Teebet ja kreedit

Aeg-ajalt ja kohati olen ma süsteemne. Või vähemalt tundub mulle, et sellel on miskit pistmist süsteemiga, kui ma eelneval õhtul koostan järgnevaks päevaks tegemist vajavate ülesannete nimekirja. Elu on korduvalt näidanud, et nimekirjast pool vähemasti kandub järgmisse... nädalasse sujuvalt üle. Nagu kass oma poegi, vead sa teatud laadi tegemist vajavaid tegematajätmisi, mille tegemiseks kas ei piisa eales aega või saab lihtsalt päev enne otsa kui järg nendeni jõuab.
Täna tegin ma oma nimekirja täis! Tõsi, seal oligi vaid 5 suuremat sorti ja 3 väiksemat sorti tegemist.
Hommikul magasid nad sisse.
Niiet, kui me Nööbiga unisi silmi alla kobistasime, oli suur tuba tühi. Kedagi ei paistnud kuskil. Siiski, aknast paistis mamma, kes end piimatädi ja kohaliku külaonuga keeltpidi sõlme unustanud. Nööp käel, võtsin tassi kohvi, siis võtsin ühel öökad seljast ja pambu ka, ja panin ta kõhuli lambanahale. See oli minu hetk, Nööbiga võidu lapata Äripäeva, Postimeest ja EPL-i (see on vaid kokkusattumus, et meil nii palju lehti käib korraga, ausalt! ÄP tuli mingite etendusepiletitega koos, Postimees on kalli sõbra kingitus ja EPL oli sigasoodne pakkumine novembrini. Mu ema on harjunud lugema vähemalt üht lehte paberil, ja eks me teised ka... ühte lehte...) lugeda. Nööp loeb käte ja hammastega, mina... näe, ehituspuidu hind langeb ja Kommesti auu on mõneks ajaks päästetud.
Saabus ema, uudistega, mis, tõepoolest, olid nii põrutavad, et panin lehe kõrvale ja lasin lõua kolksti vaibale. Vene lennukid maanduvad endiselt Eestis. Vene sõjavägi aretas siin lehmasuurused mustad valvekoerad, kes siiani Eesti metsades luusivad. Ärimehed peavad inimestele raha eest jahti, sellepärast kaovadki inimesed aeg-ajalt... Orjakaubandus lokkab. Ja-jah. Appi.
Pelgulinnas, Õle tänaval, elas minu lapsepõlves üks naine, kes ütles, et lapsed ei sünni ema kõhust vaid vene sõjaväelendurid toovad neid. Ja see, kui naisel on kõht ees, on sellest, et ta on pärmi söönud...
Edasi läks tegusaks. Valitses tõsine virr-varr, vahepeal laekus kuskilt mees, kes oli noorema poja kooli viinud, sest rongist ja marsast jäädi ju maha ja ega see väiksem üksinda veel ei liigu ka... vanem poeg kolistas trepist alla, tal oli kooli hiljem minek, aga ühistransporti sobival kellaajal ei läinud, nii siis tuli isal uuesti minna. Ja ühtlasi oli pärastlõunani vaikus ja rahu, sest laekuti koos kooli lõppedes.
Ma jõudsin ära esitada uue sarja ideekavandi!
Ma jõudsin üle vaadata väikese maja peal toimuva, maksta elektrikule, pidada nõu ehitajaga, uurida nippe põrandatalade kinnitamisel, vaadata üle kasvuhoones toimuva (eile aiandist toodud taimed olid täitsa elus katteloori all); ma jõudsin teha perele kaks korda süüa, küpsetada koogi, kirjutada emale eelseisva kolme päeva menüü (sest homsest reedeni ma lihtsalt ei saa köögis toimetada), ma jõudsin leivalõimest vormida nädala teise poole pätsid ja äsja need ahjust välja võtta. Ma jõudsin üle vaadata raamaturiiulisse laekunud järjekordse viie raamatu pealkirjad; ah-jaa, ma jõudsin eelnevalt ju käia postkontoris neil järel, poes, üle vaadata meie tänava asfaldi-ime, mõelda, et vallavanemale tõesti sobib hüüdnimi Miilits; ma jõudsin suhelda klassi kokkutuleku korraldustoimkonnaga, hindamiskomisjoniga, Agniga, kes Postimehe esikaanelt sujuvalt korraks koju põikas; kahe sõbrannaga...
Ma jõudsin mängida Nööbiga, jalutada Nööbiga, jutustada Nööbiga; ma jõudsin kallistada väiksemat ja tustida väiksemat, tustida suuremat ja käskida suuremat poega; ma jõudsin sagida oma teistpoolt ja ma jõudsin talle öelda, et on mulle kallis. Lõppeks jõudsin ma ka oma emaga suhelda leebemal moel ja ähvardada meie jalgadega sardelli (austraalia karjakoer), et ta issi käest alles saab, kui see koju tuleb, sest hulgub seal, kus ei tohi.
Ja kui nüüd tagasi vaadata, siis jõudsin ma ju korraks räntsatada teleka ette ja mõelda, mille pagana pärast see must kolakas meil ikkagi nurgas seisab... ja jõudsin kuulda kööki AK-d ja vist isegi killukest TV3 uudistest.
Ja ma jõudsin ära teha selle kõige sitema töö, mis üldse maailmas on välja mõeldud- lapata läbi oma vanema poja sõidutalongid, selekteerida, kuupäevaliselt ritta seada, kleepida ja lõigata ja esitada aruande sõidukulude tagasisaamiseks.

Ma ei tea, kas oli midagi, mida ma e i jõudnud... kohe ei tule meeldegi. Tunne on nagu lotovõitjal, eksju. Homme karussell jätkub.
Suur Valge ütles täna mu kohta: väravavaht.
Poom tuli meelde- peaks pensile minema, aga ei raatsi...

Me teeme, teeme, teeme- ja tehtud veel ei saa!

Tegime ära! Meeskond Kollased Sandaalid oli hommikul lipujaamas nr. 19 täies koosseisus kohal. Minul oli lihtsam töö- ma sain Eriku fotoka oma valdusse ja muudkui klõpsisin. Vahepeal korjasin ikka prahti ka. Titt pidas end väga hästi üleval ja magas sel ajal, kui kõige ägedam koristamine käis. Meile sattus muidugi ka suhteliselt lihtne teelõik- ehk siis koristasime tee äärt ja teeäärset võsa. Sodi saime sealt üksjagu, aga ei midagi liiga huvitavat ega õnneks ka ohtlikku mitte. Pool kaksteist olime ikka väga valmis. Erik teadis, et meie kodu juures, üle tee metsas, on suur prügihunnik ja sõitsime seda koristama. Ehkki hunnik oli kaardistamata, võisime prügi oma autoga lipujaama ära viia ja sitalasu koordinaadid läksid tuleviku tarbeks kirja. Nagu selgub, leiti koristamise käigus lisaks vanadele pasteldele ja muule mudrule terve hulk seni kaardistamata-avastamata prügimägesid. Seega, tegime ära, see-eest mitte päriselt. Aga- me pole vara lahkunud, ehkki töö on pooleli. Küll me juba teeme! Vallarahvast ja külalisesinejaid oli vägevalt, lahe! Tõsine ühisolemise tunne tuli peale. Ja et minna ülevõlli pateetiliseks- vot oli üritus, mis väärt, et vabariigi 90. aastapäeva puhul ära pidada.
Tiimile sügav kummardus, vägev üritus oli; loodetavasti saab Agni pärast homset sünnipäeva (mõelda vaid, kolm kontserti üle Eesti tema sünna auuks, eks!) end üle mitme kuu välja magada.

Kas Ilvese või Rüütli mees?

Mõtlen selle üle juba üsna mitu aega, et kas meie, kes me Leto Svetile võitu arvasime, oleme Ilvese või Rüütli mehed?
Ja kas kellelgi oli üldse kahtlusi, et Leto Svet ei pruugi võita?
Kommetaariume lugedes selgub, et on terve hulk neid, kes Eurovisiooni endiselt täie tõsidusega võtavad. Ja nende meelest teeme ennast terve Euroopa ees narriks jne.
Šõud peab saama. Ja seda Leto Svet teeb. Täiega.
Ootan huviga, milliseid reaktsioone hakkab tulema sellest nn. Euroopast, E ütles, et keegi juba kompleinis, eestlased mõnitavad neid oma lauluga.
Meie pere kolm põlvkonda on tulemusega rahul.
Ainus, et öö otsa ja praegugi veel kummitab Leto Sveti viisijupike peas ja vorstid-tordid karglevad silmade ees.
Ahjah, ikkagi... Rüütel v Ilves? Häälte arvu poolest arvaks et... läbilõige nii sellest kui teisest ja natuke kolmandast ka.

Neljas. Seekord tõepoolest.

Vahepeal lihtsalt ei ole aega olnud kirjutada nii nagu asi on.
Et see kolmas kook tuli p e a l t n ä h a hästi välja, aga eile kui teda taldrikule lööma hakkasin, varises ta ikkagi mitmeks tükiks ja tuli jätta t a g u r p i d i taldrikule.
Maitses nii, et sõbranna tütar, kes muidu üldse kooki suu sissegi ei võtvat, sõi kolm tükki. Ja oleks veel söönud, kui mitte kook selleks ajaks otsas poleks olnud.
Täna tõusin vaikselt ja jätsin Nööbi isa kaissu und nägema.
Tegin ühe korra veel seda neetud valge šokolaadi- toorjuustu kooki.
Ma hakkan iseennast ka juba ära tüütama selle teemaga...
Niisiis, ma lihtsalt vahustasin ja riivisin ja sulatasin, jummala tuima näoga, hoolimata enam ainete kogustest ja vahekordadest; hoolimata üleüldse millestki.
Nüüd siis tean kindlalt, et peasüüdlane oli ikkagi silikoonist koogivorm.
Sest neljandal korral küpsetasin ma tavalises, lahtikäivas vormis selle asja viisakalt valmis.
Ei mingit murenemist, kook püsis kenasti koos.
Üleüldse ei mingit jama.
Ainult see jama, et kui mul meelde tuli, ahh, ma lubasin pildi teha...
siis võinuks ma pildistada järjekordset rahulolevat sõprade seltskonda, kelle kõhtu see kook minutitega mõnumõminate saatel kadus.
Ma enam ei tahtnud maitstagi mitte.
No kaua sa sööd ühe ja sama kooki.
Näsisin hoopis kohupiimakooki, mis mul alati (ptui 3x) välja tuleb.
Praegu nokkisin viimased purud kirjutuslaualt kokku.
Minu poolest kukkuge surnult maha, kaalulnälgijad; Nööp on otsustanud tissitamisperioodil hoida mind meeldivas vedelas (nahka pakendatud) vormis.
Ja ma ei kavatsegi tükki kohupiimakooki söömata jätta, sest et mina tean, see hea on.
Toorjuustukoogi võib nüüd mõneks ajaks ajalooks lugeda. Tulevad uued katsumused.

On ikka hea küll, kui kodus on nii populaarne tütarlaps nagu Nööp seda on- jätkub sõpru, kes teda vaatama tulevad ja ühtlasi mu küpsetamise-eksperimentidest heal meelel osa võtavad.

Jessssss! Ise ka ei usu!

Toorjuustu-valge šokolaadi kook õnnestus kolmandal korral!
Maitsnud veel ei ole.
Pilti ka pole teinud.
Aga.
Mul oli kohe hommikul juba selline tunne, et nagunii läheb kõik pekki.
Heeheehee.
Aga.
Ma mõtlesin läbi, lugesin natuke raamatut- Lia Virkuse, Angelika Kangi "Tordiraamat".
Ja küpsetasin lõdva käega tordi valmis.
Interpreteerisin veidi retsepti:
-3x180 g Creme Bonjour Naturel toorjuustu
- sidrunikoor ja 3 spl mahla

Ja parandasin vead:
-kasutasin väga head hapukoort (Meieri 20%, paks ja mõnus)
-sulatasin valge šokolaadi veevannil (paras kuumus, ei seganud enne kui silmaga oli näha, et allpool on enamus sulanud
-muutsin retseptis antud küpsetustemperatuuri- ökorežiimis kuumutasin ahju, koogi sisse lükates alandasin temperatuuri 160 kraadini (nagu soovitavad Lia ja Angelika toorjuustukoogi küpsetamise temperatuuriks) ja sättisin aja 1 h10 minuti peale
-täpselt tunni möödudes panin peale hapukoorekatte ja küpsetasin viimased 10 minutit samal kuumusel.

Kook tuli imeline!
Kui lauale läheb, teen pilti ja panen siia juurde.
Ise ka ei usu, et hakkama sain. Eh, need pisiasjad... mis muudavad maailma õnnetuks ja koledaks kohaks või... vastupidi.

Üheksas. Aastapäev

Üheksa aastat on üpris aukartustäratav number, eksju. Järgmine on juba kümme; sealt edasi... terve igavik.
Kui eelmistel aastatel on 16.jaanuar meenutanud pigem veeuputusele või maailmarevolutsioonile eelnevat tarbimisrallit (eriti minu poolt) ja olen oma teisepoole üle külvanud praktiliste, see-eest minu arust talle eriti vajalike esemetega, jopedest saunalinadeni, siis tänavu mul lihtsalt ei olnud võimalust ja aega end rallitamisele pühendada.
Paraku ei olnud aega ka eriliseks kokakunstiks, ja väljas söömist tuleb meil nagunii üpris tihti ette- otsustasime niisiis koduse ja lihtsa istumise kasuks, valge šokolaadi tordi, hea veini ja risotto saatel. Aga see on üks teine jutt. Selles mõttes, et läks pekki tort (teist korda ja täiega!), ja ikkagi sõime väljas, sest poistel oli pikk päev ja mul ripnevatest rindadest tingitud näljatunne inimlikke iseloomuomadusi võtmas.
Et n i i s i i s...
Ma ei saanud veekindlate kinnistega fotokotti, mida mõtlesin armsale loodusepiltnikule kinkida.
Aga ma sain kokku Nelega, kes teeb imelisi froteemõmmisid (käsitööga, jumal paraku, ei jää mul lihtsalt aega tegeleda kõige selle kõrvalt mida ma oma eluks pean) ja leidsin jooksu pealt Jaan Pehki sooloka "Orelipoiss. Üheksakümmend üheksa". No seal on siis mitu märki justkui koos- allpool selgub, et porno on lahe; ja meie isa tegi 2006. sügisel koos Pehkiga oma esimese filmirolli, see oli siis "Kas teil tuld on" ja E etendas seal paaditassija rolli :-) Pehk oli peategelane, õnnetu, kes oma viimsed tikud kohvitassi uputas. Lühikas ise sai just valmis ja eelmisel nädalavahetusel sai demmitud kah.
(Ehkki, jah, Suure Valge parim on kindlasti "Metsik ilu"- mis teatud põhjustel ei pruugi kunagi linale jõuda, aga see on j ä l l e üks teine jutt.)
Aastapäeva päev ise kujunes kirjuks ja kiireks nagu need päevad siin enamuses kipuvad. Hommikul kaheksast saabus torujuri. Vahelepõikena soovitus- ärge ostke santehnikat, mille kahesüsteemse süsteemi olemusega te enne pole põhjalikult tutvunud. Võib juhtuda nii nagu meil, et pott on tore disain ja muidu ka vägailus, aga kahesüsteem läheb paari aastaga persse ja asendada seda ei ole võimalik. Mis tähendab uut potti, uut kraanikaussi (et oleks ühte tegu), uut torujura tulemist ja päevapikkust tööd, jne.jne. Kulud kokku kaupluses esinenud soodustusega kena kuus tuhhi, tänan kutsumast, mina teid ka.
Issi saabudes olid naised valmis startima lastearsti korralisele vastuvõtule. Viimsis. Pool tundi autosõitu. Kogu selle aja kaifisime Pehki plaati. Mõningad korduma kippunud sõnad nagu "urruauk" ja "persepragu" ja muud taolised välja arvata, oli suurepärakuline plaat. Nagu ütleb meie isa, porno on lahe! Seega täiesti tema stiili plaat. Mulle meeldis kõige rohkem Kessu ja tripi lugu, kahtlemata on plaadi teises pooltunnis ka märkimisväärseid heliteoseid. Aga palju üle poole tunni lihtsalt ei kannatanud kuulata, ei jaksanud sõnumit enam jälgida, sulas ühtlaseks pullitegemiseks. Küll ma järgmine kord põlluvagu ja... pragu.
Õde oli meile täiesti suvalise aja kirjutanud, pidi olema pärastlõunal kell neli, me läksime poole kaheks ja arst jooksis siis ka. Mõõtis ära ja sai tulemuseks viis kilo viiskümmend grammi ja kuuskümmend sentimeetrit.
No ja siis olimegi õhtupimedani linnas. Nii kuramuse väsitav. Istusime kapten Tenkesis ja õudusega sain aru, et sellest menüüst ei tohiks ma midagi süüa, sest lastearst määras mu toiduvabale dieedile (titel nahk kare). Oeh.
Õhtul kodus sõime siis seda asja, mille nimi on valge šokolaadi-toorjuustu tort ja mis nägi välja nagu oleks keegi seda juba enne söönud. See on järgmise sissekande teema.
Õnneks maitses hästi.
Ah-jah. Mind peeti ka meeles. Kommidega mille nimi on "Unistus". Mis on tähelepanuväärne, sest ainult unistada ma šokolaadikommidest praegu ja pikka aega edaspidi võingi. Mis omakorda on kasulik, sest laiendab silmaringi ja võitleb ühtlasti...
Ja uhke lillega.
Ja spa-(pere)paketiga. Sest poiste kojujätmist pidas E ebaõiglaseks. "Lapsed on meie elu," ütles ta.
Noh, olgu. Ehk siiski mitte ainult.

Lüheldaselt 11 000 aastat hiljem ja osoonist ka

Mul on hea meel, et nägin täna "11 000 aastat hiljem: Vabaduse valu" ära. Sisukas saade. Mõtisklesin korda mitu kaameratöö üle. Suurepäraselt lahendatud episoode oli ja samas see lõputu jalutamine kaadris...

... millega vanasti hiilgas "Osoon".
Sattusin nägema nii jõulust kui aastavahetuse O3-e, ja kuram, rõõmustan!
Puhas, tore meelelahutus!
Rõõmustan sellegi üle, et keskkonnaga pole sel saatel enam suuremat pistmist.
Meil veel on. O kõrval mõjume kortsuva kuivikuna, kes nutuvõru suu ümber räägib tõsistest asjadest like kliimasoojenemine ja epideemiad ja prügi sorteerimine- aga nagu näitab vaatajanumber, siis olenemata meie pidevast eetrisolgutamisest (eeloleval laupäeval jälle, kurat ja perse ma ütlen! Kõigepealt oli 16:15, siis suvaliselt 15:20, 15:45, 15:53, etc- siis lubati keskpäeva ja rahule jätta ja nüüd siis taaskord! suvaline aeg, kell 11:50, ehhh...) leiab see teatud kriitiline hulk meid ikka üles ega löö ka teibasse selle tõsitsemise eest.
Indrek ja Õie aga on teinud suurepärast tööd!
Kinnuse ja tänaööselikkaeimagaga pole sel miskit pistmist, tänu sellelesamusele.
*Rotile näiteks, kelle naabrinaine mu postkasti juustuvargile saatis.

Aita Aita kontsert 27.12, Tallinnas

Alljärgnevalt muutmata kujul Andolt saabunud e-mail (kes veel ei tea või pole saand):

Armsad sõbrad!

Kuigi Pärimusmuusika Ait kerkib seni jõudsasti, ei ole ehituse
rahastamisega asjad kaugeltki turvalised.
MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus peab kindlasti võtma ehituse
lõpetamiseks laenu.
Samas - mida rohkem õnnestub meil annetuste abil koguda, seda väiksemad
on meie tulevased kohustused panga ees.
Suur tänu KÕIGILE, kes juba on Pärimusmuusika Aida ehitust toetanud!
Kogutud summa ületab täna juba 750 000 krooni!

Kes aga veel saavad ja tahavad aidata, siis:
AITA AITA – pärimusmuusika heategevuskontsert
27.detsember kell 18.00
Eesti Rahvusraamatukogu saalis Tallinnas
sissepääsu tagab annetus alates 150.- kroonist
eelmüük www.folk.ee ja kohapeal

Kontserdi lindistus ETV eetris samal õhtul Muusikaelu saates!

Pärimusmuusika Aita toetavad muusikaga:
Juhan Suits
Lauri Õunapuu ja regilaulumehed
Elo Kalda
Cätlin Jaago, Sandra Sillamaa
Juhan Uppin
Meelika Hainsoo, Mall Ney
Tuule Kann, Jaak Sooäär
Kulno Malva, Ruslan Trochynskyi
Astrid Böning ja Olavi Kõrre
ansambel Ro:Toro
Robert Jürjental ja Kitarristuudio
Anu ja Triinu Taul, Tarmo Noorma
ansambel Svjata Vatra
Celia Roose ja Võromaa Lauluimandi Niserdõs.
Johanson & Vennad

Kohtumiseni Rahvusraamatukogus!

Ando Kiviberg

Teeme Ära 2008- kõik prügi korjama!

Selle algatuse taga on terve hulk toredaid inimesi, aga esmajärgus Toomas Trapido, kes on otsustanud Riigikogu kummiseinte vahelt väljuda ja midagi konkreetset ära teha.
Prügikaardistajate sõpruskond, kogunege!

Ootan huviga esimest koristusaktsiooni- loogiliselt peaks see kaardistamisele järgnema ju.

Kodussünnituse sõbralik alternatiiv Fertilitases

Olen oma kolmanda titega arvel Fertilitase erakliinikus. Täna oli siis viimane korraline visiit ämmaemand Ira Sasko juurde.
Samal ajal kui KTG-aparaat mul peal oli, küsis Ira: "Kas jääd koju või tahad lepingut?"
Vaatasin nagu loll talle otsa, et mida ta silmas peab. Tema aga küsis, kas ma tulen sünnitama haiglasse või olen otsustanud kodussünnituse kasuks.
Vastasin siis, et ei ole enda meelest nii tubli, et kodus sünnitada. Ira arvas seepeale, et eks haiglas on teatud mõttes rahulikum ka. Andis mulle lepingu tutvumiseks kaasa ja jäime natuke pikemalt sünnitusest rääkima, et kellel kuidas on alanud ja kuidas valusid leevendada, jne.

Ja siis ütles Ira: "Võta oma lapsed sünnitusele kaasa, see on kõige parem kognitiivne teraapia. Ja kui raatsid, võid oma väiksema poisi vannigi võtta, ta saab seal sinuga koos siis olla." Rääkis mõne loo peredest, kes on tulnud nii ühe kui mitme lapsega ja kuidas vahest sünnitamine kui põhitegevus tahaplaanile jääb, sest lapsed loobivad üksteist veega, mängivad, jooksevad ja kukuvad.

Minu jaoks oli see tõeline üllatus, et Fertilitas lubab lisaks tugiisikule kaasa võtta ka lapse/lapsed (loomulikult, kui lapsed ise sellega nõus on). Lisaks saan ma kaasa võtta kõik, mis mulle armas, padjast lemmikfilmini. Selleks, et oleks kodune ja hea.
Sünnitustoad on Fertilitases väga hästi isoleeritud, kui käisime tutvumas, siis kõrval parasjagu just pressiti, aga kõrvaltuppa, ehkki uks oli koridori avatud, ei kostunud ühtegi heli. Vististi koridoris mängis vaikne muusika ja liikusid naeratavad tohtrid- see oli ka kõik.

Vanemale poisile ütlesin juba, et kui ta tahab, siis võib tulla kaasa- samas ma tean, et tema diskreetne natuur jätab selle "suursündmuse" vahele, ja küllap nii ongi parem. Ta on öelnud, et oma ema kannatamas näha on talle väga raske. Ja ma ei arva, et sünnitus nüüd lausa üks tohutu lillelõhn ja liblikate laul on... natuke on ikka verd ja valu. Pigem siis tulgu ta juba ja kohtugu oma õeraasuga, kui kõik on ilus ja roosa-rõõsa.
Noorem poeg on just selles eas, mida ämmakas kirjeldas- absoluutselt kõik on väga huvitav. Ta on kaasas käinud kõik ultrahelid, hoidis mu kätt lootevee uuringu tegemise ajal, on istunud viksilt arstivisiitide ajal mu kõrval toolil ja ise öelnud: "Ma tahan sellest, kuidas rase ollakse, kõike teada." Usun, et tema jaoks oleks protsess kui selline kõrvalt vaadata tõsiselt huvitav. Ja arvestades tema avatud loomust, siis küllap on ta valmis mind ka harjaga masseerima, niisama patsutama ja mu kätt hoidma.

Eks me räägime. Minu jaoks on kõige positiivsem selle asja juures, et nüüd saame täiega ümbermaailmareisi mängida- pole midagi õudsemat kui isa või poeg, kes su mängunuppe algpunkti tagasi löövad hetkel, mil võit on juba nii lähedal... aga ma vihastan siis! Täiega! Mis tähendab seda, et tühja see sünnitus(valu), aga alla ma ei anna!
No ja mõned filmiklassika pärlid võtame ka kaasa. Ja ristsõnu. Juhuks, kui peaks minema kauem. Sest kes see teab.

Üht tuleb Fertilitase arstide ja ämmakate kohta öelda, nad on niivõrd head suhtlejad, et suudavad väga kiiresti sul asjatud pinged maha võtta. Ira näiteks julgustas mind uskuma, et olen igati tubli ja küllap mul kõik sujuvalt, kiirelt ja pikalt valutamata läheb- kõik see piin algab ju peast.
Pea on mul üldjoontes tühi ja natuke täis ilusaid mõtteid ja lootust, et varstikohevarsti...

*Pildil on Fertilitase sünnitustuba ja spetsiaalne vettesünnituse vann.

Kirbukas tuleb jälle! 14. oktoobril.

Uuskasutuskeskus korraldab taas kirbuturu 14. oktoobril. Kirbuturg toimub aadressil Uus-Sadama 19-12 UK Sisustus kaupluse esisel platsil kell 11-17.
Suur huvi septembrikuus korraldatud kirbuturu vastu ja väga palju positiivset tagasisidet näitas, et kirbuturgu on Tallinnas vaja. Turul osales üle 100 müüja ning hinnanguliselt üle 3000 ostuhuvilise.Uuskasutuskeskus hakkab kirbuturge korraldama regulaarselt iga kuu teisel pühapäeval. Kui huvi jätkub, korraldatakse neid ka talveperioodil.

Kirbuturule võivad müüma tulla kõik, kel on kodus asju, mis on väikseks jäänud, ära tüüdanud või enam ei sobi, kuid mida päris tasuta ära anda ei raatsi. Müügiks sobib kaasa võtta riideid, raamatuid, plaate, lasteasju, sisustuskaupu, igasugust pudipadi, kuid ka mööblit, aiariistu, tööriistu jne. Kui eelmisel korral müüdi kõige rohkem riideid, siis seekord kutsume üles otsima ka põnevat kribu-krabu sahtlitest ja karbikestest, keldritest ja pööningutelt, köögist ja maakodust. Et kirbuturg jääks kirbuturuks, ei oota me platsile uute asjadega kauplejaid ja Uuskasutuskeskus jätab endale õiguse nende platsile lubamisest keelduda.

Kirbuturg on hea võimalus veeta üks mõnus pühapäev, leides põnevaid asju, kaubeldes ja inimestega suheldes. Siit saab leida midagi ka siis, kui taskus on vaid paarkümmend krooni. Kirbuturud kuuluvad keskkonnasäästliku mõtteviisi juurde ja on mujal maailmas väga populaarsed. Uuskasutuskeskuse eesmärk on aidata kaasa keskkonnasäästliku tarbimise levikule.

Osavõtutasu müüjatele on 50 krooni, ostjatele tasuta. Info ja registreerimine info@uuskasutus.ee, tel 646 4302. Osavõtutasu tasuda MTÜ Taaskasutus arveldusarvele 221024662766 hiljemalt 12. oktoobriks, märksõna "kirbuturg". Vaata ka www.uuskasutus.ee

Pühapäeval on avatud ka UK Sisustus pood, kus kirbuturu puhul on hinnad kuni 50% odavamad. Müümata jäänud asjad võib soovi korral sealsamas annetada Uuskasutuskeskusele.

KÕUe polnud, aga lohutati niiii kenasti ;)

Eile poolest päevast kadus internet. Helistasin Televõrgu tugitelefonil 7150715, ootasin ligi pool tundi, liinile ei saanudki. Teisel katsel pääsesin pärast 10-mintsast torusrippumist, kena näitsik teiselpool arvas, et peaksime DNS serveri aadressi käsitsi sisestama, see aitaks.
Õhtuks ei olnud KÕU tagasi tulnud, helistasin EE tugitelefonile 1343, sealt osati kohe vastata, et kogu eestis võrk maas ja parandatakse. Väga tore naisterahvas oli, ütles, et noh, katsuge hakkama saada, ilus ilm väljas ja...
Eks meid lohutas täiega tegelikult see teadmine, et kõigil KÕU klientidel sama mure, mitte üksi meie pole siin käpardid või levialast mingil põhjusel välja kukkunud.

Täna hommikul KÕU ei toiminud. Televõrgust öeldi, et eile õhtuks saadi korda, aga täna hommikul on jälle kõikjalt teateid, et ei toimi.
No ja nüüd, paar tundi hiljem, toimib. Ja teises toas kostab juba poistevahelise kakluse häält, kelle kord on arvutis istuda.

Miks ma üldse sel teemal vaevun kirjutama- ikka ju juhtub, et aeg-ajalt netiühendus jupsib, olgu süsteem milline tahes.
Lihtsalt sellepärast, et ma taaskord tänan EE toredaid tüdrukuid, kes inimlikult ja sõbralikult kliendiga suhelda oskavad.
Tühja sest internetist, ilm läheb väljas juba ilusaks! Aga vot tüdrukud, need on toredad!