Tegelt muidugi ei vaata ma Südameasja sellest päevast alates, kui nad hakkasid sarja otsast peale näitama. Vanasti, talvehommikutel, oli see mu kohvihetk, istuda varahommikul teleka ette ja elada kaasa jorkšiiri külaelule. Ja oleks ma siis kuidagi erinev oma sõbrust-tuttavaist... mõni noist oli nõus lausa tööle hiljaks jääma südameasjade äranägemise nimel.
Aga.
Tuletulemist nägin poole silmaga nädala alguses mehe ema juures. Ja oli tore. Järgnevatel õhtutel juba teadlikult vaatasin. Uudiste ajal enamasti on aias veel rapsimist, poole kümneks siis venitan oma porised tallukad ukse taha ja väsinud rümba diivanile.
Hea töö, hea töö! Meeleolukas, mis peamine.
Tänane otse oli kibinkõbin kah. Õiged momendid tabatud, emotsioone püütud, jne. Natuke häiris kraanatamine, aga kui silmanurgast Metsatöllu paari aasta tagust salvestust jälgisin, sain aru, et korvimehele lihtsalt meeldib sõita siuh! üles ja säuh! vasakule ära :)
Jube kahju on, et ma homset tantsupeo ülekannet kodus, koogitaldrik näpus, näha ei saa. Eks siis kunagi näen kordust. Lihtsalt, homsest üsna varahommikust kuni pühapäeva viimaste tundideni, mind enamasti kodus ei viibi. Elan lauluväljakul :)
Elevust veel ei ole. Sellised... natuke segased tunded on. No näiteks, et laulusõnad ja -partiid pole kaugeltki peas. Ja süüd pole kellegi kaela veeretada. Oleks tahtnud, oleks kodus eratunde teind iseendale ja sõnad pähe saanud. Nüüd pean kaare all nooti lappama.
Rahvariided sain. Jüri omad. Ilusad. Kaia tegi :) Ehk siis teisisõnu, sain Kaialt Jüri rahvarõivad.
Kõige suurem kahju on, et suve selgroog on mu jaoks murtud. Jaanipäeval, kui algab kalendrisuvi, läheb kõik pikkamööda jälle pimedamaks ja allamäge ja...
mitte, et ma vinguda tahaks. Augustiööd on väga ilusad. Oktoobriööd ka :) kui haned lähevad.
Ja noh, nad lubasid juu, et tulevad täitsa tutikad südameasjad kah uuel sügisel.
Kuvatud on postitused sildiga Lihtsalt mõnus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Lihtsalt mõnus. Kuva kõik postitused
reede, 3. juuli 2009
neljapäev, 26. märts 2009
Minueesti rokib sajaga: bemmil on ka uued mõtted!
Pikemalt kommenteerimata, tundub, et tulebki kihvt üritus. Mis mulle muljet avaldab, on inimeste tahe teha oma vabast ajast ja tahtest asju, mis suurel hulgal (kah vabatahtlikult kohale voolavatel) inimestel panevad mõtted liikuma.
Koolitused saavad olema šefid, 1. aprillil IT Kolledžis toimuv Inspiratsioonikonverents saab olema väga, väga šeff. No ja üldse.
Kojavanemaid nägin täna oma silmaga; mitu korda kohe tahtsin vaadata- et ahvõinii, need siis ongi need "sädeinimesed" kellest räägitakse. Ahvõinii, neid tuleb muudkui juurde... ei tea kust, aga tuleb. Lahe. Ma tõesti tahan meie sisekommunikatsiooni kombel kohe üürata: on lahe jah, on lahe jah, on lahe jah! Tulge kah! Minueesti uks on kõigile lahti.
Ah-jaa, see "bemmil on ka uued mõtted"- see oli üks autokleepsu idee. Kleepsud, muuseas, on täiesti olemas, igast lahedaid asju peale kirjutatud. Ja teleklipid on värskendavad. No on, ausalt! Varstikohe ja kohevarss teles jooksevad ka.
teisipäev, 30. detsember 2008
Vahur Kersna, minu lugupidamine!
Ootasin Helenduvaid olendeid ja ei osanud midagi oodata ka...
Hea töö, väga hea töö. Emotsionaalselt virgutav vaatamine. Tere tagasi, Vahur!
Hea töö, väga hea töö. Emotsionaalselt virgutav vaatamine. Tere tagasi, Vahur!
teisipäev, 27. mai 2008
Teebet ja kreedit
Aeg-ajalt ja kohati olen ma süsteemne. Või vähemalt tundub mulle, et sellel on miskit pistmist süsteemiga, kui ma eelneval õhtul koostan järgnevaks päevaks tegemist vajavate ülesannete nimekirja. Elu on korduvalt näidanud, et nimekirjast pool vähemasti kandub järgmisse... nädalasse sujuvalt üle. Nagu kass oma poegi, vead sa teatud laadi tegemist vajavaid tegematajätmisi, mille tegemiseks kas ei piisa eales aega või saab lihtsalt päev enne otsa kui järg nendeni jõuab.
Täna tegin ma oma nimekirja täis! Tõsi, seal oligi vaid 5 suuremat sorti ja 3 väiksemat sorti tegemist.
Hommikul magasid nad sisse.
Niiet, kui me Nööbiga unisi silmi alla kobistasime, oli suur tuba tühi. Kedagi ei paistnud kuskil. Siiski, aknast paistis mamma, kes end piimatädi ja kohaliku külaonuga keeltpidi sõlme unustanud. Nööp käel, võtsin tassi kohvi, siis võtsin ühel öökad seljast ja pambu ka, ja panin ta kõhuli lambanahale. See oli minu hetk, Nööbiga võidu lapata Äripäeva, Postimeest ja EPL-i (see on vaid kokkusattumus, et meil nii palju lehti käib korraga, ausalt! ÄP tuli mingite etendusepiletitega koos, Postimees on kalli sõbra kingitus ja EPL oli sigasoodne pakkumine novembrini. Mu ema on harjunud lugema vähemalt üht lehte paberil, ja eks me teised ka... ühte lehte...) lugeda. Nööp loeb käte ja hammastega, mina... näe, ehituspuidu hind langeb ja Kommesti auu on mõneks ajaks päästetud.
Saabus ema, uudistega, mis, tõepoolest, olid nii põrutavad, et panin lehe kõrvale ja lasin lõua kolksti vaibale. Vene lennukid maanduvad endiselt Eestis. Vene sõjavägi aretas siin lehmasuurused mustad valvekoerad, kes siiani Eesti metsades luusivad. Ärimehed peavad inimestele raha eest jahti, sellepärast kaovadki inimesed aeg-ajalt... Orjakaubandus lokkab. Ja-jah. Appi.
Pelgulinnas, Õle tänaval, elas minu lapsepõlves üks naine, kes ütles, et lapsed ei sünni ema kõhust vaid vene sõjaväelendurid toovad neid. Ja see, kui naisel on kõht ees, on sellest, et ta on pärmi söönud...
Edasi läks tegusaks. Valitses tõsine virr-varr, vahepeal laekus kuskilt mees, kes oli noorema poja kooli viinud, sest rongist ja marsast jäädi ju maha ja ega see väiksem üksinda veel ei liigu ka... vanem poeg kolistas trepist alla, tal oli kooli hiljem minek, aga ühistransporti sobival kellaajal ei läinud, nii siis tuli isal uuesti minna. Ja ühtlasi oli pärastlõunani vaikus ja rahu, sest laekuti koos kooli lõppedes.
Ma jõudsin ära esitada uue sarja ideekavandi!
Ma jõudsin üle vaadata väikese maja peal toimuva, maksta elektrikule, pidada nõu ehitajaga, uurida nippe põrandatalade kinnitamisel, vaadata üle kasvuhoones toimuva (eile aiandist toodud taimed olid täitsa elus katteloori all); ma jõudsin teha perele kaks korda süüa, küpsetada koogi, kirjutada emale eelseisva kolme päeva menüü (sest homsest reedeni ma lihtsalt ei saa köögis toimetada), ma jõudsin leivalõimest vormida nädala teise poole pätsid ja äsja need ahjust välja võtta. Ma jõudsin üle vaadata raamaturiiulisse laekunud järjekordse viie raamatu pealkirjad; ah-jaa, ma jõudsin eelnevalt ju käia postkontoris neil järel, poes, üle vaadata meie tänava asfaldi-ime, mõelda, et vallavanemale tõesti sobib hüüdnimi Miilits; ma jõudsin suhelda klassi kokkutuleku korraldustoimkonnaga, hindamiskomisjoniga, Agniga, kes Postimehe esikaanelt sujuvalt korraks koju põikas; kahe sõbrannaga...
Ma jõudsin mängida Nööbiga, jalutada Nööbiga, jutustada Nööbiga; ma jõudsin kallistada väiksemat ja tustida väiksemat, tustida suuremat ja käskida suuremat poega; ma jõudsin sagida oma teistpoolt ja ma jõudsin talle öelda, et on mulle kallis. Lõppeks jõudsin ma ka oma emaga suhelda leebemal moel ja ähvardada meie jalgadega sardelli (austraalia karjakoer), et ta issi käest alles saab, kui see koju tuleb, sest hulgub seal, kus ei tohi.
Ja kui nüüd tagasi vaadata, siis jõudsin ma ju korraks räntsatada teleka ette ja mõelda, mille pagana pärast see must kolakas meil ikkagi nurgas seisab... ja jõudsin kuulda kööki AK-d ja vist isegi killukest TV3 uudistest.
Ja ma jõudsin ära teha selle kõige sitema töö, mis üldse maailmas on välja mõeldud- lapata läbi oma vanema poja sõidutalongid, selekteerida, kuupäevaliselt ritta seada, kleepida ja lõigata ja esitada aruande sõidukulude tagasisaamiseks.
Ma ei tea, kas oli midagi, mida ma e i jõudnud... kohe ei tule meeldegi. Tunne on nagu lotovõitjal, eksju. Homme karussell jätkub.
Suur Valge ütles täna mu kohta: väravavaht.
Poom tuli meelde- peaks pensile minema, aga ei raatsi...
Täna tegin ma oma nimekirja täis! Tõsi, seal oligi vaid 5 suuremat sorti ja 3 väiksemat sorti tegemist.
Hommikul magasid nad sisse.
Niiet, kui me Nööbiga unisi silmi alla kobistasime, oli suur tuba tühi. Kedagi ei paistnud kuskil. Siiski, aknast paistis mamma, kes end piimatädi ja kohaliku külaonuga keeltpidi sõlme unustanud. Nööp käel, võtsin tassi kohvi, siis võtsin ühel öökad seljast ja pambu ka, ja panin ta kõhuli lambanahale. See oli minu hetk, Nööbiga võidu lapata Äripäeva, Postimeest ja EPL-i (see on vaid kokkusattumus, et meil nii palju lehti käib korraga, ausalt! ÄP tuli mingite etendusepiletitega koos, Postimees on kalli sõbra kingitus ja EPL oli sigasoodne pakkumine novembrini. Mu ema on harjunud lugema vähemalt üht lehte paberil, ja eks me teised ka... ühte lehte...) lugeda. Nööp loeb käte ja hammastega, mina... näe, ehituspuidu hind langeb ja Kommesti auu on mõneks ajaks päästetud.
Saabus ema, uudistega, mis, tõepoolest, olid nii põrutavad, et panin lehe kõrvale ja lasin lõua kolksti vaibale. Vene lennukid maanduvad endiselt Eestis. Vene sõjavägi aretas siin lehmasuurused mustad valvekoerad, kes siiani Eesti metsades luusivad. Ärimehed peavad inimestele raha eest jahti, sellepärast kaovadki inimesed aeg-ajalt... Orjakaubandus lokkab. Ja-jah. Appi.
Pelgulinnas, Õle tänaval, elas minu lapsepõlves üks naine, kes ütles, et lapsed ei sünni ema kõhust vaid vene sõjaväelendurid toovad neid. Ja see, kui naisel on kõht ees, on sellest, et ta on pärmi söönud...
Edasi läks tegusaks. Valitses tõsine virr-varr, vahepeal laekus kuskilt mees, kes oli noorema poja kooli viinud, sest rongist ja marsast jäädi ju maha ja ega see väiksem üksinda veel ei liigu ka... vanem poeg kolistas trepist alla, tal oli kooli hiljem minek, aga ühistransporti sobival kellaajal ei läinud, nii siis tuli isal uuesti minna. Ja ühtlasi oli pärastlõunani vaikus ja rahu, sest laekuti koos kooli lõppedes.
Ma jõudsin ära esitada uue sarja ideekavandi!
Ma jõudsin üle vaadata väikese maja peal toimuva, maksta elektrikule, pidada nõu ehitajaga, uurida nippe põrandatalade kinnitamisel, vaadata üle kasvuhoones toimuva (eile aiandist toodud taimed olid täitsa elus katteloori all); ma jõudsin teha perele kaks korda süüa, küpsetada koogi, kirjutada emale eelseisva kolme päeva menüü (sest homsest reedeni ma lihtsalt ei saa köögis toimetada), ma jõudsin leivalõimest vormida nädala teise poole pätsid ja äsja need ahjust välja võtta. Ma jõudsin üle vaadata raamaturiiulisse laekunud järjekordse viie raamatu pealkirjad; ah-jaa, ma jõudsin eelnevalt ju käia postkontoris neil järel, poes, üle vaadata meie tänava asfaldi-ime, mõelda, et vallavanemale tõesti sobib hüüdnimi Miilits; ma jõudsin suhelda klassi kokkutuleku korraldustoimkonnaga, hindamiskomisjoniga, Agniga, kes Postimehe esikaanelt sujuvalt korraks koju põikas; kahe sõbrannaga...
Ma jõudsin mängida Nööbiga, jalutada Nööbiga, jutustada Nööbiga; ma jõudsin kallistada väiksemat ja tustida väiksemat, tustida suuremat ja käskida suuremat poega; ma jõudsin sagida oma teistpoolt ja ma jõudsin talle öelda, et on mulle kallis. Lõppeks jõudsin ma ka oma emaga suhelda leebemal moel ja ähvardada meie jalgadega sardelli (austraalia karjakoer), et ta issi käest alles saab, kui see koju tuleb, sest hulgub seal, kus ei tohi.
Ja kui nüüd tagasi vaadata, siis jõudsin ma ju korraks räntsatada teleka ette ja mõelda, mille pagana pärast see must kolakas meil ikkagi nurgas seisab... ja jõudsin kuulda kööki AK-d ja vist isegi killukest TV3 uudistest.
Ja ma jõudsin ära teha selle kõige sitema töö, mis üldse maailmas on välja mõeldud- lapata läbi oma vanema poja sõidutalongid, selekteerida, kuupäevaliselt ritta seada, kleepida ja lõigata ja esitada aruande sõidukulude tagasisaamiseks.
Ma ei tea, kas oli midagi, mida ma e i jõudnud... kohe ei tule meeldegi. Tunne on nagu lotovõitjal, eksju. Homme karussell jätkub.
Suur Valge ütles täna mu kohta: väravavaht.
Poom tuli meelde- peaks pensile minema, aga ei raatsi...
neljapäev, 8. mai 2008
Kasvamise rõõm
Panen lihtsalt tuleviku tarbeks kirja, sest ega ma ometi ei täida ju beebiraamatut vms.
Eile mõõtis-kaalus arst Nööbi üle. 70 cm, 7300 grammi ja pooleaastaseks saamiseni 3 päeva. Lõpuks ometi saime ära teha ka ettenähtud kompleksvaktsiini. Lisaks avastas Kadri 2 alumist purihammast- ühel ots juba läbi murdnud, teine kohe tulemas. Ja ees on lõikumas alumised II lõikehambad. Huvitav, äkki Nööbil ülemisi kikse ei tulegi?
Umbes kümmekond päeva istub Nööp iseseisvalt ja toetamata, saame installeerida suure söötmistooli. Potti püüame kah üht-teist, peaasjalikult seda teist, mis kenasti õunapuudele väetiseks sobib. Poisid said mul päeval mähkmeta hakkama veidi alla aastastena, ööd jäid EE-l kuivaks 16-kuusena. Mingit potisundust või -kultust me majas ei esine. Laps ise teab, millal on õige aeg. Muidugi oleks jube tore mähkmetelt säästa, aga mingi vabadus võiks titele jääda titt-olemises, kui jäigalt joont ajaks, siis ei saakski muud teha, kui passida iga punnitamist ja ähkimist. No tänan, ei. Kui võimalik, on lubatud paljas peff ja nagu näha, titel tilgub üsna tihedalt- ega mul ju polegi muud teha, kui peale passida, onjueksju.
Mis vaktsineerimisse puutub- jah, ma olen seda meelt, et vajalikud süstid on vaja ära teha. Aastatuhande arengueesmärkideski on välja toodud vaktsineerimise olulisus- ennetades levinud haigusi on võimalik päästa miljoneid elusid. Et siis nagu Aafrikas ja Kagu-Aasias lapsi vaktsineerime, aga Eestis propageerime "looduslähedast eluviisi", mis mh sisaldab vaktsiinidest loobumise? Kadri ütleb, et õnneks 95% vanematest siiski lubavad oma lapsi süstida; ka vaktsiinid, mida lastele manustatakse, on järjest puhtamad ja paremad.
Tänavu on emadepäeval kohe suuuuuuuuuuuuuur pidu:) Tips sündis isadepäeval, aga et siis emps ka pääseks torditeost emadepäeval, no unustage ära! Oleme kogu kambaga Teenusel, tähistame seal ühekorraga nii kevadise suurpuhastuse, emadepäeva kui Nööbi sünnipäeva. Lahe!
Emadepäeva laksu, st. ohjeldamatult löristamist und pisaraid saan laupäeval kätte, siis on Estonias VHK kontsert. Ilmselt nii kriitilist ujutamist nagu aasta eest, ei tule. Olen märganud, et enam ei aja mind võõra lapse naeratuse nägemine või luuletuse lugemine hullusti nutma, ju see mu ohjeldamata emotsionaalne sulamine igal võimalikul hetkel ikka rasedusega seotud oli. Vot ei oska ütledada, oli see siis hea või halb.
Tabavalt ja humoorikalt kirjutab neist asjust armas sõber Axik- mäletan teda tõeliselt andeka emakeeles kõneleja ja kirjutajana, aga ingliskeelsenagi kõlab ta kadedakstegevalt värvikalt.
Eile mõõtis-kaalus arst Nööbi üle. 70 cm, 7300 grammi ja pooleaastaseks saamiseni 3 päeva. Lõpuks ometi saime ära teha ka ettenähtud kompleksvaktsiini. Lisaks avastas Kadri 2 alumist purihammast- ühel ots juba läbi murdnud, teine kohe tulemas. Ja ees on lõikumas alumised II lõikehambad. Huvitav, äkki Nööbil ülemisi kikse ei tulegi?
Umbes kümmekond päeva istub Nööp iseseisvalt ja toetamata, saame installeerida suure söötmistooli. Potti püüame kah üht-teist, peaasjalikult seda teist, mis kenasti õunapuudele väetiseks sobib. Poisid said mul päeval mähkmeta hakkama veidi alla aastastena, ööd jäid EE-l kuivaks 16-kuusena. Mingit potisundust või -kultust me majas ei esine. Laps ise teab, millal on õige aeg. Muidugi oleks jube tore mähkmetelt säästa, aga mingi vabadus võiks titele jääda titt-olemises, kui jäigalt joont ajaks, siis ei saakski muud teha, kui passida iga punnitamist ja ähkimist. No tänan, ei. Kui võimalik, on lubatud paljas peff ja nagu näha, titel tilgub üsna tihedalt- ega mul ju polegi muud teha, kui peale passida, onjueksju.
Mis vaktsineerimisse puutub- jah, ma olen seda meelt, et vajalikud süstid on vaja ära teha. Aastatuhande arengueesmärkideski on välja toodud vaktsineerimise olulisus- ennetades levinud haigusi on võimalik päästa miljoneid elusid. Et siis nagu Aafrikas ja Kagu-Aasias lapsi vaktsineerime, aga Eestis propageerime "looduslähedast eluviisi", mis mh sisaldab vaktsiinidest loobumise? Kadri ütleb, et õnneks 95% vanematest siiski lubavad oma lapsi süstida; ka vaktsiinid, mida lastele manustatakse, on järjest puhtamad ja paremad.
Tänavu on emadepäeval kohe suuuuuuuuuuuuuur pidu:) Tips sündis isadepäeval, aga et siis emps ka pääseks torditeost emadepäeval, no unustage ära! Oleme kogu kambaga Teenusel, tähistame seal ühekorraga nii kevadise suurpuhastuse, emadepäeva kui Nööbi sünnipäeva. Lahe!
Emadepäeva laksu, st. ohjeldamatult löristamist und pisaraid saan laupäeval kätte, siis on Estonias VHK kontsert. Ilmselt nii kriitilist ujutamist nagu aasta eest, ei tule. Olen märganud, et enam ei aja mind võõra lapse naeratuse nägemine või luuletuse lugemine hullusti nutma, ju see mu ohjeldamata emotsionaalne sulamine igal võimalikul hetkel ikka rasedusega seotud oli. Vot ei oska ütledada, oli see siis hea või halb.
Tabavalt ja humoorikalt kirjutab neist asjust armas sõber Axik- mäletan teda tõeliselt andeka emakeeles kõneleja ja kirjutajana, aga ingliskeelsenagi kõlab ta kadedakstegevalt värvikalt.
esmaspäev, 21. aprill 2008
Kust tuleb minu aeg?
Tõepoolest, kust tuleb minu aeg? Ja kas see on kellegi teise ajast erinev? Kas mu päev on pikem? Venitan salaja minuteid või löön sekundi naelaga põranda külge kinni?
Ma ei tea. Ma teen enamasti seda, mis meeldib. Mida õigeks pean.
See, et ma teen nii palju, ei tähenda sugugi kuldset kvaliteedimärki karvasel rinnal. Ma katsetan, ma otsin. Iseennast, piire, uusi kogemusi, jne.
Aeg... see tuleb inimestega. Iga uus inimene toob kaasa tükikese aega, lisab tegevusi, kogemust, kohustusi, vastutust ja rõõme. Tänu oma kolmele, täiesti eriilmelisele ja eri vanuses lapsele olen ma aja poolest rikkam kui olin lastetuna. Minu ajaga paralleelselt, sellest üle, läbi ja ümber, jookseb minu laste aeg, mida ma ei saa tähele panemata jätta.
Tänu lastele saan ma teha tööd, mida tõesti armastan, õppida ja omandada uusi kogemusi, kohata väärt inimesi. Tänu lastele õpin ma järjest uusi asju päris i s e tegema. Tegema valikuid, mida ma võib-olla üksi-kaksi-kolmi poleks märganudki valikuteks pidada. Meil seisab nurgas telekas, aga ta jõllitab meid harva oma sinise silmaga. Meist mitte väga kaugel on mitu poodi ja veel edasi on suur linn, kus on veel rohkem poode. Me käime poes siis, kui selleks on vajadus.
Juba need kaks "harva" ja "siis kui vaja" annavad nii suure ajasäästu, et sellest jätkub kööki, aeda ja mängunurka.
Kaial ja Käbil on nüüd jälle kanad. Esialgu viis tükki ja kukk peaks kohe jõudma. No neil on kanala ka, ammusest ajast. Kaia sai minult juuretise, vastu sain tema munamuttide pesasooja toodangut. No ütle siis! Armas ju. Kaiaga võrreldes olen ma üks igavesti laisk moor... tal on üüratu maasikamaa, suur majapidamine, kaks last ja tihe töögraafik. Ma ei teagi, kas olla kade sellepärast, et tal on minust ilmselgelt rohkem aega, sest ta jõuab kõike teha- teha seda, mis mulle meeldib. Aga ma ei ole. Sest igapäevaselt suhtlen kangete naistega, kes jõuavadki kõike. Neil on aega.
Tunnistan, et paralleelselt biosfääri kaitseala materjali läbivaatamisega otsin netist märksõnu "õlleankur" ja "õlle pruulimine". Sest nüüd on selgemast selge, kogemata sai kaljast leivaõlu. Lugesin ja võrdlesin retsepte ja tõepoolest... kui uskuda mahepoodides müüdava "traditsioonilise leiva" maitset ja panna kõrvale Eesti rahvustoitude raamatust võetud kaljaretsept, mis üks-ühele sarnaneb leivaõlle retseptiga, siis hakkab mulle tunduma, et "muistne eestlane" oli üks kuramuse kahepalgeline olevus- sõi leiba, mis maitses nagu Väga Sitt Elu ja jõi sinna kõrvale kalja, mis tegelikult oli... õlu.
Väike vidin sees või nii.
Biosfääri kaitseala mõte on muidugi jees. Peaks vaatama, kus saaks maid lahmakatena krahmata.
Nüüd tuleb uneaeg, silmad vajuvad lukku. Lapsed juba nohisevad, aga see on petlik. Nagu ma diivanilt tõusen, on vähemalt ühel silmanööbid suurelt lahti ja ta karjub seda asja, mida pakutakse siis, kui õlut ei jooda...
Ma ei tea. Ma teen enamasti seda, mis meeldib. Mida õigeks pean.
See, et ma teen nii palju, ei tähenda sugugi kuldset kvaliteedimärki karvasel rinnal. Ma katsetan, ma otsin. Iseennast, piire, uusi kogemusi, jne.
Aeg... see tuleb inimestega. Iga uus inimene toob kaasa tükikese aega, lisab tegevusi, kogemust, kohustusi, vastutust ja rõõme. Tänu oma kolmele, täiesti eriilmelisele ja eri vanuses lapsele olen ma aja poolest rikkam kui olin lastetuna. Minu ajaga paralleelselt, sellest üle, läbi ja ümber, jookseb minu laste aeg, mida ma ei saa tähele panemata jätta.
Tänu lastele saan ma teha tööd, mida tõesti armastan, õppida ja omandada uusi kogemusi, kohata väärt inimesi. Tänu lastele õpin ma järjest uusi asju päris i s e tegema. Tegema valikuid, mida ma võib-olla üksi-kaksi-kolmi poleks märganudki valikuteks pidada. Meil seisab nurgas telekas, aga ta jõllitab meid harva oma sinise silmaga. Meist mitte väga kaugel on mitu poodi ja veel edasi on suur linn, kus on veel rohkem poode. Me käime poes siis, kui selleks on vajadus.
Juba need kaks "harva" ja "siis kui vaja" annavad nii suure ajasäästu, et sellest jätkub kööki, aeda ja mängunurka.
Kaial ja Käbil on nüüd jälle kanad. Esialgu viis tükki ja kukk peaks kohe jõudma. No neil on kanala ka, ammusest ajast. Kaia sai minult juuretise, vastu sain tema munamuttide pesasooja toodangut. No ütle siis! Armas ju. Kaiaga võrreldes olen ma üks igavesti laisk moor... tal on üüratu maasikamaa, suur majapidamine, kaks last ja tihe töögraafik. Ma ei teagi, kas olla kade sellepärast, et tal on minust ilmselgelt rohkem aega, sest ta jõuab kõike teha- teha seda, mis mulle meeldib. Aga ma ei ole. Sest igapäevaselt suhtlen kangete naistega, kes jõuavadki kõike. Neil on aega.
Tunnistan, et paralleelselt biosfääri kaitseala materjali läbivaatamisega otsin netist märksõnu "õlleankur" ja "õlle pruulimine". Sest nüüd on selgemast selge, kogemata sai kaljast leivaõlu. Lugesin ja võrdlesin retsepte ja tõepoolest... kui uskuda mahepoodides müüdava "traditsioonilise leiva" maitset ja panna kõrvale Eesti rahvustoitude raamatust võetud kaljaretsept, mis üks-ühele sarnaneb leivaõlle retseptiga, siis hakkab mulle tunduma, et "muistne eestlane" oli üks kuramuse kahepalgeline olevus- sõi leiba, mis maitses nagu Väga Sitt Elu ja jõi sinna kõrvale kalja, mis tegelikult oli... õlu.
Väike vidin sees või nii.
Biosfääri kaitseala mõte on muidugi jees. Peaks vaatama, kus saaks maid lahmakatena krahmata.
Nüüd tuleb uneaeg, silmad vajuvad lukku. Lapsed juba nohisevad, aga see on petlik. Nagu ma diivanilt tõusen, on vähemalt ühel silmanööbid suurelt lahti ja ta karjub seda asja, mida pakutakse siis, kui õlut ei jooda...
Kaljategu: poest pole midagi osta!
Eile hommikul kergitasin uudishimulikult potikaant ja vaatasin, mida teeb mu leivakali. Oli ära teinud.
Selitasin, jahutasin, kurnasin ja pudeldasin.
Retsept on lihtne, sellele tuleks loominguliselt läheneda:
-võtsin paari nädalaga kogunenud koduleiva kontsud, sh. ühe untsuläinud leivateo pätsijagu leiba. Kokku sai 1,5 kg. Kallasin peale 8 l keeva vett, mõlasin, et kontsud saaksid veega kaetud ja jätsin kaane all pooleks päevaks seisma.
-õhtul kurnasin leivapudru vedelikust välja
-lisasin 1 sidruni koore ja mahla
-segasin väikese osa vedelikuga 50 g (soome) pärmi ja 2,5 klaasi suhkrut, kallasin segu leige vedeliku hulka
-jätsin pärmi-leivaleotise vee hommikuni käärima.
Oleks võinud kauemgi käärida, see eeldanuks aga rohkema suhkru v mee lisamist. Praegu saime tulemuseks kuldkollase (klassikaline retsept soovitab leivakontsud enne pannil pruunistada, aga mina seda ei teinud), õrnalt läbipaistva maheda sidruni-leivamaitselise joogi.
Poekaljaga võrreldes on tegu muidugi täiesti mittemagusa märjukesega, aga nagu teada, poekali ka janu ei kustuta- magus tekitab janu. Kodukalja hapukas maik kustutab janu ja ehtsast leivast tehtud jook annab ka energiat.
Pudeldasin Borjomi-vee 1,5 l pudelitesse, neid hea panna külmkappi üksteise kõrvale seisma. Baikali klaaspudelid oleksid muidugi paremad olnud, neid kannatab sahvrisse ka seisma jätta, aga said just ära viidud automaadi kõhtu...
Meie pere noorem poeg jõi kalja isuga, võttis päevaks õuegi väikese kaljalähkri kaasa. Ütles, et noh, nüüd ei pea poest enam baikalit ka ostma või kalja või üldse midagi. Hakkame aga ise kommi ka tegema!
Meie pere isa oli natuke kahtlevam, jõi ja maitses küll, aga kerge kahtlus tekkis, kas ehk kaljal väike promill sees ei või olla. No tantsu keegi küll õhtuks ei löönud... aga uni oli meestel hea. Mine tea, tulenes see siis kaljast või hoopis värskest õhust ja aiatööst...
Selitasin, jahutasin, kurnasin ja pudeldasin.
Retsept on lihtne, sellele tuleks loominguliselt läheneda:
-võtsin paari nädalaga kogunenud koduleiva kontsud, sh. ühe untsuläinud leivateo pätsijagu leiba. Kokku sai 1,5 kg. Kallasin peale 8 l keeva vett, mõlasin, et kontsud saaksid veega kaetud ja jätsin kaane all pooleks päevaks seisma.
-õhtul kurnasin leivapudru vedelikust välja
-lisasin 1 sidruni koore ja mahla
-segasin väikese osa vedelikuga 50 g (soome) pärmi ja 2,5 klaasi suhkrut, kallasin segu leige vedeliku hulka
-jätsin pärmi-leivaleotise vee hommikuni käärima.
Oleks võinud kauemgi käärida, see eeldanuks aga rohkema suhkru v mee lisamist. Praegu saime tulemuseks kuldkollase (klassikaline retsept soovitab leivakontsud enne pannil pruunistada, aga mina seda ei teinud), õrnalt läbipaistva maheda sidruni-leivamaitselise joogi.
Poekaljaga võrreldes on tegu muidugi täiesti mittemagusa märjukesega, aga nagu teada, poekali ka janu ei kustuta- magus tekitab janu. Kodukalja hapukas maik kustutab janu ja ehtsast leivast tehtud jook annab ka energiat.
Pudeldasin Borjomi-vee 1,5 l pudelitesse, neid hea panna külmkappi üksteise kõrvale seisma. Baikali klaaspudelid oleksid muidugi paremad olnud, neid kannatab sahvrisse ka seisma jätta, aga said just ära viidud automaadi kõhtu...
Meie pere noorem poeg jõi kalja isuga, võttis päevaks õuegi väikese kaljalähkri kaasa. Ütles, et noh, nüüd ei pea poest enam baikalit ka ostma või kalja või üldse midagi. Hakkame aga ise kommi ka tegema!
Meie pere isa oli natuke kahtlevam, jõi ja maitses küll, aga kerge kahtlus tekkis, kas ehk kaljal väike promill sees ei või olla. No tantsu keegi küll õhtuks ei löönud... aga uni oli meestel hea. Mine tea, tulenes see siis kaljast või hoopis värskest õhust ja aiatööst...
pühapäev, 2. märts 2008
Filmielamus: Poiss ja viiul
Kolmapäeval sattusin YLE Teemalt õhtul vaatama Chen Kaige'i filmi "Poiss ja viiul". Puhas muusika! Üle väga pika aja tõsine filmielamus. Taskurätti kulus kah terve meetri jagu. Oleksin tänulik, kui mõni meie telekanalitest võtaks selle filmi sisse osta ja näidata.Siin üks lühikokkuvõte.
neljapäev, 28. veebruar 2008
Rahvamuusikasõprade hea elu jätkub!
Täitsa tõsijutt. Augustis, Käsmu kaptenikülas Viru Folk. Pileteid hakatakse müüma 1. aprillist, saab nii festivali passi kui päevapiletit.Majutumisele tasuks aegsasti mõelda, sest üks õige rahvamuusikasõber on ka keskkonnasõber ;-) Esinejate nimekirja vaadates igati soliidne üritus. Ma ise ootan, silmad pikad peas, kooride väljaastet.
reede, 22. veebruar 2008
Aitäh, sõbrad, ilusa päeva eest!
... teie, kes te meeles pidasite,
... teie, kes tulite ja olite,
... teie, kes mõtlesite.
Hämmastusin, et on niiiii palju, niiiii ilusaid ja häid... :)
Eile, kui hommikust peale kõik viltu vedas- magasime Nööbiga üle; kohv tuli lahja; köök nägi välja nagu maailma kõikseropem seapesa; väiksem vend tuli koolist pahas tujus; iss ja võttetiim jäid laevast maha; jne.jne.jne... siis mõtlesin küll, et ah, tühja sellest päevast. Nagunii on neid aastaid nüüd juba nii mitu, et enam kokku lugeda pole mõtet. Ja mis see muudakski, ei tunne ju suurt midagi selle päeva jooksul ja mööda saades. Muidugi on vahe, kas 20 v 30; või 15 v 35- aga see vahe on rohkem füüsiline. Vaimliselt on valida, kas jääda paigal tammuma- ja neid näiteid on lähiümbrusest ja ilmekaid; või väärikalt elukogenduda. Kui oskaks, siis teaks rääkida, kuda seda viimast teha. Ma mõtlen, et mingi tasakaal vist lisandub ja teatud asjade vastu kaob huvi; samal ajal, kui muud asjad jälle omandavad tähtsuse.
Nööp on vist ikka e r i t i õigel ajal tulnud, kui nii mõelda- siis, kui isased inimesed, need eesti keskmised, võtavad kuulda ja veavadki keskmise vaevu välja, ei jää mina loodetavasti lausüksi- vanemal lapsel on siis ehk juba päntajalad ja mu oma kõiksepisem on parasjagu nii probleemses eas, et peab agarasti trimmis püsima.
Mis siin ikka heietuda, lõpetasin päeva pikema kirjaga. Konservatiivne, vanamoeline mutttt- mulle kohe meeldib kirjutada pikki, alguse ja lõputa kirjasi; telefonitsi on see kõik... pinnavirvendumine. Võibla siis nii, et kirjas ei saa valetada, torusse teed alati, ka neljakümnekraadise palavikuga, oma paremat häält. Surmad allteksti.
Algusesse tagasi- olen tänulik, et mu ümber on nii palju toredaid inimesi. Püüan samaga vastata.
... teie, kes tulite ja olite,
... teie, kes mõtlesite.
Hämmastusin, et on niiiii palju, niiiii ilusaid ja häid... :)
Eile, kui hommikust peale kõik viltu vedas- magasime Nööbiga üle; kohv tuli lahja; köök nägi välja nagu maailma kõikseropem seapesa; väiksem vend tuli koolist pahas tujus; iss ja võttetiim jäid laevast maha; jne.jne.jne... siis mõtlesin küll, et ah, tühja sellest päevast. Nagunii on neid aastaid nüüd juba nii mitu, et enam kokku lugeda pole mõtet. Ja mis see muudakski, ei tunne ju suurt midagi selle päeva jooksul ja mööda saades. Muidugi on vahe, kas 20 v 30; või 15 v 35- aga see vahe on rohkem füüsiline. Vaimliselt on valida, kas jääda paigal tammuma- ja neid näiteid on lähiümbrusest ja ilmekaid; või väärikalt elukogenduda. Kui oskaks, siis teaks rääkida, kuda seda viimast teha. Ma mõtlen, et mingi tasakaal vist lisandub ja teatud asjade vastu kaob huvi; samal ajal, kui muud asjad jälle omandavad tähtsuse.
Nööp on vist ikka e r i t i õigel ajal tulnud, kui nii mõelda- siis, kui isased inimesed, need eesti keskmised, võtavad kuulda ja veavadki keskmise vaevu välja, ei jää mina loodetavasti lausüksi- vanemal lapsel on siis ehk juba päntajalad ja mu oma kõiksepisem on parasjagu nii probleemses eas, et peab agarasti trimmis püsima.
Mis siin ikka heietuda, lõpetasin päeva pikema kirjaga. Konservatiivne, vanamoeline mutttt- mulle kohe meeldib kirjutada pikki, alguse ja lõputa kirjasi; telefonitsi on see kõik... pinnavirvendumine. Võibla siis nii, et kirjas ei saa valetada, torusse teed alati, ka neljakümnekraadise palavikuga, oma paremat häält. Surmad allteksti.
Algusesse tagasi- olen tänulik, et mu ümber on nii palju toredaid inimesi. Püüan samaga vastata.
teisipäev, 12. veebruar 2008
Kolmas!
Kolm kuud ühe väikese inimese elus on kahtlemata väga pikk aeg. Minu jaoks on iga päev kingitus. Viimast korda selles elus saan o m a lapse alguse juures olla.Mari käis lastega Nööpi tervitamas, ütles, et meie omadel on kõigil olnud tõeline "oma" lapsepõlv. Selles mõttes, et vahed on pikad- 8 ja 7 aastat ja igast titest on saanud täiega rõõmu ja muret tunda. Nööbil on muidugi mõnus, kaks vanemat venda hoiavad ja tegelevad teineteise võidu. Meil, vanematel, on sellevõrra lihtsam jälle.
Aga see kolmas- see ju tuli toredasti. Sest valge šokolaadi- toorjuustu kook õnnestus täiesti! Saladus on tõepoolest korralikus tooraines. Kohandasin retsepti nii, et toorjuustu panen veidi rohkem ja hapukoort natuke vähem. Kõik muu on, nagu kirjas. Ma ise seda kooki eile enam süüa ei jaksanud... no viskab üle iga natukese aja tagant üks ja seesama kook. Nosisin rõõmuga hoopis oma klassikalist edulugu- kohupiimakooki; mida ma tegelikult ju tiheminigi küpsetan, pesakonna tungival nõudmisel.
EE joonistas Nööbile väga vahva sünnipäevakaardi, meie isaga tegime oma kingi kaks nädalat tagasi ära- installeerisime valge võrevoodi ja kõik vajaliku, päikesekollaste linadega lõpetades, sinna juurde. No iseasi, kas Nööp oma voodis ka magab- oleme jätkuvalt kõik tatised, miska ta magab meie voodikolmandikul minu kõrval, et oleks ühtlane soojus ja vajadusel saaks kiiresti nina puhastada. Esimesel võimalusel siiski kolib tütarlaps oma voodikesse, sest meil on lihtsalt kitsas! (Asi, millest ma pole kunagi aru saanud- kuidas üks tibatilluke inimene voodis n i i suure ruumi endale võtab...).Kohe tuleb sõbrapäev, vanema poja nimepäev. Mul ongi plaanis täna, kui selle nädala lood kokku pandud, lapata koogiraamatut ja otsida välja üks tõsine šokolaadikoogi retsept. Selline, mida ma enne pole teinud. Sacher, pagan, tuleb mul liiga hästi välja, et viitsiksin seda teha. Kohe tahaks midagi, mis saaks untsu minna- et oleks väike adrenaliin või nii. Muidu mutistun siin täiega, elu tasane ja mõnus, eksole.
Meie kolmekuune tirts saab nüüd igapäevaselt ühe toidukorra lisa juur-või puuviljalist; pudelipiim sülitatakse suure kaarega välja. Koduse ravimise osas on ta siiani, sarnaselt teiste lastega leplik, nõustus näiteks põdrasambliku teed jooma. See aga, nagu teame, on kibeda sokipesuvee maitsega. Raamatuid vahib hoolega, jutustab, kisub juustest, oskab teha musi (paneb pea kolks vastu põske), võtab kõvasti kaelast kinni kui ütelda: "Tee kalli-kalli" (on lihtsam tassida), vihkab autotoolis istumist (lepib autos, kui saab olla minu süles), vedrutab hoolega, parimad sõbrad on majas leiduvad suuremustrilised padjad, jne. On kohe selline mõnus, enamasti heatujuline voldiline lapskene. Arsti juurde jõuame siis, kui nohud-köhad välja ravitud.
neljapäev, 17. jaanuar 2008
Kuidas ma koogi teist korda peesse keerasin
Et kõik ausalt ära rääkida, alustan seekord retseptist.
Tegu on ühe superhüpermegavägahea valge šokolaadi- toorjuustu koogiga.
Mille küpsetamisega mu onupoja naine mängeldes toime tuleb.
Ja mida minul on õnnestunud kaks korda täiega peesse keerata, olenemata näpuga õpetuses rea ajamisest.
Ja mille kohta kodused, kes seda peessekeeratud asja ka väga heal meelel vohmivad, ütlevad: ära muretse, pole sinu kook. Tee ikka iseoma improvisatoorseid.
Tänan kutsumast, indeed. Tere ka teile! Ega ma enne ei jäta, kui asi õnnestub. Ma lihtsalt p e a n teada saama, miks see pekki läheb!
Aga retsept, mille onupoeg mulle saatis, on selline:
Juustukook reptsepts
Põhi:
500g maitsestamata toorjuustu või mascarponet
1,25 dl suhkrut
1 tl sidrunimahla
200g valget shokolaadi
2 dl hapukoort
2 muna
1 tl vanillisuhkrut
Kate:
2,5 dl hapukoort
2 spl suhkrut
Kaunistada riivitud valge shokolaadiga või värskete puuviljadega
-----
Vahusta toorjuust, suhkur ja sidrunimahl. Lisa sulatatud shokolaad,
hapukoor, munad ja vanillisuhkur. Sega hästi läbi. Vala tainas võiga
määritud lahtikäivasse vormi (26 cm läbimõõt). Silu pealt ühtlaseks.
Küpseta 225 kraadises ahjus 10 minutit. Alanda temperatuur 125 kraadini ja
küpseta veel 30-35 minutit. Sega hapukoor ja suhkur, määri koogile ja
küpseta veel 5 minutit. Enne küpsetusvormi äärte eemaldamist jahuta
täielikult maha. Pane vähemalt 5 tunniks külmikusse. Külmas võib see kook
seista nädalapäevad, muutudes üha paremaks.
*Täiustasin petsrepti omalt poolt, riivisin taina hulka ühe sidruni koore ja panin veidi rohkem mahla. Valge šokolaadi sulatamisel tuleb olla väga tähelepanelik, see kipub kiiresti muutuma kõvaks känkraks- madalal kuumusel ja suhteliselt ruttu tuleks ta saada konsistentsi, kus "tükid on veel sees", aga sisu sulanud.
Lubatud 1o minutit 225 kraadi juures võttis koogi pealt kergelt kõvemaks. Pikendasin küpsetamist kõrgel temperatuuril 5 minutit ja siis jätkasin 125 kraadi juures 35 minutit nagu retseptis ette nähtud. Kobades takerdus kook kepi külge. Kõik toores! Jätkasin küpsetamist, laotasin üle vormi fooliumi, et kook pealt väga ära ei päevitaks. 20 minuti pärast kobasin kepiga uuesti. Ei old kõvemaks läind.
Julgesin veel 20 minutit sussutada. Kook hakkas kurjakuulutavalt vormi servadest irduma ja vadakut välja ajama. Hea, et ei hakanud suust sinist vahtu tulema... koogil, ma mõtlen.
Kallasin talle hapukoore ja suhkru pähe (panin tilga sidrunimahla ka hulka) ja küpsetasin need nõutud neetud 10 minutit.
Enam ei kobanud, iseendast oli kahju.
Võtsin koogi ahjust ja panin õue (2 kraadi sooja) terrassile jahtuma.
Mõne tunni pärast lõin taldrikule välja.
Vedelus välja arvata, nägi asi välja nagu väljasitutud küpsisetort. Osa kooki jäi põhja külge kinni ka, selle kleepisin tainatriinuga tagasi sinna, kus ta olema pidanuks.
Niisutasin tulemust paari kibeda pisaraga ja teenisin ära lohutava kallistuse oma mehelt.
Asi seegi.
Panin koogi külmikusse ja üritasin kõik unustada.
Eile lõikasin võrdlemisi, ma kordan, võrrrrrrrrdlemisi suured tükid. Nii umbes kuuendik koogist iga tükike. (Vormi läbimõõt on 26cm, ja üks selline tükk kooki sisaldab umbes sadatuhat kcalorit- kukkuge surnult maha, kaalulnälgijad!)
Tükid liibusid lõikamise käigus noale, taldrikule tõstes murenesid mitmest kohast. Endale tõstsin taldrikule selle pudru, mis teiste tükkidest üle jäi. See, mis minu taldrikule sai, ei näinud isegi sedamoodi välja nagu oleks keegi seda juba söönud vaid pigem nagu käpardkoka vormitu, silmist väljasitutud südametunnistus...
Nojah, aga maitses ju hea.
Keegi kaklema ei läinudki, sest 1 štuk oli piisavalt suur, et silmade alla tekiksid magusad rasvased voldid.
Tegu on ühe superhüpermegavägahea valge šokolaadi- toorjuustu koogiga.
Mille küpsetamisega mu onupoja naine mängeldes toime tuleb.
Ja mida minul on õnnestunud kaks korda täiega peesse keerata, olenemata näpuga õpetuses rea ajamisest.
Ja mille kohta kodused, kes seda peessekeeratud asja ka väga heal meelel vohmivad, ütlevad: ära muretse, pole sinu kook. Tee ikka iseoma improvisatoorseid.
Tänan kutsumast, indeed. Tere ka teile! Ega ma enne ei jäta, kui asi õnnestub. Ma lihtsalt p e a n teada saama, miks see pekki läheb!
Aga retsept, mille onupoeg mulle saatis, on selline:
Juustukook reptsepts
Põhi:
500g maitsestamata toorjuustu või mascarponet
1,25 dl suhkrut
1 tl sidrunimahla
200g valget shokolaadi
2 dl hapukoort
2 muna
1 tl vanillisuhkrut
Kate:
2,5 dl hapukoort
2 spl suhkrut
Kaunistada riivitud valge shokolaadiga või värskete puuviljadega
-----
Vahusta toorjuust, suhkur ja sidrunimahl. Lisa sulatatud shokolaad,
hapukoor, munad ja vanillisuhkur. Sega hästi läbi. Vala tainas võiga
määritud lahtikäivasse vormi (26 cm läbimõõt). Silu pealt ühtlaseks.
Küpseta 225 kraadises ahjus 10 minutit. Alanda temperatuur 125 kraadini ja
küpseta veel 30-35 minutit. Sega hapukoor ja suhkur, määri koogile ja
küpseta veel 5 minutit. Enne küpsetusvormi äärte eemaldamist jahuta
täielikult maha. Pane vähemalt 5 tunniks külmikusse. Külmas võib see kook
seista nädalapäevad, muutudes üha paremaks.
*Täiustasin petsrepti omalt poolt, riivisin taina hulka ühe sidruni koore ja panin veidi rohkem mahla. Valge šokolaadi sulatamisel tuleb olla väga tähelepanelik, see kipub kiiresti muutuma kõvaks känkraks- madalal kuumusel ja suhteliselt ruttu tuleks ta saada konsistentsi, kus "tükid on veel sees", aga sisu sulanud.
Lubatud 1o minutit 225 kraadi juures võttis koogi pealt kergelt kõvemaks. Pikendasin küpsetamist kõrgel temperatuuril 5 minutit ja siis jätkasin 125 kraadi juures 35 minutit nagu retseptis ette nähtud. Kobades takerdus kook kepi külge. Kõik toores! Jätkasin küpsetamist, laotasin üle vormi fooliumi, et kook pealt väga ära ei päevitaks. 20 minuti pärast kobasin kepiga uuesti. Ei old kõvemaks läind.
Julgesin veel 20 minutit sussutada. Kook hakkas kurjakuulutavalt vormi servadest irduma ja vadakut välja ajama. Hea, et ei hakanud suust sinist vahtu tulema... koogil, ma mõtlen.
Kallasin talle hapukoore ja suhkru pähe (panin tilga sidrunimahla ka hulka) ja küpsetasin need nõutud neetud 10 minutit.
Enam ei kobanud, iseendast oli kahju.
Võtsin koogi ahjust ja panin õue (2 kraadi sooja) terrassile jahtuma.
Mõne tunni pärast lõin taldrikule välja.
Vedelus välja arvata, nägi asi välja nagu väljasitutud küpsisetort. Osa kooki jäi põhja külge kinni ka, selle kleepisin tainatriinuga tagasi sinna, kus ta olema pidanuks.
Niisutasin tulemust paari kibeda pisaraga ja teenisin ära lohutava kallistuse oma mehelt.
Asi seegi.
Panin koogi külmikusse ja üritasin kõik unustada.
Eile lõikasin võrdlemisi, ma kordan, võrrrrrrrrdlemisi suured tükid. Nii umbes kuuendik koogist iga tükike. (Vormi läbimõõt on 26cm, ja üks selline tükk kooki sisaldab umbes sadatuhat kcalorit- kukkuge surnult maha, kaalulnälgijad!)
Tükid liibusid lõikamise käigus noale, taldrikule tõstes murenesid mitmest kohast. Endale tõstsin taldrikule selle pudru, mis teiste tükkidest üle jäi. See, mis minu taldrikule sai, ei näinud isegi sedamoodi välja nagu oleks keegi seda juba söönud vaid pigem nagu käpardkoka vormitu, silmist väljasitutud südametunnistus...
Nojah, aga maitses ju hea.
Keegi kaklema ei läinudki, sest 1 štuk oli piisavalt suur, et silmade alla tekiksid magusad rasvased voldid.
Üheksas. Aastapäev
Üheksa aastat on üpris aukartustäratav number, eksju. Järgmine on juba kümme; sealt edasi... terve igavik.Kui eelmistel aastatel on 16.jaanuar meenutanud pigem veeuputusele või maailmarevolutsioonile eelnevat tarbimisrallit (eriti minu poolt) ja olen oma teisepoole üle külvanud praktiliste, see-eest minu arust talle eriti vajalike esemetega, jopedest saunalinadeni, siis tänavu mul lihtsalt ei olnud võimalust ja aega end rallitamisele pühendada.
Paraku ei olnud aega ka eriliseks kokakunstiks, ja väljas söömist tuleb meil nagunii üpris tihti ette- otsustasime niisiis koduse ja lihtsa istumise kasuks, valge šokolaadi tordi, hea veini ja risotto saatel. Aga see on üks teine jutt. Selles mõttes, et läks pekki tort (teist korda ja täiega!), ja ikkagi sõime väljas, sest poistel oli pikk päev ja mul ripnevatest rindadest tingitud näljatunne inimlikke iseloomuomadusi võtmas.
Et n i i s i i s...
Ma ei saanud veekindlate kinnistega fotokotti, mida mõtlesin armsale loodusepiltnikule kinkida.
Aga ma sain kokku Nelega, kes teeb imelisi froteemõmmisid (käsitööga, jumal paraku, ei jää mul lihtsalt aega tegeleda kõige selle kõrvalt mida ma oma eluks pean) ja leidsin jooksu pealt Jaan Pehki sooloka "Orelipoiss. Üheksakümmend üheksa". No seal on siis mitu märki justkui koos- allpool selgub, et porno on lahe; ja meie isa tegi 2006. sügisel koos Pehkiga oma esimese filmirolli, see oli siis "Kas teil tuld on" ja E etendas seal paaditassija rolli :-) Pehk oli peategelane, õnnetu, kes oma viimsed tikud kohvitassi uputas. Lühikas ise sai just valmis ja eelmisel nädalavahetusel sai demmitud kah.
(Ehkki, jah, Suure Valge parim on kindlasti "Metsik ilu"- mis teatud põhjustel ei pruugi kunagi linale jõuda, aga see on j ä l l e üks teine jutt.)
Aastapäeva päev ise kujunes kirjuks ja kiireks nagu need päevad siin enamuses kipuvad. Hommikul kaheksast saabus torujuri. Vahelepõikena soovitus- ärge ostke santehnikat, mille kahesüsteemse süsteemi olemusega te enne pole põhjalikult tutvunud. Võib juhtuda nii nagu meil, et pott on tore disain ja muidu ka vägailus, aga kahesüsteem läheb paari aastaga persse ja asendada seda ei ole võimalik. Mis tähendab uut potti, uut kraanikaussi (et oleks ühte tegu), uut torujura tulemist ja päevapikkust tööd, jne.jne. Kulud kokku kaupluses esinenud soodustusega kena kuus tuhhi, tänan kutsumast, mina teid ka.
Issi saabudes olid naised valmis startima lastearsti korralisele vastuvõtule. Viimsis. Pool tundi autosõitu. Kogu selle aja kaifisime Pehki plaati. Mõningad korduma kippunud sõnad nagu "urruauk" ja "persepragu" ja muud taolised välja arvata, oli suurepärakuline plaat. Nagu ütleb meie isa, porno on lahe! Seega täiesti tema stiili plaat. Mulle meeldis kõige rohkem Kessu ja tripi lugu, kahtlemata on plaadi teises pooltunnis ka märkimisväärseid heliteoseid. Aga palju üle poole tunni lihtsalt ei kannatanud kuulata, ei jaksanud sõnumit enam jälgida, sulas ühtlaseks pullitegemiseks. Küll ma järgmine kord põlluvagu ja... pragu.
Õde oli meile täiesti suvalise aja kirjutanud, pidi olema pärastlõunal kell neli, me läksime poole kaheks ja arst jooksis siis ka. Mõõtis ära ja sai tulemuseks viis kilo viiskümmend grammi ja kuuskümmend sentimeetrit.
No ja siis olimegi õhtupimedani linnas. Nii kuramuse väsitav. Istusime kapten Tenkesis ja õudusega sain aru, et sellest menüüst ei tohiks ma midagi süüa, sest lastearst määras mu toiduvabale dieedile (titel nahk kare). Oeh.
Õhtul kodus sõime siis seda asja, mille nimi on valge šokolaadi-toorjuustu tort ja mis nägi välja nagu oleks keegi seda juba enne söönud. See on järgmise sissekande teema.
Õnneks maitses hästi.
Ah-jah. Mind peeti ka meeles. Kommidega mille nimi on "Unistus". Mis on tähelepanuväärne, sest ainult unistada ma šokolaadikommidest praegu ja pikka aega edaspidi võingi. Mis omakorda on kasulik, sest laiendab silmaringi ja võitleb ühtlasti...
Ja uhke lillega.
Ja spa-(pere)paketiga. Sest poiste kojujätmist pidas E ebaõiglaseks. "Lapsed on meie elu," ütles ta.
Noh, olgu. Ehk siiski mitte ainult.
pühapäev, 13. jaanuar 2008
Miks mul kook välja ei tulnud
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sealt, kus Ulna ja Andres Nööbile katsikule tulid ja koogi kaasa tõid. Valge šokolaadi-juustukoogi.
Imehea! Superlatiiv kuubis! Sõime ja inisesime vaimustusest.
Mina, meisterkokk hildursokk, muidugi otsustasin, et pole siin midagi, proovin aga järele ja edaspidi sööme lõunaks just seda imelist pirukat.
Ehhee.
Seda raamatut, kus see retsept sees, polnud müügil.
Internetist ma õiget retsepti ei leidnud või siis ei osanud otsida.
Jõuluvana poetas toimetuse kingikotti minu jaoks kaks põhjalikku küpsetamise raamatut, nende seas seda "õiget" ei olnud.
Koju tõi ta ka ühe suure koogiraamatu ja ka s e a l ei olnud s e d a retsepti...
Lõpuks, minu ahastamise ajel saatis Andres mulle retsepti meili peale.
Aga enne, kui tema retsept jõudis, olin ma juba ise aretanud ühe valge šokolaadi-kohupiimakoogi. Mis sai imehea, kui välja arvata värvus, mis oli veidi ülepäevitunud. No küpsetasin ilmatuma kaua ja liiga poolkõval temperatuuril.
Üleeile hommikul võtsin õige retsepti ette- mina, kes ma tavaliselt apsaluutselt eiran retseptiraamatuid, koguseid, temperatuure, maitseaineid- köök on mu maalrituba ja loominguliste katsetuste kasvulava- ja otsustasin, n ü ü d teen ma seda imelist kooki.
Päev enne olin jooksnud piki läbi suurkaupluse, nimekiri näpus, koos Ulna-poolsete märkustega, millist juustu, šokolaadi, hapukoort, jne. eelistada.
Nüüd ladusin kõik komponendid ettevaatlikult lauale.
Vahustasin, nihestasin, riivisin ja mõõtsin milligrammiga.
Eelsoojendasin ahju 225 kraadini.
Jahutasin ahju 125 kraadini.
Jne. jne.
See kook sai ikkagi vedel.
Õhtul ei suutnud uinuda, üritasin välja mõelda, mida ma täpselt valesti tegin.
Eile teda külmikust välja tõstes märkasin, et taldriku servale on imbunud vadakut.
Lõikasin lahti, taldrikutele pannes kook murenes ja keskpaik vajus laiali.
Maitse oli muidugi hea. Aga välimus oli katastroof.
Mehe sugulased mõtlevad nüüd... ah, mõelgu, mida tahavad.
Ma mõtlesin välja, mida ma valesti tegin.
Kasutan nimelt silikoonist küpsetusvorme. Oleks pidanud kasutama traditsioonilist, metallist lahtikäivat vormi. Siis oleks saanud vedelik korralikult aurustuda.
Ja viis minutit kauem oleks pidanud esimeses faasis küpsetama ka.
Teate mis, mul on kavas täna üritust korrata. Enam ma retseptis järge ei aja, pähe jäi. Ja aega stopperiga ei mõõda, torgin tikuga, kas on korralikult küpsenud. Ah-jaa, kasutan vanamoodsat vormi.
Ja siis panen siia pildi ja retsepti ka :) Ja kaklevad kuked, sest- olenemata ebaõnnestunud vormimängest, oli koogi maitse ilmselt nii hea, et meie suured poisid pidasid maha järjekordse lahingu, kes saab suurema tüki. Ohjah, on asju, mis ealeski ei muutu.
Imehea! Superlatiiv kuubis! Sõime ja inisesime vaimustusest.
Mina, meisterkokk hildursokk, muidugi otsustasin, et pole siin midagi, proovin aga järele ja edaspidi sööme lõunaks just seda imelist pirukat.
Ehhee.
Seda raamatut, kus see retsept sees, polnud müügil.
Internetist ma õiget retsepti ei leidnud või siis ei osanud otsida.
Jõuluvana poetas toimetuse kingikotti minu jaoks kaks põhjalikku küpsetamise raamatut, nende seas seda "õiget" ei olnud.
Koju tõi ta ka ühe suure koogiraamatu ja ka s e a l ei olnud s e d a retsepti...
Lõpuks, minu ahastamise ajel saatis Andres mulle retsepti meili peale.
Aga enne, kui tema retsept jõudis, olin ma juba ise aretanud ühe valge šokolaadi-kohupiimakoogi. Mis sai imehea, kui välja arvata värvus, mis oli veidi ülepäevitunud. No küpsetasin ilmatuma kaua ja liiga poolkõval temperatuuril.
Üleeile hommikul võtsin õige retsepti ette- mina, kes ma tavaliselt apsaluutselt eiran retseptiraamatuid, koguseid, temperatuure, maitseaineid- köök on mu maalrituba ja loominguliste katsetuste kasvulava- ja otsustasin, n ü ü d teen ma seda imelist kooki.
Päev enne olin jooksnud piki läbi suurkaupluse, nimekiri näpus, koos Ulna-poolsete märkustega, millist juustu, šokolaadi, hapukoort, jne. eelistada.
Nüüd ladusin kõik komponendid ettevaatlikult lauale.
Vahustasin, nihestasin, riivisin ja mõõtsin milligrammiga.
Eelsoojendasin ahju 225 kraadini.
Jahutasin ahju 125 kraadini.
Jne. jne.
See kook sai ikkagi vedel.
Õhtul ei suutnud uinuda, üritasin välja mõelda, mida ma täpselt valesti tegin.
Eile teda külmikust välja tõstes märkasin, et taldriku servale on imbunud vadakut.
Lõikasin lahti, taldrikutele pannes kook murenes ja keskpaik vajus laiali.
Maitse oli muidugi hea. Aga välimus oli katastroof.
Mehe sugulased mõtlevad nüüd... ah, mõelgu, mida tahavad.
Ma mõtlesin välja, mida ma valesti tegin.
Kasutan nimelt silikoonist küpsetusvorme. Oleks pidanud kasutama traditsioonilist, metallist lahtikäivat vormi. Siis oleks saanud vedelik korralikult aurustuda.
Ja viis minutit kauem oleks pidanud esimeses faasis küpsetama ka.
Teate mis, mul on kavas täna üritust korrata. Enam ma retseptis järge ei aja, pähe jäi. Ja aega stopperiga ei mõõda, torgin tikuga, kas on korralikult küpsenud. Ah-jaa, kasutan vanamoodsat vormi.
Ja siis panen siia pildi ja retsepti ka :) Ja kaklevad kuked, sest- olenemata ebaõnnestunud vormimängest, oli koogi maitse ilmselt nii hea, et meie suured poisid pidasid maha järjekordse lahingu, kes saab suurema tüki. Ohjah, on asju, mis ealeski ei muutu.
reede, 11. jaanuar 2008
Sünnipäev: kaks kuud!
Ja tõepoolest, meil ei ole IKKA VEEL ühtegi pilti, kus Tuul oleks isaga! Sest pole pildistajat! Sel hetkel, kui kell lööb üheksa õhtul, on kõikide objektiivid suunatud TT-le ja püütakse ta tumedaid suuri silmi ja naeratust.Üleeile oli tähelepanuväärne päev- leidsin üles kõik armsad titeasjad, mis Egle Nööbi jaoks kõrvale pani. Homme, kui tulevad järjekordset katsikulised (Nööp vist saab neid ülikooli minekuni vastu võtta...) paneme selga kleidikese. Eile juba proovisime.
Leidsin riiuli tänu sellele, et läksin vanema venna püksirihma otsima. Ja siis nägin riiulit, mille Nööbi sünni eel garderoobi lükkasin. Ja muidugi unustasin.
TT sai kingituse ka! Esimesed Timberlandi papud. Ja mütsi. Me nimelt fänname. Või noh, issi fännab. Ja kuivõrd mu vanad matkasaapad leidsid eile tee kohalikku taaskasutuskeskusse, siis käisime viuh! poolteist tundi Plekiristmikul suures megaõuduskeskuses šoppamas. Ja leidsime mulle sobivad matkasaapad, iss nii möödaminnes ostis endale ühed lahedad pehmed kingad ja tissi otsas rippunud titt sai tillukesed papud. Iss veel kartis, et need talle jalga ei lähe. Näitasin siis, kui suur on papu ja kui tilluke jalg. Jäi uskuma, et siis, kui kõndimiseks läheb, mahuvad papud jalga.
Tort on praeguseks otsas. Tegin tarretisetordi seekord, hea lahja süüa. Puha vahukoor, maasikamoos ja alumises vaniljekihis šokolaadi ka. E ja VV läksid viimase tüki pärast taaskord peaaegu karvupidi kokku. Jagasin siis vennalikult, see tähendab, et naised jätsid ennast ilma ja suured poisid said meie tüki lisaks määratud lisatükikesele juurde. EE ehmus vaidlusest nii, et ütles, tema ei tahagi rohkem. Lõpuks siiski lubas hommikuks oma lisatüki külmikusse panna. Näis, kas suuremad selle pärast õndsal laupäeval veelkord tülli pööravad või käivad kratid salaja kapis öösel kooki närimas... vabandust, luristamas.
Emme, ära tee nii hästi süüa, ütlevad nad.
Palju õnne, tõesti.
Eks ma siis homme keedan muna ja teen pannkooke. Need õnnestub mul sajaga untsu keerata. Täppisteadus.
neljapäev, 3. jaanuar 2008
Lüheldaselt 11 000 aastat hiljem ja osoonist ka
Mul on hea meel, et nägin täna "11 000 aastat hiljem: Vabaduse valu" ära. Sisukas saade. Mõtisklesin korda mitu kaameratöö üle. Suurepäraselt lahendatud episoode oli ja samas see lõputu jalutamine kaadris...... millega vanasti hiilgas "Osoon".
Sattusin nägema nii jõulust kui aastavahetuse O3-e, ja kuram, rõõmustan!
Puhas, tore meelelahutus!
Rõõmustan sellegi üle, et keskkonnaga pole sel saatel enam suuremat pistmist.
Meil veel on. O kõrval mõjume kortsuva kuivikuna, kes nutuvõru suu ümber räägib tõsistest asjadest like kliimasoojenemine ja epideemiad ja prügi sorteerimine- aga nagu näitab vaatajanumber, siis olenemata meie pidevast eetrisolgutamisest (eeloleval laupäeval jälle, kurat ja perse ma ütlen! Kõigepealt oli 16:15, siis suvaliselt 15:20, 15:45, 15:53, etc- siis lubati keskpäeva ja rahule jätta ja nüüd siis taaskord! suvaline aeg, kell 11:50, ehhh...) leiab see teatud kriitiline hulk meid ikka üles ega löö ka teibasse selle tõsitsemise eest.
Indrek ja Õie aga on teinud suurepärast tööd!
Kinnuse ja tänaööselikkaeimagaga pole sel miskit pistmist, tänu sellelesamusele.
*Rotile näiteks, kelle naabrinaine mu postkasti juustuvargile saatis.
Siis kui meisterjaan enam ei blogi...
... on kurvem tunne.
Sellepärast et.
Mulle on alati meeldinud mööda jalutada ja arvata, mis toimub kardinate taga.
Mulle meeldib sõita õhtul Amsterdami kanaleid piki ja jälgida mööduvaid valgustatud aknaid.
Siis kui meisterjaan enam ei blogi moel nagu ta seda tänaseni on teinud, on üks aken mööda minna ja lugu mõelda vähem.
Casanova ütleks, et kutsuvalt avatud aknaid on palju ega annaks ilmaaegu lootust.
Teile, kes te nüüd tormate otsima, kes on meisterjaan ja kus on tema aken.
Mina aga blogin endiselt oma argipäevast ja lapsega arsti juures käimisest.
Ja kommenteerin, häbenemata oma mõnevõrra madalat laupa, päevauudiseid.
Sest et.
Mis ma siin ikka õigustan.
Ma olen lihtsalt täiesti ja väga sitt suhtleja, aeg on limiteeritud nähtus ja ei maksa mittegi, kui teda raisata sada korda sama jutu rääkimisele sellele ringile, kellega ma peaks suhtlema.
Lihtsam on veebida ja anda aadress.
Ehk siis- kallis sõber Sloveeniast, kes saatis uusaastaööl sooja õnnitluse, sai minult vastuseks: "HUA! Kahjuks on kiire, külasta aadressi seejasee, on küll eesti keeles, aga piltidelt näed, mis elu elame."
Ohjah.
Kurat, kurb. Nii kurb. Pean ärgitama oma teismelist mõtteid avaldama netis, siis ei peaks enam võõraid aknaid pidi oma lugusid välja mõtlema.
Sellepärast et.
Mulle on alati meeldinud mööda jalutada ja arvata, mis toimub kardinate taga.
Mulle meeldib sõita õhtul Amsterdami kanaleid piki ja jälgida mööduvaid valgustatud aknaid.
Siis kui meisterjaan enam ei blogi moel nagu ta seda tänaseni on teinud, on üks aken mööda minna ja lugu mõelda vähem.
Casanova ütleks, et kutsuvalt avatud aknaid on palju ega annaks ilmaaegu lootust.
Teile, kes te nüüd tormate otsima, kes on meisterjaan ja kus on tema aken.
Mina aga blogin endiselt oma argipäevast ja lapsega arsti juures käimisest.
Ja kommenteerin, häbenemata oma mõnevõrra madalat laupa, päevauudiseid.
Sest et.
Mis ma siin ikka õigustan.
Ma olen lihtsalt täiesti ja väga sitt suhtleja, aeg on limiteeritud nähtus ja ei maksa mittegi, kui teda raisata sada korda sama jutu rääkimisele sellele ringile, kellega ma peaks suhtlema.
Lihtsam on veebida ja anda aadress.
Ehk siis- kallis sõber Sloveeniast, kes saatis uusaastaööl sooja õnnitluse, sai minult vastuseks: "HUA! Kahjuks on kiire, külasta aadressi seejasee, on küll eesti keeles, aga piltidelt näed, mis elu elame."
Ohjah.
Kurat, kurb. Nii kurb. Pean ärgitama oma teismelist mõtteid avaldama netis, siis ei peaks enam võõraid aknaid pidi oma lugusid välja mõtlema.
neljapäev, 6. detsember 2007
Aita Aita kontsert 27.12, Tallinnas
Alljärgnevalt muutmata kujul Andolt saabunud e-mail (kes veel ei tea või pole saand):
Armsad sõbrad!
Kuigi Pärimusmuusika Ait kerkib seni jõudsasti, ei ole ehituse
rahastamisega asjad kaugeltki turvalised.
MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus peab kindlasti võtma ehituse
lõpetamiseks laenu.
Samas - mida rohkem õnnestub meil annetuste abil koguda, seda väiksemad
on meie tulevased kohustused panga ees.
Suur tänu KÕIGILE, kes juba on Pärimusmuusika Aida ehitust toetanud!
Kogutud summa ületab täna juba 750 000 krooni!
Kes aga veel saavad ja tahavad aidata, siis:
AITA AITA – pärimusmuusika heategevuskontsert
27.detsember kell 18.00
Eesti Rahvusraamatukogu saalis Tallinnas
sissepääsu tagab annetus alates 150.- kroonist
eelmüük www.folk.ee
Kontserdi lindistus ETV eetris samal õhtul Muusikaelu saates!
Pärimusmuusika Aita toetavad muusikaga:
Juhan Suits
Lauri Õunapuu ja regilaulumehed
Elo Kalda
Cätlin Jaago, Sandra Sillamaa
Juhan Uppin
Meelika Hainsoo, Mall Ney
Tuule Kann, Jaak Sooäär
Kulno Malva, Ruslan Trochynskyi
Astrid Böning ja Olavi Kõrre
ansambel Ro:Toro
Robert Jürjental ja Kitarristuudio
Anu ja Triinu Taul, Tarmo Noorma
ansambel Svjata Vatra
Celia Roose ja Võromaa Lauluimandi Niserdõs.
Johanson & Vennad
Kohtumiseni Rahvusraamatukogus!
Ando Kiviberg
Armsad sõbrad!
Kuigi Pärimusmuusika Ait kerkib seni jõudsasti, ei ole ehituse
rahastamisega asjad kaugeltki turvalised.
MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus peab kindlasti võtma ehituse
lõpetamiseks laenu.
Samas - mida rohkem õnnestub meil annetuste abil koguda, seda väiksemad
on meie tulevased kohustused panga ees.
Suur tänu KÕIGILE, kes juba on Pärimusmuusika Aida ehitust toetanud!
Kogutud summa ületab täna juba 750 000 krooni!
Kes aga veel saavad ja tahavad aidata, siis:
AITA AITA – pärimusmuusika heategevuskontsert
27.detsember kell 18.00
Eesti Rahvusraamatukogu saalis Tallinnas
sissepääsu tagab annetus alates 150.- kroonist
eelmüük www.folk.ee
Kontserdi lindistus ETV eetris samal õhtul Muusikaelu saates!
Pärimusmuusika Aita toetavad muusikaga:
Juhan Suits
Lauri Õunapuu ja regilaulumehed
Elo Kalda
Cätlin Jaago, Sandra Sillamaa
Juhan Uppin
Meelika Hainsoo, Mall Ney
Tuule Kann, Jaak Sooäär
Kulno Malva, Ruslan Trochynskyi
Astrid Böning ja Olavi Kõrre
ansambel Ro:Toro
Robert Jürjental ja Kitarristuudio
Anu ja Triinu Taul, Tarmo Noorma
ansambel Svjata Vatra
Celia Roose ja Võromaa Lauluimandi Niserdõs.
Johanson & Vennad
Kohtumiseni Rahvusraamatukogus!
Ando Kiviberg
esmaspäev, 12. november 2007
Nagu oleks nii alati olnud
Täna, kell üheksa õhtul sai Tui Tuul ühepäevaseks.
Oleme kodus, esimesed katsikulisedki naabrite näol põgusalt käinud.
Sõpradelt saabub lakkamatult õnnesoove, ehkki jaksu uudist teatada oli vaid vähestele... palun vabandust!
Mis ma ütlen... tunne on selline nagu oleks see alati nii olnudki. Meie kolm last, kaks suurt venda ja väike tirts.
Sünnitus... nagu sünnitus ikka. Mul vedas ämmaemandaga, Fertilitas oli superkoht... vette sünnitus on täiesti teistmoodi kogemus. Ja see esimene hetk, kui vanni sain, see oli jumalik!
Käisime eile haiglasse minekut hiiest läbi.
Kokku valutasin korralikult 5-6 tundi.
Erik käis oma isa-ema juures, mis oli hea- ma sain tegeleda sisekaemusega elik valusid üle valutada. Kui ta tagasi tuli, siis kadus fookus, hakkasin hoopis muretsema, ega tema väga ei muretse... ja valud läksid koledaks. Õnneks lasti siis vanni ja seal oli temast duššihoidjana palju abi.
Eks ma kunagi kirjutan pikemalt. Tuul sündis ja jäi juba vannis uuesti magama- ilus ja aeglane tulek tema jaoks. Kaalus 3610 grammi, millega tegi ära oma vanema venna 3600-le, pikkust 51 cm- sentimeetri võrra pikem kui vanem vend ja samapalju lühem keskmisest vennast. "Eurovisioonipunkte" anti "ilusale klaarile tüdrukule" 9/10 ja mina sünnitajana sain hindeks 5+... isegi nii, et personal täna omavahel, teadmata, et mul toauks lahti, ja ma kuulen, võttis mu "juhtumit" arutada.
Eks ma olin nagu pisike Budhha, põrandal võimlemismatil ja riisikotiga, läksin oma valudesse sisse ja kõrvaltvaatajate jaoks olin vist lihtsalt kummaliselt vaikne. Vannis, lõpusirgel maksis see kätte, viimane faas kestis natuke kauem kui võinuks, kaotasin endasse usu, kas üldse saan hakkama. Kadri-Lii abiga sain:) Suurepärane inimene! Ja liiga ilus seal vanni serval, et mulle üldse meelde tulnuks, et midagi võib olla ka vaevalist ja valulist.
Kodus on hea. Tuul magab praegu rahulikult. Ämmaemandaga eile naersime, et kui ma enne olin Suur Üsk, siis nüüd olen Hiid Paljastiss :)
Elu ime. Imeline. See pidigi nii olema.
Oleme kodus, esimesed katsikulisedki naabrite näol põgusalt käinud.
Sõpradelt saabub lakkamatult õnnesoove, ehkki jaksu uudist teatada oli vaid vähestele... palun vabandust!
Mis ma ütlen... tunne on selline nagu oleks see alati nii olnudki. Meie kolm last, kaks suurt venda ja väike tirts.
Sünnitus... nagu sünnitus ikka. Mul vedas ämmaemandaga, Fertilitas oli superkoht... vette sünnitus on täiesti teistmoodi kogemus. Ja see esimene hetk, kui vanni sain, see oli jumalik!
Käisime eile haiglasse minekut hiiest läbi.
Kokku valutasin korralikult 5-6 tundi.
Erik käis oma isa-ema juures, mis oli hea- ma sain tegeleda sisekaemusega elik valusid üle valutada. Kui ta tagasi tuli, siis kadus fookus, hakkasin hoopis muretsema, ega tema väga ei muretse... ja valud läksid koledaks. Õnneks lasti siis vanni ja seal oli temast duššihoidjana palju abi.
Eks ma kunagi kirjutan pikemalt. Tuul sündis ja jäi juba vannis uuesti magama- ilus ja aeglane tulek tema jaoks. Kaalus 3610 grammi, millega tegi ära oma vanema venna 3600-le, pikkust 51 cm- sentimeetri võrra pikem kui vanem vend ja samapalju lühem keskmisest vennast. "Eurovisioonipunkte" anti "ilusale klaarile tüdrukule" 9/10 ja mina sünnitajana sain hindeks 5+... isegi nii, et personal täna omavahel, teadmata, et mul toauks lahti, ja ma kuulen, võttis mu "juhtumit" arutada.
Eks ma olin nagu pisike Budhha, põrandal võimlemismatil ja riisikotiga, läksin oma valudesse sisse ja kõrvaltvaatajate jaoks olin vist lihtsalt kummaliselt vaikne. Vannis, lõpusirgel maksis see kätte, viimane faas kestis natuke kauem kui võinuks, kaotasin endasse usu, kas üldse saan hakkama. Kadri-Lii abiga sain:) Suurepärane inimene! Ja liiga ilus seal vanni serval, et mulle üldse meelde tulnuks, et midagi võib olla ka vaevalist ja valulist.
Kodus on hea. Tuul magab praegu rahulikult. Ämmaemandaga eile naersime, et kui ma enne olin Suur Üsk, siis nüüd olen Hiid Paljastiss :)
Elu ime. Imeline. See pidigi nii olema.
Tellimine:
Postitused (Atom)