Üldiselt olen ma koduseinte vahel kehv suhtleja. Ma ei tea suurt oma küla elust, ei tea, kes kellega käib, kes kus töötab, palju raha saab ja millist autot evib.
Ma ei tea ka, millised kõlakad meie/minu kohta küla peal levivad. Pole kunagi tahtnud teada, mida inimesed seljataga räägivad, kui olen juhtunud kuulma, hakkavad kõrvalestad kuumama, jube häbi on ja üritan jalga lasta. Salajutt läheb haisema, eks.
No aga lähinaabreid ma ikka tean. Minu meelest meeldivad perenaised siin lähikonnas- usinad, töökad, särasilmsed, sellised noorekesed veel... mitte üle 35.
Ja omavahel kohe üldse läbi ei saa.
Käib üks minu juures, sõidab teine juhtumisi mööda ja tuleb järgmisel päeval uurima, kas käis, miks käis ja mida rääkis.
Ja siis on neil kombeks mind teise eest hoiatada. Argumentki on sama: "Tead, tal on liiga suur suu, keegi ei jõua nii palju kuulata kui tema teab rääkida."
Etnilisedki erinevused tuuakse esile- küll on ühel soontes mustlaseveri voolamas ja teisel geenidega õel silmavaade kaasa antud...
Kuulan ja ... olen vait. Ilmselt püüan kohtlaselt naeratada. Iga kord mõtlen endamisi, et mille kuradi pärast ma seda situatsiooni taluma pean... aga kui nad puu taha saadaks või soovitaks neil uuesti teineteisele "tere" ütlema hakata, siis vist oleks ju... tegelikult oleks siis ometi naabrinaiste üksmeel taastatud.
Minust saaks vainlane nummer üks.
Mutistumise avaldumise viise on mitmeid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar