Kiirelt läbi tormates

Killud ei kuskiltki ja igalt poolt.
Bänd Rustpack, kus vanem poeg bassi mängis, teenis mõned nädalad tagasi R2-s Nädala Tegija tiitli v midagi. Täna vaatasin, et Noortebändide võistlusele pääses ka.
Et "mängis", see ongi tõsi- ta vahetati välja kogenuma, Coldplay (vist on sellenimeline ulgmuusikapunt) mussi väärtustava, jo-l ja bassivõtmel vahet tegeva mängija vastu.
Muidugi oli mul kurb vaadata, kuidas kuueteistkümnene teeb nägu, et midagi polegi juhtunud ja ta ei ela üle.
Õppetund õppimisest, eks ole.
Homme ongi esimene bassitund. Saab näha, kui kaua kiindumus kestab.
Mina avastasin, et olen täitsa võimeline olema sõber ja seltsimees ja mure ära kuulaja- teisisõnu tuli mulle meeldiva üllatusena, et mu peaaegu täismees oli nõus mu voodiserval istudes rääkima ja natuke kurb olema. Ja analüüsima.
Teadagi on sellised ilmastikunähtused kiirelt mööduvad ja enamasti on nagu enamasti, itaalia perekonna moodi ja arvutikeeluga, kui mitte miski muu enam ei aita. Mingi vägivald peab ju ometi ahastavale lapsevanemale ka jääma, eksju onju.

Lugemislaud on kirju.
"Ajapildi sees" oli vägev. Õnneks m i n a nägin seda veel prillita lugeda (ja loodetavasti ka ei saa prille pingutava lugemise tõttu), aga mõned mu tutvusringkonnas on loobunud; šrift on ebamugav ja kärbsekakat meenutav.
"Kallid kaasteelised 2" on ka vägev. Ei raatsigi väga tormata, võtan lehekülg-haaval ja mõnulen.
Seoses kümnenda aastapäevaga laegutasin me issile koju "Musta pori näkku" (ma ausalt ei viitsi linke lapata netist, kes ei tea, siis tegu on 3 uuema eesti kirjandusvaramusse tõenäoliselt jälgi jätva enam-või vähem eluloolise teosega) ja kuivõrd tema kukub õhtul suhteliselt magavana voodisse, neelan selle süüdimatult lõpuni.
Kui kahe esimesena mainitu puhul enamasti toimetaja tööle midagi ette heita ei ole, siis Mihkel Raua raamat on apsaluutne õudus! Muidugi ma loen, aga sisisen iga lehekülje kallal nagu valge hiir- üsna vähese vaevaga saanuks tõeliselt loetava teksti. Autori omapära ja eneseväljendus jäänuks sealjuures täiesti alles! Loodetavasti tuleb keegi mõttele teha paari aasta pärast kõvakaaneline korduskordustrükk ja tekst üle toimetada.

Kümnes aastapäev: pekkis.
See pole enam patoloogiline, see on vist juba osa mu isikust, keerata tähtpäevad pekki.
Meieiss tegi tohutud ettevalmistused, võttis töölt päeva vabaks, organeeris kuskile teiselepoole maakera tohutu organeeringu ja mina... mina! mina teatasin, et olen nii väsinud ja magamata ja kurnatud ja läbi, et mina küll autosse ei taha istuda ja sõita kurat-teab-kuhu, isegi kui see on tema sajandi kingitus.
See päev polnud just meie parimaid.
Iga järgmine on olnud kobedam
Aeg parandab kõik... või matab... või võtab. Vahet pole. Et siis- suured tunded on läinud, mingu ka suured kingitused.

Nööp kõnnib, esimesed tõsisemat sorti sammulaadsed asjad tegi 23. novembril ja käima läks aasta lõpus; seega 2 kuud poistest hiljem. Sõnu on, aga poistega võrreldes pole ta just kuigi jutukas. See-eest kapriisne, võiks öelda, lausa kriiskavalt tujukas. Kui ei saa, mis tahab, lööb hambad kintsu. Või lihtsalt lööb. Või trambib; viskab põrandale pikali; tekitab ultraheli, jne.jne.
Jõudumööda me siis üritame talle kombeid õpetada. Mille peale ta siiani on... kriisanud.

Ma pole endas veel lõpuni selgusele jõudnud, kas premeerin end saabuva ilusaks saamise tähtpäeva puhul digiklaveriga- ja jään sealjuures lootma, et lisaks mulle klimberdavad sel (õpetaja juhendamisel muidugi) koerapolkat ka lapsed; või ma siiski loobun mõttest ja premeerin ennast selle asemel puudri ja kreemiga (millega ma just kõige oskuslikumalt ringi käia ei oska, aga kesse ütles, et inimese õpivõime kogu elu jooksul oluliselt ei lange?!) ja kodakondseid järjekordse köögiloominguga... janoh, sõbrad saavad muidugi väärika peo.
Ma ei tea veel.
Aeg annab; kui annab.

Täitsa elus

...aint et mis elu see on :) kes lähemad, need kuulevad.
Kogu aeg käib värviline virr-varr, ei teagi, mida eraldi esile tõsta.
Ehitaja sõitis tähtajaga üle, normaalne.
Poisid said klassid lõpetatud, normaalne. Nooremal kiituskiri, vanemal neli rahuldavat (tema võimete juures võtta pool vähemaks!).
Välismaaaal käisime ka, nautisime dokumentideta piiriületamist. Tegelt käisime päeva Soomes. Ja siis millalgi kaks päeva Tartus. Too viimane oli täiega nautimine. Suvi, soe, mänguväljak, jäätis, vesi, mõnus! Noja siis vihm tagasiteel, äike, külm, brrrr.... kah mõnus.
Titega eile arstil. 7960, 71 cm tutvuse poolest (tegelt sai õde sentimeetri jagu lühema tulemuse kui poolteist kuud tagasi). Nööp roomab (esimesena meie jõnglastest), magab mõnikord hea õnne korral mõne tunni oma voodis, räägib mõned sõnad, sööb hea meelega kõike ja kõiki, hambaid teeb hooga. Ah-jah, potil on kah asi selge: kui istutatakse, järelt tuleb midagi ema rõõmuks, isa heameeleks potti situtada.
Mis veel... ausalt, ei teagi. Kõrgematel keskkonnakursustel käisime... Nööp oli kaasas ja pidas end viimasepeale üleval, sain rahulikult kõikidel loengutel ja väljasõitudel osaleda.
Jaanipäeva olime koos minu kõige armsama lapsepõlvesõbratari perega Harju-ja Raplamaa piiril.
Igast uudiseid on, ka titeuudiseid mitmelt poolt. Aga piisab, et Kati Tootsi rasedus on avalik huviobjekt, kõigil ülejäänuil on nagu temalgi umbestäpselt üheksa kuud emaks kasvamist.
Kodus on segadused täiega. Ema mängib mängu MineSinnaEiTeaKuhu, TooSedaEiTeaMida ja lõpuks annan minagi alla. Ei jaksa enam tore inimene olla. Nii lühidalt- maja ehitasime nagu tahtis, ehitasime! Ei sobind. Korteri ostsime, mis s e l hetkel sobis, ostsime. Aga noh...
Eks me siis ise kolime väiksesse majja ja korterisse ja... või tahaks keegi kodustada viieliikmelist peret, kus pereemal on eriliselt sitt iseloom, pereisa on pidevalt juhtmeisse takerdunud, vanem poeg tegeleb teismeliseea vaevuste väljaelamisega, mh. avalikes kohtades (ja peetakse loomult protokolli vääriliseks; kirsina tordil ta vähemalt öökis oma kirjutise peale, saades ise ka aru, et ta käekiri pole suurem asi), noorem sulgeb end raamatusse ega osale kodutöödes ja kõiksepisem on piimasõltlane (tegelt küll paelub teda rohkem selle nimetamata jäänud kehaosa otsas rippumine, kust piim tuleb).
Suvi täiega. Isegi tööd lubab, eks olegi juba puhatud.
Aga nii tõsisemalt- mul on tõesti arvutist puhkus võetud. Järgmist sissekannet tuleb tõenäoliselt jälle tükk aega oodata.

Teebet ja kreedit

Aeg-ajalt ja kohati olen ma süsteemne. Või vähemalt tundub mulle, et sellel on miskit pistmist süsteemiga, kui ma eelneval õhtul koostan järgnevaks päevaks tegemist vajavate ülesannete nimekirja. Elu on korduvalt näidanud, et nimekirjast pool vähemasti kandub järgmisse... nädalasse sujuvalt üle. Nagu kass oma poegi, vead sa teatud laadi tegemist vajavaid tegematajätmisi, mille tegemiseks kas ei piisa eales aega või saab lihtsalt päev enne otsa kui järg nendeni jõuab.
Täna tegin ma oma nimekirja täis! Tõsi, seal oligi vaid 5 suuremat sorti ja 3 väiksemat sorti tegemist.
Hommikul magasid nad sisse.
Niiet, kui me Nööbiga unisi silmi alla kobistasime, oli suur tuba tühi. Kedagi ei paistnud kuskil. Siiski, aknast paistis mamma, kes end piimatädi ja kohaliku külaonuga keeltpidi sõlme unustanud. Nööp käel, võtsin tassi kohvi, siis võtsin ühel öökad seljast ja pambu ka, ja panin ta kõhuli lambanahale. See oli minu hetk, Nööbiga võidu lapata Äripäeva, Postimeest ja EPL-i (see on vaid kokkusattumus, et meil nii palju lehti käib korraga, ausalt! ÄP tuli mingite etendusepiletitega koos, Postimees on kalli sõbra kingitus ja EPL oli sigasoodne pakkumine novembrini. Mu ema on harjunud lugema vähemalt üht lehte paberil, ja eks me teised ka... ühte lehte...) lugeda. Nööp loeb käte ja hammastega, mina... näe, ehituspuidu hind langeb ja Kommesti auu on mõneks ajaks päästetud.
Saabus ema, uudistega, mis, tõepoolest, olid nii põrutavad, et panin lehe kõrvale ja lasin lõua kolksti vaibale. Vene lennukid maanduvad endiselt Eestis. Vene sõjavägi aretas siin lehmasuurused mustad valvekoerad, kes siiani Eesti metsades luusivad. Ärimehed peavad inimestele raha eest jahti, sellepärast kaovadki inimesed aeg-ajalt... Orjakaubandus lokkab. Ja-jah. Appi.
Pelgulinnas, Õle tänaval, elas minu lapsepõlves üks naine, kes ütles, et lapsed ei sünni ema kõhust vaid vene sõjaväelendurid toovad neid. Ja see, kui naisel on kõht ees, on sellest, et ta on pärmi söönud...
Edasi läks tegusaks. Valitses tõsine virr-varr, vahepeal laekus kuskilt mees, kes oli noorema poja kooli viinud, sest rongist ja marsast jäädi ju maha ja ega see väiksem üksinda veel ei liigu ka... vanem poeg kolistas trepist alla, tal oli kooli hiljem minek, aga ühistransporti sobival kellaajal ei läinud, nii siis tuli isal uuesti minna. Ja ühtlasi oli pärastlõunani vaikus ja rahu, sest laekuti koos kooli lõppedes.
Ma jõudsin ära esitada uue sarja ideekavandi!
Ma jõudsin üle vaadata väikese maja peal toimuva, maksta elektrikule, pidada nõu ehitajaga, uurida nippe põrandatalade kinnitamisel, vaadata üle kasvuhoones toimuva (eile aiandist toodud taimed olid täitsa elus katteloori all); ma jõudsin teha perele kaks korda süüa, küpsetada koogi, kirjutada emale eelseisva kolme päeva menüü (sest homsest reedeni ma lihtsalt ei saa köögis toimetada), ma jõudsin leivalõimest vormida nädala teise poole pätsid ja äsja need ahjust välja võtta. Ma jõudsin üle vaadata raamaturiiulisse laekunud järjekordse viie raamatu pealkirjad; ah-jaa, ma jõudsin eelnevalt ju käia postkontoris neil järel, poes, üle vaadata meie tänava asfaldi-ime, mõelda, et vallavanemale tõesti sobib hüüdnimi Miilits; ma jõudsin suhelda klassi kokkutuleku korraldustoimkonnaga, hindamiskomisjoniga, Agniga, kes Postimehe esikaanelt sujuvalt korraks koju põikas; kahe sõbrannaga...
Ma jõudsin mängida Nööbiga, jalutada Nööbiga, jutustada Nööbiga; ma jõudsin kallistada väiksemat ja tustida väiksemat, tustida suuremat ja käskida suuremat poega; ma jõudsin sagida oma teistpoolt ja ma jõudsin talle öelda, et on mulle kallis. Lõppeks jõudsin ma ka oma emaga suhelda leebemal moel ja ähvardada meie jalgadega sardelli (austraalia karjakoer), et ta issi käest alles saab, kui see koju tuleb, sest hulgub seal, kus ei tohi.
Ja kui nüüd tagasi vaadata, siis jõudsin ma ju korraks räntsatada teleka ette ja mõelda, mille pagana pärast see must kolakas meil ikkagi nurgas seisab... ja jõudsin kuulda kööki AK-d ja vist isegi killukest TV3 uudistest.
Ja ma jõudsin ära teha selle kõige sitema töö, mis üldse maailmas on välja mõeldud- lapata läbi oma vanema poja sõidutalongid, selekteerida, kuupäevaliselt ritta seada, kleepida ja lõigata ja esitada aruande sõidukulude tagasisaamiseks.

Ma ei tea, kas oli midagi, mida ma e i jõudnud... kohe ei tule meeldegi. Tunne on nagu lotovõitjal, eksju. Homme karussell jätkub.
Suur Valge ütles täna mu kohta: väravavaht.
Poom tuli meelde- peaks pensile minema, aga ei raatsi...

Ma ei tea, kuidas teeb seda Kati Murutar

... mina tunnen aeg-ajalt, et olen oma kolme lapse kõrvalt (see on peaaegu kaks korda vähem kui Murutari Katil või Aita Vaheril või mistahes Aasta Emal) jännis.
No näiteks täna.
Nööp magab üsna vähe ühe pooleaastase lapse kohta, aga see ongi induvidiaalne. Tõuseb hommikul seitsme ajal, siis heal juhul kahe ja pooletunnine uni ühe paiku päeval, kui hästi läheb, siis paar paarikümneminutist sutsu rinnal suvalistel ajahetkedel ja õhtul kümnest- üheteistkümnest magama. Teadagi, mismoodi. Lutti ta meil ju ei võta. Talle kõlbab ainult see Üks ja Ainus.
Kui siis juhtub, et isa on meil kodus, tähendab see, et hommikul tuleb teha söögid-värgid, siis vaadata, mis järje peal on töö ja üritada seda igal võimalikul vabal hetkel edasi nügida; isa teeb vahepeal aias ja kus iganes, mina, laps käe peal, torman väikese maja (ehitaja) ja suure maja vahet, toimetan ja üritan poolduda-jaguneda, midaiganes.
Aga see kõik on lapsemäng selle kõrval, millega tuleb toime tulla siis, kui saabuvad poisid. Nemad nimelt tahavad tähelepanu. Kes, kuidas. Ja süüa. Ja õppida (ka suurem).
Siis kihutab mööda must Mazda, rullis nokk pikalt ees. Tuleb minna ja rahulikult vestelda inimesega. Ei ole vaja kihutada sajaga asulasisesel janiiedasi.
Tsement lõppeb, taldmiku valamine ähvardab jääda pooleli. Tuleb ehitada ehituskauplusse, kaubelda hinda, uurida, kas neil üldse on. Minna järele, tõsta peale, tuua ära. Isa on vahepeal ju uuesti linna läinud, nõukogu ja esikas janiiedasi. Ahsoo, söödud said nad vähemalt kõik. Mida homseks süüa teha... Kallis, kuule, ma pean su kaardi kaasa võtma, mul on raha otsas, aga pean ostma seda ja teist ja kolmandat. Ja see mu autojupp tuleb ikka ära tellida. Mis teha, mis teha, et selle raha eest saaks kaks korralikku jalgratast, elu on selline.
Ema, kuidas ma oma telefonist leian Eriku ema telefoninumbri, seda ei ole siin! Ema, mul on vaja inglise keelt õppida! Ema, tule appi, ma ei saa vektoritest mitte midagi aru. Ema, kas Soome sai poolfinaalist edasi? Prääk ja pröök, kõht on tühi, ei viitsi enam mängida, lapp on märg, suur venna on kole, väike venna karjub, viige nad minema! Ema, ma ei leia netist ühtegi korraliku rootsi keele sõnastikku!- ah, meil on vestlussõnastik? Kus see on? Voodi all ei ole! Raamaturiiulist ei leia... no tule siis ise üles... Ema! kus mu valge pluus on? Aga raha? Isssssand, mul on pesu väljas! Miks teil muruniiduk väljas on... sa ei saa oma lastega üldse hakkama! Ema, kuidas on rootsi keeles... ema, mul ei jää see inglise keel pähe...
Oodake, OODAKE, ema on praegu surnud. Kõik. Ei jaksa! Ma ei ole entsüklopeedia, elav, kahel jalal! Kuidas ei ole? Mis tähendab, ei jaksa? Sa oled ju EMA!
...
"Kallis, kuidas esilinastus oli? Millal sa jõuad?"

... nüüd magavad nad õiglase und. Kaks väiksemat meie voodis, suurem oma toas. Ja mul on ees viis tundi materjali, mis tuleb hommikuks vormida kaheks looks. Täna jõudsin tolmuimeja ja lapiga üle käia vaid kabineti põranda ja mööbli, raamaturiiuleil on ikka veel tolm ja mujale ma koristama ei jõudnudki...
Mees tuli ja ütles, et kuuleb mu häälest, mis ja kuidas on vahepeal olnud.
Ausalt, mulle mõnikord tundub, et...
Ja ma tõesti tahaksin teada, kuidas teeb seda Kati Murutar.
Või Aita Vaher.
Või armas Liina.
Või need kümned ja sajad naised siin ja kaugemal, kelle rõõm ja koorem ühtaegu on kordi suurem kanda kui minul, täitsa keskmisel eesti emal.

Kolmas!

Kolm kuud ühe väikese inimese elus on kahtlemata väga pikk aeg. Minu jaoks on iga päev kingitus. Viimast korda selles elus saan o m a lapse alguse juures olla.
Mari käis lastega Nööpi tervitamas, ütles, et meie omadel on kõigil olnud tõeline "oma" lapsepõlv. Selles mõttes, et vahed on pikad- 8 ja 7 aastat ja igast titest on saanud täiega rõõmu ja muret tunda. Nööbil on muidugi mõnus, kaks vanemat venda hoiavad ja tegelevad teineteise võidu. Meil, vanematel, on sellevõrra lihtsam jälle.
Aga see kolmas- see ju tuli toredasti. Sest valge šokolaadi- toorjuustu kook õnnestus täiesti! Saladus on tõepoolest korralikus tooraines. Kohandasin retsepti nii, et toorjuustu panen veidi rohkem ja hapukoort natuke vähem. Kõik muu on, nagu kirjas. Ma ise seda kooki eile enam süüa ei jaksanud... no viskab üle iga natukese aja tagant üks ja seesama kook. Nosisin rõõmuga hoopis oma klassikalist edulugu- kohupiimakooki; mida ma tegelikult ju tiheminigi küpsetan, pesakonna tungival nõudmisel.
EE joonistas Nööbile väga vahva sünnipäevakaardi, meie isaga tegime oma kingi kaks nädalat tagasi ära- installeerisime valge võrevoodi ja kõik vajaliku, päikesekollaste linadega lõpetades, sinna juurde. No iseasi, kas Nööp oma voodis ka magab- oleme jätkuvalt kõik tatised, miska ta magab meie voodikolmandikul minu kõrval, et oleks ühtlane soojus ja vajadusel saaks kiiresti nina puhastada. Esimesel võimalusel siiski kolib tütarlaps oma voodikesse, sest meil on lihtsalt kitsas! (Asi, millest ma pole kunagi aru saanud- kuidas üks tibatilluke inimene voodis n i i suure ruumi endale võtab...).
Kohe tuleb sõbrapäev, vanema poja nimepäev. Mul ongi plaanis täna, kui selle nädala lood kokku pandud, lapata koogiraamatut ja otsida välja üks tõsine šokolaadikoogi retsept. Selline, mida ma enne pole teinud. Sacher, pagan, tuleb mul liiga hästi välja, et viitsiksin seda teha. Kohe tahaks midagi, mis saaks untsu minna- et oleks väike adrenaliin või nii. Muidu mutistun siin täiega, elu tasane ja mõnus, eksole.
Meie kolmekuune tirts saab nüüd igapäevaselt ühe toidukorra lisa juur-või puuviljalist; pudelipiim sülitatakse suure kaarega välja. Koduse ravimise osas on ta siiani, sarnaselt teiste lastega leplik, nõustus näiteks põdrasambliku teed jooma. See aga, nagu teame, on kibeda sokipesuvee maitsega. Raamatuid vahib hoolega, jutustab, kisub juustest, oskab teha musi (paneb pea kolks vastu põske), võtab kõvasti kaelast kinni kui ütelda: "Tee kalli-kalli" (on lihtsam tassida), vihkab autotoolis istumist (lepib autos, kui saab olla minu süles), vedrutab hoolega, parimad sõbrad on majas leiduvad suuremustrilised padjad, jne. On kohe selline mõnus, enamasti heatujuline voldiline lapskene. Arsti juurde jõuame siis, kui nohud-köhad välja ravitud.

Vaikne

Ei, keegi ei nuta.
Keegi ei laiuta oma leina ilma peale.
Vaikne on.
Isa matustel, mäletan, tuli keegi täiesti võõras kribal vanamoor ligi, avaldas kaastunnet ja siis pistis oma terava nina mulle näkku:"Nooh, ei tea, mis nüüd edasi saab? Isast ikka jäi varandust ja pärandust. Kuidas seda jagatakse, tal ju oma pere ja..."
Kogu oma rasedas ninakuses ütlesin vastu, mis tõsi on: "Ma olen sohilaps. Ei minult ole midagi küsida."
Mutt jäi mind jõllitama, oleks kriiskamagi pistnud, aga no kuidas sa... Läks siis teiste samasuguste musta hõlsti kängitsetud siivsate vanatüdrukute man, näol ilme nagu lapsel, kellelt on lelu käest kistud, ja pistsid pead kokku.

-See ongi see kõige suurem häda, mis minu silmis meid eneseväärtusetuteks muudab- empotentsus! Enamusel meist puudub enamuse ajast oskus, tahe, võime kaasa tunda, koos mõelda, edasi minna.

-See on, miks me poes ostame, olgu hinnasildile või otse kirjutatud: "Teid ma kotin, oinad!" Sest empotent ei taha näidata oma nõrkust või suutmatust, peab ikka kõvem olema! Ostan kuni suren. Maksan sms-laenuga, aga alla ei anna.
Sõbrad, kes Ameerikas enesetäienduskuuril, võtsid Eestis toimuva väga lühidalt kokku: "Persse, jääme siia!"
Nad on ära olnud alles paar kuud...

-Minge, kurat, kalkuneid kitkuma, ja vaadake siis tagasi üle õla- kas rahvuse tegelik loomus paistab silma? Ei paista? No, kurat, kitkuge seni, kuni teenite kooliraha, reisiraha, kepiraha- ja õppige, keppige, reisige- ja räägime siis uuesti.
Miks just üle õla? Kui kiiresti vaadata, võib iseennast näha sellisena nagu ollakse tegelikult. ("Tegelikkus" on kahtlemata suhteline mõiste nagu ka alastiolek, tõde ja kogemus, aga kui juba Castaneda ja muinasjutud... las ta ollab siis. Kaelalihased saavad kah treenitud.)

-Ma saan täiesti aru meheema soovist korraldada matused nii vaikselt, et puuleht ka ei liigu. Ei käi ta ise kellegi pärgade hinnasilte ümber keeramas ega taha ka, et tema peielaua linikuserva kergitama kukutakse- mine tea, mis varandus seal all peidus on või kas.

-Ei karda ma surra. See loomulik. Kui täna minek, siis mureta- elu on olnud ilus siiani, kui rohkem ei antud, ju pole siis väärt. (Lapsed, mees, sõbrad- kõik nad saavad minuta hakkama. Mõni mure! Vanus ka selline juba, et mees peakski noorema naise järele vaikselt vaatama hakkama- temal ju viljakat perioodi jagub veel. Ja mitmenaisepidamine meil niipea seaduslikuks ei saa. Salaja armukese pidamine on tülgastav. Aga see on üks teine jutt.)
Ei karda ma surma, kui ka lähedalt läheb. Kuniks ei puuduta noori, kuniks ei tundu ebaõiglane.

Vaikust tahaks.
Nii nagu see täna on olnud.
Meil on head sõbrad. Ei koorma mõttetu pinnavirvendava viisakusega.
Annavad oma olemasolust soojalt ja südamest märku.
Aitäh teile!
Minu elu on küll tänu teile palju ilusam ja ma ise... julgem üle õla vaataja.

Siis kui meisterjaan enam ei blogi...

... on kurvem tunne.
Sellepärast et.
Mulle on alati meeldinud mööda jalutada ja arvata, mis toimub kardinate taga.
Mulle meeldib sõita õhtul Amsterdami kanaleid piki ja jälgida mööduvaid valgustatud aknaid.
Siis kui meisterjaan enam ei blogi moel nagu ta seda tänaseni on teinud, on üks aken mööda minna ja lugu mõelda vähem.
Casanova ütleks, et kutsuvalt avatud aknaid on palju ega annaks ilmaaegu lootust.
Teile, kes te nüüd tormate otsima, kes on meisterjaan ja kus on tema aken.
Mina aga blogin endiselt oma argipäevast ja lapsega arsti juures käimisest.
Ja kommenteerin, häbenemata oma mõnevõrra madalat laupa, päevauudiseid.
Sest et.
Mis ma siin ikka õigustan.
Ma olen lihtsalt täiesti ja väga sitt suhtleja, aeg on limiteeritud nähtus ja ei maksa mittegi, kui teda raisata sada korda sama jutu rääkimisele sellele ringile, kellega ma peaks suhtlema.
Lihtsam on veebida ja anda aadress.
Ehk siis- kallis sõber Sloveeniast, kes saatis uusaastaööl sooja õnnitluse, sai minult vastuseks: "HUA! Kahjuks on kiire, külasta aadressi seejasee, on küll eesti keeles, aga piltidelt näed, mis elu elame."
Ohjah.
Kurat, kurb. Nii kurb. Pean ärgitama oma teismelist mõtteid avaldama netis, siis ei peaks enam võõraid aknaid pidi oma lugusid välja mõtlema.

Eh, noorust- mina mäletan, neil on!

Vanemal pojal toimus eile "kooliväline" koolipidu. "Kuskil Pirital", korraldas "ei tea täpselt, kes; nime polnud alla kirjutatud" ja "e-maili kustutasin ära, sorri".
No midaon, kuda ma teda siis siit mändide alt viin ja toon kui on ülesanne nimega Mine Sinna, Ei Tea Kuhu, Too Seda, Ei Tea Mida.
Küsisin gümnalistis, misvärk. Mispeale saabus kiri kooli direktrissilt, klassijuhatajalt- võtsin teadmiseks ja pidasime kodus maha ühe tõsise lahingu Fossiil vs Maailmatark.
Eile ärkasid lapsevanemad laiemalt. Tekkis arutelu. Tekkis eriarvamusi. Tekkis tülisidki. Sekkus korraldaja, kes asus kaitseposängi. Jne, jne, jne. Selline tüüpiline lugu.
Jah, me kolmekesi (kaks papsi ja tädiema) lasime pojal ise otsustada. Ta otsustas minna. E viis ta õigeks ajaks Piritale ja kuivõrd tegu on 15-aastase noorsandiga, siis V õde võttis ta sealt veidi pärast ühtteist ja transportis kenasti külakorda Muugale. E ütles tabavalt: "Kuradi mugavaks teeme sellele teismelisele elu." Norma-aaa-aalne!!!
Täna ta siis tunnistas, et "viisakuse pärast võttis ühe õlle". Ajee. Ega me ju eile ei leppinudki kokku, et Viljandis kaotatud usalduskrediit taastub tasapisi kui järgitakse reeglit: kuniks jalad siin söögilaua all, kuniks pole täiskasvanud, siis kodus, vanemate nähes võib proovida kõike, kodust väljas aga antakse endale aru oma vanusest ja võimalikest tagajärgedest. Mingit "viisakuse pärast" pole selles eas olemas.
Me räägime sellest veelkord. Ja see va usalduskrediit, kahju küll...
Olen mina ikka sinisilmne, armastav ema olnud...

Just sellepärast mulle meeldibki meisterjaani lugeda, et ta avab uksi, mille olemasolugi olen unustanud. Castaneda ja kõik see muu staff käib asja juurde. Lahe on lugeda ja mõelda, et tõenäoliselt mõtlevadki nad (selles teatud vanuses) nii. Ka minu "intelligente, see-eest andekas, see-eest väga tähelepanelik, see-eest jumalast antud hää füüsisega, see-eest tõenäoliselt tulevikus südametemurdja" vanem poeg (see loetelu on kokku korjatud, arvake ära, kuskohast- arvukatelt naiskolleegidelt, sõbrannadelt jt. "tädidelt", kellele meeldib kohvipaksu pealt ennustada, kelle laps on andekamilusamparemheam ja kelle poeg tulevikus vähemalt presidendiks saab. Ajee!).

Midagi minus murenes pisarateni, kui vanem poeg ülbelt kogu me 15 aastat kestnud suhte kokku võttis: "Olen teinud, ema, rohkem, kui sa arvatagi oskad. Sa pole küsinud (küsida osanud) ja ma pole rääkinud."

Naised mullivannis rääkisid: Galojan vatrab vahetpidamata

Igasugu "spa"´d on kahtlemata hea võimalus mõneks ajaks oma lõpuvaevused unustada. Eile käisime Viimsis ujumas. Poisid ujusid, mina vedelesin vahepeal mullivannis.
Kaks naist sealsamas vahetasid põnevil nägudega külauudiseid.
Üks uudis rääkis ilusast Anna-Maria Galojanist. Tädi olla teda kohanud Foorumi kaubanduskeskuse kohvikus, kus Anna-Maria istunud koos oma nn. kaitsjaga ja kellegi poliitikuga reformierakonnast.
Tädi sättinud ennast uudishimulikult nende laua lähedusse kohvitama.
Kuulnud siis "mitte midagi olulist", sest "Anna-Maria rääkis vahetpidamata, saad sa aru, ta ainult rääkis ja rääkis ja rääkis, eesti keeles- aga selles jutus ei olnud ühtegi mõttemulli! Ta lihtsalt vatras vahetpidamata, suu jahvatas nagu veski, aga m i t t e midagi asjalikku sealt ei tulnud. Need mehed olid ka väga tüdinud nägudega juba. Eino, ma ütlen, nii noor, aga juba poliitik!"
Mina muidugi tegin mullivannis nägu, et üldse ei huvita ja olin kokkuvõttes natuke pettunud ka... ei midagi uut taaskord.
Aga naised teadsid, et see 600 000 on kökimöki, ja kui Anna-Maria telefoniga rääkis (väga kallis telefon muidugi), siis ta tegi seda vene keeles. Ja veel, et ta pidi välja nägema nagu tuust, et lehepiltidel on palju ilusam. Aga noh, praegu on rahaga kriis ja...
Foorumi kaubanduskeskus olevat väga ilus ja huvitav koht. Asub Viru keskusest diagonaalis üle tee.

Justkui oleks juhtunud ja palju polegi juhtunud.

Laupäeval oli supersuperilm. Käisime Jänedal, Mihklilaadal. Saak?

• Kanarbikumesi 1 kg, hind 120 kr, tk 1
• Põdraliha suitsuvorst, 2 latti (vorstilatti)
• Tuulehaug, tk 1
• Bretti Brie juustud, erinevad, tk 5
• Astelpajumoos, purk, tk 1- esimene, mis mulle natuke maitses. Igal muul juhul eelistan tooreid marju. Ja astelpajusinepit. Mida me ei saanudki
• Elina koos kahe tütrega, suundumas lossi õunanäitusele
• Mõningad kallistused
• Raamat "Oota sa!" kuues osa- selle sai noorem poeg
• Laatlemisest rõõmus, see-eest rahul ema (mutistumise esimene aste, mäletate)
• Väga väsinud minu selg, minu ise ja minu jalad
• Agamuiduvägailus.

Laupäeval võtsin raamatukogust välja kogu saadaoleva Murutari. Tänaseks on raamatupakk kahjuks läbi loetud. Ma pean ausalt ütlema, ajaviidet on olnud täiega, natuke on haigutamiskohti ka- aga kesse ütles, et tõbrikmehed, hea seks ja sujuvad sünnitused ei müü, mhah?
Nüüd ma ausalt öeldes ei teagi, mida teha... "Viimnekuu" ootelistlis olen edasi, aga sellest piisab ka heal juhul üheks õhtuks (Erik kurdab ja Suur Valge hämmeldub, kui ma poole tunniga järjekordse lektüüri olen endasse imenud... et no miks sedasi ressurssi raisata ja üldse)... eks peab vist Eva Joenpelto nelja olemasolevat edasi lugema. Uskuge, need e i ole sugugi nii meelelahutuslikud kui Karutar-Murutar... jõle palju näkileiba ja õunu kulub, et öösel silmi lahti hoida.

Uue läpaka klavka on harjumatult suur ja aparaat ise raske kaasa tarida. Ise ma lubasin oma vanemal pojal endale töövahendi välja valida! Valiski. Ei, mitte kõige kallima. Kõige disainima, loomulikult. No ta vaatas protsessorit ja muid parameetreid ka, unustas ainult, et mamps on paks, see-eest eijaksasugugi.

Täna käisime Arvo ja Kadiga võttel. Kadi hakkab mulle järjest rohkem meeldima, väga nutikas, täpne ja terane naisterahvas on. Usaldan selleks ajaks, kui ma pausi pean, hea meelega oma "otsad" talle. Nua intervjueeritav ja puukooli ülemus rääkisid meid lihtsalt puhtsüdamlikult surnuks. Veendusin, et mölapidamatuse all kannatav, kõikide naistega flirtida üritav vananev mees on nähtus, millega ma ei soovi elus väga tihti kokku puutuda. Kadi oli nõus, muuseas. Sel ajal, kui Arvo katekaid võttis, otsisime põõsast, kuhu viisakalt varjuda.
Mõistsin ka, et minust pole ikka suuremat tegijat, kuuetunnine võttepäev võttiski mu täiega läbi. No mis sa oskad kosta...

Artur kirjutas! See on hea uudis. Aga ükskord, kunagi hiljem selgitan, kes ja mis. Nii lühidalt- me kohtusime lennul Moskva-Helsingi ja oleme sestpeale teineteisele kirjutanud. Kokku pole saanud, sest otsustasime kuidagi väga üheselt, et see lihtsalt e i o l e hea mõte. Küll võtan mõelda seda oma noore, taastuva, see-eest õnneliku ema asendis :-)

Ja siis olen ma veidi sirvinud võõraid blogisid. Ja leidnud sissekandeid, millega ma sugugi nõus ei ole. Mis mind ärritavad. Mis panevad pead raputama.
Ravum? Lähen ja loen Hanrahani, Kassitapjat ja mõnda mõistlikku veel- nemad ei peta kunagi.

Ei, ma ikka pean minema vasakule ära ja harjutama oma uuel näpikäpil kirjutamist.

Mutistumise kurat teab mitmes... ongi käes!

- Ma ei räägi antud hetkel rasedusmasendusest. See on täiesti olemas ja kui ma enam kuidagi ei saa, siis lähen ja elan ennast Perekooli foorumis välja, eksju. Aga siin käivad viisakad inimesed, kes teevad vahet sõnadel "ökonoomika" ja "ökonoomia" (või meeldib neile tähti närida samati kui mulle) ja ma siis parem ei räägi sellest, kuidas mulle tundub, et mina olengi üks neist elevantidest, kelle najal maailm püsti püsib (kui mitte see ü k s ja ainus, kelle najal...).

- Tegelikult on asi siis nii, et ... meie vanem poeg on viisteist, saab kevadel kuusteist. Selline, tõsine ja tasakaalukas tüüp. Tihtipeale mulle tundub, et meie pesakonnas on tema kõige tasakaalukam. Ma olin üsna noor (mitte roheline), kui ta sündis, sestap otsisin tükk aega õiget suhtlustasandit- et mitte liiga "emmeda" ega samas muutuda lobedalt sõbramehelikuks.
Enivei, tore inimene on. Kui uskuda nooremaid naiskolleege, siis kena inimene ka.
Aeg-ajalt tuleb ette, et ma rakendan teda mingite tegemiste juures. Praegu käib meil kõva ettevalmistus ühe teadussaatega, aga see on selline raju värk, võhma ja nutti nõudev.
Paneme piloodi jaoks võistkondi kokku ja poeg soovitas oma kooli füüsikaõpetajat. Mina sain aru, et tegu on aktiivse noore meesõpetajaga.
Hakkasin siis täna kooli kodukalt otsima, et kes see nende füska on. Teretulemast, kõik puha naisterahvad... Kantseleis itsitati vastuseks, et on jah, puha naisfüskad neil ja kus ma võtan, et mees jne.
Sõnaga, kandsin naisõpetaja meeskonna koosseisust maha.

Poeg tuli koju ja ütlesin, et näh, tuleb otsida uus inimene, "teil ju naisfüska! "
- Mis siis sellest?
- Noa ta ei jaksa joosta ja ei jaga midagi.
-Khmm... kus sa seda võtad? Ta on väga lahe ja kus sa võtad, et ta joosta ei jaksa? Ja kus sa võtad, et ta nutikas ei ole!?

Vot, kuram, sel hetkel tundsin ennast tõelise mutina.
Lähen loen ajakirja "Jobu" edasi... see sobib mulle kohe täitsa. Eriti see koht, kus Jüri Pino räägib karjäärinaisest ja prof. Kolga soovitab minusuguste jobude vastu meestel üles tõusta...

No ütle praegu.
Aga kutt ise tahab basskitra õppima hakata.
Ja ma peaks nüüd kiirelt leidma kellegi asjatundliku, kes soovitaks hääd 5-keelset pilli.
Sest olen lubanud, et see on tema põhikooli lõpetamise kingitus. Üks lennureis meil juba laagerdab aastat kolm... Basskidraga peaks natuke kiiremini minema.

Mutistumise kesteabmitmes- keegi on jälle surnud, hurraa!

Helistas ema töökaaslane.
Mulle, kui kõhukale oli esimene küsimus: "Oled sa ikka ühes tükis veel?" No olen-olen, päris natuke aega, loodetavasti ikka veel.
Edasi: "Kas su emme on ka kodus?" No on-on, palun võta telefon.
-Ema sööstis välisukselt, langedes näost ja ägades: "Issssssand, kes siis nüüd jälle surnud on?"
-Julgesin arvata, et töökaaslane helistab lihtsalt niisama, et küsida, kuidas elu ja sügis ja aed ja...

Eksisin.
Helistas ikka sellepärast, et öelda, ongi jälle surnud keegi.
Iseenesest kurb. Ja minu kaastunne!
Aga see on ikkagi ülim mutistumine... helistada siis, kui keegi on surnud. Ja siis tund aega telefoni otsas oiata, kaugjuhtimise teel lahata, kadunukese elu takkajärele arvustada, mahajääjaid haletseda ja see küsimus... et kes siis ikka pärib ja kui palju.

Jeeeeeeeeeeeeeeeerum.
Ja see kõik juhtub... meiega ka!

Mutistumise kolmas faas ehk "mina mäletan, neil on."

Tahtsin tegelikult juba möödunud nädalavahetusel sellest faasist kirjutada, aga siis ei jõudnud- no eks olnud mutil muid tegemisi.

Nagu viimastel kuudel tavaks saanud ( a kesse ütles, et mutiea rasedus on kerge kanda, mhah!?) ei maga ma öösiti. Mida võõram koht, seda vähem.
Matsalus leidsin tänuväärse(d) kaaskannataja(d) klubist Aita Lõpetada Elu- no vot ei täpsusta, kes, kus ja mis, niipalju vaid, et imetlusväärsed naised nad kõik.
Ja eks me siis lõhverdanud. Aus oleks öelda "mina alustasin".
Uskumatu, pisar püksis ja tilgad silmas, kaks ööd, raju "kaunite noorusmälestiste" väljakaevamist.
(Teate, mind praegu isegi ei ... vabandage väljenduse eest... ei koti, kuhu ja milliseid kirjavahemärke ja mitu tükki ma laon- Kaidara kangelaseepos on nelja päeva jooksul suutnud ilmselgelt tappagi minus lisaks filoloogile ka keeletaju, ja Adama poeg temaga!)

Aga mitte sellest ei tahtnud ma (taas kord)...
Tookord, Matsalus, sain ma vist tänu Aita Lõpetada Elu-klubilistele paar valusat kivi varba eest ära veeretatud.
No me viskasime sittakanti nalja MithMeThiinEnamIthtume-HeidameKohePikali- üle. Vaene vanake vist luksus nii, et kõik, mis tal senini veel küljes püsinud, sealt ära kukkus... (igatahes lugesin ma täna Postimehest uudist, kuidas sisemised vastuolud bardeis järjest süvenevad ja mingist kammbäkist ei saa vist enam juttugi olla... kolmemillimeetrine haubits asendatakse vastastikkuse kokkuleppe alusel Admiral Pitka mahakantud pardakahuriga vms.)
Kuda see sedasi juhtus, et ma nii avalikult... ju see sedasi juhtuski, et ei pole see minu noorusaja mälestus üksi, sarnast kogemust võivad jagada kümned ja kümned naisterahvad kõikjal me maal.
Nu lisaks ülaltoodule mutistusin ma meelsasti teemal "mina ja maailm" , teisisõnu "kuidas sõlmida suhteid, mis mitte karupeessegi ei vii ja sealjuures asetada iseennast naeruväärsesse olukorda". Eks see üks va egotrip oli, aga mõnes mõttes kergendav- et kui muidu nagunii oled sunnitud teatavate bioloogiliste iseäralisuste tõttu öösel kakskümmend seitse korda kaks supilusikatäit piip- tegema, siis mutistumise kolmandas faasis lisandub sellele ka lakkamatu logorröa, akuutne selline. Ja mis huvitav, see oligi lõpuks vaid üks lugu, mitte eriti oma. Ja ammugi siis originaalne.

On üsna selge, et lastelastele nimetet valdkonnas mul pikantseid lugusid enam (üle) rääkida ei ole, sai kõik üsna parimas seltskonnas- nagu seda laiendatud klubiline liikumine Aita Mööda Saata Öö vaieldamatult on- juba ära räägitud.
Ja mäluga, teadagi, läheb muttidel aasta-aastalt viletsamaks.
No ei mäleta, tee või tina, ei mäleta.
Hea, kui õunakoogi retsept meeles püsib; seda läheb juba homme hommikul ädasti vaja...

Loogiline oleks, et kui mutistumise erinevad faasid juba praegu peal ära käivad, siis kunagi, kui tõsiseltvõetav iga kätte jõuab, saab minust lihtsalt üks tore, leebe ja õunakoogilõhnane vanama.

Mutistumise teine faas ehk külanaised ja mina nende vahel

Üldiselt olen ma koduseinte vahel kehv suhtleja. Ma ei tea suurt oma küla elust, ei tea, kes kellega käib, kes kus töötab, palju raha saab ja millist autot evib.
Ma ei tea ka, millised kõlakad meie/minu kohta küla peal levivad. Pole kunagi tahtnud teada, mida inimesed seljataga räägivad, kui olen juhtunud kuulma, hakkavad kõrvalestad kuumama, jube häbi on ja üritan jalga lasta. Salajutt läheb haisema, eks.

No aga lähinaabreid ma ikka tean. Minu meelest meeldivad perenaised siin lähikonnas- usinad, töökad, särasilmsed, sellised noorekesed veel... mitte üle 35.
Ja omavahel kohe üldse läbi ei saa.
Käib üks minu juures, sõidab teine juhtumisi mööda ja tuleb järgmisel päeval uurima, kas käis, miks käis ja mida rääkis.
Ja siis on neil kombeks mind teise eest hoiatada. Argumentki on sama: "Tead, tal on liiga suur suu, keegi ei jõua nii palju kuulata kui tema teab rääkida."
Etnilisedki erinevused tuuakse esile- küll on ühel soontes mustlaseveri voolamas ja teisel geenidega õel silmavaade kaasa antud...

Kuulan ja ... olen vait. Ilmselt püüan kohtlaselt naeratada. Iga kord mõtlen endamisi, et mille kuradi pärast ma seda situatsiooni taluma pean... aga kui nad puu taha saadaks või soovitaks neil uuesti teineteisele "tere" ütlema hakata, siis vist oleks ju... tegelikult oleks siis ometi naabrinaiste üksmeel taastatud.
Minust saaks vainlane nummer üks.

Mutistumise avaldumise viise on mitmeid.