Kolmas!

Kolm kuud ühe väikese inimese elus on kahtlemata väga pikk aeg. Minu jaoks on iga päev kingitus. Viimast korda selles elus saan o m a lapse alguse juures olla.
Mari käis lastega Nööpi tervitamas, ütles, et meie omadel on kõigil olnud tõeline "oma" lapsepõlv. Selles mõttes, et vahed on pikad- 8 ja 7 aastat ja igast titest on saanud täiega rõõmu ja muret tunda. Nööbil on muidugi mõnus, kaks vanemat venda hoiavad ja tegelevad teineteise võidu. Meil, vanematel, on sellevõrra lihtsam jälle.
Aga see kolmas- see ju tuli toredasti. Sest valge šokolaadi- toorjuustu kook õnnestus täiesti! Saladus on tõepoolest korralikus tooraines. Kohandasin retsepti nii, et toorjuustu panen veidi rohkem ja hapukoort natuke vähem. Kõik muu on, nagu kirjas. Ma ise seda kooki eile enam süüa ei jaksanud... no viskab üle iga natukese aja tagant üks ja seesama kook. Nosisin rõõmuga hoopis oma klassikalist edulugu- kohupiimakooki; mida ma tegelikult ju tiheminigi küpsetan, pesakonna tungival nõudmisel.
EE joonistas Nööbile väga vahva sünnipäevakaardi, meie isaga tegime oma kingi kaks nädalat tagasi ära- installeerisime valge võrevoodi ja kõik vajaliku, päikesekollaste linadega lõpetades, sinna juurde. No iseasi, kas Nööp oma voodis ka magab- oleme jätkuvalt kõik tatised, miska ta magab meie voodikolmandikul minu kõrval, et oleks ühtlane soojus ja vajadusel saaks kiiresti nina puhastada. Esimesel võimalusel siiski kolib tütarlaps oma voodikesse, sest meil on lihtsalt kitsas! (Asi, millest ma pole kunagi aru saanud- kuidas üks tibatilluke inimene voodis n i i suure ruumi endale võtab...).
Kohe tuleb sõbrapäev, vanema poja nimepäev. Mul ongi plaanis täna, kui selle nädala lood kokku pandud, lapata koogiraamatut ja otsida välja üks tõsine šokolaadikoogi retsept. Selline, mida ma enne pole teinud. Sacher, pagan, tuleb mul liiga hästi välja, et viitsiksin seda teha. Kohe tahaks midagi, mis saaks untsu minna- et oleks väike adrenaliin või nii. Muidu mutistun siin täiega, elu tasane ja mõnus, eksole.
Meie kolmekuune tirts saab nüüd igapäevaselt ühe toidukorra lisa juur-või puuviljalist; pudelipiim sülitatakse suure kaarega välja. Koduse ravimise osas on ta siiani, sarnaselt teiste lastega leplik, nõustus näiteks põdrasambliku teed jooma. See aga, nagu teame, on kibeda sokipesuvee maitsega. Raamatuid vahib hoolega, jutustab, kisub juustest, oskab teha musi (paneb pea kolks vastu põske), võtab kõvasti kaelast kinni kui ütelda: "Tee kalli-kalli" (on lihtsam tassida), vihkab autotoolis istumist (lepib autos, kui saab olla minu süles), vedrutab hoolega, parimad sõbrad on majas leiduvad suuremustrilised padjad, jne. On kohe selline mõnus, enamasti heatujuline voldiline lapskene. Arsti juurde jõuame siis, kui nohud-köhad välja ravitud.