kes sulle visiiditasu eest teenust osutab, räägib ise juttu.
Poolteist nädalat tagasi mõõtsid nad mu tite suuruseks alla kahe kilo. Ja soovitasid looduslike vahenditega oma verd tugevdada, titte kasvatada ja lõpuraseduse rõõmude vastu võidelda.
Eile käisin uue tohtri juures, kes teatas, et titt on juba praegu (kaks nädalat enne tähtaega) kindlalt kolmekilone. Aga kõht on väike.
No mida ma siis räägin! Kõht ei ole väike, mina olen ümber lihtsalt oluliselt tavapärasest suurem ja kõht ei paisku seetõttu väga esile, aga titte olen ma täis varvastest kaenlaaukudeni. Eriti noil hetkil, mil ta otsustab kõhunaha tugevust proovida ja endale seespool ruumi teha.
Ah, teate, maiviitsi!
Siis kirjutas tohtriproua, muiduvägameeldiv, mulle kotitäie kreeme-salve-vitamiine-tablette, et "sünnitama minnes ikka jaksaksime". Ahah, mhmh. Tema ja mina?! Einoh, iseenesest pole mul selle vastu midagi, kui ta poole eelseisvast enda kanda võtab. Ainult, kus ma tean, et ta ka neid tablette sööb?
No ja toiduratsiooni tegi ettekirjutusi alljärgnevalt: hapukapsas, hapukurk, nektariin, granaatõunamahl (jäkkkk!!!!!), loomaliha (see õnnestus mul eile üle küpsetada, kartsin, et kodused ei söö verise triibuga mediumit), kala, kana, jätkuvalt probiootilised tooted...
Mis ei tähenda, et ma saaksin õhtul süüa palju suurt midagi peale näkileiva.
Ah, teate, maiviitsi!
Üleüldiselt tundub mulle, et mu närune elu keerleb ümber lapsesaamise.
-Kodus muud ei ole, kui "kuidas sa ennast tunned", "mine ometi puhka", "kas see on ikka hea mõte tööl käia", "ma ei jaksa praegu su selga masseerida" jne.
-Telefon heliseb päevas korda kümme, helistavad sõbrad-tuttavad, kes tahavad teada, kas ma olen veel ühes tükis.
Ja nii iga päev.
Ma luban teile, ma panen siia avaliku kuulutuse üles, kui mingi tükk minust on irdunud.
-Olen aru saanud, et ma polegi maailma kõige viimane põhjendatult paks. Meie uus (ja muuseas, väga ilus!) režissöör saab märtsi alguses emaks. Mehe vennanaine on poolteist kuud võidelnud esimese trimestri jubedate kannatustega. Jne.
Mille peale mu vanem poeg arvas, et kas see ongi "hullult lapsi", kui kaks inimest minu tutvusringis rasedad on. Njah.
- Väljas on miski sügiselaadne asi, agamuiduvägailus. Ja vähemalt kolmel sõpsil-tuttaval on täna sünnipäev.
pühapäev, 14. oktoober 2007
Kruuda portaal avatud
Ilus oli olla, sest et kole oli möödas...
Vot ma ei tea, kellele see portaal suunatud on.
Ühtegi originaaluudist ei õnnestunud tuvastada.
Lingid ei tööta.
Kujundus sarnanes esmapilgul EPL-online´le, teisel vaatamisel eikellelegi.
Andkem aega atra seada?
Eriti tore tegevus on rullida, rullida, rullida uudisvoogu allapoole, allapoole, allapoole... leides sealt järjest vanemaid, vanemaid, vanemaid, liigendamata, liigendamata, liigendamata uudiseid.
Nii tore nii tore nii tore.
Loen Postimees online ja ETV24 edasi, kui lubate.
Vot ma ei tea, kellele see portaal suunatud on.
Ühtegi originaaluudist ei õnnestunud tuvastada.
Lingid ei tööta.
Kujundus sarnanes esmapilgul EPL-online´le, teisel vaatamisel eikellelegi.
Andkem aega atra seada?
Eriti tore tegevus on rullida, rullida, rullida uudisvoogu allapoole, allapoole, allapoole... leides sealt järjest vanemaid, vanemaid, vanemaid, liigendamata, liigendamata, liigendamata uudiseid.
Nii tore nii tore nii tore.
Loen Postimees online ja ETV24 edasi, kui lubate.
Küll aga viriseks, kui antaks võimalus!
- Möödunud töönädal oli hullumeelne. Alla kümnetunniseid päevi ei esinenudki.- Seepärast ei jaksanud ma eile minna sõbranna tütre sünnale, sest E on Saarnakil ja meie juurest on Vana-Tiskresse (või misiganes selle elamurajooni nimi on) edasi-tagasi peaaegu 100 km sõitu. Noorem poiss oli muidugi kohutavalt kurb, aga leppis lõpuks olukorraga. Selle asja juures oli hea, et saime üheksast voodi, ma sain poolteist tundi hääd raamatut lugeda ja kokkuvõttes üsna korralikult magadagi.
- Kodumajapidamine on laokil, sest olenemata kodus viibimisest, niipea kui jaksan, sukeldun arvutisse, paberitesse, numbritesse... ei tea ju, palju on mulle veel päevi antud.
- Piimatootmine algas. Taas kord tuleb pöörduda keskkonna koormamise juurde ja asuda kasutama puuvillajääkidest valmistatud ei-idanevaid-ei-mädanevaid-võikui-siistuhandeaastaga lisavidinaid.
-Keha teeb üha jätkuvamalt täpselt seda, mida ta ise tahab. Ma ei räägi lõpuvaevustest, need on kohal; ja korraga. Nüüd siis ka päevi vältav peavalu, taldade sügelemine, ainevahetuse suvaline toimimine, jne, jne, jne. Et kui tahakski/peakski midagi tegema, siis enamasti ei jaksa nagunii. Toimetuses on sellevõrra lihtsam, seal pole koduseinu virisemist toetamas, hambad ristis lihtsalt teed ära, mis vaja ja kõik. Sure või maha.
-Uue meeskonnaga on nii, et üldiselt võib rahul olla. Välja arvatud üks liblik und luuletaj, kes kujutab ette, et tema ongi meie uus multifunktsionaalne elupäästja, teemal: "Ma tahan hommikul kaua magada, aga ma tahan ikka seda tööd ka;" "No ma ei ole professionaalne monteerija, aga ma tahaks teile ikka monteerijana tööle tulla... palk 100 000 kr"; jne.
Arvake ära, kas ma lõpuks jaksasin veel viisakas olla?!
Ei jaksanud, muidugi. Keset kaubanduskeskust, kuhu ta õhtutunnil mulle suvatses helistada (küsimata, kas ma saan rääkida või ei), ütlesin kõik, mis arvan asjast. Et inimene, olemata minust oluliselt noorem, võiks juba teada, mis ta elult tahab, hinnata kolleegide aega ja pühendumust ja mitte alustada oma juttu iga kord isiklikest tervisehädadest või rahamuredest.
Liblik und luuletaj sai minu arvates veenvalt ära ehmatet- kui tahab midagi teha, siis tingimused on talle võrdsed teistega, nendega, kes on õppinud ja profid ja tahavad tööd teha. Eks pangu saade kahe mondivahetusega kokku nii, et meie tuleme ainult väljalaskmisele ja midagi ei pea enam ümber tegema!
- Kusjuures, pull ongi see, et kui veel augustis tundus, et appi-appi, ei tea, kus leida inimesi, siis nüüd on meil lausa topelttiim koos! Saan valida inimesi, reguleerida vajadusel nende koormust ja saata neid sellisele võttele, millest nad ise ka rõõmu tunnevad.
Selle juures on üsna loomulik, et ma ei taha ja ei viitsi raisata oma aega tegelastele, kes nõuavad esimese kohtumise lõpetuseks pehmet kukkumist ja palju pappi ning ei evi adekvaatset enesehinnangut vanuses 30+.
- Enesekiituseks sedapalju, et nelja aasta järel olen saavutamas teatavat enesekindlust- tõsine rügamine on viinud tulemuseni, kus ma suudan teha vajalikke üldistusi, koostada pädevaid ajakavasid ja motiveerida inimesi sedavõrd, et töö käib rõõmuga. Ja ma ise julgen ausalt välja ütelda, kui mul esineb asi nimega Oma Arvamus. Peale ma seda ei suru, aga palun arutlusele võtta küll. Ehk siis- minust ongi töö läbi kasvanud toimetaja und produtsent. Ja kui meie uus lapsuke tõepoolest täie lärmiga ilmavalgust näeb, siis võin öelda, et küpsuseksam on sooritet. Alla maxime ma muidugi ei tahaks seda sooritada :-)
- Pakkisin täna lõppeks selle koti kokku, mille haiglasse kaasa võtan. Ja leidsin end keset kombede ja sipukate kokkulappimist täiesti absurdselt mõttelt- kas see kõik tõesti juhtub minuga? On see võimalik, et me saame tuttuue tite?
Niisiis ei ole see seni mulle p ä r i s e l t kohale jõudnud, kuniks see pole minuga päriselt juhtunud...
No mis siin ikka viriseda siis, tuleb mönuga võtta, oodata ja vaadata ja... ülültse. Elu on tegelt ilus! Eriti, kui kätte satub raamat, mis on väga hästi eesti keelde tõlgitud.
laupäev, 6. oktoober 2007
Nullpäev
Tegelikult juba üsna mitmes selline.
Jõudu ei ole. Hommikul ärkad, täis lootust, et täna ma teen ja täna ma toimetan... aga siis selgub, et tutkit, õhk keeratakse kinni, närvid istutakse ära, väsimus tuleb pärast poolt kohvitassi kujul nagu poleks sa eales maganud...
No niipalju siis sain, et käisin raamatukogus. Viisin ära Murutari, võtsin Krossi ja midagi veel... aga ma lihtsalt ei v i i t s i end praegu oma mugavast istumisasendist välja veeretada, et minna vaatama, m i d a ma täpselt sealt laenasin. Lugesin küll juba. Kõiki.
Selle kombe olen vist Erikult omandanud- magamistoa öökapipealne, voodiümbrus ja voodialune on täis raamatuid, mida ma parasjagu loen. Kõiki korraga, täpselt nagu tuju tuleb. Ja vahepeal saab kabinetist lisa toodud.
Eile õhtul üritasime üle igaviku üheskoos filmi vaadata. "Romeo ja Julia" oli see, millest E arvas, et oleks ju tore. Ma ei vaadanud ümbrist, aga esimese kümne mintsaga vormus peas küsimus, et kas see võiks olla Baz Luhrmanni film.
Ei vaevanud oma pead pikalt, nagunii ei leidnud ma sobivat istumis-lamamis-või muiduolemisasendit ja läksin ära ... voodisse lugema.
Täna vaatasin DVD ümbrist, Luhrmann jah. Täiesti tuntav käekiri ju!
Nüüd olen natuke pees omadega, sest terve hulk tööd on, mida olen muudkui parematesse asenditesse edasi lükanud ja rohkem enam ei anna, sest tähtajad on kaelas. Saade peab eetrisse minema ja leht ilmuma; ja ehkki arst viimatisel UH-l küll arvas, et kuivõrd titt on keskmisest väiksem (masin arvutas esimesel korral 1800 grammi ja teisel veidi üle 2000 g), poisid mõlemad ülekantud, et ega siis enne tähtaega mul midagi ei juhtugi. Saab näha. Esiteks ei usu ma, et titt nii väike on (arst ka ei uskunud, kinnitas koguaeg, et tema käeline kogemus ütleb, et sünnib minu jaoks tavapärane, 3-kilone lapskene; ja et see masina mõõtmine olenebki masina subjektiivsest selle päeva tujust; aganoh, igaks juhuks mõõdame 2 ndl pärast ikka uuesti...), ja teiseks taob ta aeg-ajalt nii jõhkralt, et iga lollgi peaks aru saama- tal on kitsas ja tõenäoliselt kõrini.
Niiet, ootame-vaatame nagu ütlevad prantslased.
Üritan nüüd mingi aruandega ühele poole saada, siis teha ära töökäsud ja siis asuda juba loominguliste tööde kallale... homme... ülehomme varahommikul sõidame Tartusse võttele, eks ma siis võtan... igaks juhuks koti pakituna kaasa.
Täna oli ausalt öeldes tõsine nullpunkt ka, lisaks nullpäevale- ühel järjekordsel haigetsaamise hetkel tuli tõsine enesehale peale ja nii ma seal oma kalli mehe kaisus siis pisardasingi, et kuidas see ikka saab nii olla, et m i n a, tugev ja tegus naine sedasi... mannetult lõpuspurdi asemel totaalselt jõehobustun ja enam sugugi ei jaksa.
Lugenud olen, et see on võimalik, aga loomulikult ei uskunud ma, et see m i n u g a juhtub.
Päris lõpetuseks- see hea on kogu se´s jõehobulemises, et saab lugeda, lugeda, lugeda. Raamatud, mu parimad sõbrad.
Jõudu ei ole. Hommikul ärkad, täis lootust, et täna ma teen ja täna ma toimetan... aga siis selgub, et tutkit, õhk keeratakse kinni, närvid istutakse ära, väsimus tuleb pärast poolt kohvitassi kujul nagu poleks sa eales maganud...
No niipalju siis sain, et käisin raamatukogus. Viisin ära Murutari, võtsin Krossi ja midagi veel... aga ma lihtsalt ei v i i t s i end praegu oma mugavast istumisasendist välja veeretada, et minna vaatama, m i d a ma täpselt sealt laenasin. Lugesin küll juba. Kõiki.
Selle kombe olen vist Erikult omandanud- magamistoa öökapipealne, voodiümbrus ja voodialune on täis raamatuid, mida ma parasjagu loen. Kõiki korraga, täpselt nagu tuju tuleb. Ja vahepeal saab kabinetist lisa toodud.
Eile õhtul üritasime üle igaviku üheskoos filmi vaadata. "Romeo ja Julia" oli see, millest E arvas, et oleks ju tore. Ma ei vaadanud ümbrist, aga esimese kümne mintsaga vormus peas küsimus, et kas see võiks olla Baz Luhrmanni film.
Ei vaevanud oma pead pikalt, nagunii ei leidnud ma sobivat istumis-lamamis-või muiduolemisasendit ja läksin ära ... voodisse lugema.
Täna vaatasin DVD ümbrist, Luhrmann jah. Täiesti tuntav käekiri ju!
Nüüd olen natuke pees omadega, sest terve hulk tööd on, mida olen muudkui parematesse asenditesse edasi lükanud ja rohkem enam ei anna, sest tähtajad on kaelas. Saade peab eetrisse minema ja leht ilmuma; ja ehkki arst viimatisel UH-l küll arvas, et kuivõrd titt on keskmisest väiksem (masin arvutas esimesel korral 1800 grammi ja teisel veidi üle 2000 g), poisid mõlemad ülekantud, et ega siis enne tähtaega mul midagi ei juhtugi. Saab näha. Esiteks ei usu ma, et titt nii väike on (arst ka ei uskunud, kinnitas koguaeg, et tema käeline kogemus ütleb, et sünnib minu jaoks tavapärane, 3-kilone lapskene; ja et see masina mõõtmine olenebki masina subjektiivsest selle päeva tujust; aganoh, igaks juhuks mõõdame 2 ndl pärast ikka uuesti...), ja teiseks taob ta aeg-ajalt nii jõhkralt, et iga lollgi peaks aru saama- tal on kitsas ja tõenäoliselt kõrini.
Niiet, ootame-vaatame nagu ütlevad prantslased.
Üritan nüüd mingi aruandega ühele poole saada, siis teha ära töökäsud ja siis asuda juba loominguliste tööde kallale... homme... ülehomme varahommikul sõidame Tartusse võttele, eks ma siis võtan... igaks juhuks koti pakituna kaasa.
Täna oli ausalt öeldes tõsine nullpunkt ka, lisaks nullpäevale- ühel järjekordsel haigetsaamise hetkel tuli tõsine enesehale peale ja nii ma seal oma kalli mehe kaisus siis pisardasingi, et kuidas see ikka saab nii olla, et m i n a, tugev ja tegus naine sedasi... mannetult lõpuspurdi asemel totaalselt jõehobustun ja enam sugugi ei jaksa.
Lugenud olen, et see on võimalik, aga loomulikult ei uskunud ma, et see m i n u g a juhtub.
Päris lõpetuseks- see hea on kogu se´s jõehobulemises, et saab lugeda, lugeda, lugeda. Raamatud, mu parimad sõbrad.
teisipäev, 18. september 2007
Teate, ärge tulge mulle rääkima! Ehk ma ise ilutegija.
-Unine silm valvamas, et saiataldrik otse püsiks ja piimatass käes- aga varbaid ei paista kuskiltki. Nii astungi, ettevaatlikult, mööda treppi üles ja mõtlen, et oleks kuradi totter surma saada meesaiale komistamise läbi.-Üldiselt ma ju voodis ei söö, aga kui unega on asi nagu ta on- et ühel ööl on hästi ja teisel üldse mitte, siis kui kõht kella kolme ajal öösel ikka väga kõvahäälselt kraaksuma hakkab (õhtusöök on kell seitse, et mitte enne magamajäämist keha koormata, eks), siis tuleb lihtsalt mingi lahendus leida. Tavaliselt totserdan siis pimedas alla, võtan mõned õunad või näkileivad või teen endale seemnesaia meega ja klaas piima sinna juurde. Tulemusena pudeneb voodilinade vahele üht-teist (eriti kui tegu on näkileivaga). Mitte et ma nüüd lausa kalamarja lipsuvahelt patjadele pudistaks, aga see pisike armas puru lihtsalt tuleb kuskilt ja armastab end peita kõige hellematesse kohtadesse.
-Noh, olgu, panen raamatu selleks korraks (juba kolmas kord öö jooksul) kinni; ega ma ausalt öeldes Leida Kibuvitsa novellidest väga vaimustugi, olen neid paaril korral ennegi lugenud- aga nad väsitavad kenasti, see ülepaisutatud literatuursus ja pungitet sõnamäng- ja lehekülgede kaupa ei juhtu mitte midagi, kui välja arvata see, et vanatüdruk pakib vaseliinipurke ja käib kinos rasvase ja rõugearmilise viiuldaja kukalt vahtimas.
Üritan end võimalikult mõnusasti patjadega vooderdada ja seekord tõesti magama jääda.
-Kõhul on asjast mingi oma arvamus. Ah-jaa, seal elab ju keegi...
Et ma ikka ei väsi imestamast, kuidas see saab olla, et k e e g i e l a b m i n u k õ h u s! Täitsa omas rütmis, põtkib, luksub, kakleb patjadega... Kui on õnnis öö ja ma magan, siis magab tema ka. Aga meesai ja piim- no selle peale ta lihtsalt teeb kergelt diskot, ei teagi, kas rõõmust või masendusest, et jälle topitakse midagi talle tuppa ja see teeb olemise kitsamaks. Kõrvetised saan nagunii, sõltumata kellaajast ja toiduainest.
- Uni tuleb. Ai! Puru on jäänud täpselt tagumiku alla. Ja ehkki seda viimast on, võrreldes kevadega, oluliselt rohkem, suudab väike puruke mu üles ehmatada. Pühin maha.
T-särk rullub üle naba. Kuskilt on patjade vahele pudunenud mitu purukest. Ja need teevad korraga haiget. Nüüd hakkavad jalad ka tantsima.
Tõusen voodist, s.t. üritan tõusta- koristan padja seljatagant, keeran ohates teise külje, sätin padja kõhule toeks ja üritan end parema käe küünarnukile toetudes voodist välja ukerdada. Rahmin ja puhastan voodit tükk aega ja jutustan endale samal ajal muinasjuttu jõehobust, kes armastas voodis küpsiseid süüa.
Ah-jaa, tal oli ju sõber abis, kes tuli ja kõik purud ära nokkis.
Mul vist ei sobi meest üles ajada... ta nagunii on mu rapsimise peale mitu korda silmi avanud ja küsinud murelikul toonil: "Kas ma saan kuidagi abiks olla?"
- Ei saa, armas, ei saa. Naine peab ise magama jääma.
- Mis kummaline, aga see ongi vist üsna seaduspärane, et mida suurem kõht, seda totramad mõtted peas. Seda värvikamad kujutlused maailma ja meie last tabavatest õnnetustest. Elu on üks hädaorg...
Ei, see on ikka pigem see- maailm on üks pasameri ja mina kut üks lilleke seal sees.
Lilleke olin ma viimati vist... kes seda enam mäletab.
- Mis mul muud üle jääb, kui olukorraga leppida.
Leppida sellega, et mu rõivanumber on suhteliselt lühikese ajaga kahekordistunud. Et mu kandev osa näeb välja nagu saunasein ja... sealjuures ei kanna! Sest mida päev edasi, seda lõdvemaks muutuvad sidemed luude vahel.
Olen leppinud ka sellega, et peeglist mööda minnes pööran ma pea ära. Kõrvaltvaates liigub sealt eest pool tundi läbi oskamatult T-särgi sisse pakitud, lamedaks surutud arbuus.
- Armastav mees lubas, et see kõik läheb mööda ja ükskord olen ma jälle kiire käiguga kräbe kõvahäälne kapral.
Tuttavad ja sõbrad ja ... arstki ütlevad, et ma olla v ä i k e! No k u i suureks siis veel kasvada saab? Ja millal magada saab? Sellele ei oska muidugi neist keegi vastata...
-Ma ei mäleta, mis kell mul täpselt õnnestus magama jääda. Uni oli katkendlik ja higine nagu tavaliselt, pikitud rohkete pissipausidega.
Ma mäletan üsna täpselt, et üks mu viimastest öömõtetest (ja sugugi mitte see kõige totram) oli: ärge tulge mulle rääkima, et paks (titeootel) naine on ilus naine. Seda võivad arvata vaid need, kes ise mitte kunagi selles seisundis pole viibinud.
Võib-olla et poistega oli asi lihtsam. Aga i l u s a n a pole ma end üheski lõpufaasis tundnud. Seda mäletan kohe kindlasti.
No aga eks kõik see ikka ühe eesmärgi nimel - et titt oleks terve, rõõmus ja hakkaja; tulevikus normaalne inimene. Selle nimel ju tegelikult- tegelikult- olen ma nõus olema anum, vaat, jalgadel koperdav emakoda, persestunud part (või oli see vastupidi!?), etc.
Onupoja vastne naine vaatas mind laupäeval silmanurgast pikalt-pikalt, püüdsin ta pilgu ja ütlesin: "Ära lase end minust hirmutada, mõtle, et ma olen ennast lihtsalt (õhust ja armastusest) paksuks söönud. Tegelikult on see hirmus ilus aeg naise elus. Ja sul läheb kõik kindlasti väga hästi."
- Ise nii uskusin, mida ütlesin. Ma ise ilutegija.
*Üks pilt ülal, ikka armastusega Venemaalt.
laupäev, 15. september 2007
Sadistab ladada!
Oli ju alles sinine taevas ja soe päikesepaiste, istusime Pipiga maja lääneküljel päikeselaigus. No ja nüüd sadistab ladada. Ja tünn ei taha kütet alla võtta, vihm leiab korstnamütsigi alt tee ahjuni.
No ehk siiski me saame täna tünni, st. saavad külad ja saavad omad, mina ei riski.
Eile oli üsna... jube päev. Aga ma kirjeldan seda ükskord hiljem. Lihtsalt mõnikord puutun ma oma töös kokku inimestega, kes veeretavad vastutust, sõimavad valimatult ega taha tunnistada vigu. Aga mis teha, mis teha. Kui sa oled oma isa kulul elav blond noorpoliitik ja satud kogemata kombel juhtima MTÜ-d, siis ajab ju marru, kui tegelikult nägid oma turvalist tulevikku riigikogus... aga seal istub nüüd hoopisiki arukas ja kaunis Keit Pentus (isegi Taavi Rõivas tundub selles taustsüsteemis arukas ja kaunis. Ja arukas ja kaunis... eriti seda viimast.)
Loo lõpp oli traditsiooniline- Suur Valge tormas olukorda päästma, tädi MisTeieJuristiNimiOn kurtis, et hoopis mina olen väga kole inimene, et julgesin arvete tasumise kohta küsida- ja loomulikult leppisime kokku, et ma enam selle projektiga oma hingerahu huvides ei tegele (sellest muidugi ajalugu vaikib, et mu hing selle otsuse peale sugugi rahul ei olnud ja ühel vähestel kordadel elus haudub kauges tulevikus kättemaksu- mitte praegu, aga kunagi... küll siis peerud kahel otsal... kusjuures tädi peerud, mitte allakirjutanu omad, eksju).
Nii kõrvalepõikena, kes teist teab kedagi, kes teab kedagi, kes on kuulnud midagi Maailmapäevast?
Või sellest, et üleeile võistlesid omavahel eesti jalgpallurid, MTÜde esindajad ja ajakirjanikud? Pressiteade laksas postkasti viis tundi enne üritust. Maailmapäeva kohta pole lisainfi tulnud. Kohalviibinute sõnul oli hommiku, Paeti esinemise ajal platsil umbestäpselt 2 inimest ja minister polla tahtnudki sõna võtta... aga teda sunniti. Küllap aitas kaasa ka teadmine, et välismin. on antud üritust toetanud rohkem kui poole miljoni krooniga.
Vaatan huviga uudiseid kõigil kolmel kanalil, kes neist siis kajastab seekord seda nii suurejoonelist üritust.
Tuleb taas kord au anda Eestimaa Looduse Fondile, kes on kõikide muude tegevuste kõrval võtnud üllitada korraliku "maailmalehe" eilse Sirbi vahel. ELF saab hakkama, olgu siis vähese raha, päris vabatahtlike jõudude või vaenlaste parastamise saatel. Nemad ei saanud kelleltki mitte sentigi seekord, aga võtsid tõsiselt. Taaskord.
Eesti Roheline Liikumise all olev Õiglase Kaubanduse tegevusharu on viimasel ajal ka päris aktiivne- seda tänu nende karismaatilisele liidrile. Seda, et nad on nõus välja tulema väga vähese etteteatamisega ja tegema oma tööd vabatahtlikult ja entusiasmiga, me teame. Paraku oli tänane Maailmapäev tõsine ressursi raiskamine- miks aetakse inimesed välja viimasel minutil ega hoiatata neid, et üritust tutvustav töö on tegemata (s.t. ei sisaldu poolemillises eelarves).
Ah, mis ma kidun. Iga päev kuulen lugusid ja veendun ise ka selles, et meie noorte töökultuuris on toimunud murrang. Paraku mitte paremuse poole. Kui poes juhtub üha sagedamini, et tunned end viibivat deja-vu situatsioonis, kuldsetes kaheksakümnendates, mil müüja võis sulle nähvata, selja keerata või viineriga vasta pead virutada; ja riigiasutustes paistab välja ameerikalik mentaliteet- võimaldada justkui-töötegemist võimalikult paljudele ametnikele; siis vabaühendused võiksid ometi vabad olla kasuahnetest, vassivatest, politiseerunud, ebapädevatest, jne. inimestest, kelle ainus eesmärk näikse olevat kasutada lugupidamisväärset organisatsiooni järjekordse hüppelauana karjääriredeli kõrgemale pulgale.
Ei saa see kaua kesta.
Või saab?
Mina sakutan oma poisse küll jätkuvalt, et neist normaalsed tüübid kasvaksid. Vanasti nimetati seda töökasvatuseks, tänapäeval lapstööjõu kasutamiseks, aga minu meelest on oluline, et nad õigel ajal saavad selgeks, mida tähendab korralikult tööd teha. Ja kui hea on see tunne, et oled i s e teinud tulemust ja ise oma tasu auga välja teeninud...
No ehk siiski me saame täna tünni, st. saavad külad ja saavad omad, mina ei riski.
Eile oli üsna... jube päev. Aga ma kirjeldan seda ükskord hiljem. Lihtsalt mõnikord puutun ma oma töös kokku inimestega, kes veeretavad vastutust, sõimavad valimatult ega taha tunnistada vigu. Aga mis teha, mis teha. Kui sa oled oma isa kulul elav blond noorpoliitik ja satud kogemata kombel juhtima MTÜ-d, siis ajab ju marru, kui tegelikult nägid oma turvalist tulevikku riigikogus... aga seal istub nüüd hoopisiki arukas ja kaunis Keit Pentus (isegi Taavi Rõivas tundub selles taustsüsteemis arukas ja kaunis. Ja arukas ja kaunis... eriti seda viimast.)
Loo lõpp oli traditsiooniline- Suur Valge tormas olukorda päästma, tädi MisTeieJuristiNimiOn kurtis, et hoopis mina olen väga kole inimene, et julgesin arvete tasumise kohta küsida- ja loomulikult leppisime kokku, et ma enam selle projektiga oma hingerahu huvides ei tegele (sellest muidugi ajalugu vaikib, et mu hing selle otsuse peale sugugi rahul ei olnud ja ühel vähestel kordadel elus haudub kauges tulevikus kättemaksu- mitte praegu, aga kunagi... küll siis peerud kahel otsal... kusjuures tädi peerud, mitte allakirjutanu omad, eksju).
Nii kõrvalepõikena, kes teist teab kedagi, kes teab kedagi, kes on kuulnud midagi Maailmapäevast?
Või sellest, et üleeile võistlesid omavahel eesti jalgpallurid, MTÜde esindajad ja ajakirjanikud? Pressiteade laksas postkasti viis tundi enne üritust. Maailmapäeva kohta pole lisainfi tulnud. Kohalviibinute sõnul oli hommiku, Paeti esinemise ajal platsil umbestäpselt 2 inimest ja minister polla tahtnudki sõna võtta... aga teda sunniti. Küllap aitas kaasa ka teadmine, et välismin. on antud üritust toetanud rohkem kui poole miljoni krooniga.
Vaatan huviga uudiseid kõigil kolmel kanalil, kes neist siis kajastab seekord seda nii suurejoonelist üritust.
Tuleb taas kord au anda Eestimaa Looduse Fondile, kes on kõikide muude tegevuste kõrval võtnud üllitada korraliku "maailmalehe" eilse Sirbi vahel. ELF saab hakkama, olgu siis vähese raha, päris vabatahtlike jõudude või vaenlaste parastamise saatel. Nemad ei saanud kelleltki mitte sentigi seekord, aga võtsid tõsiselt. Taaskord.
Eesti Roheline Liikumise all olev Õiglase Kaubanduse tegevusharu on viimasel ajal ka päris aktiivne- seda tänu nende karismaatilisele liidrile. Seda, et nad on nõus välja tulema väga vähese etteteatamisega ja tegema oma tööd vabatahtlikult ja entusiasmiga, me teame. Paraku oli tänane Maailmapäev tõsine ressursi raiskamine- miks aetakse inimesed välja viimasel minutil ega hoiatata neid, et üritust tutvustav töö on tegemata (s.t. ei sisaldu poolemillises eelarves).
Ah, mis ma kidun. Iga päev kuulen lugusid ja veendun ise ka selles, et meie noorte töökultuuris on toimunud murrang. Paraku mitte paremuse poole. Kui poes juhtub üha sagedamini, et tunned end viibivat deja-vu situatsioonis, kuldsetes kaheksakümnendates, mil müüja võis sulle nähvata, selja keerata või viineriga vasta pead virutada; ja riigiasutustes paistab välja ameerikalik mentaliteet- võimaldada justkui-töötegemist võimalikult paljudele ametnikele; siis vabaühendused võiksid ometi vabad olla kasuahnetest, vassivatest, politiseerunud, ebapädevatest, jne. inimestest, kelle ainus eesmärk näikse olevat kasutada lugupidamisväärset organisatsiooni järjekordse hüppelauana karjääriredeli kõrgemale pulgale.
Ei saa see kaua kesta.
Või saab?
Mina sakutan oma poisse küll jätkuvalt, et neist normaalsed tüübid kasvaksid. Vanasti nimetati seda töökasvatuseks, tänapäeval lapstööjõu kasutamiseks, aga minu meelest on oluline, et nad õigel ajal saavad selgeks, mida tähendab korralikult tööd teha. Ja kui hea on see tunne, et oled i s e teinud tulemust ja ise oma tasu auga välja teeninud...
reede, 17. august 2007
Mutistumise teine faas ehk külanaised ja mina nende vahel
Üldiselt olen ma koduseinte vahel kehv suhtleja. Ma ei tea suurt oma küla elust, ei tea, kes kellega käib, kes kus töötab, palju raha saab ja millist autot evib.
Ma ei tea ka, millised kõlakad meie/minu kohta küla peal levivad. Pole kunagi tahtnud teada, mida inimesed seljataga räägivad, kui olen juhtunud kuulma, hakkavad kõrvalestad kuumama, jube häbi on ja üritan jalga lasta. Salajutt läheb haisema, eks.
No aga lähinaabreid ma ikka tean. Minu meelest meeldivad perenaised siin lähikonnas- usinad, töökad, särasilmsed, sellised noorekesed veel... mitte üle 35.
Ja omavahel kohe üldse läbi ei saa.
Käib üks minu juures, sõidab teine juhtumisi mööda ja tuleb järgmisel päeval uurima, kas käis, miks käis ja mida rääkis.
Ja siis on neil kombeks mind teise eest hoiatada. Argumentki on sama: "Tead, tal on liiga suur suu, keegi ei jõua nii palju kuulata kui tema teab rääkida."
Etnilisedki erinevused tuuakse esile- küll on ühel soontes mustlaseveri voolamas ja teisel geenidega õel silmavaade kaasa antud...
Kuulan ja ... olen vait. Ilmselt püüan kohtlaselt naeratada. Iga kord mõtlen endamisi, et mille kuradi pärast ma seda situatsiooni taluma pean... aga kui nad puu taha saadaks või soovitaks neil uuesti teineteisele "tere" ütlema hakata, siis vist oleks ju... tegelikult oleks siis ometi naabrinaiste üksmeel taastatud.
Minust saaks vainlane nummer üks.
Mutistumise avaldumise viise on mitmeid.
Ma ei tea ka, millised kõlakad meie/minu kohta küla peal levivad. Pole kunagi tahtnud teada, mida inimesed seljataga räägivad, kui olen juhtunud kuulma, hakkavad kõrvalestad kuumama, jube häbi on ja üritan jalga lasta. Salajutt läheb haisema, eks.
No aga lähinaabreid ma ikka tean. Minu meelest meeldivad perenaised siin lähikonnas- usinad, töökad, särasilmsed, sellised noorekesed veel... mitte üle 35.
Ja omavahel kohe üldse läbi ei saa.
Käib üks minu juures, sõidab teine juhtumisi mööda ja tuleb järgmisel päeval uurima, kas käis, miks käis ja mida rääkis.
Ja siis on neil kombeks mind teise eest hoiatada. Argumentki on sama: "Tead, tal on liiga suur suu, keegi ei jõua nii palju kuulata kui tema teab rääkida."
Etnilisedki erinevused tuuakse esile- küll on ühel soontes mustlaseveri voolamas ja teisel geenidega õel silmavaade kaasa antud...
Kuulan ja ... olen vait. Ilmselt püüan kohtlaselt naeratada. Iga kord mõtlen endamisi, et mille kuradi pärast ma seda situatsiooni taluma pean... aga kui nad puu taha saadaks või soovitaks neil uuesti teineteisele "tere" ütlema hakata, siis vist oleks ju... tegelikult oleks siis ometi naabrinaiste üksmeel taastatud.
Minust saaks vainlane nummer üks.
Mutistumise avaldumise viise on mitmeid.
neljapäev, 16. august 2007
Eesti Asi Roosiaias... või oli see vastupidi
On nähtud nii see kui teine, elik siis "Eesti Asi" Viinistul kui ka "Roosiaed" Kiviloo mõisa õuel. Kui esimesest vaimustusid peamiselt poisid, siis teise koha peal tahtnuks juba kõva häälega küsida: "Miks, milleks, kellele on Vetemaa algupärandist selline etendus (loe: palagan) tehtud?"Huvitaval kombel sattusime etteasteid nägema siis, kui publiku seas istusid need, kelle näoilmet vargsi kõrvalt päris huvitav jälgida oli- Tõnu Kaljuste Viinistul ja terve plejaad lavastajaid-näitlejaid Kivilool.
Näod nägudeks, eestlased nagu teada, on silma ees viisakad. Otse midagi ei tule keegi ju ütlema, eksju.
Ja ometigi... kellele selliseid suveetendusi vaja on? Tänases Ekspressis mõtiskleb sarnasel teemal Tiina Jõgeda ja Areenis vististi leidus ka arvustus "Rooside sõjale".
(Kõrvalepõikena, soovitan soojalt lugeda Wimbergi sellenädalast :) )
Ei, ma ei kurda. "Eesti Asi" ilmselt pidigi olema selline nagu ta meil on- suvaliselt kokku traageldatud, ajalooga meelevaldselt ümber käidud, mõned isamaalised laulud vahele pikitud- me armastet näitlejad mõistavad laulda ja mitte halvasti!
Ja issand, Britta Vahur on lihtsalt sigailus! Nägin teda öö otsa unes kuidas ta tuli... üleni valges :)
Lisaks Britta kaunile kehale leidis vanem poeg Jan Uuspõllu suurepärakulise etteaste mainimisväärse olevat. Ja noorem viskab siiamaani etendusest meeldejäänud kildu. Seega, nende jaoks igati korda läinud teatriõhtu.
Etendus oli tuugalt välja müüdud, viisakalt oodati ära viimane kui tulija, miska need, kes aegsasti kohale sättunud, said sääskedest söödud- aga need on elu pisiasjad.
"Roosiaias" segunesid elu ja irreaalsus, või pigem küll teater ja rahvateater. Jube! Toredad rollid tegid nii Katrin kui Malle Pärn, esimese vaatuse teise pildi ajal kambakesi mõisa akende alla jooksmine ei olnud kuidagi põhjendatud, see pilt lihtsalt läkski enamusel kaduma, sest osa inimesi võttis seda jalutust võimalusena avaldada mobiiltelefonitsi etenduselt online-muljeid, osa läks pissile ja osa vahtis niisama huvitatult pargis ringi...
Vanameister Vetemaa materjalist hakkas kahju. Näitlejatest oli kahju. Iseendast, meist, kurat võtaks, oli ka veidi kahju. Õnneks sai poistele aegsasti öeldud, et neid kaasa ei võeta- väiksem poleks midagi aru saanud ja suuremal oleks lihtsalt kuni kärgatavate suitsupilvedeni surmigav olnud.
Plats oli tuugalt välja müüdud. Eestlased on teatri(hull) rahvas. Valimatult!
Sel suvel, tõepoolest, ei kipu enam ühelegi suveetendusele. Veidi kahju on, et "Uljas neitsi" nägemata jäi, aga rohkem on praegu piinlik. Las ta jääb siis nii. Järgmise suveni, Nüganeni "Tõde ja Õigus" tuleks varakult kinni panna. Tõsi, ma ei tea, kuhu ma sel ajal tibi jätan, tõenäoliselt on ta siis veel nii tiss kui tiss. Või siis ma lihtsalt ei lähe, kuulan Eriku ja Veli muljeid- see, tundub, on väärt asi, mis ära vaadata, olgu või vabas õhus.
neljapäev, 2. august 2007
Neste vastus kommentaariumis: Meie ei tea midagi!
Tore, et Neste võttis vaevaks vastata. Lahe, et ta tegi seda sissekande kommentaariumis. Kinnitab veelkord arvamust, et veebikud on muutumas kaasaegseks meedia- ja suhtlusväljundiks :)
Ja nagu loen alljärgnevast vastusest, siis
- nemad ei tea midagi- ei seda, millise summa eest klient tankima hakkab ega seda, palju seal arvel raha on (ja see pole minu arust nende asigi!)
-broneeringu teeb pank (antud juhul siis Sampo) ja summad on pankadel erinevad ning sõltuvad kokkuleppest (kelle kokkuleppest? kellest sõltumatult?)
Seda, et tankimisel pank "prooviks" broneerida summat suuremast väiksemaks (100 kroonini nagu keegi kommentaaris kirjutas), ma ei usu. Enne seda saabub teade: "Teie kontol ei ole tankimiseks piisavalt raha".
Tädi Maalile ja poolteise Tuiksoo-jope sihtrühmale mõtlesin välja lahenduse: kui teie kontol pole piisavalt raha, et tankida oma autot automaattanklas, siis võtke ometi SMS-laenu! Mis te veel ootate, TEIE oletegi ju sihtrühm (viide Taavi Rõivase arvamusele ÄP-s, kus ta "usub, et Äripäeva lugeja ei ole SMS-laenuga kunagi kokku puutunud")!
Ja nendele, kes soovitavad tädi Maalil ja onu Juliusel oma sajakroonisega minna tavalisse külatanklasse, sest "seda nad ju nagunii teevad"-
Tädi Maali ja onu Julius
- on tõenäoliselt õppinud kasutama nii pangakaarti, mobiiltelefoni kui mõni neist ka lauaarvutit ja automaatkäigukasti. Ei maksa alahinnata inimese elukestvat õpivõimet!
- on samaväärsed inimesed kui meie teiega. Neid ei saa kohustada tankima oma autot kahtlases külabensukas.
- on puhtad ja armsad inimesed, kes usuvad sellesse vabariiki ja on mõtlemisvõimelised. Tihti meist võimekamadki.
Ja nagu loen alljärgnevast vastusest, siis
- nemad ei tea midagi- ei seda, millise summa eest klient tankima hakkab ega seda, palju seal arvel raha on (ja see pole minu arust nende asigi!)
-broneeringu teeb pank (antud juhul siis Sampo) ja summad on pankadel erinevad ning sõltuvad kokkuleppest (kelle kokkuleppest? kellest sõltumatult?)
Seda, et tankimisel pank "prooviks" broneerida summat suuremast väiksemaks (100 kroonini nagu keegi kommentaaris kirjutas), ma ei usu. Enne seda saabub teade: "Teie kontol ei ole tankimiseks piisavalt raha".
Tädi Maalile ja poolteise Tuiksoo-jope sihtrühmale mõtlesin välja lahenduse: kui teie kontol pole piisavalt raha, et tankida oma autot automaattanklas, siis võtke ometi SMS-laenu! Mis te veel ootate, TEIE oletegi ju sihtrühm (viide Taavi Rõivase arvamusele ÄP-s, kus ta "usub, et Äripäeva lugeja ei ole SMS-laenuga kunagi kokku puutunud")!
Ja nendele, kes soovitavad tädi Maalil ja onu Juliusel oma sajakroonisega minna tavalisse külatanklasse, sest "seda nad ju nagunii teevad"-
Tädi Maali ja onu Julius
- on tõenäoliselt õppinud kasutama nii pangakaarti, mobiiltelefoni kui mõni neist ka lauaarvutit ja automaatkäigukasti. Ei maksa alahinnata inimese elukestvat õpivõimet!
- on samaväärsed inimesed kui meie teiega. Neid ei saa kohustada tankima oma autot kahtlases külabensukas.
- on puhtad ja armsad inimesed, kes usuvad sellesse vabariiki ja on mõtlemisvõimelised. Tihti meist võimekamadki.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Leidsime blogist Nestes tekkinud probleemi ja saadame omapoolse selgituse.
Automaattanklas maksmisel pole teada kui suure summa eest klient tankima hakkab ning kas tema arvel on selleks piisavalt raha. Seetõttu on vajalik broneeringu tegemine. Broneeringu teostab pank, Neste seda teha ei saa.
Broneeritavad summad on pankade lõikes erinevad, summa suurus sõltub kokkuleppest konkreetse pangaga. Kui kaardil on vähem raha, broneeritakse olemasolev summa, vastasel korral ei õnnestuks kliendil üldse tankida.
Üleliigselt broneeritud summa vabastatakse reeglina vahetult pärast tankimist. Broneeringu vabastamine võib olla häiritud vääramatust jõust nagu sideliinide rike või elektrikatkestus. Tegu on erandliku olukorraga, mis juhtub pooltest sõltumatutel asjaoludel ning millest ei ole võimalik ette teavitada.
Probleemi ilmnemisel palume pöörduda Neste Eesti poole, tel 628 5555, neste.klient@nesteoil.com (E-R kell 8.-16.30) või lühinumbril 1424 (24 h). Probleem lahendatakse 2 tööpäeva jooksul.
Lugupidamisega
Kristi Pari, Neste Eesti kliendisuhete juht "