Tallinnal on näpud põhjas!

Lühidalt: selleks, et Tallinnas vastsündinu vanemad saaksid sünnitoetust, peavad mõlemad vähemalt aasta olema pealinna sisse kirjutatud.
Aga kui lapse saab üksikema?
Ka vabaabielus olles võib ema väita, et ta on üksikema- kas linnaametnikud asuvad siis jälgi ajama? Põhimõtteliselt on ju nii, et vabaabielus olles e m a võib üksinda lapse sünni registreerida, isa võib lapse ka hiljem omaks tunnistada.
Nii tehakse muidugi juhul, kui see 7000 kr on ülioluline.
Kuram, aga tegelikult... on ikka küll oluline!

Tallinnal on selgelt näpud põhjas, vesi ahjus ja headest kokkuhoiuideedest puudus. Siis tuleb muidugi minna kõige pisemate linnakodanike kallale, absoluutselt!
Mis eriti lahe, on nõue: "Laps peab rahvastikuregistri andmetel olema Tallinna linna elanik ja elama toetuse taotlejaga ühel aadressil."
Ja ema peab muidugi e n n e kaheteistkümnendat rasedusnädalat ennast arvele võtma.
Eks üritagu- heal juhul tunneb ta oma raseduse ära kuuendal nädalal, riikliku nn arsti juurde pääseb ta eriti heal juhul kuu aja pärast. Ja mitte kedagi ei koti, et sa p e a d ennast enne 12. nädalat arvele võtma selleks, et linnalt pärast sünnitust pappi saada.
Ametnikud võiksid mulle selgitada, kuidas täpselt nad kontrollivad, et naine on end nende käsukohaselt arvele võtnud. Millise dokumendi peab naine ette näitama? Ja millise seadusepügalaga selliste andmete väljanõudmine põhjendatud on?

*Hea meel, et ise Tallinnas ei ela. Kahju sõpradest, kes sääl taaskord tunda saavad, kui tore on pealinnas elada. Ah, elagu linnavalitsus! Tehtud!

Nagu oleks nii alati olnud

Täna, kell üheksa õhtul sai Tui Tuul ühepäevaseks.
Oleme kodus, esimesed katsikulisedki naabrite näol põgusalt käinud.
Sõpradelt saabub lakkamatult õnnesoove, ehkki jaksu uudist teatada oli vaid vähestele... palun vabandust!

Mis ma ütlen... tunne on selline nagu oleks see alati nii olnudki. Meie kolm last, kaks suurt venda ja väike tirts.
Sünnitus... nagu sünnitus ikka. Mul vedas ämmaemandaga, Fertilitas oli superkoht... vette sünnitus on täiesti teistmoodi kogemus. Ja see esimene hetk, kui vanni sain, see oli jumalik!
Käisime eile haiglasse minekut hiiest läbi.
Kokku valutasin korralikult 5-6 tundi.
Erik käis oma isa-ema juures, mis oli hea- ma sain tegeleda sisekaemusega elik valusid üle valutada. Kui ta tagasi tuli, siis kadus fookus, hakkasin hoopis muretsema, ega tema väga ei muretse... ja valud läksid koledaks. Õnneks lasti siis vanni ja seal oli temast duššihoidjana palju abi.
Eks ma kunagi kirjutan pikemalt. Tuul sündis ja jäi juba vannis uuesti magama- ilus ja aeglane tulek tema jaoks. Kaalus 3610 grammi, millega tegi ära oma vanema venna 3600-le, pikkust 51 cm- sentimeetri võrra pikem kui vanem vend ja samapalju lühem keskmisest vennast. "Eurovisioonipunkte" anti "ilusale klaarile tüdrukule" 9/10 ja mina sünnitajana sain hindeks 5+... isegi nii, et personal täna omavahel, teadmata, et mul toauks lahti, ja ma kuulen, võttis mu "juhtumit" arutada.
Eks ma olin nagu pisike Budhha, põrandal võimlemismatil ja riisikotiga, läksin oma valudesse sisse ja kõrvaltvaatajate jaoks olin vist lihtsalt kummaliselt vaikne. Vannis, lõpusirgel maksis see kätte, viimane faas kestis natuke kauem kui võinuks, kaotasin endasse usu, kas üldse saan hakkama. Kadri-Lii abiga sain:) Suurepärane inimene! Ja liiga ilus seal vanni serval, et mulle üldse meelde tulnuks, et midagi võib olla ka vaevalist ja valulist.

Kodus on hea. Tuul magab praegu rahulikult. Ämmaemandaga eile naersime, et kui ma enne olin Suur Üsk, siis nüüd olen Hiid Paljastiss :)
Elu ime. Imeline. See pidigi nii olema.

Läheb veel aega :)

Vaatame ETV-st isadepäeva kontserti, lõpetasime mõni aeg tagasi piduliku hommikusöögi.
Niisiis ei ole me veel haiglas :-)
Tütarlaps võtab väga rahulikult, öösel otsustasime justkui üheskoos, et tühja neist selga raputavatest valuhoogudest, uni on magusam. Ja... magasime sünnituse seekordse (järjekordse) alguse maha.
Hommikul asusin askeldama, tegin kähku kuumi võileibu, sest ausalt, ega ma olnud ju arvestanud sellega, et me saamegi kodus isadepäeva tähistada...
Valud käivad, aga sõltub asendist, kui püsti olen, siis on see lihtsalt üle hingatav, kui istun (ja seda ma praegu teen, sest eile ei saanud artiklit valmis), on natuke puhkida ikka ka vaja.
Aga põnev on! Tirts patsutab mind kõhupoolt ja tundub, et on nüüd vist ikka ära otsustanud.

Isegi tahaks juba uudiseid, onju:)

Võib-olla ongi uudiseid oodata

Vaatan ühe silmaga Animal Planeti kanalilt loodussaadet, teisega jälgin vestlust skaibiaknas, kolmandaga... näpud kirjutavad samal ajal järgmise nädala artiklit kortermajade soojustamisest. Ja kella vaatan ka, sest siis, kui on aeg minna, on aeg minna.
Ja tundub, et see aeg täna vist ikka on.
Lubada ei julge kohe mitte midagi, öö oli päris kole, ei saanud valude pärast magada ja päeval olin linnas toimetades üsna zombie, aga saime tehtud kõik, mis vaja. Ainult ujuma ei jõudnud.
Eks ma üritan enne haiglasse minekut veel vannis korra käia.
Artikli tahaks valmis saada.
Bitter Mooni tahaks natuke vaadata.
Oksendada enam ei tahaks.
Praegu on õnnis vaheaeg igasugustele valudele. Ilmselt on "libakate" aeg läbi ja on oodata tõsisemat töötegemist.
Oh, oleks see ilus...
Kas tõesti algusest peale nii isa tütar, et päevgi saab valitud vastav?

Täna võtsin vastu 12 kõnet sõpradelt-tuttavatelt :) Alustasin neid kõiki ühtemoodi, enne kui teine midagi öelda sai: "Tere SeejaSee, meil EI OLE veel uudiseid." :D

Annan meist teada.

Ei ole uudiseid!

Sõbrad, kellest nüüd tean, et te lausa iga päev siin "tšekkamas" käite, kuidas minuga asjalood on, siis- ei ole mul uudiseid veel. Ei tea ka, millal tuleb. Lubab kogu aeg, aga ju siis ei suuda otsustada.
Käia on päevast-päeva järjest raskem, ristluud on väga ära; hommikul tõustes ei tundnud oma alakeha näiteks ja parema käe väike sõrm oli ära tapetud, elik ripendas niisama :) Selline väga naljakas enesetunne on. Ja nii absurdne, et tõepoolest, jaksangi enda üle naerda.
E-le ütlesin oma järjekordset koperdamist alustades- algasend on umbes nagu saja meetri sprinti alustades, ainult selle vahega, et asendi saavutamiseks tuleb tükk aega voodiserval või toolil püsti tõusmiseks hoogu võtta, ja kui see on õnnestunud, siis jätkub saja meetri sprindi poolkaldu/jalad harkis/kohe kukun- posäng hetkeni, mil keha saab aru, et temalt tahetakse ainult mõne sammu astumist-(oeh, kui pikk lauselohe) ühesõnaga, ütlesin E-le, et sarnast vaatepilti tasub tal praegu täiega nautida, sest uuesti avaneb tal võimalus sääraseks nägemismeelt ülendavaks kogemuseks siis, kui olen saja-aastane. No aga sinnani on ikka veel aega.
Igatahes olen jätkanud tõusvas tempos ajaga võidu jooksmist ja toppinud lähipäevad nii paksult kõiksugu tegevusi täis, et oleks lausa kuritegu, kui midagi neist pooleli peaks jääma ;-)
-Isadepäeva kingituse hankisin eile, sellega pole enam muret. Seisab salajases kohas ja perekõnd on instrueeritud.
-Isadepäeva "külma koera" (sooja koerakaka noorema poja tõlgenduses) tegime täna valmis. Perekõnda on instrueeritud seda mitte enne õiget aega nahka panema.
-Eile ütles alumine telekas üles. Oli ka aeg, Eestisse on müügile jõudnud korralikud Full HD-telekad. Täna tegelesin organeerimisega. Homme hommikul saab E suurepärakulise võimaluse mind maha lüüa, sest arve on korrektselt makstud ja ainus, mida temalt nõutakse, on transamine. Koos vanema pojaga muidugi.
-Pesakõnnaga tuleb homme ujuma minna. Vesi on väga hea.
-Meelega ei kirjutanud täna artiklit valmis, homme teen. Või ülehomme.
- Standitekstid siiski igaks petteks saadan kohe ära, sest mine sa tea... pole ilus teisi inimesi enda taha ootama jätta. Tegelikult see ka põhjus, miks ma keset ööd siin sitsin, ehkki võiksin magada. Magada mulle nimelt väga meeldib. Viimasel ajal kella kümne-üheteistkümneni hommikul.
-Pühapäeval on isadepäev. Seda peab tähistama. Kindlasti on vaja teha tuhat ettevalmistust, mille kõik olen rahumeeles homse varna lükanud. Natuke kahju on, et ma ei viinud ellu oma plaani ega tellinud peent lõunasööki nooblis restoraanis- arvasin, et selleks ajaks olen ammugi... paljugi mis. Praegu kahetsen. Sest mine tea, ehk oleks siis just ja kindlasti...

Seitse aastat tagasi, "üleajateenijana", ei mäleta ma, et oleks olnud mingit nii hullu ootamist. Infoühiskond on imbunud raku tasandile- kuivõrd olen mina ja on enamus inimesi suhteliselt avalikud oma tegemistes, siis arusaadav, et kaasaelajate hulk, kes päevast päeva ootavad-vaatavad, ajab stressi. No ajab, ausalt! Mis ma siin ikka teha saan... kõike olen juba teinud.
Täna (eile) vihastasingi nii, et silme ees must. Õnneks oli sõber T msn-is, tema ees ei häbenenud neid kõige inetumaid sõnu kirja panna, mida ma tean. Vot elasin end tema nähes täiega välja. Ime, et ei hakanud sealsamas pudenema... või noh, pigem harjumuspärane, et isegi räme vihastamine ei aita.
Vihastamise põhjus aga peitus kallites kuradi sugulastes, kes täiesti hoolimatult suhtuvad minu soovi olla koos oma lähedastega ja kelle jaoks on esmane optsioon kurnata autojuhina öösel kolm tundi maganud poega kui et võtta takso, mille ma olin nõus kahekordselt, kui vaja, kinni maksma!
Aga ma teile näitan jõule ja katsikut. Ausalt.
Ma nimelt ei ole see tüüp, keda võiks kahepalgelisuses süüdistada. Mõne aja kannatan ja siis kui üle viskab, nägemist. Aastateks. Võib-olla eluks ajaks.
Eks ma kunagi võibla ka kirjutan sellest. Parem kui ei, sest sapipritsimist on minutagi küllalt.
Viimasel ajal on üks mu lemmiklektüüre muutunud kah sopaauguks, enne oli nii huvitav käia seal seksikaid järjejutte lugemas... Nüüd maksavad seal peale, et huvitavam oleks.

Kuidas toita asjatuid lootusi

Minu titeootuse-teemast kõrini, ärge edasi lugege :)
Mõned näpunäited, kuidas end koduste käepäraste vahenditega masendusse viia:

- Uskuge sajaprotsendiliselt seda, mida arstid räägivad. Mõelge omalt poolt positiivselt juurde!
Viimases UH-s, millest tänaseks on möödunud veidi üle kahe nädala, lubas arst, et kohe-kohe ta sünnibki, see meie kolmas lapsuke. Kaks päeva hiljem teatas ämmakas rutiinses kontrollis, et arstil õigus, laps küps ja minu vastavad organid valmis. Et olen kaks poissi mõlemad 11 päeva üle kandnud, siis mõtlesin omalt poolt juurde järgmisi asju: "Jee, kord peab ka minul vedama, ei pea kõhtu enam kaua vedama. Kohevarss saan lahti." "Tüdrukud sünnivad enne tähtaega. Kõigil mu tuttavatel on sündinud. No mõnel üksikul on sündinud kaks nädalat tähtajast hiljem. Aga see ei ole reegel. Reegel on, et plikad tulevad varem!"
Sitta neist reeglitest, andke andeks sõnakasutus. Tänaseni ühes tükis. Lubadusest möödas... 11 päeva.

- Uskuge suvalisi unenägusid. Otsige toetust lähedastelt. Mõelge omalt poolt positiivselt juurde!
Umbestäpselt kaks kuud tagasi nägin unes kuupäeva: 23 oktoober. Loomulikult seostasin selle lapse sündimise tähtajaga. Agni, tuntud, see-eest hea nõid, vastas mu küsimusele "mis sa arvad, millal ma sünnitama hakkan?": "22. oktoobril lähed."
Tema lubadusest möödas kaks nädalat. Mina ühes tükis.

- Lugege Perekooli foorumit. Mõelge omalt poolt positiivselt juurde!
Nimetet foorumis kogunevad "üleajateenijad" ja vahetavad masendavalt muljeid. Kellel see, kellel teine häda, keda peab kraanaga tõstma, kel lihtsalt tüdimus peal. On väga lihtne, see-eest käkitegu nendega samastuda. Ei peagi vestluses osalema, võib niisama kodus patja nutta ja oma rasket saatust kiruda.
Püüan selle asemel, et silmad pungis kalendrit jõllitada, teha tööd. Kognitiivne meetod, et aeg-ajalt unustada, ma olen ikka veel ühes tükis. Ja üldse, normaalne- Murutari Kati, Epppp jt. on kõik rahulikult tööd teinud ja läinud, siis, kui on aeg. Mis see mina siis nii mitu kehvem olen ;-)

- Kuulake külanaiste jutte sünnituse esilekutsumisest. Katsetage erinevaid meetodeid. Mõelge omalt poolt positiivselt juurde ja soovitage teistelegi!
-Nõmm-liivatee ohjeldamatu joomine aitab kaasa emakakaela pehmenemisele.
Tegelikult tulevad jubedad kõrvetised.
- Köömnetee joomine kutsub sünnituse esile.
Midagi ei juhtu. Ise pole katsetanud, aga need, kes on, neil ei juhtunud kuidagi.
-3 S-i : saun, šampus ja seks algatavad sünnituse.
Uskuge (šampust pole küll joonud, aga aeg-ajalt lonksu head punast veini vereliblede tootluseks olen lubanud), saun ja seks on head ilma sünnitusetagi. Isegi rase-olemata on need väga vinkud tegevused! Sünnituse osas... ei oska kaasa rääkida. Pole läinud, järelt olen vait.
- 2 S-i: saiakesed ja seks aitavad sünnituse algusele kaasa. Kui see ei aita, siis saiakesed ära jätta.
Ei ole ise katsetanud, aga kõlab kenasti. Et küpsetaks saiakesi, söödaks kallil kõhu täis ja siis ahvatleks teda väikesele vallatusele... Hmmm... võibla tõesti. Iseasi, kas just praegu, elevantsusperioodil.
-Treppidest üles-alla jooksmine, jooksmine üldiselt, pikad jalutuskäigud- ja juba ta sünnib.
Krt, raskevõitu on... ma iga päev jalutan päris palju, liigun und loon, und lehvitan; võimlen ja vigurdan... aga püsin siiani ühes tükis. Liigutamine on vajalik mingisugusegi kehalise toonuse säilimiseks.
- Taskulambiga jalgade vahele tule näitamine meelitab uudishimuliku kõhuelaniku välja.
Kuulge, teate, natuke valus on naerda... Ja tilgad tulevad püksi, mis pole kuigi esteetiline olukorras, kus ma üritan töölaua taga tähtsat nägu tehes oma lugu kirjutada.

- Kuulake, mida arvavad ema sõbrannad, ema ise, vastutulevad naisterahvad, kes oma lapsed on sünnitanud viiskümmend aastat tagasi või asjaolude kokkulangemisel neil polegi lapsi. Mõelge omalt poolt positiivselt juurde ja soovitage ema sõbrannadele jt. eelmainitutele!
-Kui ma nende arvamuse järgi teeksin, siis istuksin ammu kuskil kvalifitseeritud tervishoiuasutuses, pikkade kokkusõlmitud käistega triibuline särk seljas ja kujutaksin ette, et tegelikult mina olengi Robbie Williams or smthng.
-Lisaks sellele peaksin absoluutselt igal hommikul, lõunal ja õhtul, kui käivad nn. libakad elik emakapaanika, istuma autorooli (ajama sinna oma mehe, sõbranna, tema sõbranna, mõne suvalise tänavalt leitud autojuhi või tellima takso) ja sõitma haiglasse. Sünnitama. No mismõttes ei tule!? Punnitama peab!
-Kõrvetiste, südamepaha, seljavalu jms. sümptomite korral tuleb kutsuda kiirabi.
Kõik, mis on hea, on saatanast. Šokolaad kaasa arvatud. Mehega kudrutamisest parem vaiki, vallatu.

Üks väike võimlemisharjutus, mis laiendab silmaringi ja võitleb ühtlasi lampjalgsuse vastu:
a) lülitage õhtutundidel mobiil välja.
b) hommikul ärgates andke näppudele valu, eemaldades kümneid samateemalisi SMS-e: "kas on uudist?"
-Kallid sugulased, kas te tõesti arvate, et jääte SELLEST UUDISEST ilma?

Probleem: kuhu tõmmata vöö

-Nägin allkorrusel tubli viis minutit vaeva väljamõtlemisega, kuidas sõlmida hommikumantlivöö ümber selle kere, mis väidetavalt kuulub mulle endale. Kas tõmmata kõhu alt? Või sõlmida ümber kaela? Keskelt... ei ulata ümber ja on jube ebamugav. Jäin siis kõhu alt-variandi juurde. Ülevalt vajuvad hõlmad küll koledasti lahti, aga pole hullu, sel korral pole mu partii tavalisest rohkem rippeasendit võtnud, niiet, saame hakkama.
- Eile käisime noorema poisiga Kalevi spa-s. Ja see oli mõnus! Poolteist tundi tõelist vedelemist mullivannist mullivanni, aurusaunast sooja massaažidušši alla ja... ei heidutanud mind seegi, et peeglist vaatas vastu keegi pööraselt jõehobu-moodi naisterahvas- väike pea nagu punkt kogu selle õnnetuse otsas troonimas. Teate, selle seltskonna taustal, kes eile Kalevis ringi rallis, mitmes meile tuttavas võõrkeeles (aga peamiselt selles ühes) kisendas, pekke võdistas, survepesukohtade üle kakles ja jäätist mööda ujula põrandat laiali hõõrus, sobisin ma süsteemi nagu valatult.
Tõsi, koolivaheajal sarnast katsumust vist enam ette ei võtaks, aga kui ma peaksin järgmisel nädalal- ja miks ma ei peaks, sest tõenäoliselt ma jäängi selliseks-kui ma peaksin järgmisel nädalal ikka veel jõehobu olema, siis võtan üritust korrata.
- Kui ma tänaseni olin veel üsna lootusrikas ja mõtlesin, et no sel korral ma ometi "üleajateenijaks" ei jää. Come again, baby!
- See-eest on saabunud iseäraline apaatia. No käib mingi eelhäälestus juba kurat teab kui kaua, käigu. Sõber Mari nimetas toimuvat väga tabavalt emakapaanikaks- nimetet lihas juba teab, mis teda ees ootab ja hakkab aegsasti trenni tegema.
Käivad mingid isud- vot ei huvita, annan järele! Pool tundi tagasi käisin kohalikust poest midagi rõvemagusat toomas. 2 aleksandrikooki ja üks rummikook lähevad loosi. Nagunii on perse lai nagu saunasein, need mõned perverssed isud seda enam hullemaks teha ei saa.
Helistavad, kirjutavad inimesed, küsivad, no millal- ja ma vastan tänasest täiesti rahulikult: "ei kunagi. Nii jäänudki." Eks pea vist end harjutama elama kõhuga, mis on seda nägu, et kukub kohe küljest, ainult tehke haak lahti; ja kehakaaluga, mis on mulle nii mitteomaselt grandioosne, et palu või Guinnessi rekordite raamatut... isiklik rekord on see igal juhul.
A mne vsjoravnoo!
Hommikul ärgates ei tundud paremat jalga. No olin oma maoga ta surmanud, ja mis siis. Toetusin ainsale allesjäänud jalale, ütlesin ooh! ja aah! ja koperdasin tähtsa näoga peldikusse. Sest mida muud sa hommikul kell viis ikka teed. Kui et koperdad peldikusse. Kahte teelusikatäit tegema. Püstiasendis, kusjuures.
Meesinimeste seltskonnas üritan ikka veidi kabedamalt kõndida, see kusjuures kehtib ka mu oma pere meeshingede kohta. No ja see kabedamalt kõndimine näeb välja nagu pardi paterdamine- küljelt küljele. Proovin ma, mis ma proovin, jalg-jala ette astuda, aga vot füsiognoomia ei tule järele. Siis taarungi võimalikult südikat nägu ette manades. Nagu part. Väga tabav võrdlus, eksju. Nagu sittuv part, kui täpne olla. Sest viimasel ajal ei ole ka ainete vahetumisega suurt mingit probleemi. Seegi pidi millelegi viitama. Millele, vat enam ei mäleta.
- Tegelikult, olgem ausad, olen ma enamuse ajast õnnega koos. Mul on nimelt selline töö, mida saab teha asendist ja loomastumisest hoolimata. Kirjutan artikli, teen loo... vaatan materjali läbi, seniks kuniks kannatab kõndida, saan mõne intervjuugi üles võetud.
Oleks see nii nagu on mõeldud- et 70 päeva enne puhkad ja tegeled sisekaemusega, siis vist oleksin üsna sarnane nendele lõputiinetele, kes ohivad, puhivad, tellivad kraana külje keeramiseks ja kogu ülejäänud aja vaatavad silmad pungis kalendrit ja kellaosuteid... kusjuures, ma annan neile selle andeks. Seekord saan ma aru, miks see lõpp kipub nii paganama raske olema.
- Armas kolleeg Kadi lohutas mind, et tema oma mõlemad tibid 2 nädalat üle kandis.
Olenmajee. Lootusrikas.

Kodussünnituse sõbralik alternatiiv Fertilitases

Olen oma kolmanda titega arvel Fertilitase erakliinikus. Täna oli siis viimane korraline visiit ämmaemand Ira Sasko juurde.
Samal ajal kui KTG-aparaat mul peal oli, küsis Ira: "Kas jääd koju või tahad lepingut?"
Vaatasin nagu loll talle otsa, et mida ta silmas peab. Tema aga küsis, kas ma tulen sünnitama haiglasse või olen otsustanud kodussünnituse kasuks.
Vastasin siis, et ei ole enda meelest nii tubli, et kodus sünnitada. Ira arvas seepeale, et eks haiglas on teatud mõttes rahulikum ka. Andis mulle lepingu tutvumiseks kaasa ja jäime natuke pikemalt sünnitusest rääkima, et kellel kuidas on alanud ja kuidas valusid leevendada, jne.

Ja siis ütles Ira: "Võta oma lapsed sünnitusele kaasa, see on kõige parem kognitiivne teraapia. Ja kui raatsid, võid oma väiksema poisi vannigi võtta, ta saab seal sinuga koos siis olla." Rääkis mõne loo peredest, kes on tulnud nii ühe kui mitme lapsega ja kuidas vahest sünnitamine kui põhitegevus tahaplaanile jääb, sest lapsed loobivad üksteist veega, mängivad, jooksevad ja kukuvad.

Minu jaoks oli see tõeline üllatus, et Fertilitas lubab lisaks tugiisikule kaasa võtta ka lapse/lapsed (loomulikult, kui lapsed ise sellega nõus on). Lisaks saan ma kaasa võtta kõik, mis mulle armas, padjast lemmikfilmini. Selleks, et oleks kodune ja hea.
Sünnitustoad on Fertilitases väga hästi isoleeritud, kui käisime tutvumas, siis kõrval parasjagu just pressiti, aga kõrvaltuppa, ehkki uks oli koridori avatud, ei kostunud ühtegi heli. Vististi koridoris mängis vaikne muusika ja liikusid naeratavad tohtrid- see oli ka kõik.

Vanemale poisile ütlesin juba, et kui ta tahab, siis võib tulla kaasa- samas ma tean, et tema diskreetne natuur jätab selle "suursündmuse" vahele, ja küllap nii ongi parem. Ta on öelnud, et oma ema kannatamas näha on talle väga raske. Ja ma ei arva, et sünnitus nüüd lausa üks tohutu lillelõhn ja liblikate laul on... natuke on ikka verd ja valu. Pigem siis tulgu ta juba ja kohtugu oma õeraasuga, kui kõik on ilus ja roosa-rõõsa.
Noorem poeg on just selles eas, mida ämmakas kirjeldas- absoluutselt kõik on väga huvitav. Ta on kaasas käinud kõik ultrahelid, hoidis mu kätt lootevee uuringu tegemise ajal, on istunud viksilt arstivisiitide ajal mu kõrval toolil ja ise öelnud: "Ma tahan sellest, kuidas rase ollakse, kõike teada." Usun, et tema jaoks oleks protsess kui selline kõrvalt vaadata tõsiselt huvitav. Ja arvestades tema avatud loomust, siis küllap on ta valmis mind ka harjaga masseerima, niisama patsutama ja mu kätt hoidma.

Eks me räägime. Minu jaoks on kõige positiivsem selle asja juures, et nüüd saame täiega ümbermaailmareisi mängida- pole midagi õudsemat kui isa või poeg, kes su mängunuppe algpunkti tagasi löövad hetkel, mil võit on juba nii lähedal... aga ma vihastan siis! Täiega! Mis tähendab seda, et tühja see sünnitus(valu), aga alla ma ei anna!
No ja mõned filmiklassika pärlid võtame ka kaasa. Ja ristsõnu. Juhuks, kui peaks minema kauem. Sest kes see teab.

Üht tuleb Fertilitase arstide ja ämmakate kohta öelda, nad on niivõrd head suhtlejad, et suudavad väga kiiresti sul asjatud pinged maha võtta. Ira näiteks julgustas mind uskuma, et olen igati tubli ja küllap mul kõik sujuvalt, kiirelt ja pikalt valutamata läheb- kõik see piin algab ju peast.
Pea on mul üldjoontes tühi ja natuke täis ilusaid mõtteid ja lootust, et varstikohevarsti...

*Pildil on Fertilitase sünnitustuba ja spetsiaalne vettesünnituse vann.

Mul on kõhus üks armas tegelane!

Vabandan juba ette nende ees, kes on pehmelt öeldes tüdinud mu sissekannetest titeootuse-teemal.

Me käisime täna järjekordses ultrahelis. Point siis selles, et 2 nädalat tagasi tehti korraline mõõtmine, ja selgus, et laps on 1,5 kuud "arengust taga", ehk siis aparaat arvutas tema kaaluks 1800 g. Teisel mõõtmisel arvutas 2 kg kanti. Kolmanda kohal hakkas arst naerma ja ütles: "Nüüd peame kauplema..."
Ja saatis mu igaks juhuks tänaseks dr. Kase juurde, kes on Eesti üks koolitatumaid ja tunnustatumaid ultrahelispetse.
Mõtlesime, et saadetakse meid jälle sellesse tavalisse UH-sse, kus mina ei näe midagi, aga poistel on kino täiega peopesasuuruselt ekraanilt. Tühjagi! Viidi hoopis popi aparaadi alla, mis mh. teeb 4D pilti.

-Esiteks saime teada, et titega on kõik täitsa korras.
-Teiseks saime teada, et titt on mulle ("te olete väike ja sale naine, teil ongi sobivalt väikesed lapsed" ütles arst, -ehhehheee!!!- 16 kilo emaelevanti ja v ä i k e !!!) täiesti sobivas suuruses ja kui ma nüüd teda üle ei kanna, siis sünnib sinna kolme kilo kanti, kus ka poisid on olnud.
-Kolmandaks nägime, kuidas titt naeratas! Siis haigutas südamest. Ja siis ajas keele suust välja!
-Neljandaks- ja seda ma ju arvasin, selgus, et titt on täiesti, täi-es-ti isa nägu! Arst luges üles ta paksud kulmud, pikad ripsmed ja "ilusad peened näojooned". Ja vaatas sealjuures ise isale naeratades otsa.

Ehh.
Kergendus on.
Sellepärast, et see UH võttis maha olulise osa mu lõpurasedale tüüpilistest hirmudest- et titel on miski viga võib-olla ja...
Mis omakorda tähendab, et olgu pikk või lühike, valus või vähem, nüüd ma oskan teda tõeliselt oodata.

Eks ma vaikselt keelitan teda iga päev... paar päeva on juba sedamoodi olnudki, et öösel pole väga magada saanud, raketodroom häälestub, noh.
Täna hommikul kepsasin nagu polekski seisundis marsa peale. Pole nii ammu saanud kergejalgselt kõndida.
Päeva peale muidugi vajusin laiali ja paterdasin jälle vaevaliselt nagu part, aga sealjuures olin ikkagi rõõmsameelne!
Õhtul ajasin end voodist välja, mingist päevaunest polnud juttugi, no ei tule und sunni peale!- ja tegin poistele uhke õhtusöögi, soolased pannkoogid ja puha...
(No selles mõttes, et kui ma ka muidu olen köögis üsna osav vistvõibolla, siis on teatud asjad, mis mul mitte kunagi ei õnnestu. Muna keetmine õigesse pehmusastmesse, omlett ja pannkoogid näiteks. )

Üks tähtis uudis veel- eile saime valmis noorema poja sügiseraamatu. See tuli uhke, arvas ta ise. Ja täna koolist tulles oli jummala veendunud, et tema raamat oli kõige ilusam:)
Märkasin eile hämmeldusega, et lisaks tema üsna toredale pildistamisoskusele, on ta sell, kes lambist luuletab. Palusin tal mõelda sügiseraamatusse lullareid juurde.
Kutt võttis paberi ja pliiatsi.
Kõhutas põrandale ja kukkus kirjutama.
Näed siis, midagi ikka minust ka- liblik und luuletaj!



*Pilt on võetud poja sügiseraamatust. Liblik und luuletaj stiilinäide.

Väikesed perverssed kired

- CalMag tabletid ei lähe veega neelates alla. Need tuleb puruks närida. Hammaste vahele kleepub kriidikiht. Ootan õhtut, et saaks närida... kriiti. Ja selle siis veega alla loputada.

- Autode heitgaasitorudest tuleb meeliülendavat lõhna. Seisan tähelepandamatuna parklas ja hingan sisse käivitatud autode urruaukudest tõusvaid aure.

- Bensiinijaamas läheb mul tavalisest kauem aega, sest hingan, kui keegi ei näe, sügavalt sisse diisli- ja bensiiniaure. Tahaksin toruotsa endale sügavale ninna torgata...

- Kartulikrõpsud, mida eluaeg olen vihanud, ojaa! Mädarõika hõrgud kõrvetised, pipra ja hapukoore rõvekõrvetised... see sobib!

- Õllelõhn ja varastatud lonks vahtu, see on praegu teema.

...Huvitav, kuidas see, olenemata mitmes ja mismoodi, on alati ühtemoodi. Kui jõuab lõpuspurdi aeg, leian end peadpidi prügikastist, rämpstoidust, õlleklaasist, autode väljaheidetest.
Ilus.

Ainult head uudised!

Käesolevaga ei vihja ma mingilgi määral Kalevi uudisteportaalile, sest seal on üleval kõik uudised, mis ETV24-s, PM-is, EPL-is, Delfis, SLOlehes, Novaatoris, Äripäevas, jne.,jne. Sitemate uudiste ette on riputatud tšillipipra märk.
Meenutab üha enam ebaõnnestunud ühepajatoitu. Ja lugema ei kutsu!

Tõelised uudised tulevad hoopis siit:
-Postimehes uudis Kunda hiiemäelt :
Riigikohus rahuldas Härjapea Taarausuliste ja Maausuliste Koja kassatsioonkaebuse ehk tühistas detailplaneeringu, mis oleks lasknud teha Kunda hiiemäele tuulepargi.

Mõtlesin, et Strandbergil ja Nõlvakul on üsna raske otsustada, millisel toolil istuda- ühtpidi on ju iga tuulepark meie energeetikale õnnistuseks, teisalt, Maavalla koda ajab ka väga õiget asja ja pärimuskultuurita poleks meid olemaski mitte... No ja siis tuli meelde, et S ja N propageerivad pigem merre ehitatavaid tuuleparke, saab võimalikult efektiivne ja ei jää eriti kellelegi jalgu ka.

- Ma sain Bambara-Kaidara ääremärkused sisse taotud! Mitte iial, iial ei taha enam seda tööd teha, ausalt! Nüri, jube, vaevaline! Mitte, et ma ei valdaks pimekirja- valdan ikka, intekadki löön otse arvutisse, mitte ei lase diktofonil vahendada... aga no oli NÜRINÜRINÜRI töö! Nüüd on otsas, õnneks.
Loodetavasti mind ei sunnita sama eepost keeletoimetama... ei, ausalt, siis ma lähen maapakku.

- Uus režissöör seisab täiesti oma ülesannete kõrgusel, ise nii kaunis ja nääps (ja titelastis), aga südikas, see-eest innukas. Vat sellised tüdrukud mulle meeldivad!

- Nüüd võtan aja maha ja viskan külje patjade vahele. Las mehed asjatavad. Täna õhtul on menüüs grillitud kala riisiga, seekord saab iss selle ahju visata ja mind lihtsalt... sööma kutsuda.

- Kosmonaudi laulu kuulan ka veel natuke. Ja eile saadeti mulle venekeelne "Putin". Kosmos rokib täiega. Nädala lõpuks peaks 69 jälle sammuvõrra edenenud olema. Ja meie helilooja (kes on, vot ei ütle praegu, küll tuleb aeg ja saate teada) saab tööle hakata. Kas nad graafiku leidsid? Selles mõttes, et graafilise kreisimäni, kes teeb, liigub, loob, luuletab, leffitab...
Ei, ma lähen ja viskan külili, üks siin kujutab ette, et läbi kõhunaha on võimalik end kohe praegu välja pressida.

Aga ma ju ütlesin teile!

Kõik läkski nii nagu arvasin. Võtsin eile ramsist Kati Murutari "Viimnekuu". Käisin linnas, tegin paar tundi tööliigutuste moodi liigutusi. Tõin poisid koju, hoolitsesin nende ninaesise eest. Ja siis varisesin voodisse, raamat kaenlas.
Jõudsin poole peale, magasin 40 minutit, kuni helistas kinnisvaramaakler Saaremaalt.
Õhtul lugesin mehele ette halva kolesterooli alandamiseks soovitatud dieedist- perearst vaatas ta analüüse ja soovitas kiirelt söömisharjumusi muuta, et kui muidu on kõik näitajad väga head, siis see va halb kolesterool on nii noore mehe kohta liiga kõrge.
Õnneks võttis mees mind tõsiselt, lugesin talle netist ka paar soovitust ja tüütasin oma esimest ämma, meditsiinitoimetajat- E pani õlleklaasi laualt kappi tagasi ja alistus kurvale saatusele. Jõi hoopis smuutit ja astelpajumahla.
Tegin poole üheteistkümneni maailma ühte nürimat tööd- lõin ümber Bambara kangelaseepose ääremärkusi. 15 lehekülge on veel jäänud, need teen kohe pärast sissekannet.
Varisesin voodisse, lugesin kella kolmeni (!!!) öösel.
Nüüd on "Viimnekuu" otsas ja mina veidi kurb, sest mida ometi peaksin ma nüüd järgmiseks lugema...
Kati raamat oli pehmelt öeldes hea. Nurisege pealegi, et viies laps oli tema isiklik projekt ja mis ta siis on nii mees jne. - võib täitsa olla, et see just ongi naise elu.
Tükiks ajaks võttis kidisemise isu ära. Alistusin täna hommikul oma soolisele staatusele, lükkasin kõhu kõrvale ja asusin järjekordselt peldikut ja vannituba küürima.

Ah, teate, maiviitsi!

- Emakeelega on meil viletsad lood. Kindlasti teate kedagi, kes tunneb kedagi, kes kirjutab "vaksineerimine" või Säänt Eksüperii. Kelle elus on mõis-mõisa-mõisa ja paar armast koduroju.
Ah, teate, maiviitsi!
Meie lehe keeletoimetaja ütles, et blogida on mõnus, keegi ei kontrolli su keelekasutust, keegi ei karju grammatikareeglite eiramise peale- saad olla vaba ja mänguline. Saad jah, siis kui (ema)keelt valdad. Aga kui ei valda? Ja pead selle keelega töötama "valdkonnas" ja raha teenima?
Ah, teate, maiviitsi!
Suur Valge arvas, et autoril, kel emakeelega probleeme, on kaks valikut- kas minna (ema)keele kursustele või mitte seda tööd teha. Telekeele espetsiifika on nagunii veidi teistsugune, "lihtsustet"- kokku-lahkukirjutamise vigu kokku ei loeta, oluline, et tekst eetris õigesti kõlaks.
Ah, teate, maiviitsi!

- No ja siis peaks vist Polkovniku Lese üles otsima. Või vähemalt sellesse rolli sisse elama. Sest mida rohkem ma oma tervist kontrollimas käin, seda segasemaks asi muutub. Iga jumala arst, kes sulle visiiditasu eest teenust osutab, räägib ise juttu.
Poolteist nädalat tagasi mõõtsid nad mu tite suuruseks alla kahe kilo. Ja soovitasid looduslike vahenditega oma verd tugevdada, titte kasvatada ja lõpuraseduse rõõmude vastu võidelda.
Eile käisin uue tohtri juures, kes teatas, et titt on juba praegu (kaks nädalat enne tähtaega) kindlalt kolmekilone. Aga kõht on väike.
No mida ma siis räägin! Kõht ei ole väike, mina olen ümber lihtsalt oluliselt tavapärasest suurem ja kõht ei paisku seetõttu väga esile, aga titte olen ma täis varvastest kaenlaaukudeni. Eriti noil hetkil, mil ta otsustab kõhunaha tugevust proovida ja endale seespool ruumi teha.
Ah, teate, maiviitsi!
Siis kirjutas tohtriproua, muiduvägameeldiv, mulle kotitäie kreeme-salve-vitamiine-tablette, et "sünnitama minnes ikka jaksaksime". Ahah, mhmh. Tema ja mina?! Einoh, iseenesest pole mul selle vastu midagi, kui ta poole eelseisvast enda kanda võtab. Ainult, kus ma tean, et ta ka neid tablette sööb?
No ja toiduratsiooni tegi ettekirjutusi alljärgnevalt: hapukapsas, hapukurk, nektariin, granaatõunamahl (jäkkkk!!!!!), loomaliha (see õnnestus mul eile üle küpsetada, kartsin, et kodused ei söö verise triibuga mediumit), kala, kana, jätkuvalt probiootilised tooted...
Mis ei tähenda, et ma saaksin õhtul süüa palju suurt midagi peale näkileiva.
Ah, teate, maiviitsi!
Üleüldiselt tundub mulle, et mu närune elu keerleb ümber lapsesaamise.
-Kodus muud ei ole, kui "kuidas sa ennast tunned", "mine ometi puhka", "kas see on ikka hea mõte tööl käia", "ma ei jaksa praegu su selga masseerida" jne.
-Telefon heliseb päevas korda kümme, helistavad sõbrad-tuttavad, kes tahavad teada, kas ma olen veel ühes tükis.
Ja nii iga päev.
Ma luban teile, ma panen siia avaliku kuulutuse üles, kui mingi tükk minust on irdunud.
-Olen aru saanud, et ma polegi maailma kõige viimane põhjendatult paks. Meie uus (ja muuseas, väga ilus!) režissöör saab märtsi alguses emaks. Mehe vennanaine on poolteist kuud võidelnud esimese trimestri jubedate kannatustega. Jne.
Mille peale mu vanem poeg arvas, et kas see ongi "hullult lapsi", kui kaks inimest minu tutvusringis rasedad on. Njah.

- Väljas on miski sügiselaadne asi, agamuiduvägailus. Ja vähemalt kolmel sõpsil-tuttaval on täna sünnipäev.

Küll aga viriseks, kui antaks võimalus!

- Möödunud töönädal oli hullumeelne. Alla kümnetunniseid päevi ei esinenudki.
- Seepärast ei jaksanud ma eile minna sõbranna tütre sünnale, sest E on Saarnakil ja meie juurest on Vana-Tiskresse (või misiganes selle elamurajooni nimi on) edasi-tagasi peaaegu 100 km sõitu. Noorem poiss oli muidugi kohutavalt kurb, aga leppis lõpuks olukorraga. Selle asja juures oli hea, et saime üheksast voodi, ma sain poolteist tundi hääd raamatut lugeda ja kokkuvõttes üsna korralikult magadagi.
- Kodumajapidamine on laokil, sest olenemata kodus viibimisest, niipea kui jaksan, sukeldun arvutisse, paberitesse, numbritesse... ei tea ju, palju on mulle veel päevi antud.
- Piimatootmine algas. Taas kord tuleb pöörduda keskkonna koormamise juurde ja asuda kasutama puuvillajääkidest valmistatud ei-idanevaid-ei-mädanevaid-võikui-siistuhandeaastaga lisavidinaid.
-Keha teeb üha jätkuvamalt täpselt seda, mida ta ise tahab. Ma ei räägi lõpuvaevustest, need on kohal; ja korraga. Nüüd siis ka päevi vältav peavalu, taldade sügelemine, ainevahetuse suvaline toimimine, jne, jne, jne. Et kui tahakski/peakski midagi tegema, siis enamasti ei jaksa nagunii. Toimetuses on sellevõrra lihtsam, seal pole koduseinu virisemist toetamas, hambad ristis lihtsalt teed ära, mis vaja ja kõik. Sure või maha.

-Uue meeskonnaga on nii, et üldiselt võib rahul olla. Välja arvatud üks liblik und luuletaj, kes kujutab ette, et tema ongi meie uus multifunktsionaalne elupäästja, teemal: "Ma tahan hommikul kaua magada, aga ma tahan ikka seda tööd ka;" "No ma ei ole professionaalne monteerija, aga ma tahaks teile ikka monteerijana tööle tulla... palk 100 000 kr"; jne.
Arvake ära, kas ma lõpuks jaksasin veel viisakas olla?!
Ei jaksanud, muidugi. Keset kaubanduskeskust, kuhu ta õhtutunnil mulle suvatses helistada (küsimata, kas ma saan rääkida või ei), ütlesin kõik, mis arvan asjast. Et inimene, olemata minust oluliselt noorem, võiks juba teada, mis ta elult tahab, hinnata kolleegide aega ja pühendumust ja mitte alustada oma juttu iga kord isiklikest tervisehädadest või rahamuredest.
Liblik und luuletaj sai minu arvates veenvalt ära ehmatet- kui tahab midagi teha, siis tingimused on talle võrdsed teistega, nendega, kes on õppinud ja profid ja tahavad tööd teha. Eks pangu saade kahe mondivahetusega kokku nii, et meie tuleme ainult väljalaskmisele ja midagi ei pea enam ümber tegema!
- Kusjuures, pull ongi see, et kui veel augustis tundus, et appi-appi, ei tea, kus leida inimesi, siis nüüd on meil lausa topelttiim koos! Saan valida inimesi, reguleerida vajadusel nende koormust ja saata neid sellisele võttele, millest nad ise ka rõõmu tunnevad.
Selle juures on üsna loomulik, et ma ei taha ja ei viitsi raisata oma aega tegelastele, kes nõuavad esimese kohtumise lõpetuseks pehmet kukkumist ja palju pappi ning ei evi adekvaatset enesehinnangut vanuses 30+.
- Enesekiituseks sedapalju, et nelja aasta järel olen saavutamas teatavat enesekindlust- tõsine rügamine on viinud tulemuseni, kus ma suudan teha vajalikke üldistusi, koostada pädevaid ajakavasid ja motiveerida inimesi sedavõrd, et töö käib rõõmuga. Ja ma ise julgen ausalt välja ütelda, kui mul esineb asi nimega Oma Arvamus. Peale ma seda ei suru, aga palun arutlusele võtta küll. Ehk siis- minust ongi töö läbi kasvanud toimetaja und produtsent. Ja kui meie uus lapsuke tõepoolest täie lärmiga ilmavalgust näeb, siis võin öelda, et küpsuseksam on sooritet. Alla maxime ma muidugi ei tahaks seda sooritada :-)

- Pakkisin täna lõppeks selle koti kokku, mille haiglasse kaasa võtan. Ja leidsin end keset kombede ja sipukate kokkulappimist täiesti absurdselt mõttelt- kas see kõik tõesti juhtub minuga? On see võimalik, et me saame tuttuue tite?
Niisiis ei ole see seni mulle p ä r i s e l t kohale jõudnud, kuniks see pole minuga päriselt juhtunud...
No mis siin ikka viriseda siis, tuleb mönuga võtta, oodata ja vaadata ja... ülültse. Elu on tegelt ilus! Eriti, kui kätte satub raamat, mis on väga hästi eesti keelde tõlgitud.

Nullpäev

Tegelikult juba üsna mitmes selline.
Jõudu ei ole. Hommikul ärkad, täis lootust, et täna ma teen ja täna ma toimetan... aga siis selgub, et tutkit, õhk keeratakse kinni, närvid istutakse ära, väsimus tuleb pärast poolt kohvitassi kujul nagu poleks sa eales maganud...
No niipalju siis sain, et käisin raamatukogus. Viisin ära Murutari, võtsin Krossi ja midagi veel... aga ma lihtsalt ei v i i t s i end praegu oma mugavast istumisasendist välja veeretada, et minna vaatama, m i d a ma täpselt sealt laenasin. Lugesin küll juba. Kõiki.
Selle kombe olen vist Erikult omandanud- magamistoa öökapipealne, voodiümbrus ja voodialune on täis raamatuid, mida ma parasjagu loen. Kõiki korraga, täpselt nagu tuju tuleb. Ja vahepeal saab kabinetist lisa toodud.
Eile õhtul üritasime üle igaviku üheskoos filmi vaadata. "Romeo ja Julia" oli see, millest E arvas, et oleks ju tore. Ma ei vaadanud ümbrist, aga esimese kümne mintsaga vormus peas küsimus, et kas see võiks olla Baz Luhrmanni film.
Ei vaevanud oma pead pikalt, nagunii ei leidnud ma sobivat istumis-lamamis-või muiduolemisasendit ja läksin ära ... voodisse lugema.
Täna vaatasin DVD ümbrist, Luhrmann jah. Täiesti tuntav käekiri ju!

Nüüd olen natuke pees omadega, sest terve hulk tööd on, mida olen muudkui parematesse asenditesse edasi lükanud ja rohkem enam ei anna, sest tähtajad on kaelas. Saade peab eetrisse minema ja leht ilmuma; ja ehkki arst viimatisel UH-l küll arvas, et kuivõrd titt on keskmisest väiksem (masin arvutas esimesel korral 1800 grammi ja teisel veidi üle 2000 g), poisid mõlemad ülekantud, et ega siis enne tähtaega mul midagi ei juhtugi. Saab näha. Esiteks ei usu ma, et titt nii väike on (arst ka ei uskunud, kinnitas koguaeg, et tema käeline kogemus ütleb, et sünnib minu jaoks tavapärane, 3-kilone lapskene; ja et see masina mõõtmine olenebki masina subjektiivsest selle päeva tujust; aganoh, igaks juhuks mõõdame 2 ndl pärast ikka uuesti...), ja teiseks taob ta aeg-ajalt nii jõhkralt, et iga lollgi peaks aru saama- tal on kitsas ja tõenäoliselt kõrini.
Niiet, ootame-vaatame nagu ütlevad prantslased.
Üritan nüüd mingi aruandega ühele poole saada, siis teha ära töökäsud ja siis asuda juba loominguliste tööde kallale... homme... ülehomme varahommikul sõidame Tartusse võttele, eks ma siis võtan... igaks juhuks koti pakituna kaasa.

Täna oli ausalt öeldes tõsine nullpunkt ka, lisaks nullpäevale- ühel järjekordsel haigetsaamise hetkel tuli tõsine enesehale peale ja nii ma seal oma kalli mehe kaisus siis pisardasingi, et kuidas see ikka saab nii olla, et m i n a, tugev ja tegus naine sedasi... mannetult lõpuspurdi asemel totaalselt jõehobustun ja enam sugugi ei jaksa.
Lugenud olen, et see on võimalik, aga loomulikult ei uskunud ma, et see m i n u g a juhtub.

Päris lõpetuseks- see hea on kogu se´s jõehobulemises, et saab lugeda, lugeda, lugeda. Raamatud, mu parimad sõbrad.

Justkui oleks juhtunud ja palju polegi juhtunud.

Laupäeval oli supersuperilm. Käisime Jänedal, Mihklilaadal. Saak?

• Kanarbikumesi 1 kg, hind 120 kr, tk 1
• Põdraliha suitsuvorst, 2 latti (vorstilatti)
• Tuulehaug, tk 1
• Bretti Brie juustud, erinevad, tk 5
• Astelpajumoos, purk, tk 1- esimene, mis mulle natuke maitses. Igal muul juhul eelistan tooreid marju. Ja astelpajusinepit. Mida me ei saanudki
• Elina koos kahe tütrega, suundumas lossi õunanäitusele
• Mõningad kallistused
• Raamat "Oota sa!" kuues osa- selle sai noorem poeg
• Laatlemisest rõõmus, see-eest rahul ema (mutistumise esimene aste, mäletate)
• Väga väsinud minu selg, minu ise ja minu jalad
• Agamuiduvägailus.

Laupäeval võtsin raamatukogust välja kogu saadaoleva Murutari. Tänaseks on raamatupakk kahjuks läbi loetud. Ma pean ausalt ütlema, ajaviidet on olnud täiega, natuke on haigutamiskohti ka- aga kesse ütles, et tõbrikmehed, hea seks ja sujuvad sünnitused ei müü, mhah?
Nüüd ma ausalt öeldes ei teagi, mida teha... "Viimnekuu" ootelistlis olen edasi, aga sellest piisab ka heal juhul üheks õhtuks (Erik kurdab ja Suur Valge hämmeldub, kui ma poole tunniga järjekordse lektüüri olen endasse imenud... et no miks sedasi ressurssi raisata ja üldse)... eks peab vist Eva Joenpelto nelja olemasolevat edasi lugema. Uskuge, need e i ole sugugi nii meelelahutuslikud kui Karutar-Murutar... jõle palju näkileiba ja õunu kulub, et öösel silmi lahti hoida.

Uue läpaka klavka on harjumatult suur ja aparaat ise raske kaasa tarida. Ise ma lubasin oma vanemal pojal endale töövahendi välja valida! Valiski. Ei, mitte kõige kallima. Kõige disainima, loomulikult. No ta vaatas protsessorit ja muid parameetreid ka, unustas ainult, et mamps on paks, see-eest eijaksasugugi.

Täna käisime Arvo ja Kadiga võttel. Kadi hakkab mulle järjest rohkem meeldima, väga nutikas, täpne ja terane naisterahvas on. Usaldan selleks ajaks, kui ma pausi pean, hea meelega oma "otsad" talle. Nua intervjueeritav ja puukooli ülemus rääkisid meid lihtsalt puhtsüdamlikult surnuks. Veendusin, et mölapidamatuse all kannatav, kõikide naistega flirtida üritav vananev mees on nähtus, millega ma ei soovi elus väga tihti kokku puutuda. Kadi oli nõus, muuseas. Sel ajal, kui Arvo katekaid võttis, otsisime põõsast, kuhu viisakalt varjuda.
Mõistsin ka, et minust pole ikka suuremat tegijat, kuuetunnine võttepäev võttiski mu täiega läbi. No mis sa oskad kosta...

Artur kirjutas! See on hea uudis. Aga ükskord, kunagi hiljem selgitan, kes ja mis. Nii lühidalt- me kohtusime lennul Moskva-Helsingi ja oleme sestpeale teineteisele kirjutanud. Kokku pole saanud, sest otsustasime kuidagi väga üheselt, et see lihtsalt e i o l e hea mõte. Küll võtan mõelda seda oma noore, taastuva, see-eest õnneliku ema asendis :-)

Ja siis olen ma veidi sirvinud võõraid blogisid. Ja leidnud sissekandeid, millega ma sugugi nõus ei ole. Mis mind ärritavad. Mis panevad pead raputama.
Ravum? Lähen ja loen Hanrahani, Kassitapjat ja mõnda mõistlikku veel- nemad ei peta kunagi.

Ei, ma ikka pean minema vasakule ära ja harjutama oma uuel näpikäpil kirjutamist.

Veel on mul poeg, kes paneb kaela ümber käed

Meie noorem poeg saab täna seitse. Või, õigemini, sai juba, kell 8:05. Sel ajal sõitis ta isaga veel kooli poole. Nagu ta ise tabavalt mainis: "Seega on see sünnipäevaauto!"
Hirmsasti pabistas ta, mis sellest koolisünnipäevast ja päevast üldisemalt saab. Ei maganudki öösel korralikult, kolis oma voodist algul meie juurde ja siis alla, mamma tuppa pessa. Vähkres ja rabeles öö otsa.
Mina tegin seitsmest silmad lahti ja kuulsin, kuidas tegelane trepist üles trampis. Hüüdsin teda. Tuli, istus mu voodiservale; muigas. Rääkis ära oma öö. Tegi mulle kalli-musi.
Vanem poeg selles eas enam sülle ega musitama ei kippunud; millest mäletan, et mul oli kangesti kurb. Et see kõik nii ruttu mööda saab. Nüüd jah, kui tal on mõni suur rõõm jagada või vastupidi, näeb, et mul on mure, siis tuleb ja kallistab kõvasti või toetab oma käe korraks mulle õlale: "Mh!"
Eile leidsin end torditegemisel mõtlemast, et on mulle vast antud ideaalne elu kallide-muside osas- kui vanem poeg distantsi hoidma hakkas, sündis noorem; nüüd, kus temagi näitab iseseisvumise märke, tuleb üks, kes... tõenäoliselt rohkem küll issi ja vanemate vendade kaelas ripub, aga kelle patse ja satse mul loodetavasti punuda lubatakse. Ja siis kui temal on aeg "suureks saada", on ehk Kõige Suuremal Vennal juba oma lapsed.

Noorem Vend tegi meile tänaseks üsna tiheda päevaplaani:
-Hommikul kool. Kommid õpetaja kätte hoiule ja küsida, kuidas ja millal neid jagada.
- Pärast kooli isaga Apollo raamatumajja kingitust ostma- et külalised võtsid tõsiselt sünnipäevakingisoovi ja tõid Apollo kinkekaarte, saab nüüd ära osta terve sarja Narnia-lugusid. ""Sõrmuste isanda" raamatud on mulle veel natuke igavad, " ütles EE.
-Emal on üks käik. No see kink, mida ma tegelikult ikka tahan; sealt Lego-poest.
- Õhtul tordisöömine ja ema teeb pitsat. Tulevad veel mõned külalised.

*Pildid tegi Riina pühapäeval. Meil on kombeks teha igal aastal EE sünna ajal üks metsaretk, kus lapsed saavad uusi asju teada ja küsimustele vastata. Ja auhindu ka. Ehkki pidasime sel aastal, peamiselt minu ümaruse tõttu, väikselt pidu, sai sellest üks äraütlemata kärarikas ettevõtmine. Armas!

Teate, ärge tulge mulle rääkima! Ehk ma ise ilutegija.

-Unine silm valvamas, et saiataldrik otse püsiks ja piimatass käes- aga varbaid ei paista kuskiltki. Nii astungi, ettevaatlikult, mööda treppi üles ja mõtlen, et oleks kuradi totter surma saada meesaiale komistamise läbi.
-Üldiselt ma ju voodis ei söö, aga kui unega on asi nagu ta on- et ühel ööl on hästi ja teisel üldse mitte, siis kui kõht kella kolme ajal öösel ikka väga kõvahäälselt kraaksuma hakkab (õhtusöök on kell seitse, et mitte enne magamajäämist keha koormata, eks), siis tuleb lihtsalt mingi lahendus leida. Tavaliselt totserdan siis pimedas alla, võtan mõned õunad või näkileivad või teen endale seemnesaia meega ja klaas piima sinna juurde. Tulemusena pudeneb voodilinade vahele üht-teist (eriti kui tegu on näkileivaga). Mitte et ma nüüd lausa kalamarja lipsuvahelt patjadele pudistaks, aga see pisike armas puru lihtsalt tuleb kuskilt ja armastab end peita kõige hellematesse kohtadesse.
-Noh, olgu, panen raamatu selleks korraks (juba kolmas kord öö jooksul) kinni; ega ma ausalt öeldes Leida Kibuvitsa novellidest väga vaimustugi, olen neid paaril korral ennegi lugenud- aga nad väsitavad kenasti, see ülepaisutatud literatuursus ja pungitet sõnamäng- ja lehekülgede kaupa ei juhtu mitte midagi, kui välja arvata see, et vanatüdruk pakib vaseliinipurke ja käib kinos rasvase ja rõugearmilise viiuldaja kukalt vahtimas.
Üritan end võimalikult mõnusasti patjadega vooderdada ja seekord tõesti magama jääda.
-Kõhul on asjast mingi oma arvamus. Ah-jaa, seal elab ju keegi...
Et ma ikka ei väsi imestamast, kuidas see saab olla, et k e e g i e l a b m i n u k õ h u s! Täitsa omas rütmis, põtkib, luksub, kakleb patjadega... Kui on õnnis öö ja ma magan, siis magab tema ka. Aga meesai ja piim- no selle peale ta lihtsalt teeb kergelt diskot, ei teagi, kas rõõmust või masendusest, et jälle topitakse midagi talle tuppa ja see teeb olemise kitsamaks. Kõrvetised saan nagunii, sõltumata kellaajast ja toiduainest.
- Uni tuleb. Ai! Puru on jäänud täpselt tagumiku alla. Ja ehkki seda viimast on, võrreldes kevadega, oluliselt rohkem, suudab väike puruke mu üles ehmatada. Pühin maha.
T-särk rullub üle naba. Kuskilt on patjade vahele pudunenud mitu purukest. Ja need teevad korraga haiget. Nüüd hakkavad jalad ka tantsima.
Tõusen voodist, s.t. üritan tõusta- koristan padja seljatagant, keeran ohates teise külje, sätin padja kõhule toeks ja üritan end parema käe küünarnukile toetudes voodist välja ukerdada. Rahmin ja puhastan voodit tükk aega ja jutustan endale samal ajal muinasjuttu jõehobust, kes armastas voodis küpsiseid süüa.
Ah-jaa, tal oli ju sõber abis, kes tuli ja kõik purud ära nokkis.
Mul vist ei sobi meest üles ajada... ta nagunii on mu rapsimise peale mitu korda silmi avanud ja küsinud murelikul toonil: "Kas ma saan kuidagi abiks olla?"
- Ei saa, armas, ei saa. Naine peab ise magama jääma.
- Mis kummaline, aga see ongi vist üsna seaduspärane, et mida suurem kõht, seda totramad mõtted peas. Seda värvikamad kujutlused maailma ja meie last tabavatest õnnetustest. Elu on üks hädaorg...
Ei, see on ikka pigem see- maailm on üks pasameri ja mina kut üks lilleke seal sees.
Lilleke olin ma viimati vist... kes seda enam mäletab.
- Mis mul muud üle jääb, kui olukorraga leppida.
Leppida sellega, et mu rõivanumber on suhteliselt lühikese ajaga kahekordistunud. Et mu kandev osa näeb välja nagu saunasein ja... sealjuures ei kanna! Sest mida päev edasi, seda lõdvemaks muutuvad sidemed luude vahel.
Olen leppinud ka sellega, et peeglist mööda minnes pööran ma pea ära. Kõrvaltvaates liigub sealt eest pool tundi läbi oskamatult T-särgi sisse pakitud, lamedaks surutud arbuus.
- Armastav mees lubas, et see kõik läheb mööda ja ükskord olen ma jälle kiire käiguga kräbe kõvahäälne kapral.
Tuttavad ja sõbrad ja ... arstki ütlevad, et ma olla v ä i k e! No k u i suureks siis veel kasvada saab? Ja millal magada saab? Sellele ei oska muidugi neist keegi vastata...

-Ma ei mäleta, mis kell mul täpselt õnnestus magama jääda. Uni oli katkendlik ja higine nagu tavaliselt, pikitud rohkete pissipausidega.
Ma mäletan üsna täpselt, et üks mu viimastest öömõtetest (ja sugugi mitte see kõige totram) oli: ärge tulge mulle rääkima, et paks (titeootel) naine on ilus naine. Seda võivad arvata vaid need, kes ise mitte kunagi selles seisundis pole viibinud.
Võib-olla et poistega oli asi lihtsam. Aga i l u s a n a pole ma end üheski lõpufaasis tundnud. Seda mäletan kohe kindlasti.
No aga eks kõik see ikka ühe eesmärgi nimel - et titt oleks terve, rõõmus ja hakkaja; tulevikus normaalne inimene. Selle nimel ju tegelikult- tegelikult- olen ma nõus olema anum, vaat, jalgadel koperdav emakoda, persestunud part (või oli see vastupidi!?), etc.
Onupoja vastne naine vaatas mind laupäeval silmanurgast pikalt-pikalt, püüdsin ta pilgu ja ütlesin: "Ära lase end minust hirmutada, mõtle, et ma olen ennast lihtsalt (õhust ja armastusest) paksuks söönud. Tegelikult on see hirmus ilus aeg naise elus. Ja sul läheb kõik kindlasti väga hästi."

- Ise nii uskusin, mida ütlesin. Ma ise ilutegija.

*Üks pilt ülal, ikka armastusega Venemaalt.

Kosmonaut on karvane ehk ainult headest asjadest.

Mõni päev kohe lihtsalt on selline, kus hea kaalub kõik muu üles. Ja selleks, et kaaluks, polegi palju vaja! Pisiasjad!
- Kõige tähtsam, ma sain täna öösel magada! Ja mitte lihtsalt magada, vaid korralikult magada! 10 tundi- mis on mu viimaste aegade vaieldamatu rekord.
- Sellest johtuvalt jaksan ma täna tundide kaupa istuda töölaua taga, vahtida sinist ekraani, joonistada tabeleid, võtta telefonikõnesid, koostada Väga Tähtsaid Pabereid ja edeneda nii uute kui vanade projektidega. Polegi tunnet, et juba 45 päeva pärast võib kukkuda kell, mis lööb mu elurütmi mõneks ajaks kahtlemata väga senisest erinevaks.
- Väljas on soe sügisilm! Tegin aias ühe ringi. Ja siis teise. Ja tüki kolmandatki. Punased enelad õitsevad kolmandat korda sel hooajal. Hortensiate õied roosatavad. Kikkapuu tõmbub vaikselt punaseks ja Thunbergi kukerpuud vikerkaaritavad. Astilbed on leidnud endas jõudu uued küünlad välja ajada. Mõnus, eksju!
- Eile õhtuks sai tünn lõpuks valmis. Seega võis jätkuda E sünnipäeva hilinenud tähistamine, tõsi, vastabiellunud onupoeg oma naisega eile meile enam tagasi ei jõudnud, küll aga tulid naabrid. Ja nii nad seal siis mõmisesid kolm tundi soojas tünnivees, ise pärast punased kut keedetud vähid. Aga õnnelikud! Ja vahukooretort maitses kõigile ka väga (olles kolm korda pirukate kohta esitanud küsimuse:"Kas sa s e l l e küpsetasid ka ise?" tordi kohta enam ei küsitudki, see lihtsalt pandi rahulolevalt nahka- ja minul inimestest hää meel, sest ehkki vahukoor, oh üllatust! mulle nüüd, üle aastakümnete maitsema on hakanud, tekitab ta koledaid kõrvetisi ja seega- mis silmist, see südamest, onju!). No ja Kanal2 näitas ilusaid inimesi- Angelinat ja Brad´i ja ...
- Viirus ja muud ehmatused on tagasi andnud (ptui-ptui-ptui), meeleolu on sulnilt leebe, see-eest osavõtmatu neis asjus, mis mu rajalpüsimist häirida võiksid.

-Vilets on muidugi see, et YouTube ei lase mul end mingil põhjusel iisilt regada, muidu riputaksin siia üles ühe laulu, mis viimasel ajal füüsikute ja teletegijate ringis kõva positiivset furoori on tekitanud. Aga viide on siin, kuulake ja rõõmustage, sest kosmonaut on karvane! Terve hulk väga lahedaid laule on veel, mida võiks laiemalt mutistumise alternatiiviks levitada, aga seda siis kui olen end YouTube süsteemist läbi närinud.

- Ja RV kaanepilt ei ole ka suurem asi, ausalt. Õnneks ei leia see massiliselt lugejaid, niiet ma võin rahus oma asja edasi ajada. Oma asja...
"69" kutsub. Ja jalas me ei kanna kingi. Ram-pam-pam-pam-pam-pam-paa...

*Ennule aitäh pildi eest! "Armastusega Venemaalt".

Mutistumise kurat teab mitmes... ongi käes!

- Ma ei räägi antud hetkel rasedusmasendusest. See on täiesti olemas ja kui ma enam kuidagi ei saa, siis lähen ja elan ennast Perekooli foorumis välja, eksju. Aga siin käivad viisakad inimesed, kes teevad vahet sõnadel "ökonoomika" ja "ökonoomia" (või meeldib neile tähti närida samati kui mulle) ja ma siis parem ei räägi sellest, kuidas mulle tundub, et mina olengi üks neist elevantidest, kelle najal maailm püsti püsib (kui mitte see ü k s ja ainus, kelle najal...).

- Tegelikult on asi siis nii, et ... meie vanem poeg on viisteist, saab kevadel kuusteist. Selline, tõsine ja tasakaalukas tüüp. Tihtipeale mulle tundub, et meie pesakonnas on tema kõige tasakaalukam. Ma olin üsna noor (mitte roheline), kui ta sündis, sestap otsisin tükk aega õiget suhtlustasandit- et mitte liiga "emmeda" ega samas muutuda lobedalt sõbramehelikuks.
Enivei, tore inimene on. Kui uskuda nooremaid naiskolleege, siis kena inimene ka.
Aeg-ajalt tuleb ette, et ma rakendan teda mingite tegemiste juures. Praegu käib meil kõva ettevalmistus ühe teadussaatega, aga see on selline raju värk, võhma ja nutti nõudev.
Paneme piloodi jaoks võistkondi kokku ja poeg soovitas oma kooli füüsikaõpetajat. Mina sain aru, et tegu on aktiivse noore meesõpetajaga.
Hakkasin siis täna kooli kodukalt otsima, et kes see nende füska on. Teretulemast, kõik puha naisterahvad... Kantseleis itsitati vastuseks, et on jah, puha naisfüskad neil ja kus ma võtan, et mees jne.
Sõnaga, kandsin naisõpetaja meeskonna koosseisust maha.

Poeg tuli koju ja ütlesin, et näh, tuleb otsida uus inimene, "teil ju naisfüska! "
- Mis siis sellest?
- Noa ta ei jaksa joosta ja ei jaga midagi.
-Khmm... kus sa seda võtad? Ta on väga lahe ja kus sa võtad, et ta joosta ei jaksa? Ja kus sa võtad, et ta nutikas ei ole!?

Vot, kuram, sel hetkel tundsin ennast tõelise mutina.
Lähen loen ajakirja "Jobu" edasi... see sobib mulle kohe täitsa. Eriti see koht, kus Jüri Pino räägib karjäärinaisest ja prof. Kolga soovitab minusuguste jobude vastu meestel üles tõusta...

No ütle praegu.
Aga kutt ise tahab basskitra õppima hakata.
Ja ma peaks nüüd kiirelt leidma kellegi asjatundliku, kes soovitaks hääd 5-keelset pilli.
Sest olen lubanud, et see on tema põhikooli lõpetamise kingitus. Üks lennureis meil juba laagerdab aastat kolm... Basskidraga peaks natuke kiiremini minema.