Olen oma kolmanda titega arvel Fertilitase erakliinikus. Täna oli siis viimane korraline visiit ämmaemand Ira Sasko juurde.Samal ajal kui KTG-aparaat mul peal oli, küsis Ira: "Kas jääd koju või tahad lepingut?"
Vaatasin nagu loll talle otsa, et mida ta silmas peab. Tema aga küsis, kas ma tulen sünnitama haiglasse või olen otsustanud kodussünnituse kasuks.
Vastasin siis, et ei ole enda meelest nii tubli, et kodus sünnitada. Ira arvas seepeale, et eks haiglas on teatud mõttes rahulikum ka. Andis mulle lepingu tutvumiseks kaasa ja jäime natuke pikemalt sünnitusest rääkima, et kellel kuidas on alanud ja kuidas valusid leevendada, jne.
Ja siis ütles Ira: "Võta oma lapsed sünnitusele kaasa, see on kõige parem kognitiivne teraapia. Ja kui raatsid, võid oma väiksema poisi vannigi võtta, ta saab seal sinuga koos siis olla." Rääkis mõne loo peredest, kes on tulnud nii ühe kui mitme lapsega ja kuidas vahest sünnitamine kui põhitegevus tahaplaanile jääb, sest lapsed loobivad üksteist veega, mängivad, jooksevad ja kukuvad.
Minu jaoks oli see tõeline üllatus, et Fertilitas lubab lisaks tugiisikule kaasa võtta ka lapse/lapsed (loomulikult, kui lapsed ise sellega nõus on). Lisaks saan ma kaasa võtta kõik, mis mulle armas, padjast lemmikfilmini. Selleks, et oleks kodune ja hea.
Sünnitustoad on Fertilitases väga hästi isoleeritud, kui käisime tutvumas, siis kõrval parasjagu just pressiti, aga kõrvaltuppa, ehkki uks oli koridori avatud, ei kostunud ühtegi heli. Vististi koridoris mängis vaikne muusika ja liikusid naeratavad tohtrid- see oli ka kõik.
Vanemale poisile ütlesin juba, et kui ta tahab, siis võib tulla kaasa- samas ma tean, et tema diskreetne natuur jätab selle "suursündmuse" vahele, ja küllap nii ongi parem. Ta on öelnud, et oma ema kannatamas näha on talle väga raske. Ja ma ei arva, et sünnitus nüüd lausa üks tohutu lillelõhn ja liblikate laul on... natuke on ikka verd ja valu. Pigem siis tulgu ta juba ja kohtugu oma õeraasuga, kui kõik on ilus ja roosa-rõõsa.
Noorem poeg on just selles eas, mida ämmakas kirjeldas- absoluutselt kõik on väga huvitav. Ta on kaasas käinud kõik ultrahelid, hoidis mu kätt lootevee uuringu tegemise ajal, on istunud viksilt arstivisiitide ajal mu kõrval toolil ja ise öelnud: "Ma tahan sellest, kuidas rase ollakse, kõike teada." Usun, et tema jaoks oleks protsess kui selline kõrvalt vaadata tõsiselt huvitav. Ja arvestades tema avatud loomust, siis küllap on ta valmis mind ka harjaga masseerima, niisama patsutama ja mu kätt hoidma.
Eks me räägime. Minu jaoks on kõige positiivsem selle asja juures, et nüüd saame täiega ümbermaailmareisi mängida- pole midagi õudsemat kui isa või poeg, kes su mängunuppe algpunkti tagasi löövad hetkel, mil võit on juba nii lähedal... aga ma vihastan siis! Täiega! Mis tähendab seda, et tühja see sünnitus(valu), aga alla ma ei anna!
No ja mõned filmiklassika pärlid võtame ka kaasa. Ja ristsõnu. Juhuks, kui peaks minema kauem. Sest kes see teab.
Üht tuleb Fertilitase arstide ja ämmakate kohta öelda, nad on niivõrd head suhtlejad, et suudavad väga kiiresti sul asjatud pinged maha võtta. Ira näiteks julgustas mind uskuma, et olen igati tubli ja küllap mul kõik sujuvalt, kiirelt ja pikalt valutamata läheb- kõik see piin algab ju peast.
Pea on mul üldjoontes tühi ja natuke täis ilusaid mõtteid ja lootust, et varstikohevarsti...
*Pildil on Fertilitase sünnitustuba ja spetsiaalne vettesünnituse vann.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar