Üheksas. Aastapäev

Üheksa aastat on üpris aukartustäratav number, eksju. Järgmine on juba kümme; sealt edasi... terve igavik.
Kui eelmistel aastatel on 16.jaanuar meenutanud pigem veeuputusele või maailmarevolutsioonile eelnevat tarbimisrallit (eriti minu poolt) ja olen oma teisepoole üle külvanud praktiliste, see-eest minu arust talle eriti vajalike esemetega, jopedest saunalinadeni, siis tänavu mul lihtsalt ei olnud võimalust ja aega end rallitamisele pühendada.
Paraku ei olnud aega ka eriliseks kokakunstiks, ja väljas söömist tuleb meil nagunii üpris tihti ette- otsustasime niisiis koduse ja lihtsa istumise kasuks, valge šokolaadi tordi, hea veini ja risotto saatel. Aga see on üks teine jutt. Selles mõttes, et läks pekki tort (teist korda ja täiega!), ja ikkagi sõime väljas, sest poistel oli pikk päev ja mul ripnevatest rindadest tingitud näljatunne inimlikke iseloomuomadusi võtmas.
Et n i i s i i s...
Ma ei saanud veekindlate kinnistega fotokotti, mida mõtlesin armsale loodusepiltnikule kinkida.
Aga ma sain kokku Nelega, kes teeb imelisi froteemõmmisid (käsitööga, jumal paraku, ei jää mul lihtsalt aega tegeleda kõige selle kõrvalt mida ma oma eluks pean) ja leidsin jooksu pealt Jaan Pehki sooloka "Orelipoiss. Üheksakümmend üheksa". No seal on siis mitu märki justkui koos- allpool selgub, et porno on lahe; ja meie isa tegi 2006. sügisel koos Pehkiga oma esimese filmirolli, see oli siis "Kas teil tuld on" ja E etendas seal paaditassija rolli :-) Pehk oli peategelane, õnnetu, kes oma viimsed tikud kohvitassi uputas. Lühikas ise sai just valmis ja eelmisel nädalavahetusel sai demmitud kah.
(Ehkki, jah, Suure Valge parim on kindlasti "Metsik ilu"- mis teatud põhjustel ei pruugi kunagi linale jõuda, aga see on j ä l l e üks teine jutt.)
Aastapäeva päev ise kujunes kirjuks ja kiireks nagu need päevad siin enamuses kipuvad. Hommikul kaheksast saabus torujuri. Vahelepõikena soovitus- ärge ostke santehnikat, mille kahesüsteemse süsteemi olemusega te enne pole põhjalikult tutvunud. Võib juhtuda nii nagu meil, et pott on tore disain ja muidu ka vägailus, aga kahesüsteem läheb paari aastaga persse ja asendada seda ei ole võimalik. Mis tähendab uut potti, uut kraanikaussi (et oleks ühte tegu), uut torujura tulemist ja päevapikkust tööd, jne.jne. Kulud kokku kaupluses esinenud soodustusega kena kuus tuhhi, tänan kutsumast, mina teid ka.
Issi saabudes olid naised valmis startima lastearsti korralisele vastuvõtule. Viimsis. Pool tundi autosõitu. Kogu selle aja kaifisime Pehki plaati. Mõningad korduma kippunud sõnad nagu "urruauk" ja "persepragu" ja muud taolised välja arvata, oli suurepärakuline plaat. Nagu ütleb meie isa, porno on lahe! Seega täiesti tema stiili plaat. Mulle meeldis kõige rohkem Kessu ja tripi lugu, kahtlemata on plaadi teises pooltunnis ka märkimisväärseid heliteoseid. Aga palju üle poole tunni lihtsalt ei kannatanud kuulata, ei jaksanud sõnumit enam jälgida, sulas ühtlaseks pullitegemiseks. Küll ma järgmine kord põlluvagu ja... pragu.
Õde oli meile täiesti suvalise aja kirjutanud, pidi olema pärastlõunal kell neli, me läksime poole kaheks ja arst jooksis siis ka. Mõõtis ära ja sai tulemuseks viis kilo viiskümmend grammi ja kuuskümmend sentimeetrit.
No ja siis olimegi õhtupimedani linnas. Nii kuramuse väsitav. Istusime kapten Tenkesis ja õudusega sain aru, et sellest menüüst ei tohiks ma midagi süüa, sest lastearst määras mu toiduvabale dieedile (titel nahk kare). Oeh.
Õhtul kodus sõime siis seda asja, mille nimi on valge šokolaadi-toorjuustu tort ja mis nägi välja nagu oleks keegi seda juba enne söönud. See on järgmise sissekande teema.
Õnneks maitses hästi.
Ah-jah. Mind peeti ka meeles. Kommidega mille nimi on "Unistus". Mis on tähelepanuväärne, sest ainult unistada ma šokolaadikommidest praegu ja pikka aega edaspidi võingi. Mis omakorda on kasulik, sest laiendab silmaringi ja võitleb ühtlasti...
Ja uhke lillega.
Ja spa-(pere)paketiga. Sest poiste kojujätmist pidas E ebaõiglaseks. "Lapsed on meie elu," ütles ta.
Noh, olgu. Ehk siiski mitte ainult.