Südameasi vahetet tuletulemise vasta

Tegelt muidugi ei vaata ma Südameasja sellest päevast alates, kui nad hakkasid sarja otsast peale näitama. Vanasti, talvehommikutel, oli see mu kohvihetk, istuda varahommikul teleka ette ja elada kaasa jorkšiiri külaelule. Ja oleks ma siis kuidagi erinev oma sõbrust-tuttavaist... mõni noist oli nõus lausa tööle hiljaks jääma südameasjade äranägemise nimel.
Aga.
Tuletulemist nägin poole silmaga nädala alguses mehe ema juures. Ja oli tore. Järgnevatel õhtutel juba teadlikult vaatasin. Uudiste ajal enamasti on aias veel rapsimist, poole kümneks siis venitan oma porised tallukad ukse taha ja väsinud rümba diivanile.
Hea töö, hea töö! Meeleolukas, mis peamine.
Tänane otse oli kibinkõbin kah. Õiged momendid tabatud, emotsioone püütud, jne. Natuke häiris kraanatamine, aga kui silmanurgast Metsatöllu paari aasta tagust salvestust jälgisin, sain aru, et korvimehele lihtsalt meeldib sõita siuh! üles ja säuh! vasakule ära :)
Jube kahju on, et ma homset tantsupeo ülekannet kodus, koogitaldrik näpus, näha ei saa. Eks siis kunagi näen kordust. Lihtsalt, homsest üsna varahommikust kuni pühapäeva viimaste tundideni, mind enamasti kodus ei viibi. Elan lauluväljakul :)
Elevust veel ei ole. Sellised... natuke segased tunded on. No näiteks, et laulusõnad ja -partiid pole kaugeltki peas. Ja süüd pole kellegi kaela veeretada. Oleks tahtnud, oleks kodus eratunde teind iseendale ja sõnad pähe saanud. Nüüd pean kaare all nooti lappama.
Rahvariided sain. Jüri omad. Ilusad. Kaia tegi :) Ehk siis teisisõnu, sain Kaialt Jüri rahvarõivad.
Kõige suurem kahju on, et suve selgroog on mu jaoks murtud. Jaanipäeval, kui algab kalendrisuvi, läheb kõik pikkamööda jälle pimedamaks ja allamäge ja...
mitte, et ma vinguda tahaks. Augustiööd on väga ilusad. Oktoobriööd ka :) kui haned lähevad.
Ja noh, nad lubasid juu, et tulevad täitsa tutikad südameasjad kah uuel sügisel.

Ja seekord ilma uumorita: Palju õnne, Indrek!

"Ja paras neile kõigile, ja paras!" lõi Erik käed puusa ja rõõmustas Indreku valimisvõidu üle.
Hilisõhtune AK telefoniintervjuu oli muidugi pärl.
Hoia lippu kõrgel, Tarand, "kolmepealise hüdra" väärikas järeltulija!


... öösel magasime nagu notsud põhus. Õndsad roosad titeunenäod kaisus. Elagu Eesti :)

Minueesti rokib sajaga: bemmil on ka uued mõtted!

Pikemalt kommenteerimata, tundub, et tulebki kihvt üritus. Mis mulle muljet avaldab, on inimeste tahe teha oma vabast ajast ja tahtest asju, mis suurel hulgal (kah vabatahtlikult kohale voolavatel) inimestel panevad mõtted liikuma.
Koolitused saavad olema šefid, 1. aprillil IT Kolledžis toimuv Inspiratsioonikonverents saab olema väga, väga šeff. No ja üldse.
Kojavanemaid nägin täna oma silmaga; mitu korda kohe tahtsin vaadata- et ahvõinii, need siis ongi need "sädeinimesed" kellest räägitakse. Ahvõinii, neid tuleb muudkui juurde... ei tea kust, aga tuleb. Lahe. Ma tõesti tahan meie sisekommunikatsiooni kombel kohe üürata: on lahe jah, on lahe jah, on lahe jah! Tulge kah! Minueesti uks on kõigile lahti.

Ah-jaa, see "bemmil on ka uued mõtted"- see oli üks autokleepsu idee. Kleepsud, muuseas, on täiesti olemas, igast lahedaid asju peale kirjutatud. Ja teleklipid on värskendavad. No on, ausalt! Varstikohe ja kohevarss teles jooksevad ka.

Vahur Kersna, minu lugupidamine!

Ootasin Helenduvaid olendeid ja ei osanud midagi oodata ka...
Hea töö, väga hea töö. Emotsionaalselt virgutav vaatamine. Tere tagasi, Vahur!

69: videojaht on alanud

69 saatus on vist tähtedesse kirjutatud tõesti (klassikuid tsiteerides) "tasa sõuad, mõlad mädanevad ära". Igatahes on videojaht nüüd välja kuulutatud, vaikselt ja väärikalt. Võibla isegi nii vaikselt, et enamus pole märganudki. Auhinnad on täitsa tegijad ja kulutada võib neid, mõelda vaid, uue paugu genereerimisele.
Seda, millal tuleb lubatud võibolla-tuleb-telesari, kuhu võibla võitjad saavad, teavad täna üksnes mõlad. Kõik sõltub. Asjaoludest. Siinkohal pean aga nõustuma eelisostuõiguse omandanud eelistaja eesistujaga-piloot on tõesti täitsa roogitav. Isegi lühendet versioonis. Nende vahendite juures. Ja välja jättes. Ja juurde mõeldes. Onya.
Minge nüüd, tehke pauku, filmige ja laadige üles. Siis minusugused huvilised saavad ka. Alla. Laadida.

Me teeme, teeme, teeme- ja tehtud veel ei saa!

Tegime ära! Meeskond Kollased Sandaalid oli hommikul lipujaamas nr. 19 täies koosseisus kohal. Minul oli lihtsam töö- ma sain Eriku fotoka oma valdusse ja muudkui klõpsisin. Vahepeal korjasin ikka prahti ka. Titt pidas end väga hästi üleval ja magas sel ajal, kui kõige ägedam koristamine käis. Meile sattus muidugi ka suhteliselt lihtne teelõik- ehk siis koristasime tee äärt ja teeäärset võsa. Sodi saime sealt üksjagu, aga ei midagi liiga huvitavat ega õnneks ka ohtlikku mitte. Pool kaksteist olime ikka väga valmis. Erik teadis, et meie kodu juures, üle tee metsas, on suur prügihunnik ja sõitsime seda koristama. Ehkki hunnik oli kaardistamata, võisime prügi oma autoga lipujaama ära viia ja sitalasu koordinaadid läksid tuleviku tarbeks kirja. Nagu selgub, leiti koristamise käigus lisaks vanadele pasteldele ja muule mudrule terve hulk seni kaardistamata-avastamata prügimägesid. Seega, tegime ära, see-eest mitte päriselt. Aga- me pole vara lahkunud, ehkki töö on pooleli. Küll me juba teeme! Vallarahvast ja külalisesinejaid oli vägevalt, lahe! Tõsine ühisolemise tunne tuli peale. Ja et minna ülevõlli pateetiliseks- vot oli üritus, mis väärt, et vabariigi 90. aastapäeva puhul ära pidada.
Tiimile sügav kummardus, vägev üritus oli; loodetavasti saab Agni pärast homset sünnipäeva (mõelda vaid, kolm kontserti üle Eesti tema sünna auuks, eks!) end üle mitme kuu välja magada.

Lüheldaselt 11 000 aastat hiljem ja osoonist ka

Mul on hea meel, et nägin täna "11 000 aastat hiljem: Vabaduse valu" ära. Sisukas saade. Mõtisklesin korda mitu kaameratöö üle. Suurepäraselt lahendatud episoode oli ja samas see lõputu jalutamine kaadris...

... millega vanasti hiilgas "Osoon".
Sattusin nägema nii jõulust kui aastavahetuse O3-e, ja kuram, rõõmustan!
Puhas, tore meelelahutus!
Rõõmustan sellegi üle, et keskkonnaga pole sel saatel enam suuremat pistmist.
Meil veel on. O kõrval mõjume kortsuva kuivikuna, kes nutuvõru suu ümber räägib tõsistest asjadest like kliimasoojenemine ja epideemiad ja prügi sorteerimine- aga nagu näitab vaatajanumber, siis olenemata meie pidevast eetrisolgutamisest (eeloleval laupäeval jälle, kurat ja perse ma ütlen! Kõigepealt oli 16:15, siis suvaliselt 15:20, 15:45, 15:53, etc- siis lubati keskpäeva ja rahule jätta ja nüüd siis taaskord! suvaline aeg, kell 11:50, ehhh...) leiab see teatud kriitiline hulk meid ikka üles ega löö ka teibasse selle tõsitsemise eest.
Indrek ja Õie aga on teinud suurepärast tööd!
Kinnuse ja tänaööselikkaeimagaga pole sel miskit pistmist, tänu sellelesamusele.
*Rotile näiteks, kelle naabrinaine mu postkasti juustuvargile saatis.

Lühike (veidi pikem) kommentaar kahele filmile

Eile vaatasime koos vanema pojaga ETV-st Ilmar Raagi "Klassi".
Poeg rääkis endale vastu- esiteks, et film näitab asju ülevõlli; teiseks- koolivägivald on olnud ja jääb ning tulistamine eesti koolis on "ülimalt tõenäoline". Arvamus ühtis filmile järgnenud aruteluringis osalenute enamuse arvamusega.
Aga. Igati film film oli see. Mul on "Sügisball" küll nägemata ja Raati "Nuga" samuti, aga tundub, et eesti filmis on toimumas üldisemalt murrang. Paremuse poole. Võrrelge "Klassi" mistahes eelmiste kümnendite noortefilmidega- ei kannata võrrelda, eksju. "Sigade revolutsioon" oli natuke kuskile mingis suunas, "Klass" on väärt kõike seda, mida ta juba on saanud ja seda, et igaüks meist võtaks vaadata ja mõelda, mis on kaanevate emotsioonide tegelik põhjus.
Mulle meeldis ühe noore kommentaar- kodust algab kõik, vanemad, kes telekast poliitikuid vaadates neid manavad, saadavad lastele sõnumi, et vihkavad neid inimesi.
... minu ema, kes meie austraalia karjakoera sõimab selle eest, et tal on sügisene karvavahetus, annab lastele signaali, et ta ei salli me koera. Ja vägivald on lahendus (loe: õues lühikese rihma otsas koera talutamine, samal ajal ta peale lakkamatult karjudes etc.)
Ma ise... mind puudutas. Ängistas. Kodusesse filmoteeki endiselt seda masterpiissi ei muretseks. Isegi filmiajaloo seisukohalt... ei soetaks. Küllap nad näitavad koolis ja teles. Eks siis vaatame ja mõtleme ja arutleme.
See on liiga lähedal. See pole nagu Ameerika filmitööstuse toodangust nähtav välk ja pauk ja laibad. See pole ka soomlaste "Jäine linn" või koolitragöödia. See on meist ja meie vigadest. Kannatajateks suure tõenäosusega meie endi lapsed.

Täna võtsime Erikuga riiulist "Notes on a Scandal" DVD. Tõsi, "Klassi" järel ei mingeid suuremaid emotsioone, hindasin kuivalt ja eemalt. Philip Glassi muusika oli selle filmi rosin. Võib-olla sellepärast, et Glass lihtsalt o n mu vaieldamatu lemmik. Kellele Nyman, kellele Glass. Poleks omal ajal olnud Üllarit, kes mind kättpidi Glassi juurde viis, kobaksin ma endiselt pimeduses.
Film ise väärib muidugi vaatamist. Suurepärased näitlejad ja üldse on kõik ehtinglasliku täpsusega paika laotud.
Nüüd tahaks midagi nüristavalt naljakat. Ehk veidi väljapeetumat kui tordiga näkku, aga midagi, mis... meelelahutaks.

Strandbergilt Rae valla uus vapp

Marek on alati olnud vaimukas karikaturist. Rae vallale mõtlemise koht, lisaks küsitava kvaliteediga surnud kanadele on mitte kaugel Lagedi prügilast mitmeid isetekkelisi prügiladestusi. Mitte kaugel prügiladestustest söövad lehmad karjamaal ja käib põtrade käigurada.

Vabatahtlikud, Tallinna päästma!

Kuulasin mina täna Terevisioonis intervjuud Päästeameti peadirektori Kalev Timbergiga.
Rääkis tema, et üks meede neil välja mõeldud, kuidas tulekahjusid ennetada- päästeameti auto hakkab korra-paar päevas läbi kammima pealinna puitasumeid ja mahajäetud maju.
Tule taevas appi! Sellega päästeamet tegelema küll ei peaks.
Meil on Eestimaa Looduse Fondi väljakoolitet vabatahtlikud, kusjuures, koolitada aitas teiste seas ka päästeamet. Rakendatagu neid mitutsada vabatahtlikku siis! Antagu neile voli tegeleda kodututele ohutu tuletegemise õpetamisega, kodutute pesemise-kasimise-kusetamisega.
Õnneks iga päev meil naftareostust ei toimu (loodetavalt ei toimugi kunagi), küll aga vajub Tallinna linnavalitsus järjest enam kreeni ja sitta lekib...

Tõsi, esimene tegevus peaks olema Tallinna linnavalitsuse ees meeleavaldamine järjekordse idiootse avalduse peale. Nõudke kodutute turvakodusid! Kui vabatahtlikud ja mõistlikult mõtlevad kampa koguda, peaks eilse pensionäride meeleavalduse mõõdu välja andma küll...

Teeme Ära 2008- kõik prügi korjama!

Selle algatuse taga on terve hulk toredaid inimesi, aga esmajärgus Toomas Trapido, kes on otsustanud Riigikogu kummiseinte vahelt väljuda ja midagi konkreetset ära teha.
Prügikaardistajate sõpruskond, kogunege!

Ootan huviga esimest koristusaktsiooni- loogiliselt peaks see kaardistamisele järgnema ju.

Minu lugupidamine, ELF, Jott, Agni ja teised!

Olen päev otsa jälginud Suurupis toimuvat, istunud telefoni otsas ja netis.
TV3 otsib suurepäraseid inimesi- võtke palun Jüri Ott Salm ja Agni Kaldma, tänu kellele organiseeriti Suurupi raielangile vabatahtlikud.

ELFiinid on end näidanud kõige paremast küljest seekord.
Kui üldse midagi ette heita, siis seda, et ELFist lähtunud pressiteated sörkisid Postimees Online´i ja EPL netiuudiste sabas.
Aga! Nad olid kohal ja ajasid õiget asja.

Pildid leiab siit. Pildid tegi kohapeal ELFi metsandusesuuna juht Kaupo Kohv.

Mihkel Kärmas, minu lugupidamine!

"Pealtnägija" ja Kersna ümber on viimasel ajal nii palju kära tehtud, et lausa võtsin täna aega ja vaatasin Kärmase PN "eriväljaannet".
Professionaalne, kahtlemata! Väga hea teemakäsitlus, eri nurga alt lähenemine; ja mis peamine- see on esimene kord, kui räägivadki inimesed m e i e seast.
Tap-tap-tap, Mihkel!
Muidugi on veidi harjumatu, et ainult üks saatejuhtidest on ekraanil, aga kui see üks suudab ü h e l, seni enamusele ebahuvitaval ja kaugel teemal teha saate, mis puudutab, siis jummalapärast- tehtagu veel!
Nüüd jääb üle oodata, mida suudab Västrik vastu panna, tuli ta ju suvel kuu aega väldanud Aafrika reisilt tagasi karmide kaadritega HIV-positiivsetest ja taudi tapatööst Mustal Mandril.

*Pilt pärineb ETV portaalist