Minueesti rokib sajaga: bemmil on ka uued mõtted!

Pikemalt kommenteerimata, tundub, et tulebki kihvt üritus. Mis mulle muljet avaldab, on inimeste tahe teha oma vabast ajast ja tahtest asju, mis suurel hulgal (kah vabatahtlikult kohale voolavatel) inimestel panevad mõtted liikuma.
Koolitused saavad olema šefid, 1. aprillil IT Kolledžis toimuv Inspiratsioonikonverents saab olema väga, väga šeff. No ja üldse.
Kojavanemaid nägin täna oma silmaga; mitu korda kohe tahtsin vaadata- et ahvõinii, need siis ongi need "sädeinimesed" kellest räägitakse. Ahvõinii, neid tuleb muudkui juurde... ei tea kust, aga tuleb. Lahe. Ma tõesti tahan meie sisekommunikatsiooni kombel kohe üürata: on lahe jah, on lahe jah, on lahe jah! Tulge kah! Minueesti uks on kõigile lahti.

Ah-jaa, see "bemmil on ka uued mõtted"- see oli üks autokleepsu idee. Kleepsud, muuseas, on täiesti olemas, igast lahedaid asju peale kirjutatud. Ja teleklipid on värskendavad. No on, ausalt! Varstikohe ja kohevarss teles jooksevad ka.

Emadepäeva rosin

Sellest on varss mitu nädalat, emadepäevast siis. Mul lihtsalt pole olnud mahti kirjutada. Koguaeg kohvivesi keeb. Ja nad pritsivad mind jälle.
Emadepäeva rosin oli minu esimese ämma pojapoja isa kommentaar: "Ma pole elus paremat leiba söönud, kui sinu oma. Sellega on nii, et isegi kõva kontsu pistad viimse puruni nahka, nii hea on."
Ja mina?!
Võtsin ta seepeale leivale.
No selles mõttes, et küpsetan iga kord talle ka ühe pätsi.
Meie probleem on sellessamas kohvivees.
Mõlemal keeb koguaeg.
Üks ühes, teine teises linna/Eestimaa/Soome/muumaailma otsas.
Arvake ära, mitme pätsiga ma talle olen pihta saanud viimastel nädalatel?
Just. Õige.
Järgmine kord, eks.
Temale mõeldud leivad aga on läinud väga õigesse kohta.
Armsale sõbrale.
Marikesele, kes ise tõbine ja lapsed tuulerõugetes, see-eest aga laulavad, kui rattale istuvad ;-)
Pottsepale, keda tabas pottsepa needus (esimene lasi viltu, sai südari, jalutas minema; teine lõi päev enne objektile tulekut endal kaks varvast kirvega maha)- ta lasi korstna endalegi ootamatult vinklist välja. Kaks tundi istus ja põdes ja mõtles endast halvasti, siis läksin ma sooja saia, rabarbrikisselli ja leivapätsiga ja soovitasin elu pisiasjadest mitte niiväga morjenduda- kui lõõrid tõmbavad, siis korsten ju töötab. Järelt on elu ilus! Täna tuli ja palus naisele juuretist. No saab seda.
Naabrinaisele, kes on alati olemas ja tulemas siis, kui mõni mure on kaelas; või rõõm.
Naabrimehele, kes meelsasti oma aias toimetab.
Jne.
Ehk peaks vallavanemale ka viima? Öeldakse, kui heade mõtetega valmistatud toitu (seda enam leiba, mis vanem kui meie!) sööd, siis paremaks inimeseks saad.
Teadagi.

Kuidas keerata käkki ja hiljem jäljed peita

Jutt lühike.
Ei mina viitsi nii lihtsa asja nagu rullbiskviidi küpsetamise pärast retseptiraamatut lapata. Mul on peas.
Kurat, valesti on peas vist.
Või siis on see Juuru veskil jahvatet nisujahu iseloomuga, mul on enne ka mõni küpsetis natuke... peesse läinud.
Ja need kaks munavalget, mis munakollaste eraldamisel alles jäid ja mille ma täna ära kasutasin tegid ka pigem beseed kui biskviiti, onjueksju.
Ja suhkrut läks ka natuke palju... vist... võibla. Mina ka ei tea, ma panen silma järgi!
Kodunduse tunnis oleks ma saanud tõenäoliselt hindeks "kaks". Koristamise eest "viis", sest kogu köök sai täiega laga täis.
Aga. Leidlikkuse eest oleksin saanud ka "väga hea", sest ma katsin selle, mis pidi välja nägema nagu rullbiskviit, nägi aga välja rohkem nagu Magus Mässerdis, ontlikult vahukoore-kohupiima kreemiga. Liips-laaps servad sirgeks, kerge sulatatud šoksikiht peale ja kaubaks see läheb.
Sest kesse ütles, et pole maitsev.
On isegi väga maitsev.
Nii maitsev, et mees lubas kodunt minema kolida kui ma tema kiusamist igaste küpsetiste ja muu toitvaga ei jäta.
Või mis te arvasite, et ma ise söön neid kooke, mida küpsetan? Lolliks olete läinud või, mul on... ahmaparemeiütle... mul on päris palju titepekki veel peal, eksju. Kunagi tahaks nagu... täna oli täitsa rannailm, tömmasin koti pähe ja istusin terrassil, et ehitusmehed laiali ei jookseks ega alla teeks.
Niiet, käkki keerata- imelihtne. Jälgi peita- veel lihtsam. Nätsat ja tehtud! Päts, tule korista mu köök ära.

Minu leivaküpsetamise retsept

Olen liiga paljudele õpetuse võlgu, sestap riputan siia üles. Mingit suuremat kunsti ju polegi, peale selle, et vaja on puhast vett, head rukkijahu ja pikka kannatust.
Ahju temperatuur on korrigeeritud meie küla perenaiste parimate soovituste järgi ja mõeldud kasutamiseks elektriahjus, ülalt-ja alt-küpsetamise režiimil. Minule antud retseptis oli temperatuur kõrgem, aga sellega oli tulemuseks kõva koorikuga leib. Et hammas peale hakkaks ka vanemal inimesel, sai kraade veidi alandatud.

Erik leidis Maavalla lehelt ühe viite rukkileiva kohta, sedagi võiks lugeda.

1. Ettevalmistus
-tõsta juuretis ja Eesti Mahe-märgiga rukkijahu mõneks ajaks "ärkama" kööki
(mina jätan igast leivateost tainaanumasse veidi riismeid ja juuretist juurde ei valagi)
(anumana ei kasuta emailnõud vaid naabrinaise kingitud 3-liitrist Tupperware kaanega plastnõud)
-kalla nõusse liiter leiget (käesooja) vett, sega juurde 1 dl juuretist ja 2,5 klaasi jahu
-kata nõu pealt rätiga, kaanega vms. ja aseta 12 tunniks sooja kohta
(mina lasen ahjul jahtuda 40 kraadini, või vastupidi, lasen ta 40 kraadile, panen nõu sisse ja jätan hommikuni seisma)

2. Teine tulemine
-võta kauss välja, võta juuretis järgmiseks korraks 1dl ja sõbrale (või hädatapujuhuks, kui unustad juuretise võtta) 1 dl.
-sega juurde rukkijahu oma äranägemist mööda- on võimalik teha väga tihke tainas ja hiljem käega vormida pätsid; on võimalik teha veidi vedelam tainas ja küpsetada keeksivormides (mina kasutan Tupperware silikoonvorme, küpsetavad ideaalselt ja leib tuleb kenasti kummutades hiljem välja) (olen rukkijahu seganud ka spelta- või grahamjahuga, saab veidi "peenema" maitse)
- sega juurde 2-3 tl meresoola v soolahelbeid (sool tuleb eelnevalt uhmris peenestada), 1/2 klaasi kuni klaas suhkrut või mett
-lisa seemneid, köömneid, rosinaid- mis meeldib (seesami-,kõrvitsa-,päevalilleseemneid; kaerahelbeid, kuivatatud puuviljatükke jne.jne.) või tee soolane leib singitükkidega- siin on igal perenaisel ja perel omad maitse-eelistused
-tõmba tainas taignakaabitsaga nõu seintest lahti, raputa peale õhuke kiht rukkijahu, kata nõu ja tõsta vähemalt kolmeks tunniks sooja.

3.Küpsetamine
soojenda ahi 200 kraadini
vala tainas vormidesse või vormi niiske käega pätsid. Viimistle niiske käega, torka sisse augud, tee muster vms. (hea kergituse korral on see kõik tühi vaimunärimine, sest mul näiteks lööb muster koore hoopis lõbusalt naeratama ja augud kaovad sinna, kus nad tulid :))
küpseta leiba ahjus 1h 30 minutit või ka veidi pikemalt.
Temperatuuri valikul ja küpsetusaja pikkusel pole muud soovitust kui katsetamine, sest iga ahi on erinev. Mul on nende nädalate jooksul õnnestunud 1 kord teha Veski-Mati rukkijahuga tulemus, kus leib tuli väljast kivikõva ja seest vedel. Sellest laarist saan kalja teha, kui ta ükskord otsustab niiskuse endast välja kuivada.

4. Oma leib on parim!
Tõsta leib ahjust välja rätiku alla jahtuma. Niisuta koorikut eelnevalt leige veega. Tõsta lauale või ja tribake sool. Kalla klaasidesse külm piim. Küll on hea...

Soovitan Eesti Mahe-märgiga jahu tellida 3o kg-kotis otse vahelaost Kiilist, kui on plaan ise leiba küpsetama hakatagi. Hinnavõit on olemas, mugavus ka, sest iga kord ei pruugi ka ökopoes seda jahu olla. Aga see o n üks oluline komponent leivateo õnnestumisel.

Leivast lühidalt

Olen nüüd kolm nädalat kodus leiba küpsetanud.
- Tõestuse on leidnud roheinimeste väide, et mahetoodetel on suurem toiteväärtus ja neid kulub vähem. Olen vaheldumisi küpsetanud leiba Veski-Mati rukkijahust (eks te katsuge leida tavalist, lisanditeta rukkijahu!) ja Vändramaa mahejahust (ootangi kõnet, tellisime naabrinaisega kumbki suure kotitäie mahejahu, et vältida igakordset poodi jahu järele jooksmist), mees tõi seda Uue Maailma kauplusest Mahekaup.
Mahejahu kulub viiendiku (25%) võrra vähem, ta paisub paremini ja leib pole kordagi nätske jäänud. Veski-Mati see-eest kipub liimuma ja mullitama, ja kui ei pikenda retseptis ette nähtud küpsetusaega, on tulemus seest veidi märg.
- Tõestuse on leidnud seegi väide, et ise tehtud leib on kõige parem.
Mõned nädalad tagasi käisin Kaubamajas, oli see siis And või seal vastasolev uus, samale omanikule kuuluv kauplus, ja ostsin sealt 30 krooniga pisikese kandilise "vanade traditsioonide järgi blabla" mahejahust rukkileiva. Mehega autosse saades hakkasime kohe isukalt leiba murdma... et siis hetke pärast, leib suus ringi käimas, teineteisele otsa vaadata ja muheleda: "Aga kes ütles, et traditsioonilise eestlase traditsiooniline leib maitsev peab olema..."
Mu esimest leivategu hindas muidu nii kriitiline ema pika paiga!!! Alguses oli ta väga skeptiline, et näh, järjekordne moeröögatus koju toodud, aga kui ahjust hakkas levima tema lapsepõlve leiva lõhn ja maitse oli kah "nagu minu vanaema (minu vana-vanaema seega) tehtud leival, noh, võib-olla mitte päris, aga väga hea...", siis edaspidi on ta ikka olnud esimene, kes sooja, ahjust võetud leiva ära maitseb ja hinnangu annab.
Sõltuvalt tujust panen ma koduleiva tainasse mett, rosinaid, lina-,kõrvitsa-,päevalilleseemneid, köömneid, spelta- või grahamjahu, karamelliseeritud suhkrut... on lõputu rida võimalusi, kuidas teha seda o m a leiba. Paar korda olen laaril lasknud hapneda ööpäeva, ja siis teise segamise järel veelkord tundi kümme. Tuleb selline mõnus, kergelt hapukasmagus leib.
Poest me musta leiba enam ei osta (olen otsinud, aga mu endisi lemmikuid tehakse kõik pärmiga ja nisujahuga, ja et titt saab rukkijahust leiba ka pisut maitsta, eelistangi ise teha).
-Omatehtud leib on poeleivaga umbes samas hinnas, kui aga nüüd hulgi mahejahu ostan, jääb koduleiva hind poe omale kümnendiku võrra alla. Rõõm isetegemisest on suur, praktiliselt iga leivateo juures võetud juuretise olen ka kellelegi ära andnud, meie külapoodide rukkijahuletid olid nädalavahetuseks tühjaks ostetud :)- kes võtnud juuretise, jagab seda omakorda edasi; nii see hää asi levib.

... ja vana laul- kui aega saan, teen pilti ja panen siia üles. Retsepti ka, ehkki see kõige vanem retsept on ju väga lihtne- võta head rukkijahu ja leiget puhast joogivett ja sega nad omavahel...
Üle ühe tüki oma leiba söögikorra ajal süüa ei jaksa, on tõesti toitev ja tõhus amps. Eriti, kui seal peal on tädi Kaja (meie küla talupidaja, kelle käest 2x nädalas piima ja piimatooteid saame, lisaks sügisel kartulid ja paar korda aastas liha) tehtud või...

Headest (kodustest) asjadest

On ju nii, et tegelikult kaalub hea halvema alati üles.
Päike ja sinine taevas, mändidelt langeb vaikselt lund. Ikka nii, et mööda oksa vajub lumemütsak alla, hüppab hange, udune lumetolmupilv taga.
Soe on, terrassil võiks juba päevitadagi. Pakkisin tite ennatlikult liiga soojalt sisse, uni jäi poolikuks, palav hakkas!
Tuba on täis leiva lõhna. See võiks olla pikem jutt, aga teen lühidalt- meie küla naised küpsetavad kodus ise leiba. Täna proovin karamellistatud suhkru ja röstitud seemnetega küpsetada. Kella poole kuueks olgu valmis kõik, siis saabuvad mehed.
Ütlesin Erikule eile, et mulle tundub, et juured kasvavad alla. Ei taha enam kuskile minna. Mõnus on olla just siin ja just praegu. Töötada sel moel nagu seda teen- mehed esil, naised taustal. Ja saate reiting kasvab :-)
Poes on järjest vähem asju, mida osta. Sellepärast et... ma olen liiga palju lugenud. Ja mõelnud. Ja mulle meeldib ise teha. Selleks on aega. Just nüüd.
Titt uinus mõnusalt rinnale.
On aeg minna kevadpäikest tervitama, vööni lumes, aga ise rõõmus.
Ah-jaa, orav toimetas tükk käeulatuses, ikka ühelt männilt teisele kõõludes. Kümblustünni alla, sahvrisse, ta paraku ei pääse. Lumi on üle pea!
Praegu valitseb orava tegemistes paus. Männiladvas istub raudkull. Passib lindude söögimajas saalivaid siidisabasid.
Mõõõõõõnuzzzzzzzzzzzz!

Kas Ilvese või Rüütli mees?

Mõtlen selle üle juba üsna mitu aega, et kas meie, kes me Leto Svetile võitu arvasime, oleme Ilvese või Rüütli mehed?
Ja kas kellelgi oli üldse kahtlusi, et Leto Svet ei pruugi võita?
Kommetaariume lugedes selgub, et on terve hulk neid, kes Eurovisiooni endiselt täie tõsidusega võtavad. Ja nende meelest teeme ennast terve Euroopa ees narriks jne.
Šõud peab saama. Ja seda Leto Svet teeb. Täiega.
Ootan huviga, milliseid reaktsioone hakkab tulema sellest nn. Euroopast, E ütles, et keegi juba kompleinis, eestlased mõnitavad neid oma lauluga.
Meie pere kolm põlvkonda on tulemusega rahul.
Ainus, et öö otsa ja praegugi veel kummitab Leto Sveti viisijupike peas ja vorstid-tordid karglevad silmade ees.
Ahjah, ikkagi... Rüütel v Ilves? Häälte arvu poolest arvaks et... läbilõige nii sellest kui teisest ja natuke kolmandast ka.

Neljas. Seekord tõepoolest.

Vahepeal lihtsalt ei ole aega olnud kirjutada nii nagu asi on.
Et see kolmas kook tuli p e a l t n ä h a hästi välja, aga eile kui teda taldrikule lööma hakkasin, varises ta ikkagi mitmeks tükiks ja tuli jätta t a g u r p i d i taldrikule.
Maitses nii, et sõbranna tütar, kes muidu üldse kooki suu sissegi ei võtvat, sõi kolm tükki. Ja oleks veel söönud, kui mitte kook selleks ajaks otsas poleks olnud.
Täna tõusin vaikselt ja jätsin Nööbi isa kaissu und nägema.
Tegin ühe korra veel seda neetud valge šokolaadi- toorjuustu kooki.
Ma hakkan iseennast ka juba ära tüütama selle teemaga...
Niisiis, ma lihtsalt vahustasin ja riivisin ja sulatasin, jummala tuima näoga, hoolimata enam ainete kogustest ja vahekordadest; hoolimata üleüldse millestki.
Nüüd siis tean kindlalt, et peasüüdlane oli ikkagi silikoonist koogivorm.
Sest neljandal korral küpsetasin ma tavalises, lahtikäivas vormis selle asja viisakalt valmis.
Ei mingit murenemist, kook püsis kenasti koos.
Üleüldse ei mingit jama.
Ainult see jama, et kui mul meelde tuli, ahh, ma lubasin pildi teha...
siis võinuks ma pildistada järjekordset rahulolevat sõprade seltskonda, kelle kõhtu see kook minutitega mõnumõminate saatel kadus.
Ma enam ei tahtnud maitstagi mitte.
No kaua sa sööd ühe ja sama kooki.
Näsisin hoopis kohupiimakooki, mis mul alati (ptui 3x) välja tuleb.
Praegu nokkisin viimased purud kirjutuslaualt kokku.
Minu poolest kukkuge surnult maha, kaalulnälgijad; Nööp on otsustanud tissitamisperioodil hoida mind meeldivas vedelas (nahka pakendatud) vormis.
Ja ma ei kavatsegi tükki kohupiimakooki söömata jätta, sest et mina tean, see hea on.
Toorjuustukoogi võib nüüd mõneks ajaks ajalooks lugeda. Tulevad uued katsumused.

On ikka hea küll, kui kodus on nii populaarne tütarlaps nagu Nööp seda on- jätkub sõpru, kes teda vaatama tulevad ja ühtlasi mu küpsetamise-eksperimentidest heal meelel osa võtavad.

Jessssss! Ise ka ei usu!

Toorjuustu-valge šokolaadi kook õnnestus kolmandal korral!
Maitsnud veel ei ole.
Pilti ka pole teinud.
Aga.
Mul oli kohe hommikul juba selline tunne, et nagunii läheb kõik pekki.
Heeheehee.
Aga.
Ma mõtlesin läbi, lugesin natuke raamatut- Lia Virkuse, Angelika Kangi "Tordiraamat".
Ja küpsetasin lõdva käega tordi valmis.
Interpreteerisin veidi retsepti:
-3x180 g Creme Bonjour Naturel toorjuustu
- sidrunikoor ja 3 spl mahla

Ja parandasin vead:
-kasutasin väga head hapukoort (Meieri 20%, paks ja mõnus)
-sulatasin valge šokolaadi veevannil (paras kuumus, ei seganud enne kui silmaga oli näha, et allpool on enamus sulanud
-muutsin retseptis antud küpsetustemperatuuri- ökorežiimis kuumutasin ahju, koogi sisse lükates alandasin temperatuuri 160 kraadini (nagu soovitavad Lia ja Angelika toorjuustukoogi küpsetamise temperatuuriks) ja sättisin aja 1 h10 minuti peale
-täpselt tunni möödudes panin peale hapukoorekatte ja küpsetasin viimased 10 minutit samal kuumusel.

Kook tuli imeline!
Kui lauale läheb, teen pilti ja panen siia juurde.
Ise ka ei usu, et hakkama sain. Eh, need pisiasjad... mis muudavad maailma õnnetuks ja koledaks kohaks või... vastupidi.

Jõuludest. Piltlikult

Erik ja Val tegid pilte. Meil on kombeks, et jõululaupäeva oleme oma peredega ja esimesel pühal koguneb suguvõsa. Ka sel aastal jõudis päris jõuluvana, küll esimesel pühal, aga siiski. Nalja ja laulu sai nabani. Jõuluvana omani. Ja ehkki käime hiies, siis maausuliste kombel kuuske toomata ei jäta. Selle ise toomine on üsna lihtne- tuleb minna Anija metskonda, osta sealt luba soovitud arvu kuuskede tarvis ja siis leida sobiv puu/puud. Lapsed kurvastaksid, kui kuusk toomata jätta. Ja tõsi on, et alati istutame vastava arvu puukesi kevadel oma metsatukka ka tagasi.
Jõululaua osas olen ma ka üks igavene konservatiiv. Nii nagu vanaema, nii ma ise- supp-praad-magustoit; ja kindlasti küpsetan ise saia. Magustoitude nimekirjas on kuivatatud puuviljadest tehtud traditsiooniline kompott. Eks paista, kuidas lapsed kord oma jõululauda katavad. Mul on kahtlus, et see käib sedamööda, kuidas kodus ette näidatud on. Kingitustegagi läks tänavu hästi- kõik said, mis tahtsid. Või peaaegu. Päkapikud tassisid jõululaupäeval kohale väiksema koti "et te ei lausa ei kurvastaks ega arvaks, et olite halvad", seisis kaasapandud kirjas. Kotist tulid välja raamatud. Suurematele ja väiksematele. Mina sain Panso päevikud!!! Esimesel pühal, siis kui suurem seltskond koos, olid ka suuremad kingitused. Mamma sai jalgratta näiteks. Ja raamatuid saime kõik. Ja seepi. Ja vannikuule. Ja šampoone. Ja lauamängu "Võidab see, kel surres kõige rohkem asju." Kokkuvõtet tehes, ma kuulun võitjate hulka... või ehk siiski ei, kui arvestada, et raamatud on väärtus. Ja meie peres neid hoitakse, nii, et minu lapsepõlve raamatuid saavad loodetavasti lugeda ka mu lapselapsed. Esimese püha õhtul, siis, kui me juba kooki sõime, jõudis lõpuks ka naabrimees. Nii nagu eelmisel aastal, tegi ta ka tänavu ületunde. Ja nende pere paki pidid lapsed välja laulma. Loodetavasti ei pea meie isa ühelgi jõuluõhtul ületunde tegema... aga naabrimehele need tunnid sobivad vägagi. Et kui muud tööd enam teha ei taha, siis s e e amet sobib talle väga hästi. Omast kogemusest kinnitan- meie parimad vanad on käinud just kahel viimasel aastal!

Läheb veel aega :)

Vaatame ETV-st isadepäeva kontserti, lõpetasime mõni aeg tagasi piduliku hommikusöögi.
Niisiis ei ole me veel haiglas :-)
Tütarlaps võtab väga rahulikult, öösel otsustasime justkui üheskoos, et tühja neist selga raputavatest valuhoogudest, uni on magusam. Ja... magasime sünnituse seekordse (järjekordse) alguse maha.
Hommikul asusin askeldama, tegin kähku kuumi võileibu, sest ausalt, ega ma olnud ju arvestanud sellega, et me saamegi kodus isadepäeva tähistada...
Valud käivad, aga sõltub asendist, kui püsti olen, siis on see lihtsalt üle hingatav, kui istun (ja seda ma praegu teen, sest eile ei saanud artiklit valmis), on natuke puhkida ikka ka vaja.
Aga põnev on! Tirts patsutab mind kõhupoolt ja tundub, et on nüüd vist ikka ära otsustanud.

Isegi tahaks juba uudiseid, onju:)

Võib-olla ongi uudiseid oodata

Vaatan ühe silmaga Animal Planeti kanalilt loodussaadet, teisega jälgin vestlust skaibiaknas, kolmandaga... näpud kirjutavad samal ajal järgmise nädala artiklit kortermajade soojustamisest. Ja kella vaatan ka, sest siis, kui on aeg minna, on aeg minna.
Ja tundub, et see aeg täna vist ikka on.
Lubada ei julge kohe mitte midagi, öö oli päris kole, ei saanud valude pärast magada ja päeval olin linnas toimetades üsna zombie, aga saime tehtud kõik, mis vaja. Ainult ujuma ei jõudnud.
Eks ma üritan enne haiglasse minekut veel vannis korra käia.
Artikli tahaks valmis saada.
Bitter Mooni tahaks natuke vaadata.
Oksendada enam ei tahaks.
Praegu on õnnis vaheaeg igasugustele valudele. Ilmselt on "libakate" aeg läbi ja on oodata tõsisemat töötegemist.
Oh, oleks see ilus...
Kas tõesti algusest peale nii isa tütar, et päevgi saab valitud vastav?

Täna võtsin vastu 12 kõnet sõpradelt-tuttavatelt :) Alustasin neid kõiki ühtemoodi, enne kui teine midagi öelda sai: "Tere SeejaSee, meil EI OLE veel uudiseid." :D

Annan meist teada.

Kuidas toita asjatuid lootusi

Minu titeootuse-teemast kõrini, ärge edasi lugege :)
Mõned näpunäited, kuidas end koduste käepäraste vahenditega masendusse viia:

- Uskuge sajaprotsendiliselt seda, mida arstid räägivad. Mõelge omalt poolt positiivselt juurde!
Viimases UH-s, millest tänaseks on möödunud veidi üle kahe nädala, lubas arst, et kohe-kohe ta sünnibki, see meie kolmas lapsuke. Kaks päeva hiljem teatas ämmakas rutiinses kontrollis, et arstil õigus, laps küps ja minu vastavad organid valmis. Et olen kaks poissi mõlemad 11 päeva üle kandnud, siis mõtlesin omalt poolt juurde järgmisi asju: "Jee, kord peab ka minul vedama, ei pea kõhtu enam kaua vedama. Kohevarss saan lahti." "Tüdrukud sünnivad enne tähtaega. Kõigil mu tuttavatel on sündinud. No mõnel üksikul on sündinud kaks nädalat tähtajast hiljem. Aga see ei ole reegel. Reegel on, et plikad tulevad varem!"
Sitta neist reeglitest, andke andeks sõnakasutus. Tänaseni ühes tükis. Lubadusest möödas... 11 päeva.

- Uskuge suvalisi unenägusid. Otsige toetust lähedastelt. Mõelge omalt poolt positiivselt juurde!
Umbestäpselt kaks kuud tagasi nägin unes kuupäeva: 23 oktoober. Loomulikult seostasin selle lapse sündimise tähtajaga. Agni, tuntud, see-eest hea nõid, vastas mu küsimusele "mis sa arvad, millal ma sünnitama hakkan?": "22. oktoobril lähed."
Tema lubadusest möödas kaks nädalat. Mina ühes tükis.

- Lugege Perekooli foorumit. Mõelge omalt poolt positiivselt juurde!
Nimetet foorumis kogunevad "üleajateenijad" ja vahetavad masendavalt muljeid. Kellel see, kellel teine häda, keda peab kraanaga tõstma, kel lihtsalt tüdimus peal. On väga lihtne, see-eest käkitegu nendega samastuda. Ei peagi vestluses osalema, võib niisama kodus patja nutta ja oma rasket saatust kiruda.
Püüan selle asemel, et silmad pungis kalendrit jõllitada, teha tööd. Kognitiivne meetod, et aeg-ajalt unustada, ma olen ikka veel ühes tükis. Ja üldse, normaalne- Murutari Kati, Epppp jt. on kõik rahulikult tööd teinud ja läinud, siis, kui on aeg. Mis see mina siis nii mitu kehvem olen ;-)

- Kuulake külanaiste jutte sünnituse esilekutsumisest. Katsetage erinevaid meetodeid. Mõelge omalt poolt positiivselt juurde ja soovitage teistelegi!
-Nõmm-liivatee ohjeldamatu joomine aitab kaasa emakakaela pehmenemisele.
Tegelikult tulevad jubedad kõrvetised.
- Köömnetee joomine kutsub sünnituse esile.
Midagi ei juhtu. Ise pole katsetanud, aga need, kes on, neil ei juhtunud kuidagi.
-3 S-i : saun, šampus ja seks algatavad sünnituse.
Uskuge (šampust pole küll joonud, aga aeg-ajalt lonksu head punast veini vereliblede tootluseks olen lubanud), saun ja seks on head ilma sünnitusetagi. Isegi rase-olemata on need väga vinkud tegevused! Sünnituse osas... ei oska kaasa rääkida. Pole läinud, järelt olen vait.
- 2 S-i: saiakesed ja seks aitavad sünnituse algusele kaasa. Kui see ei aita, siis saiakesed ära jätta.
Ei ole ise katsetanud, aga kõlab kenasti. Et küpsetaks saiakesi, söödaks kallil kõhu täis ja siis ahvatleks teda väikesele vallatusele... Hmmm... võibla tõesti. Iseasi, kas just praegu, elevantsusperioodil.
-Treppidest üles-alla jooksmine, jooksmine üldiselt, pikad jalutuskäigud- ja juba ta sünnib.
Krt, raskevõitu on... ma iga päev jalutan päris palju, liigun und loon, und lehvitan; võimlen ja vigurdan... aga püsin siiani ühes tükis. Liigutamine on vajalik mingisugusegi kehalise toonuse säilimiseks.
- Taskulambiga jalgade vahele tule näitamine meelitab uudishimuliku kõhuelaniku välja.
Kuulge, teate, natuke valus on naerda... Ja tilgad tulevad püksi, mis pole kuigi esteetiline olukorras, kus ma üritan töölaua taga tähtsat nägu tehes oma lugu kirjutada.

- Kuulake, mida arvavad ema sõbrannad, ema ise, vastutulevad naisterahvad, kes oma lapsed on sünnitanud viiskümmend aastat tagasi või asjaolude kokkulangemisel neil polegi lapsi. Mõelge omalt poolt positiivselt juurde ja soovitage ema sõbrannadele jt. eelmainitutele!
-Kui ma nende arvamuse järgi teeksin, siis istuksin ammu kuskil kvalifitseeritud tervishoiuasutuses, pikkade kokkusõlmitud käistega triibuline särk seljas ja kujutaksin ette, et tegelikult mina olengi Robbie Williams or smthng.
-Lisaks sellele peaksin absoluutselt igal hommikul, lõunal ja õhtul, kui käivad nn. libakad elik emakapaanika, istuma autorooli (ajama sinna oma mehe, sõbranna, tema sõbranna, mõne suvalise tänavalt leitud autojuhi või tellima takso) ja sõitma haiglasse. Sünnitama. No mismõttes ei tule!? Punnitama peab!
-Kõrvetiste, südamepaha, seljavalu jms. sümptomite korral tuleb kutsuda kiirabi.
Kõik, mis on hea, on saatanast. Šokolaad kaasa arvatud. Mehega kudrutamisest parem vaiki, vallatu.

Üks väike võimlemisharjutus, mis laiendab silmaringi ja võitleb ühtlasi lampjalgsuse vastu:
a) lülitage õhtutundidel mobiil välja.
b) hommikul ärgates andke näppudele valu, eemaldades kümneid samateemalisi SMS-e: "kas on uudist?"
-Kallid sugulased, kas te tõesti arvate, et jääte SELLEST UUDISEST ilma?

Mul on kõhus üks armas tegelane!

Vabandan juba ette nende ees, kes on pehmelt öeldes tüdinud mu sissekannetest titeootuse-teemal.

Me käisime täna järjekordses ultrahelis. Point siis selles, et 2 nädalat tagasi tehti korraline mõõtmine, ja selgus, et laps on 1,5 kuud "arengust taga", ehk siis aparaat arvutas tema kaaluks 1800 g. Teisel mõõtmisel arvutas 2 kg kanti. Kolmanda kohal hakkas arst naerma ja ütles: "Nüüd peame kauplema..."
Ja saatis mu igaks juhuks tänaseks dr. Kase juurde, kes on Eesti üks koolitatumaid ja tunnustatumaid ultrahelispetse.
Mõtlesime, et saadetakse meid jälle sellesse tavalisse UH-sse, kus mina ei näe midagi, aga poistel on kino täiega peopesasuuruselt ekraanilt. Tühjagi! Viidi hoopis popi aparaadi alla, mis mh. teeb 4D pilti.

-Esiteks saime teada, et titega on kõik täitsa korras.
-Teiseks saime teada, et titt on mulle ("te olete väike ja sale naine, teil ongi sobivalt väikesed lapsed" ütles arst, -ehhehheee!!!- 16 kilo emaelevanti ja v ä i k e !!!) täiesti sobivas suuruses ja kui ma nüüd teda üle ei kanna, siis sünnib sinna kolme kilo kanti, kus ka poisid on olnud.
-Kolmandaks nägime, kuidas titt naeratas! Siis haigutas südamest. Ja siis ajas keele suust välja!
-Neljandaks- ja seda ma ju arvasin, selgus, et titt on täiesti, täi-es-ti isa nägu! Arst luges üles ta paksud kulmud, pikad ripsmed ja "ilusad peened näojooned". Ja vaatas sealjuures ise isale naeratades otsa.

Ehh.
Kergendus on.
Sellepärast, et see UH võttis maha olulise osa mu lõpurasedale tüüpilistest hirmudest- et titel on miski viga võib-olla ja...
Mis omakorda tähendab, et olgu pikk või lühike, valus või vähem, nüüd ma oskan teda tõeliselt oodata.

Eks ma vaikselt keelitan teda iga päev... paar päeva on juba sedamoodi olnudki, et öösel pole väga magada saanud, raketodroom häälestub, noh.
Täna hommikul kepsasin nagu polekski seisundis marsa peale. Pole nii ammu saanud kergejalgselt kõndida.
Päeva peale muidugi vajusin laiali ja paterdasin jälle vaevaliselt nagu part, aga sealjuures olin ikkagi rõõmsameelne!
Õhtul ajasin end voodist välja, mingist päevaunest polnud juttugi, no ei tule und sunni peale!- ja tegin poistele uhke õhtusöögi, soolased pannkoogid ja puha...
(No selles mõttes, et kui ma ka muidu olen köögis üsna osav vistvõibolla, siis on teatud asjad, mis mul mitte kunagi ei õnnestu. Muna keetmine õigesse pehmusastmesse, omlett ja pannkoogid näiteks. )

Üks tähtis uudis veel- eile saime valmis noorema poja sügiseraamatu. See tuli uhke, arvas ta ise. Ja täna koolist tulles oli jummala veendunud, et tema raamat oli kõige ilusam:)
Märkasin eile hämmeldusega, et lisaks tema üsna toredale pildistamisoskusele, on ta sell, kes lambist luuletab. Palusin tal mõelda sügiseraamatusse lullareid juurde.
Kutt võttis paberi ja pliiatsi.
Kõhutas põrandale ja kukkus kirjutama.
Näed siis, midagi ikka minust ka- liblik und luuletaj!



*Pilt on võetud poja sügiseraamatust. Liblik und luuletaj stiilinäide.

Ainult head uudised!

Käesolevaga ei vihja ma mingilgi määral Kalevi uudisteportaalile, sest seal on üleval kõik uudised, mis ETV24-s, PM-is, EPL-is, Delfis, SLOlehes, Novaatoris, Äripäevas, jne.,jne. Sitemate uudiste ette on riputatud tšillipipra märk.
Meenutab üha enam ebaõnnestunud ühepajatoitu. Ja lugema ei kutsu!

Tõelised uudised tulevad hoopis siit:
-Postimehes uudis Kunda hiiemäelt :
Riigikohus rahuldas Härjapea Taarausuliste ja Maausuliste Koja kassatsioonkaebuse ehk tühistas detailplaneeringu, mis oleks lasknud teha Kunda hiiemäele tuulepargi.

Mõtlesin, et Strandbergil ja Nõlvakul on üsna raske otsustada, millisel toolil istuda- ühtpidi on ju iga tuulepark meie energeetikale õnnistuseks, teisalt, Maavalla koda ajab ka väga õiget asja ja pärimuskultuurita poleks meid olemaski mitte... No ja siis tuli meelde, et S ja N propageerivad pigem merre ehitatavaid tuuleparke, saab võimalikult efektiivne ja ei jää eriti kellelegi jalgu ka.

- Ma sain Bambara-Kaidara ääremärkused sisse taotud! Mitte iial, iial ei taha enam seda tööd teha, ausalt! Nüri, jube, vaevaline! Mitte, et ma ei valdaks pimekirja- valdan ikka, intekadki löön otse arvutisse, mitte ei lase diktofonil vahendada... aga no oli NÜRINÜRINÜRI töö! Nüüd on otsas, õnneks.
Loodetavasti mind ei sunnita sama eepost keeletoimetama... ei, ausalt, siis ma lähen maapakku.

- Uus režissöör seisab täiesti oma ülesannete kõrgusel, ise nii kaunis ja nääps (ja titelastis), aga südikas, see-eest innukas. Vat sellised tüdrukud mulle meeldivad!

- Nüüd võtan aja maha ja viskan külje patjade vahele. Las mehed asjatavad. Täna õhtul on menüüs grillitud kala riisiga, seekord saab iss selle ahju visata ja mind lihtsalt... sööma kutsuda.

- Kosmonaudi laulu kuulan ka veel natuke. Ja eile saadeti mulle venekeelne "Putin". Kosmos rokib täiega. Nädala lõpuks peaks 69 jälle sammuvõrra edenenud olema. Ja meie helilooja (kes on, vot ei ütle praegu, küll tuleb aeg ja saate teada) saab tööle hakata. Kas nad graafiku leidsid? Selles mõttes, et graafilise kreisimäni, kes teeb, liigub, loob, luuletab, leffitab...
Ei, ma lähen ja viskan külili, üks siin kujutab ette, et läbi kõhunaha on võimalik end kohe praegu välja pressida.

Justkui oleks juhtunud ja palju polegi juhtunud.

Laupäeval oli supersuperilm. Käisime Jänedal, Mihklilaadal. Saak?

• Kanarbikumesi 1 kg, hind 120 kr, tk 1
• Põdraliha suitsuvorst, 2 latti (vorstilatti)
• Tuulehaug, tk 1
• Bretti Brie juustud, erinevad, tk 5
• Astelpajumoos, purk, tk 1- esimene, mis mulle natuke maitses. Igal muul juhul eelistan tooreid marju. Ja astelpajusinepit. Mida me ei saanudki
• Elina koos kahe tütrega, suundumas lossi õunanäitusele
• Mõningad kallistused
• Raamat "Oota sa!" kuues osa- selle sai noorem poeg
• Laatlemisest rõõmus, see-eest rahul ema (mutistumise esimene aste, mäletate)
• Väga väsinud minu selg, minu ise ja minu jalad
• Agamuiduvägailus.

Laupäeval võtsin raamatukogust välja kogu saadaoleva Murutari. Tänaseks on raamatupakk kahjuks läbi loetud. Ma pean ausalt ütlema, ajaviidet on olnud täiega, natuke on haigutamiskohti ka- aga kesse ütles, et tõbrikmehed, hea seks ja sujuvad sünnitused ei müü, mhah?
Nüüd ma ausalt öeldes ei teagi, mida teha... "Viimnekuu" ootelistlis olen edasi, aga sellest piisab ka heal juhul üheks õhtuks (Erik kurdab ja Suur Valge hämmeldub, kui ma poole tunniga järjekordse lektüüri olen endasse imenud... et no miks sedasi ressurssi raisata ja üldse)... eks peab vist Eva Joenpelto nelja olemasolevat edasi lugema. Uskuge, need e i ole sugugi nii meelelahutuslikud kui Karutar-Murutar... jõle palju näkileiba ja õunu kulub, et öösel silmi lahti hoida.

Uue läpaka klavka on harjumatult suur ja aparaat ise raske kaasa tarida. Ise ma lubasin oma vanemal pojal endale töövahendi välja valida! Valiski. Ei, mitte kõige kallima. Kõige disainima, loomulikult. No ta vaatas protsessorit ja muid parameetreid ka, unustas ainult, et mamps on paks, see-eest eijaksasugugi.

Täna käisime Arvo ja Kadiga võttel. Kadi hakkab mulle järjest rohkem meeldima, väga nutikas, täpne ja terane naisterahvas on. Usaldan selleks ajaks, kui ma pausi pean, hea meelega oma "otsad" talle. Nua intervjueeritav ja puukooli ülemus rääkisid meid lihtsalt puhtsüdamlikult surnuks. Veendusin, et mölapidamatuse all kannatav, kõikide naistega flirtida üritav vananev mees on nähtus, millega ma ei soovi elus väga tihti kokku puutuda. Kadi oli nõus, muuseas. Sel ajal, kui Arvo katekaid võttis, otsisime põõsast, kuhu viisakalt varjuda.
Mõistsin ka, et minust pole ikka suuremat tegijat, kuuetunnine võttepäev võttiski mu täiega läbi. No mis sa oskad kosta...

Artur kirjutas! See on hea uudis. Aga ükskord, kunagi hiljem selgitan, kes ja mis. Nii lühidalt- me kohtusime lennul Moskva-Helsingi ja oleme sestpeale teineteisele kirjutanud. Kokku pole saanud, sest otsustasime kuidagi väga üheselt, et see lihtsalt e i o l e hea mõte. Küll võtan mõelda seda oma noore, taastuva, see-eest õnneliku ema asendis :-)

Ja siis olen ma veidi sirvinud võõraid blogisid. Ja leidnud sissekandeid, millega ma sugugi nõus ei ole. Mis mind ärritavad. Mis panevad pead raputama.
Ravum? Lähen ja loen Hanrahani, Kassitapjat ja mõnda mõistlikku veel- nemad ei peta kunagi.

Ei, ma ikka pean minema vasakule ära ja harjutama oma uuel näpikäpil kirjutamist.

Teate, ärge tulge mulle rääkima! Ehk ma ise ilutegija.

-Unine silm valvamas, et saiataldrik otse püsiks ja piimatass käes- aga varbaid ei paista kuskiltki. Nii astungi, ettevaatlikult, mööda treppi üles ja mõtlen, et oleks kuradi totter surma saada meesaiale komistamise läbi.
-Üldiselt ma ju voodis ei söö, aga kui unega on asi nagu ta on- et ühel ööl on hästi ja teisel üldse mitte, siis kui kõht kella kolme ajal öösel ikka väga kõvahäälselt kraaksuma hakkab (õhtusöök on kell seitse, et mitte enne magamajäämist keha koormata, eks), siis tuleb lihtsalt mingi lahendus leida. Tavaliselt totserdan siis pimedas alla, võtan mõned õunad või näkileivad või teen endale seemnesaia meega ja klaas piima sinna juurde. Tulemusena pudeneb voodilinade vahele üht-teist (eriti kui tegu on näkileivaga). Mitte et ma nüüd lausa kalamarja lipsuvahelt patjadele pudistaks, aga see pisike armas puru lihtsalt tuleb kuskilt ja armastab end peita kõige hellematesse kohtadesse.
-Noh, olgu, panen raamatu selleks korraks (juba kolmas kord öö jooksul) kinni; ega ma ausalt öeldes Leida Kibuvitsa novellidest väga vaimustugi, olen neid paaril korral ennegi lugenud- aga nad väsitavad kenasti, see ülepaisutatud literatuursus ja pungitet sõnamäng- ja lehekülgede kaupa ei juhtu mitte midagi, kui välja arvata see, et vanatüdruk pakib vaseliinipurke ja käib kinos rasvase ja rõugearmilise viiuldaja kukalt vahtimas.
Üritan end võimalikult mõnusasti patjadega vooderdada ja seekord tõesti magama jääda.
-Kõhul on asjast mingi oma arvamus. Ah-jaa, seal elab ju keegi...
Et ma ikka ei väsi imestamast, kuidas see saab olla, et k e e g i e l a b m i n u k õ h u s! Täitsa omas rütmis, põtkib, luksub, kakleb patjadega... Kui on õnnis öö ja ma magan, siis magab tema ka. Aga meesai ja piim- no selle peale ta lihtsalt teeb kergelt diskot, ei teagi, kas rõõmust või masendusest, et jälle topitakse midagi talle tuppa ja see teeb olemise kitsamaks. Kõrvetised saan nagunii, sõltumata kellaajast ja toiduainest.
- Uni tuleb. Ai! Puru on jäänud täpselt tagumiku alla. Ja ehkki seda viimast on, võrreldes kevadega, oluliselt rohkem, suudab väike puruke mu üles ehmatada. Pühin maha.
T-särk rullub üle naba. Kuskilt on patjade vahele pudunenud mitu purukest. Ja need teevad korraga haiget. Nüüd hakkavad jalad ka tantsima.
Tõusen voodist, s.t. üritan tõusta- koristan padja seljatagant, keeran ohates teise külje, sätin padja kõhule toeks ja üritan end parema käe küünarnukile toetudes voodist välja ukerdada. Rahmin ja puhastan voodit tükk aega ja jutustan endale samal ajal muinasjuttu jõehobust, kes armastas voodis küpsiseid süüa.
Ah-jaa, tal oli ju sõber abis, kes tuli ja kõik purud ära nokkis.
Mul vist ei sobi meest üles ajada... ta nagunii on mu rapsimise peale mitu korda silmi avanud ja küsinud murelikul toonil: "Kas ma saan kuidagi abiks olla?"
- Ei saa, armas, ei saa. Naine peab ise magama jääma.
- Mis kummaline, aga see ongi vist üsna seaduspärane, et mida suurem kõht, seda totramad mõtted peas. Seda värvikamad kujutlused maailma ja meie last tabavatest õnnetustest. Elu on üks hädaorg...
Ei, see on ikka pigem see- maailm on üks pasameri ja mina kut üks lilleke seal sees.
Lilleke olin ma viimati vist... kes seda enam mäletab.
- Mis mul muud üle jääb, kui olukorraga leppida.
Leppida sellega, et mu rõivanumber on suhteliselt lühikese ajaga kahekordistunud. Et mu kandev osa näeb välja nagu saunasein ja... sealjuures ei kanna! Sest mida päev edasi, seda lõdvemaks muutuvad sidemed luude vahel.
Olen leppinud ka sellega, et peeglist mööda minnes pööran ma pea ära. Kõrvaltvaates liigub sealt eest pool tundi läbi oskamatult T-särgi sisse pakitud, lamedaks surutud arbuus.
- Armastav mees lubas, et see kõik läheb mööda ja ükskord olen ma jälle kiire käiguga kräbe kõvahäälne kapral.
Tuttavad ja sõbrad ja ... arstki ütlevad, et ma olla v ä i k e! No k u i suureks siis veel kasvada saab? Ja millal magada saab? Sellele ei oska muidugi neist keegi vastata...

-Ma ei mäleta, mis kell mul täpselt õnnestus magama jääda. Uni oli katkendlik ja higine nagu tavaliselt, pikitud rohkete pissipausidega.
Ma mäletan üsna täpselt, et üks mu viimastest öömõtetest (ja sugugi mitte see kõige totram) oli: ärge tulge mulle rääkima, et paks (titeootel) naine on ilus naine. Seda võivad arvata vaid need, kes ise mitte kunagi selles seisundis pole viibinud.
Võib-olla et poistega oli asi lihtsam. Aga i l u s a n a pole ma end üheski lõpufaasis tundnud. Seda mäletan kohe kindlasti.
No aga eks kõik see ikka ühe eesmärgi nimel - et titt oleks terve, rõõmus ja hakkaja; tulevikus normaalne inimene. Selle nimel ju tegelikult- tegelikult- olen ma nõus olema anum, vaat, jalgadel koperdav emakoda, persestunud part (või oli see vastupidi!?), etc.
Onupoja vastne naine vaatas mind laupäeval silmanurgast pikalt-pikalt, püüdsin ta pilgu ja ütlesin: "Ära lase end minust hirmutada, mõtle, et ma olen ennast lihtsalt (õhust ja armastusest) paksuks söönud. Tegelikult on see hirmus ilus aeg naise elus. Ja sul läheb kõik kindlasti väga hästi."

- Ise nii uskusin, mida ütlesin. Ma ise ilutegija.

*Üks pilt ülal, ikka armastusega Venemaalt.

Veel üks põhjus nutta- kooliaasta algus.

Esimest korda oma veebikupidamise lühikeses ajaloos tekkis mul väike kiusatus riputada siia üles see pilt, kus kõrvuti seisavad suur ja väike Koolipoiss.
Eile oli tähelepanuväärne päev- meie vanem poeg läks gümnaasiumi esimesse ja väiksem poeg algkooli esimesse klassi.
Vihmapausi ajal õnnestus isal võtta kaader, kus mõlemad poisid Püha Miikaeli vapi all täies pidulikus vormis (suhteliselt) pidulikult naeratavad. Ilus pilt kauniks mälestuseks... kui mul on see meeles arvutivahetuse käigus dvd-stada.

Vanema poja aktusele ma ei jõudnud, ja võib-olla ongi hea, sest esimese klassi aktus oli emotsionaalselt minusugusele paksule piisavalt koormav. Ma lihtsalt lahistan iga meelelisema hetke peal nutta! Midagi teha ei saa ka, see vist tõepoolest on hormoonidest.
VHK tütarlastekoor laulis "Majakene mere ääres", ja noorem poeg laulis vaikselt kaasa. Mina lahistasin nutta... no ilus ju. Ja nii sümboolne, eksju! Justkui saatnuks vanaisa oma lapselast kooliteele.
Aabitsate üleandmine... mina jälle nutsin.
Jaak Johansoni lüheldane sõnavõtt... lahistasin omaette.
Kooli ladinakeelne tunnuslaul... no ei saanud pisaravoolu pidama.
Esimeste klasside väljamarss Katariina kirikust... no kes see muu ikka jõehobu kombel pingiridade vahel pruuskas... ikka mina.
Oh-jah. Ega ma muidu ka väga tundetu just pole, aga praegune seisund on selline, et näiteks teatrisse Erik mind enam eriti minema ei julgusta. Kui on vilets etendus, vihastan ma häälekalt; kui hea, siis lahistan nutta. Ka häälekalt.

Kadunud kooliriiete, koolikoti, pliiatsite, kammi jms. rööklev tagaotsimine kodus on justkui põhjendatud tegevus. Ilmselgelt toimub sarnane "kus mu püksid on, kus mu traksid on"- triangel kõikides kodudes, kus kooliealised lapsed ühtäkki avastasid, et kooliaasta on täies tõsiduses taas kord alanud.
Mina aga... püüan juhinduda põhimõttest "vähem hala, pikem samm"- on raskusi mõlemaga, olgu siis põhjuseks lakkepeksvad hormoonid või luude pehmenemine.

Pilt, mis seda sissekannet illustreerib, on tehtud Ardi Hallismaa poolt, tema oli eilse aktuse ametlik jäädvustaja. Ei tea, kas objektiiv sai niiskust ka... meie issi küll pühkis vahepeal silmanurgast midagi ära. Vihm ja hormoonid, mis muud.

Mutistumise kolmas faas ehk "mina mäletan, neil on."

Tahtsin tegelikult juba möödunud nädalavahetusel sellest faasist kirjutada, aga siis ei jõudnud- no eks olnud mutil muid tegemisi.

Nagu viimastel kuudel tavaks saanud ( a kesse ütles, et mutiea rasedus on kerge kanda, mhah!?) ei maga ma öösiti. Mida võõram koht, seda vähem.
Matsalus leidsin tänuväärse(d) kaaskannataja(d) klubist Aita Lõpetada Elu- no vot ei täpsusta, kes, kus ja mis, niipalju vaid, et imetlusväärsed naised nad kõik.
Ja eks me siis lõhverdanud. Aus oleks öelda "mina alustasin".
Uskumatu, pisar püksis ja tilgad silmas, kaks ööd, raju "kaunite noorusmälestiste" väljakaevamist.
(Teate, mind praegu isegi ei ... vabandage väljenduse eest... ei koti, kuhu ja milliseid kirjavahemärke ja mitu tükki ma laon- Kaidara kangelaseepos on nelja päeva jooksul suutnud ilmselgelt tappagi minus lisaks filoloogile ka keeletaju, ja Adama poeg temaga!)

Aga mitte sellest ei tahtnud ma (taas kord)...
Tookord, Matsalus, sain ma vist tänu Aita Lõpetada Elu-klubilistele paar valusat kivi varba eest ära veeretatud.
No me viskasime sittakanti nalja MithMeThiinEnamIthtume-HeidameKohePikali- üle. Vaene vanake vist luksus nii, et kõik, mis tal senini veel küljes püsinud, sealt ära kukkus... (igatahes lugesin ma täna Postimehest uudist, kuidas sisemised vastuolud bardeis järjest süvenevad ja mingist kammbäkist ei saa vist enam juttugi olla... kolmemillimeetrine haubits asendatakse vastastikkuse kokkuleppe alusel Admiral Pitka mahakantud pardakahuriga vms.)
Kuda see sedasi juhtus, et ma nii avalikult... ju see sedasi juhtuski, et ei pole see minu noorusaja mälestus üksi, sarnast kogemust võivad jagada kümned ja kümned naisterahvad kõikjal me maal.
Nu lisaks ülaltoodule mutistusin ma meelsasti teemal "mina ja maailm" , teisisõnu "kuidas sõlmida suhteid, mis mitte karupeessegi ei vii ja sealjuures asetada iseennast naeruväärsesse olukorda". Eks see üks va egotrip oli, aga mõnes mõttes kergendav- et kui muidu nagunii oled sunnitud teatavate bioloogiliste iseäralisuste tõttu öösel kakskümmend seitse korda kaks supilusikatäit piip- tegema, siis mutistumise kolmandas faasis lisandub sellele ka lakkamatu logorröa, akuutne selline. Ja mis huvitav, see oligi lõpuks vaid üks lugu, mitte eriti oma. Ja ammugi siis originaalne.

On üsna selge, et lastelastele nimetet valdkonnas mul pikantseid lugusid enam (üle) rääkida ei ole, sai kõik üsna parimas seltskonnas- nagu seda laiendatud klubiline liikumine Aita Mööda Saata Öö vaieldamatult on- juba ära räägitud.
Ja mäluga, teadagi, läheb muttidel aasta-aastalt viletsamaks.
No ei mäleta, tee või tina, ei mäleta.
Hea, kui õunakoogi retsept meeles püsib; seda läheb juba homme hommikul ädasti vaja...

Loogiline oleks, et kui mutistumise erinevad faasid juba praegu peal ära käivad, siis kunagi, kui tõsiseltvõetav iga kätte jõuab, saab minust lihtsalt üks tore, leebe ja õunakoogilõhnane vanama.

Tänane saak: pealtnäha mittemidagitegemine!

Viis liitrit tikri-punasesõstramahla, 4 purki punasesõstra tarretist (mis tõenäoliselt tuksi läks, sest proovisin esimest korda ja ei teadnud, millal keetmist lõpetada...), Itaaliast mõneks ajaks kodumaile naasnud sugulastele eile hilisõhtul küpsetet tikrikoogi (ja jäätise) serveerimine, vasakule ära lohistatud veinikapp (( öösel oli ühe veini kork järgi andnud ja ujutanud üle nii heleda seina kui laudpõranda) (panin puhastusvahendi leotama, aga ära koristada pole veel jõudnud)), telgist vihma ootuses kokku korjatud ja tuulutatud padjad-madratsid-tekid-linad, kolm piiska vihma ja neli mürinat, (juba!) kaks liitrit tutsudest vabastatud tikreid (moosi jaoks), vajalikud tööliigutused kodust interneti-kaugjuhtimise teel, elegantne pastaroog kella viieseks kaasa saabumiseks...- see on mu tänase päeva saak.
Huvitav küll, millest ma õieti nii väsinud olen... toast on sõda üle käinud, mänguasjad-rootsi sõjaväe magamiskott lustivad elutoa keskpõrandal (siin vist magas salaja keegi reamees), ehkki on istutusaeg, pole kukeharju jõudnud veel maha panna... pole jõudnud neile isegi kohta veel välja mõelda ja ette valmistada; enelate õierootsud on ka lõikamata ja rohima pole jõudnud kaks nädalat... nagu polekski midagi teinud; välja küll ei paista. Mahlad-moosid saavad ju kohe hoiustatud ja silma alt ära, spagetid süüakse ja toad koristatakse.
Küll aga tean ma nüüd, miks paljud tiined emased inimesed kannavad t-särki nii, et pool kõhtu paljas- nad lihtsalt ei taju (ega ka näe), et kõht paljas on. Ülevalt vaadates paistab ju kõik vonksis.
Ah, see kõht... no mina loodetavasti saan sellest ükskord lahti, aga need meesterahvad õllekõhtudega... nemad kannavad oma koormat lõputult. Seega on mul olemas teatav motivatsioon allesjäänud 79 päeva vastu pidada!
Poisid (sh. issi) on 2 ööd maganud telgis, ma ka proovisin, aga loobusin. 17 korda lukku kinni-lahti rebida, et põõsasse pissile pääseda, muuhulgas põrgata kokku tagumiste naabrite hulkuma pääsenud lõunavenelasega, astuda peale telgi külje alla keerdunud kassile, komistada pimeduses kännu otsa, ja samal ajal valutada oma selga ja kõike muud, mis sobivama asendi puudumisel karjuvalt sellest märku annavad... see oli mulle liig. Kobisin esimesel ööl kella kolme ajal tuppa tagasi, muserdasin linad ja tekid mõnusaks mätsuks kokku ja uinusin lõpuks... et ärgata seitsmest...

Täna justkui lubab sadu, aga mis peamine, on jahe! Mõnus jahe!


Ja ehkki väsinud, olen ma rõõmus. Mittemidagitegemisest, loomulikult.

Ah-jaa- seoses moosimaaniaga ja tikrikoogiga on kaks päeva jäetud mulle varahommikul armsaid sedeleid köögilauale, kohvitassi alla.
No umbes, et moos oli super ja kook nagu peab. No kas ei tee siis meelt rõõmsaks :)
Nüüd on tagumine aeg (puna)veinine põrand taas helevalgeks küürida.