Nullpäev

Tegelikult juba üsna mitmes selline.
Jõudu ei ole. Hommikul ärkad, täis lootust, et täna ma teen ja täna ma toimetan... aga siis selgub, et tutkit, õhk keeratakse kinni, närvid istutakse ära, väsimus tuleb pärast poolt kohvitassi kujul nagu poleks sa eales maganud...
No niipalju siis sain, et käisin raamatukogus. Viisin ära Murutari, võtsin Krossi ja midagi veel... aga ma lihtsalt ei v i i t s i end praegu oma mugavast istumisasendist välja veeretada, et minna vaatama, m i d a ma täpselt sealt laenasin. Lugesin küll juba. Kõiki.
Selle kombe olen vist Erikult omandanud- magamistoa öökapipealne, voodiümbrus ja voodialune on täis raamatuid, mida ma parasjagu loen. Kõiki korraga, täpselt nagu tuju tuleb. Ja vahepeal saab kabinetist lisa toodud.
Eile õhtul üritasime üle igaviku üheskoos filmi vaadata. "Romeo ja Julia" oli see, millest E arvas, et oleks ju tore. Ma ei vaadanud ümbrist, aga esimese kümne mintsaga vormus peas küsimus, et kas see võiks olla Baz Luhrmanni film.
Ei vaevanud oma pead pikalt, nagunii ei leidnud ma sobivat istumis-lamamis-või muiduolemisasendit ja läksin ära ... voodisse lugema.
Täna vaatasin DVD ümbrist, Luhrmann jah. Täiesti tuntav käekiri ju!

Nüüd olen natuke pees omadega, sest terve hulk tööd on, mida olen muudkui parematesse asenditesse edasi lükanud ja rohkem enam ei anna, sest tähtajad on kaelas. Saade peab eetrisse minema ja leht ilmuma; ja ehkki arst viimatisel UH-l küll arvas, et kuivõrd titt on keskmisest väiksem (masin arvutas esimesel korral 1800 grammi ja teisel veidi üle 2000 g), poisid mõlemad ülekantud, et ega siis enne tähtaega mul midagi ei juhtugi. Saab näha. Esiteks ei usu ma, et titt nii väike on (arst ka ei uskunud, kinnitas koguaeg, et tema käeline kogemus ütleb, et sünnib minu jaoks tavapärane, 3-kilone lapskene; ja et see masina mõõtmine olenebki masina subjektiivsest selle päeva tujust; aganoh, igaks juhuks mõõdame 2 ndl pärast ikka uuesti...), ja teiseks taob ta aeg-ajalt nii jõhkralt, et iga lollgi peaks aru saama- tal on kitsas ja tõenäoliselt kõrini.
Niiet, ootame-vaatame nagu ütlevad prantslased.
Üritan nüüd mingi aruandega ühele poole saada, siis teha ära töökäsud ja siis asuda juba loominguliste tööde kallale... homme... ülehomme varahommikul sõidame Tartusse võttele, eks ma siis võtan... igaks juhuks koti pakituna kaasa.

Täna oli ausalt öeldes tõsine nullpunkt ka, lisaks nullpäevale- ühel järjekordsel haigetsaamise hetkel tuli tõsine enesehale peale ja nii ma seal oma kalli mehe kaisus siis pisardasingi, et kuidas see ikka saab nii olla, et m i n a, tugev ja tegus naine sedasi... mannetult lõpuspurdi asemel totaalselt jõehobustun ja enam sugugi ei jaksa.
Lugenud olen, et see on võimalik, aga loomulikult ei uskunud ma, et see m i n u g a juhtub.

Päris lõpetuseks- see hea on kogu se´s jõehobulemises, et saab lugeda, lugeda, lugeda. Raamatud, mu parimad sõbrad.