Esimest korda oma veebikupidamise lühikeses ajaloos tekkis mul väike kiusatus riputada siia üles see pilt, kus kõrvuti seisavad suur ja väike Koolipoiss.Eile oli tähelepanuväärne päev- meie vanem poeg läks gümnaasiumi esimesse ja väiksem poeg algkooli esimesse klassi.
Vihmapausi ajal õnnestus isal võtta kaader, kus mõlemad poisid Püha Miikaeli vapi all täies pidulikus vormis (suhteliselt) pidulikult naeratavad. Ilus pilt kauniks mälestuseks... kui mul on see meeles arvutivahetuse käigus dvd-stada.
Vanema poja aktusele ma ei jõudnud, ja võib-olla ongi hea, sest esimese klassi aktus oli emotsionaalselt minusugusele paksule piisavalt koormav. Ma lihtsalt lahistan iga meelelisema hetke peal nutta! Midagi teha ei saa ka, see vist tõepoolest on hormoonidest.
VHK tütarlastekoor laulis "Majakene mere ääres", ja noorem poeg laulis vaikselt kaasa. Mina lahistasin nutta... no ilus ju. Ja nii sümboolne, eksju! Justkui saatnuks vanaisa oma lapselast kooliteele.
Aabitsate üleandmine... mina jälle nutsin.
Jaak Johansoni lüheldane sõnavõtt... lahistasin omaette.
Kooli ladinakeelne tunnuslaul... no ei saanud pisaravoolu pidama.
Esimeste klasside väljamarss Katariina kirikust... no kes see muu ikka jõehobu kombel pingiridade vahel pruuskas... ikka mina.
Oh-jah. Ega ma muidu ka väga tundetu just pole, aga praegune seisund on selline, et näiteks teatrisse Erik mind enam eriti minema ei julgusta. Kui on vilets etendus, vihastan ma häälekalt; kui hea, siis lahistan nutta. Ka häälekalt.
Kadunud kooliriiete, koolikoti, pliiatsite, kammi jms. rööklev tagaotsimine kodus on justkui põhjendatud tegevus. Ilmselgelt toimub sarnane "kus mu püksid on, kus mu traksid on"- triangel kõikides kodudes, kus kooliealised lapsed ühtäkki avastasid, et kooliaasta on täies tõsiduses taas kord alanud.
Mina aga... püüan juhinduda põhimõttest "vähem hala, pikem samm"- on raskusi mõlemaga, olgu siis põhjuseks lakkepeksvad hormoonid või luude pehmenemine.
Pilt, mis seda sissekannet illustreerib, on tehtud Ardi Hallismaa poolt, tema oli eilse aktuse ametlik jäädvustaja. Ei tea, kas objektiiv sai niiskust ka... meie issi küll pühkis vahepeal silmanurgast midagi ära. Vihm ja hormoonid, mis muud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar