Homme täpselt nädal aega tagasi käisime kooriga ette laulmas. Laulupeole pääsemise eesmärgil.
Ma lähen ühisproovidele alati rõõmsal meelel, sest seal on võimalus harjutada parimate dirigentide käe all. Taavi Esko oli esimesel, Monika Portsmuth teisel, nüüd siis Hirvo Surva Jüris.
Vägisi tekib tahtmine koorilaul uuesti tõsisemalt ette võtta ja mitte piirduda üksnes kohalikus kooris kord nädalas laulupeo repertuaariga. Tahaks midagi... päriselt. 2-3 proovi nädalas, hääleseadet ja esinemisi ja...
Aruküla noortekoor on päris kobe, esimese sopraniga on probleeme, aga tagarida (mehed) on võimsad. Ettelaulmisel põrusid nad Tormisega, seal andis soprani puudumine räigelt tunda. "Mehed ja naised" kõlas nagu ta võikski kõlada.
Meie koorist rääkides... olime ettelaulmisel esimesed ja saime kõige viletsama valiku, mis üldse juhtuda võis; õigluse huvides- pool valikust oli vilets- "Heroica". Oh-jah. Meil lasti umbes 40 takti laulda, siis paluti viisakalt lõpetada.
Meilgi oli "Mehed ja naised", pehmelt väljendudes vehkisid ja üürgasid naised üle. Noh, olgu sellega. Kui mina oleksin otsustaja, siis selle teise laulu põhjal ma isegi laseksin läbi me koori.
Peale meiekat tuli Loo noortekoor... või ma siis kuulsin valesti... äkki oli Kolmas Noorus? Neid oli pull vaadata, aga suht... no selles mõttes, et 30 aastat ja paarkümmend detsibellitundlikkuse kaotust hiljem ma kahtlemata peaksin seda koori täitsa veenvaks.
Samas- lookad on oma ettevõtlikkuse ja innuka pingutamise eest kakssada prossa laulupeole pääsemise ära teeninud.
Võta siis kinni... kui saaks, ei jätaks välja kedagi, kes peo nimel hirmsasti vaeva on näinud.
Millest ma tõesti aru ei saa, on see Ripsi-Vilepi meestenaiste-laulu vastu allkirjade kogumine. Ikka teate seda, et kooridel on kavas dirigendi avalöögi ajal suud kinni klõpsata ja laulu boikoteerida... sõnade pärast! Ah, mida???? Koguks ka allkirju ja hüüaks kõva häälega (kui teaks, et kuskile kostab) - jätke see laul rahule, mõnus laulda, tempokas, loogiline harmoonia, hää sõnum...
aga eks peab ju eputama. Sugupoolte võrdsus või nii. Ja eest veavad... naised.
Sest eesti mees on tantsulõvi ja need teised ütlemised....
... see-eest laulame kõik rõõmsalt Pro Patria 2 osa maha ja oleme pärast sellega toimetulemist juba loomust vait, sest hääl on ära karjutud. Jeeee!
Kuvatud on postitused sildiga Urrrr. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Urrrr. Kuva kõik postitused
neljapäev, 30. aprill 2009
reede, 27. märts 2009
Laulupeo repertuaariga on pange pandud!
Jutt jumala õige! Juhtumisi laulan mina selles "natuke vanemate inimeste kooris", millest dirigent Age Mets räägib. Ja kinnitan, et neil, ligi poolesajal Aruküla ja Raasiku ühendsegakoori liikmel on olnud hetki, kus laulurõõm tahab ära kaduda. Kooris on ehk viisteist inimest, kes noodilugemisega kodus on ja teist samapalju neid, kes laulavad noodi järgi ära, kui tugi taga on. Ülejäänud on aastaid rõõmuga laulnud.
Võtan ette segakooride lauliku.
-"Mu isamaa, mu õnn ja rõõm"- hümn. Sel aastal laulavad KÕIK ühel häälel. Siiani on häälegruppidel tegu selle meelespidamisega. Sõnad on kaasajastatud. No olgu sellega.
-"Koit", Lüdig ikka. Lauldakse vaimustunult. Kahjuks väga palju ei saa laulda, sest uue repertuaariga on palju müramist.
-"Preludium.Maal" - Sisask. Kellel siiani pole häälega probleeme olnud, palun, laulge seda laulu ja probleemid tekivad. Lisaks pole see lugu paljude arvates sugugi kaunis.
-"Heroica. Asumine"-Sisask. Lehekülgede kaupa elitaarset muusikat, mida mitte keegi meie kooris ei naudi. Ei saagi, sest enne kui laul pole selge, pole ka rõõmustamiseks põhjust.
-"Laulu algus", Tormis. Suure diapasooniga, väga ilus laul. Võimas! Me saime selle suhteliselt kiiresti selgeks.
-"Maailma avastamine", Kruusimäe. Krossi imeilusatele sõnadele loodud üsna sisutühi, rütmieputustega pala. Koos maakondlikel läbilaulmistel tehtud drilliga oleme selgeks saanud.
-"Kaunimad laulud", Saebelmann - pole selleni veel jõudnud, aga ajast-aega on lauldud. Armsaks saanud viis ja sõnad.
-"Väike maa", Lattikas. Eranditult soosituim uustulnuk. Pehme, sooja harmooniaga isamaaline laul Leelo Tungla sõnadele
-"Tuljak", Härma. Peaaegu traditsionaal, eks. Kui närv väga mustaks läheb, lööb dirigent selle laulu lahti. Ja mis siis, et on karvane, kõik saavad silma särama, tõusevad püsti ja LAULAVAD.
(Mina olen viletsam, pole sõnad peas ega pea täpselt ka nooti, sest mu viimati kohallauldud peol mu toonasel kooril seda repis ei olnud)
-"Ta lendab mesipuu poole", Sarapik. Ma arvan, seda laulu lauldakse selgi peol rohkem kui kord. (Mul õppimise koht kodus klaveri taga)
-"Mu isamaa on minu arm", Ernesaks. Seda lauldes mõtlen mina nüüd ja edaspidi paraku Tallinna Haridustööliste Naiskoorile, kes oli sunnitud peost raske repi tõttu loobuma.
-"Kodumaa", Kull. Teisisõnu "kas tunned maad, mis Peipsi rannalt..." Lahe.
-"See on Eesti", Marguste. Huh. Kõvasti sõnelemist ja keeleväänamist. Mulle isiklikult see laul väga ei imponeeri, aga pakub pinget keerukuse tõttu (rütm). Taavi Esko tegi Kuusalus kooslaulmisel puust ja punaseks, viis pole kohe peast võtta, aga rütmi tean une pealt. Meie koorile suhteliselt raske ära laulda
-"Pilla-palla-pillerkaar", Aints. Sa jeebus! Sa jeebuste jeebus! Õudselt tore laul kindlasti ühendi esituses, aga päris paras pillerkaar meeles pidada, ära õppida... sekundid, sekundid, kvindid ja kvardid... oi kolekolekole. Meie koori kaelamurrutrikk.
-Valgre popurrii, Valgre. Ma olen jõudnud veidi nuusutada ainult, aga üldiselt on seade talutav ja lauldav igatahes. Iseasi, kas Valgre suure koori käes kenasti kõlab, oma puhtuses-siiruses-romantilises õhkamises. Nati rohmakas, kui meie oma poolesajaga minema kimame: duu-duu laulsid sa mul-mul-mulll...
-"Mehed ja naised", Rips. Olenemata soolise võrdõiguslikkuse üle parda viskamisest on see üks tore laul. Tempokas ja mitte kuigi raske. Või noh, kuidas võtta... kui te just täpselt noodis püsimist tahate... aga meil tuleb see mõnusasti välja. Igal linnul oma laul või nii. No meil on see kergem variant ka käsil.
- "Sind surmani", Kunileid. Esimesed neli on selge kut seebivesi, viies kisub veidi kiiva, aga on see-eest väga isamaaline.
Juba saigi otsa... nii palju toredaid laule jäi kuidagi ootamatult olemata... See-eest on meil koguni 2 Sisaskit, mida ennastunustavalt hääletuks ulguda. Ja-jah.
Võtan ette segakooride lauliku.
-"Mu isamaa, mu õnn ja rõõm"- hümn. Sel aastal laulavad KÕIK ühel häälel. Siiani on häälegruppidel tegu selle meelespidamisega. Sõnad on kaasajastatud. No olgu sellega.
-"Koit", Lüdig ikka. Lauldakse vaimustunult. Kahjuks väga palju ei saa laulda, sest uue repertuaariga on palju müramist.
-"Preludium.Maal" - Sisask. Kellel siiani pole häälega probleeme olnud, palun, laulge seda laulu ja probleemid tekivad. Lisaks pole see lugu paljude arvates sugugi kaunis.
-"Heroica. Asumine"-Sisask. Lehekülgede kaupa elitaarset muusikat, mida mitte keegi meie kooris ei naudi. Ei saagi, sest enne kui laul pole selge, pole ka rõõmustamiseks põhjust.
-"Laulu algus", Tormis. Suure diapasooniga, väga ilus laul. Võimas! Me saime selle suhteliselt kiiresti selgeks.
-"Maailma avastamine", Kruusimäe. Krossi imeilusatele sõnadele loodud üsna sisutühi, rütmieputustega pala. Koos maakondlikel läbilaulmistel tehtud drilliga oleme selgeks saanud.
-"Kaunimad laulud", Saebelmann - pole selleni veel jõudnud, aga ajast-aega on lauldud. Armsaks saanud viis ja sõnad.
-"Väike maa", Lattikas. Eranditult soosituim uustulnuk. Pehme, sooja harmooniaga isamaaline laul Leelo Tungla sõnadele
-"Tuljak", Härma. Peaaegu traditsionaal, eks. Kui närv väga mustaks läheb, lööb dirigent selle laulu lahti. Ja mis siis, et on karvane, kõik saavad silma särama, tõusevad püsti ja LAULAVAD.
(Mina olen viletsam, pole sõnad peas ega pea täpselt ka nooti, sest mu viimati kohallauldud peol mu toonasel kooril seda repis ei olnud)
-"Ta lendab mesipuu poole", Sarapik. Ma arvan, seda laulu lauldakse selgi peol rohkem kui kord. (Mul õppimise koht kodus klaveri taga)
-"Mu isamaa on minu arm", Ernesaks. Seda lauldes mõtlen mina nüüd ja edaspidi paraku Tallinna Haridustööliste Naiskoorile, kes oli sunnitud peost raske repi tõttu loobuma.
-"Kodumaa", Kull. Teisisõnu "kas tunned maad, mis Peipsi rannalt..." Lahe.
-"See on Eesti", Marguste. Huh. Kõvasti sõnelemist ja keeleväänamist. Mulle isiklikult see laul väga ei imponeeri, aga pakub pinget keerukuse tõttu (rütm). Taavi Esko tegi Kuusalus kooslaulmisel puust ja punaseks, viis pole kohe peast võtta, aga rütmi tean une pealt. Meie koorile suhteliselt raske ära laulda
-"Pilla-palla-pillerkaar", Aints. Sa jeebus! Sa jeebuste jeebus! Õudselt tore laul kindlasti ühendi esituses, aga päris paras pillerkaar meeles pidada, ära õppida... sekundid, sekundid, kvindid ja kvardid... oi kolekolekole. Meie koori kaelamurrutrikk.
-Valgre popurrii, Valgre. Ma olen jõudnud veidi nuusutada ainult, aga üldiselt on seade talutav ja lauldav igatahes. Iseasi, kas Valgre suure koori käes kenasti kõlab, oma puhtuses-siiruses-romantilises õhkamises. Nati rohmakas, kui meie oma poolesajaga minema kimame: duu-duu laulsid sa mul-mul-mulll...
-"Mehed ja naised", Rips. Olenemata soolise võrdõiguslikkuse üle parda viskamisest on see üks tore laul. Tempokas ja mitte kuigi raske. Või noh, kuidas võtta... kui te just täpselt noodis püsimist tahate... aga meil tuleb see mõnusasti välja. Igal linnul oma laul või nii. No meil on see kergem variant ka käsil.
- "Sind surmani", Kunileid. Esimesed neli on selge kut seebivesi, viies kisub veidi kiiva, aga on see-eest väga isamaaline.
Juba saigi otsa... nii palju toredaid laule jäi kuidagi ootamatult olemata... See-eest on meil koguni 2 Sisaskit, mida ennastunustavalt hääletuks ulguda. Ja-jah.
esmaspäev, 12. jaanuar 2009
Postimees online: surnud merikotkaste kollektsioneerijal silm särab!
Hurraa, juba viies surnud merikotkas! Postimees esitleb:
reede, 2. jaanuar 2009
Head uut aastat, tõepoolest!
Olgu meil ja olgu teil; ja olgu mul.
Tervist, et olla kannatlik ja mitte viriseda. Onju.
Sest tänahommikuse vestluse järel oma armsa kolleegiga, autoriga, eeskujuga, ohnimetagekuidastahate... ei saa ma olla väga tervislik mitte.
Kuidas on see võimalik, et targa ja intelligentse inimese arvamuseavaldamine oma blogis päädib sellega, et töökoht jääb küll pärast rämedat tüli alles, aga ajaveebik sunnitakse salasõna alla?!?!
... sest see on ju võimalik, et laussaasta lubatakse produtseerida täpselt niipalju, kui näpud kiiboordi peksta kannatavad. Ja keegi ei pane kinni. Vastupidi, üks kontingent (ja mina sealhulgas) hoiavad silma peal... nii igaks juhuks; kuniks kinni ei panda.
Ju ikka on tõsi sõber JS välja öeldud lause, et saime oma vabaduse liiga odavalt, sest ei oska sellega nüüd midagi mõistlikku peale hakata.
Pekske Pikka, tema on süüdi.
Tervist, et olla kannatlik ja mitte viriseda. Onju.
Sest tänahommikuse vestluse järel oma armsa kolleegiga, autoriga, eeskujuga, ohnimetagekuidastahate... ei saa ma olla väga tervislik mitte.
Kuidas on see võimalik, et targa ja intelligentse inimese arvamuseavaldamine oma blogis päädib sellega, et töökoht jääb küll pärast rämedat tüli alles, aga ajaveebik sunnitakse salasõna alla?!?!
... sest see on ju võimalik, et laussaasta lubatakse produtseerida täpselt niipalju, kui näpud kiiboordi peksta kannatavad. Ja keegi ei pane kinni. Vastupidi, üks kontingent (ja mina sealhulgas) hoiavad silma peal... nii igaks juhuks; kuniks kinni ei panda.
Ju ikka on tõsi sõber JS välja öeldud lause, et saime oma vabaduse liiga odavalt, sest ei oska sellega nüüd midagi mõistlikku peale hakata.
Pekske Pikka, tema on süüdi.
kolmapäev, 22. oktoober 2008
Kolm minutit virisemise heaks
Meikalainen saab ka kohe magama. Kohe, kui see siin ära kribatud saab. Oli vast päev! Kõige tobedam, et ma vist isegi ei jõudnud täpselt vaadata, mis ilm õues on. Pilved liikusid ja vahepeal oli päikest, tuul... või oli see eile? Ma ei mäleta.
Mu töölaual, st. elutoas, valitseb tõeline segadus. Ja pööningul, ma mõtlen "pööningul", hmh, seal tuli põleb, aga kodus eriti kedagi ei ole...
Hommikul kaheksast panin võsakäärid huugama. Johhaidii ja tuleeilameile. UFOdest mahvia ja auakivini. Samal ajal tärises teine telehvöön, avaldati arvamust laupäise saate osas, küsiti uusi skripte, oluline kiri pold muidugi saabund... ma ütlen, sotsialismiaja jäljed me avalikõiguslikus ja ülültse. Kaameraproov, toimetaja tegevus, finantsaruanded, maütlen. Ja Suur Valge on Kampuutsas. Poole novembrini. Paljuõnnetaaskord, eksole.
Hetk tagasi, täpsemalt 00:20 tõmbasin joone alla viimasele uudisloole. Diktorbeetad ja liidid said valuga paberile; valuga sellepärast, et pool pudrunõudest tuli avamata kombel tagasi saata sinna, kus nad tulid. Aga lepingus seisab, et tuleb enne kooskõlastada. Teate, pole aega, vabandage väga. On valida, kas on uudis või on kooskõlastus. Ja eks ma pärast söön see pirin teemal: aga seal oli üks lause, mis... või et: olge objektiivsed. Olemegi. Aga peab olema kahepalgeliselt objektiivne. Jateretulemastminateidka.
Homme on teine võttepäev. Mis tähendab, et ma ei maga öösel väga hästi ega ole homme eriti rahulik, sest eales ei tea, mis võib ja kuidas on. Ja pealelõunal lendan ise peale, olles eelnevalt (hommikul) näidanud ühes linna otsas ette ühe lapse laigud ja allergia ja pärast seda võtnud teisest linna otsast teise koos kõigi laikude ja muu sinnajuurde kuuluvaga- mis ilmselt osutub laktoositalumatuseks, mida meil on vaja samapalju kui jänesele ... sedasamustki... organiseerinud endale maeiteakust juuksuri, sest minu oma otsustas just sel päeval, kui mul o l e k s olnud see kolm tundi aega, lennata üle lombi puhkama! Puerto Rico, polevõimalik, eksju! ... mingid riided, millega minna reedel kell seitse esmasündinu liveesikale (riided enesele, need mis vahepeal läksid, need kukuvad ja need mis kunagi läksid, need veel ei... ühesõnaga nõme, revolutsioonitu ja rahakotile veidi vähem, pööningule põhiliselt mõjuv olukord).
Ja mis ma siin ikka halan. Nii möödaminnes küpsetasin ma täna kodus leiduvast kraamist- munad, suhkur, ricotta, jahu, jõhvikad- päris roogitava purupiruka, tegin valmis õhtusöögi, vaatasin ära uudised ja meie euroopas, mängisin ja toitsin, katsin, musitasin, kallistasin, ... olin olemas ühesõnaga. Kodus kah.
No et õue ei saanud ja tolmuimeja on teise korra peal kolmandat päeva nukralt tähelepanu ja komistavaid konte püüdmas; võimlemiseks ei jäänud aega ja paljudeks muudeks ädavajalikeks tegevusteks ka mitte- see kõik on pisiasi.
Peaasi, et need, kes lähedal, on enamvähem rõõmsad. Ja töö tehtud, eksole. Võeh. Ah, annaks... ma parem ei looda. See paistab. Võibla järgmisel nädalal juba. Ah, annaks. Siis ma, ausalt, enam ei viriseks nii koledal kombel. Siis oleks ainult kolm lakkamatult tegemata tähtajalist.
Mu töölaual, st. elutoas, valitseb tõeline segadus. Ja pööningul, ma mõtlen "pööningul", hmh, seal tuli põleb, aga kodus eriti kedagi ei ole...
Hommikul kaheksast panin võsakäärid huugama. Johhaidii ja tuleeilameile. UFOdest mahvia ja auakivini. Samal ajal tärises teine telehvöön, avaldati arvamust laupäise saate osas, küsiti uusi skripte, oluline kiri pold muidugi saabund... ma ütlen, sotsialismiaja jäljed me avalikõiguslikus ja ülültse. Kaameraproov, toimetaja tegevus, finantsaruanded, maütlen. Ja Suur Valge on Kampuutsas. Poole novembrini. Paljuõnnetaaskord, eksole.
Hetk tagasi, täpsemalt 00:20 tõmbasin joone alla viimasele uudisloole. Diktorbeetad ja liidid said valuga paberile; valuga sellepärast, et pool pudrunõudest tuli avamata kombel tagasi saata sinna, kus nad tulid. Aga lepingus seisab, et tuleb enne kooskõlastada. Teate, pole aega, vabandage väga. On valida, kas on uudis või on kooskõlastus. Ja eks ma pärast söön see pirin teemal: aga seal oli üks lause, mis... või et: olge objektiivsed. Olemegi. Aga peab olema kahepalgeliselt objektiivne. Jateretulemastminateidka.
Homme on teine võttepäev. Mis tähendab, et ma ei maga öösel väga hästi ega ole homme eriti rahulik, sest eales ei tea, mis võib ja kuidas on. Ja pealelõunal lendan ise peale, olles eelnevalt (hommikul) näidanud ühes linna otsas ette ühe lapse laigud ja allergia ja pärast seda võtnud teisest linna otsast teise koos kõigi laikude ja muu sinnajuurde kuuluvaga- mis ilmselt osutub laktoositalumatuseks, mida meil on vaja samapalju kui jänesele ... sedasamustki... organiseerinud endale maeiteakust juuksuri, sest minu oma otsustas just sel päeval, kui mul o l e k s olnud see kolm tundi aega, lennata üle lombi puhkama! Puerto Rico, polevõimalik, eksju! ... mingid riided, millega minna reedel kell seitse esmasündinu liveesikale (riided enesele, need mis vahepeal läksid, need kukuvad ja need mis kunagi läksid, need veel ei... ühesõnaga nõme, revolutsioonitu ja rahakotile veidi vähem, pööningule põhiliselt mõjuv olukord).
Ja mis ma siin ikka halan. Nii möödaminnes küpsetasin ma täna kodus leiduvast kraamist- munad, suhkur, ricotta, jahu, jõhvikad- päris roogitava purupiruka, tegin valmis õhtusöögi, vaatasin ära uudised ja meie euroopas, mängisin ja toitsin, katsin, musitasin, kallistasin, ... olin olemas ühesõnaga. Kodus kah.
No et õue ei saanud ja tolmuimeja on teise korra peal kolmandat päeva nukralt tähelepanu ja komistavaid konte püüdmas; võimlemiseks ei jäänud aega ja paljudeks muudeks ädavajalikeks tegevusteks ka mitte- see kõik on pisiasi.
Peaasi, et need, kes lähedal, on enamvähem rõõmsad. Ja töö tehtud, eksole. Võeh. Ah, annaks... ma parem ei looda. See paistab. Võibla järgmisel nädalal juba. Ah, annaks. Siis ma, ausalt, enam ei viriseks nii koledal kombel. Siis oleks ainult kolm lakkamatult tegemata tähtajalist.
kolmapäev, 21. mai 2008
Euroviisust. Väga lühidalt
Vaatasime niinimetatud kontserdiosa. Meenutas ühte teist aega ja ühte teist ajastut. Meelde tulid rahvakunstiansamblid Kremli Kontsertide Palees. Liiduvabariikide parimad pojad ja tütred tantsimas.
Üks kalkun läks sujuvalt üle järgmiseks. Üks arusaamatu tekstiga niinimetatud laul asendus järgmisega. Jne.
Priit Pajusaare kommentaariga "see on nagu rahvale sussi sisse laskmine" tuleb vist nõustuda. No ei olnud naljakas.
Tõesti tekib küsimus, m i l l e k s me rahvusringhääling seda raha kulutab. Sama papi eest saaks korraliku sarja saateid või nii. Siinkohal ei mõtle ma Ühes Mustas Mustas Toas Istus Musta Näoga Raadiohääl- stiilis publitsistikat. Ma mõtlen korralikku värki, mis haarab, on 16:9 formaadis ja mine tea, õpetlikki.
Või siis tehku massiline reklaamikampaania: ära vaata telekat, mine metsa. Või midagi.
Üks kalkun läks sujuvalt üle järgmiseks. Üks arusaamatu tekstiga niinimetatud laul asendus järgmisega. Jne.
Priit Pajusaare kommentaariga "see on nagu rahvale sussi sisse laskmine" tuleb vist nõustuda. No ei olnud naljakas.
Tõesti tekib küsimus, m i l l e k s me rahvusringhääling seda raha kulutab. Sama papi eest saaks korraliku sarja saateid või nii. Siinkohal ei mõtle ma Ühes Mustas Mustas Toas Istus Musta Näoga Raadiohääl- stiilis publitsistikat. Ma mõtlen korralikku värki, mis haarab, on 16:9 formaadis ja mine tea, õpetlikki.
Või siis tehku massiline reklaamikampaania: ära vaata telekat, mine metsa. Või midagi.
Mida arvata vallavanemast, kes...
No vaadake, lugu järgmine- elame jube mõnusas kohas, ainult suviti tee tolmab koledasti. Umbes nagu omal ajal Kundas.
Vallaga oleme aastaid viisakalt asju ajanud, pakkunud muuhulgas välja, et korjame oma teeäärsete elanike nõusoleku ja korvame summa, et maha pandaks näiteks freesitud asfaldipuru. Paar nädalat tagasi helistasin uuesti valla haldusjuhile, kes ütles, jah, mõte ju hea, aga sellise tee hooldamine on mitu korda kallim kui korras hoida hööveldatud-immutatud teed.
Immutatigi. Kuniks õli või misiganes see on, mis on, otsa sai. Meie maja juurde jagus, edasi vaadaku piimatädi ja muud, kuidas saavad. Kunda jätkub.
Täna õhtul tuli mees linnast ja ütles, taga, uute majade juures on asfaldimasinad tee sulgenud ja situtavad. Helistasin haldusjuhile- see ei teadnud asjast midagi, ühmas, et no ju on mingi vallavanema projekt, vallast luba pole keegi taotlemas käinud.
Läks mees vaatama, helistas vallavanemale, misvärk, kas nüüd võib igaüks valla teel toimetada nagu tahab, me paneme siis lamavad politseinikud oma juurde maha, et hullud ei kihutaks- asulamärgist nad ju ei hooli.
Vallavanem saatis mehe sinna kohta, kuhu on raske ise sisse pääseda. Mis te kuradid, kobisete. Tublid kodanikud, teevad ära! Kui pole pabereid, tulevad paberid. Minu sõber projektijuht seal elab, tema asfalti paneb siinsamas, noh, õhtul mehed tegid siis seal 220 meetrit teed ära ka.
Mees sellepeale küsima, aga miks meie käest ei küsitud, et kas ka osaleda tahame.
Vallavanem vastu, et vot maitia, aga ega te ju kinni ka ei jaksaks maksta.
Ah-soo. Nojah. Rahvarämps.
Krt me ikka nende rohelistega semmime, onya, tolm-looduslik, asfalt-nafta, mis sa, puukallistaja, kurat, kobised, sõida jalgrattaga ja ära ela siin.
Mida arvata vallavanemast, kes inimesi sildistab, neilt küsimata, mis silt täpselt sobiks? Kas sedasama, mida selle vallavanema kohta juba arvatakse, et ta on üks ülbeks läinud õnnetu, riigikokku mitte pääsenud, kohaliku võimu toolile kinnikititud, oma komplekse omaenda valla rahva peal välja elav mehikene? Kas sedasama, mida räägivad kaupluse müüjad, et vallavanem käib skandaalitsemas, et Säästukaart mitte 50 vaid 114 krooni maksab (kohalik tarbijateühistu võib kehtestada oma hinna, aga annab selle eest ka suuremat soodustust); ja seda, et ta lubab raha tuua, aga jätab toomata ja kassapidaja peab selle omast taskust kinni maksma? Kas sedasama, mida räägivad lapseootel naised, et vallavanem vaatab viltu, kui kõhuga naine talle vastu tuleb- jälle üks potentsiaalne probleem lasteaiakohtade näol?
Minu kallis abikaasa arvas, et nüüd hakatakse meid kiusama. Noh, et julgesime õhtul kell pool kaheksa vallavanemat tülitada nii nõmedas asjas nagu kodanikualgatus tõenäoliselt maksumaksja raha eest. Sest andke andeks, 220 meetrit asfalteeritud teed ei jaksa ka meie küla kõige rikkam mees lõdva näoga kinni maksta.
Piimatädi ja teisi selle tänava uusasukaid, kellest mõni KIKiski juhtival kohal töötab, ei võeta nagunii arvesse- rahvarämps!
Meediat nii pisikese koha "kodanikualgatus" ei koti. Majanduslangus ju. Ja asfalt tõuseb. Tõenäoliselt maksumaksja raha eest.
Vallavanem aga naeratab pealtnägevas telesaates ja teatab, et tema seekord ei tantsi.
Mina aga olen kurb, et me elame ikka veel ajas, kus kõik teavad, aga keegi ei julge midagi öelda.
Sest mine tea, hakkavad veel kiusama, küll juba põhjuse leiavad.
Või kas te leidsite siit loost mõne nime, viite juhtunu asukohale, erakonnale või... meediaväljaandele?!
Vallaga oleme aastaid viisakalt asju ajanud, pakkunud muuhulgas välja, et korjame oma teeäärsete elanike nõusoleku ja korvame summa, et maha pandaks näiteks freesitud asfaldipuru. Paar nädalat tagasi helistasin uuesti valla haldusjuhile, kes ütles, jah, mõte ju hea, aga sellise tee hooldamine on mitu korda kallim kui korras hoida hööveldatud-immutatud teed.
Immutatigi. Kuniks õli või misiganes see on, mis on, otsa sai. Meie maja juurde jagus, edasi vaadaku piimatädi ja muud, kuidas saavad. Kunda jätkub.
Täna õhtul tuli mees linnast ja ütles, taga, uute majade juures on asfaldimasinad tee sulgenud ja situtavad. Helistasin haldusjuhile- see ei teadnud asjast midagi, ühmas, et no ju on mingi vallavanema projekt, vallast luba pole keegi taotlemas käinud.
Läks mees vaatama, helistas vallavanemale, misvärk, kas nüüd võib igaüks valla teel toimetada nagu tahab, me paneme siis lamavad politseinikud oma juurde maha, et hullud ei kihutaks- asulamärgist nad ju ei hooli.
Vallavanem saatis mehe sinna kohta, kuhu on raske ise sisse pääseda. Mis te kuradid, kobisete. Tublid kodanikud, teevad ära! Kui pole pabereid, tulevad paberid. Minu sõber projektijuht seal elab, tema asfalti paneb siinsamas, noh, õhtul mehed tegid siis seal 220 meetrit teed ära ka.
Mees sellepeale küsima, aga miks meie käest ei küsitud, et kas ka osaleda tahame.
Vallavanem vastu, et vot maitia, aga ega te ju kinni ka ei jaksaks maksta.
Ah-soo. Nojah. Rahvarämps.
Krt me ikka nende rohelistega semmime, onya, tolm-looduslik, asfalt-nafta, mis sa, puukallistaja, kurat, kobised, sõida jalgrattaga ja ära ela siin.
Mida arvata vallavanemast, kes inimesi sildistab, neilt küsimata, mis silt täpselt sobiks? Kas sedasama, mida selle vallavanema kohta juba arvatakse, et ta on üks ülbeks läinud õnnetu, riigikokku mitte pääsenud, kohaliku võimu toolile kinnikititud, oma komplekse omaenda valla rahva peal välja elav mehikene? Kas sedasama, mida räägivad kaupluse müüjad, et vallavanem käib skandaalitsemas, et Säästukaart mitte 50 vaid 114 krooni maksab (kohalik tarbijateühistu võib kehtestada oma hinna, aga annab selle eest ka suuremat soodustust); ja seda, et ta lubab raha tuua, aga jätab toomata ja kassapidaja peab selle omast taskust kinni maksma? Kas sedasama, mida räägivad lapseootel naised, et vallavanem vaatab viltu, kui kõhuga naine talle vastu tuleb- jälle üks potentsiaalne probleem lasteaiakohtade näol?
Minu kallis abikaasa arvas, et nüüd hakatakse meid kiusama. Noh, et julgesime õhtul kell pool kaheksa vallavanemat tülitada nii nõmedas asjas nagu kodanikualgatus tõenäoliselt maksumaksja raha eest. Sest andke andeks, 220 meetrit asfalteeritud teed ei jaksa ka meie küla kõige rikkam mees lõdva näoga kinni maksta.
Piimatädi ja teisi selle tänava uusasukaid, kellest mõni KIKiski juhtival kohal töötab, ei võeta nagunii arvesse- rahvarämps!
Meediat nii pisikese koha "kodanikualgatus" ei koti. Majanduslangus ju. Ja asfalt tõuseb. Tõenäoliselt maksumaksja raha eest.
Vallavanem aga naeratab pealtnägevas telesaates ja teatab, et tema seekord ei tantsi.
Mina aga olen kurb, et me elame ikka veel ajas, kus kõik teavad, aga keegi ei julge midagi öelda.
Sest mine tea, hakkavad veel kiusama, küll juba põhjuse leiavad.
Või kas te leidsite siit loost mõne nime, viite juhtunu asukohale, erakonnale või... meediaväljaandele?!
esmaspäev, 5. mai 2008
Ökorindeuudiseid
Birmas tappis keeristorm 10 000 inimest; Somaalias mässavad inimesed toiduhinna tõusu vastu; naftabarreli hind hüppas teivast kasutamata 120 dollari latist üle; laupäises Postimehes ilmus täitsa suvalisel lehel räigelt kujundatud reklaam, mis üritas inimesi üles kutsuda tunnistama kliimamuutuse tegelikkust; ETV näitas eelmisel kolmapäeval ebamugavat tõde; jne., jne., jne.
Aga avatavast keskkonnaportaalist bioneer leidsin viite sellisele uudisele: väiksed trikid, väiksed nipid, kuidas säästa (loodust?!?). Üheksas nipp ja kirjapilt muutmata. Vaadake siis, et ikka jälgite mitu liitrit kulub. Nii päästate maailma! (Brnn, brnn!)
9. Kontrolli auto kütusekulu
Aga avatavast keskkonnaportaalist bioneer leidsin viite sellisele uudisele: väiksed trikid, väiksed nipid, kuidas säästa (loodust?!?). Üheksas nipp ja kirjapilt muutmata. Vaadake siis, et ikka jälgite mitu liitrit kulub. Nii päästate maailma! (Brnn, brnn!)
9. Kontrolli auto kütusekulu
Jälgi, mitu liitrit bensiini kulub kilomeetri läbimiseks ning veendu selles, et Su auto sõidab nii efektiivseltkui vähegi võimalik. Kahtluse korral lase oma auto teeninduses üle vaadata.
teisipäev, 29. aprill 2008
Kuidas keerata käkki ja hiljem jäljed peita
Jutt lühike.
Ei mina viitsi nii lihtsa asja nagu rullbiskviidi küpsetamise pärast retseptiraamatut lapata. Mul on peas.
Kurat, valesti on peas vist.
Või siis on see Juuru veskil jahvatet nisujahu iseloomuga, mul on enne ka mõni küpsetis natuke... peesse läinud.
Ja need kaks munavalget, mis munakollaste eraldamisel alles jäid ja mille ma täna ära kasutasin tegid ka pigem beseed kui biskviiti, onjueksju.
Ja suhkrut läks ka natuke palju... vist... võibla. Mina ka ei tea, ma panen silma järgi!
Kodunduse tunnis oleks ma saanud tõenäoliselt hindeks "kaks". Koristamise eest "viis", sest kogu köök sai täiega laga täis.
Aga. Leidlikkuse eest oleksin saanud ka "väga hea", sest ma katsin selle, mis pidi välja nägema nagu rullbiskviit, nägi aga välja rohkem nagu Magus Mässerdis, ontlikult vahukoore-kohupiima kreemiga. Liips-laaps servad sirgeks, kerge sulatatud šoksikiht peale ja kaubaks see läheb.
Sest kesse ütles, et pole maitsev.
On isegi väga maitsev.
Nii maitsev, et mees lubas kodunt minema kolida kui ma tema kiusamist igaste küpsetiste ja muu toitvaga ei jäta.
Või mis te arvasite, et ma ise söön neid kooke, mida küpsetan? Lolliks olete läinud või, mul on... ahmaparemeiütle... mul on päris palju titepekki veel peal, eksju. Kunagi tahaks nagu... täna oli täitsa rannailm, tömmasin koti pähe ja istusin terrassil, et ehitusmehed laiali ei jookseks ega alla teeks.
Niiet, käkki keerata- imelihtne. Jälgi peita- veel lihtsam. Nätsat ja tehtud! Päts, tule korista mu köök ära.
Ei mina viitsi nii lihtsa asja nagu rullbiskviidi küpsetamise pärast retseptiraamatut lapata. Mul on peas.
Kurat, valesti on peas vist.
Või siis on see Juuru veskil jahvatet nisujahu iseloomuga, mul on enne ka mõni küpsetis natuke... peesse läinud.
Ja need kaks munavalget, mis munakollaste eraldamisel alles jäid ja mille ma täna ära kasutasin tegid ka pigem beseed kui biskviiti, onjueksju.
Ja suhkrut läks ka natuke palju... vist... võibla. Mina ka ei tea, ma panen silma järgi!
Kodunduse tunnis oleks ma saanud tõenäoliselt hindeks "kaks". Koristamise eest "viis", sest kogu köök sai täiega laga täis.
Aga. Leidlikkuse eest oleksin saanud ka "väga hea", sest ma katsin selle, mis pidi välja nägema nagu rullbiskviit, nägi aga välja rohkem nagu Magus Mässerdis, ontlikult vahukoore-kohupiima kreemiga. Liips-laaps servad sirgeks, kerge sulatatud šoksikiht peale ja kaubaks see läheb.
Sest kesse ütles, et pole maitsev.
On isegi väga maitsev.
Nii maitsev, et mees lubas kodunt minema kolida kui ma tema kiusamist igaste küpsetiste ja muu toitvaga ei jäta.
Või mis te arvasite, et ma ise söön neid kooke, mida küpsetan? Lolliks olete läinud või, mul on... ahmaparemeiütle... mul on päris palju titepekki veel peal, eksju. Kunagi tahaks nagu... täna oli täitsa rannailm, tömmasin koti pähe ja istusin terrassil, et ehitusmehed laiali ei jookseks ega alla teeks.
Niiet, käkki keerata- imelihtne. Jälgi peita- veel lihtsam. Nätsat ja tehtud! Päts, tule korista mu köök ära.
laupäev, 19. aprill 2008
Teen jah ise, aga ökoga pole sel midagi pistmist!
Ma ütlen ausalt, mul tekib okserefleks järjekordset "ökotamist" lugedes. Ma ei too näiteid. Ma loen meelsasti Rohelist Väravat, kus enamus autoreid on aru saanud, millest nad kirjutavad. Ma kuulan meelsasti Trapsi või Mart Jüssit, kes kaaluvad, mida ütlevad.
Viskas järjekordselt üle- täna korraldati meie küla waldorf-koolis (ja kurat, on jah see kool, kus viiendas klassis lapsed käpuli laua all käivad!) avatud uste päevad. Sealhulgas ökolaat.
Läksime naabrinaisega uudishimulikult kohale, et äkki on kohalikke põnevaid käsitöömeistreid, moosikeetjaid, mahepõllumehi- tutkit! Oli saksa ja austria ökomöla, olid hiina mahedad mungoad, oli ingveri ja nõmm-liivatee läikpakendatud tee. Miljon krooni iga asja eest.
Sama värk, mida saab mistahes Tallinna, Tartu, Haapsalu janiiedasi ökopoest.
Mida on? No mida ometi on? Tulge mõistusele, inimesed!
Ingveritee?! Vattaf... seda saab ju ise teha! Ostad ingverijuure ja keedad teed. Nõmm-liivatee kasvab igas jumala rannas! On raske korjata või plääsitamise vahepeal? Kui ise ei viitsi, siis osta kohaliku ravimtaimetalu toodangut. Hädasti on vaja liivateed, mis on tuhandete kilomeetrite kauguselt kohale toodud...
Miks inimesed sellega kaasa lähevad? Arumaivõi. Kui ignooriks välismaist "ökot", siis jummalaeest, kaupmees ka hakkaks mõtlema ja otsima kohalikku.
Ma lihtsalt olen täiesti endast väljas, sest lugu läks veel edasi. Mu nabrinna, kaunis blond daam nimelt ei hoia küünalt vaka all, kõigele sellele rahvale tema teada andis, et MEIE küpsetame ise kodus leiba.
Ossa ja assa. Seltskonnal kukkus lõug lauale. Käpuli-lauaall-kooli juhataja võttis mul nööbist ja küsis, kas ma tahaksin koolile leiba küpsetama hakata.
Midavärki? Endal on ahjud olemas, jahu on praegu siin müügil (Eesti Mahe), ma annan juuretise ja las käia! Lapsedki saavad hakkama kui õpetada. Mispeale kostis juhataja: "Ei-noh, ma ei tea... ikka oleks lihtsam kui teie teete. Kas see leib TÕESTI on maitsvam kui see, mida mahepoes müüakse... no ma kohe ei tea, me ikka ei oskaks nii."
Vaatasime nabrinnaga teineteisele otsa, ostsin paki Pahkla vahaküünlaid ja kolm kustukummi, tema võttis speltahelbed ja tulime tagurpidi tulema.
Teretulemast "öko"-Eestisse! Ostke, OSTKE poes saadaolevat kaupa!
Ärge ise midagi tehke, ärge valige kohalike põllumeeste või talunike kaupa, sööge ikka maheriisi ja bioroosuhkrut; mis sest, et empotendi seedimine on paremini kohanenud kartuli ja meega...
Huh. Vabandust.
Lähen vaatan, kuidas käärib mu kali. Retsept on apsaluutselt igas eesti toidu raamatus, võtke leiba ja vett ja pärmi ja mett ja tehke ära. Ja leivakontsud saavas asjaks ära kasutatud, kaua sa seda leivasuppi, -kreemi ja -puru ikka sööd.
Ei ole ma mingi öko, vähemalt mitte selles mõistes, mida mulle peale suruda üritatakse. Ma mõtlen, enne kui teen. Mitu korda mõtlen.
Praegu mõtlen jätkuvalt, kuidas osaleda RV pakendieksperimendis- neid asju, mida ma poest ostan, on lihtsalt üsna vähe. Ja pakendi osas olen ma väga valiv. Midagi jätan poodi, midagi võtan ise kaasa, ja tean, kus pannakse paber kilekoti asemel singile ümber.
Apsaluuuutselt!
Viskas järjekordselt üle- täna korraldati meie küla waldorf-koolis (ja kurat, on jah see kool, kus viiendas klassis lapsed käpuli laua all käivad!) avatud uste päevad. Sealhulgas ökolaat.
Läksime naabrinaisega uudishimulikult kohale, et äkki on kohalikke põnevaid käsitöömeistreid, moosikeetjaid, mahepõllumehi- tutkit! Oli saksa ja austria ökomöla, olid hiina mahedad mungoad, oli ingveri ja nõmm-liivatee läikpakendatud tee. Miljon krooni iga asja eest.
Sama värk, mida saab mistahes Tallinna, Tartu, Haapsalu janiiedasi ökopoest.
Mida on? No mida ometi on? Tulge mõistusele, inimesed!
Ingveritee?! Vattaf... seda saab ju ise teha! Ostad ingverijuure ja keedad teed. Nõmm-liivatee kasvab igas jumala rannas! On raske korjata või plääsitamise vahepeal? Kui ise ei viitsi, siis osta kohaliku ravimtaimetalu toodangut. Hädasti on vaja liivateed, mis on tuhandete kilomeetrite kauguselt kohale toodud...
Miks inimesed sellega kaasa lähevad? Arumaivõi. Kui ignooriks välismaist "ökot", siis jummalaeest, kaupmees ka hakkaks mõtlema ja otsima kohalikku.
Ma lihtsalt olen täiesti endast väljas, sest lugu läks veel edasi. Mu nabrinna, kaunis blond daam nimelt ei hoia küünalt vaka all, kõigele sellele rahvale tema teada andis, et MEIE küpsetame ise kodus leiba.
Ossa ja assa. Seltskonnal kukkus lõug lauale. Käpuli-lauaall-kooli juhataja võttis mul nööbist ja küsis, kas ma tahaksin koolile leiba küpsetama hakata.
Midavärki? Endal on ahjud olemas, jahu on praegu siin müügil (Eesti Mahe), ma annan juuretise ja las käia! Lapsedki saavad hakkama kui õpetada. Mispeale kostis juhataja: "Ei-noh, ma ei tea... ikka oleks lihtsam kui teie teete. Kas see leib TÕESTI on maitsvam kui see, mida mahepoes müüakse... no ma kohe ei tea, me ikka ei oskaks nii."
Vaatasime nabrinnaga teineteisele otsa, ostsin paki Pahkla vahaküünlaid ja kolm kustukummi, tema võttis speltahelbed ja tulime tagurpidi tulema.
Teretulemast "öko"-Eestisse! Ostke, OSTKE poes saadaolevat kaupa!
Ärge ise midagi tehke, ärge valige kohalike põllumeeste või talunike kaupa, sööge ikka maheriisi ja bioroosuhkrut; mis sest, et empotendi seedimine on paremini kohanenud kartuli ja meega...
Huh. Vabandust.
Lähen vaatan, kuidas käärib mu kali. Retsept on apsaluutselt igas eesti toidu raamatus, võtke leiba ja vett ja pärmi ja mett ja tehke ära. Ja leivakontsud saavas asjaks ära kasutatud, kaua sa seda leivasuppi, -kreemi ja -puru ikka sööd.
Ei ole ma mingi öko, vähemalt mitte selles mõistes, mida mulle peale suruda üritatakse. Ma mõtlen, enne kui teen. Mitu korda mõtlen.
Praegu mõtlen jätkuvalt, kuidas osaleda RV pakendieksperimendis- neid asju, mida ma poest ostan, on lihtsalt üsna vähe. Ja pakendi osas olen ma väga valiv. Midagi jätan poodi, midagi võtan ise kaasa, ja tean, kus pannakse paber kilekoti asemel singile ümber.
Apsaluuuutselt!
esmaspäev, 31. märts 2008
laupäev, 1. märts 2008
Käsi allkirjade kirjutamisest kange, jah?!
Igale maitsele midagi:samba vastu
samba poolt
palgatõusu vastu
tuumaenergia vastu
politseiriigi vastu
reformarite vastu
palgatõusu poolt
etc.
Mina aga ootan, et kodanik netis näppimise asemel reaalselt tegutsema asuks. Naftavabatahtlikega on meil suhteliselt kenasti. Loomakaitsjatega ka. Kus aga on need kodanikud, kes võtaksid jutlustada ja tegusalt ette näidata tarbimiskoomast väljumist?
Eile, veidi pärast keskpäeva, otsustasin, et teen kiirelt ära nädala toiduostu. Nimekiri kaasas ja puha. Läksin Lasnamäe Selverisse, see jääb koduteele ja on enamasti rahulik ja puhas pood.
Sa sinine jõuluküpsis! Selver oli paksult rahvast täis; tunglemine, tuhnimine, üksteisest korvidega üleajamine... laadapäevad, ajee! Otsustasin, et kui juba, siis teen oma ostud ikka ära. Ma ei salga, et ostsin "möödaminnes", st. planeerimatult suure paki MiniRisk pesupulbrit- see oli soodukas; mingeid looduslikke kummikomme lastele rõõmuks; sooduspakkumises titetoitu ja tubli käntsaka soodsat liha. Mul e i olnud plaanis seda kõike endale korvi laduda, aga kui soodsamalt saab, siis... liha läheb lauale nagunii ja ülejäänud sodi süüa ei küsi. Tõsi, paar head veini torkasin ka korvi... mees võttis need õhtul tänumõmina saatel oma veinikapis arvele. Eks me joome neid järgnevad mitu aastat, kuidas parasjagu ette antakse.
Esines ka paar vahejuhtumit, kuivõrd kõik poes viibinud olid pikemat või lühemat sorti tarbimiskoomas, tuleb andeks anda.
-Kärude uputuses asetasin mõne valitud toote valesse kärusse. Avastasin muidugi alles kodus, et juust ja pipar on puudu. Kassas polnud aega midagi jälgida, loopisin enneolematult lohakalt kõik asjad kotti- kusjuures, kilekotti, sest ma ei arvestanud liigostuga; mul oli kaasas tavapärane tekstiilkott ja sinna kurat, mu ahnus ei mahtunud!
-Lõpuspurdil, leivaosakonnas, sõitis mu korv lihtsalt minema. Oli... ja kui ümber pöörasin, enam ei olnud! Üks meesterahva selg lükkas enda ees kahtlaselt minu korvi moodi korvi... kui hetke pärast otsustasin talle järgneda, oli ta koos korviga nägemisulatusest kadunud. Teiste sarnaste selgade sekka.
Helistasin emale, kes Nööbiga kodus, nutu äärel, et kõik persses, nädala toit korvis minema sõitnud ja pean otsast alustama... ema lohutas, et noh, pole hullu, anna kordusstart, Nööp praegu magab- ja kui siis alistunult otsustasin alustada uut lahingut tühja korvi pärast, leidsin raamatuleti juurest armsa kadunukese üles. Suur oli minu rõõm!
Võtsin oma leivad ja lippasin kõrvale vaatamata kassasse. Kusjuures, kiitus Selverile, selle rahvamassi juures oli kassasabas vaid paar inimest korraga.
Lubasin, et uue nädala lõpuni ma Selverisse ei lähe. Katsuks heaga, kodus on soola, tikke, kuivaineid ja juurikaid; munad ja piima saame kohalikult talunikult. Sügavkülmas on kah üht-teist, nälga me igal juhul ei jää. Ennemini jäägu miskit söömata- see nagunii kahjustab tervist, eksju- kui et ma kampaania ajal olen nõus poodi minema.
Julge kodanikualgatus siinkohal- algatada allkirjade kogumine alanud ja veel algavate kaubanduslike kampaaniate vastu...
teisipäev, 26. veebruar 2008
Näljasurm Eesti moodi
Vikris oli just lugu Meremäe ja Misso rahvast, kes alates märtsist jäävad ilma autolavkast. Seni on Võru Tarbijate Ühistu seda elus hoidnud, nüüd siis lööb reaalsus valusasti pähe.
Lähim kauplus hakkab olema Obinitsas.
Vanurid, kelle jaoks lavka on ainus (tõsi, kallim) võimalus iganädalasi sisseoste teha, peaksid nüüd kas ära kolima või välja surema.
Nii saavadki Missos ja Meremäel kokku meie sotsiaal-ja regionaalpoliitika: tee tööd ja teeni hästi, osta auto ja ela kus tahad. Oled vana, väeti või vaene- vaata ise kuidas saad.
Meremäe ja Misso ju Võrugi poolt vaadatuna ääremaad. Lavka pidamine toob aastas ligi 400 000 krooni kahjumit- tahate lavkat, makske kinni, kuradi maarahvas!
Lähim kauplus hakkab olema Obinitsas.
Vanurid, kelle jaoks lavka on ainus (tõsi, kallim) võimalus iganädalasi sisseoste teha, peaksid nüüd kas ära kolima või välja surema.
Nii saavadki Missos ja Meremäel kokku meie sotsiaal-ja regionaalpoliitika: tee tööd ja teeni hästi, osta auto ja ela kus tahad. Oled vana, väeti või vaene- vaata ise kuidas saad.
Meremäe ja Misso ju Võrugi poolt vaadatuna ääremaad. Lavka pidamine toob aastas ligi 400 000 krooni kahjumit- tahate lavkat, makske kinni, kuradi maarahvas!
kolmapäev, 20. veebruar 2008
Nojah
Tegelikult oli see lugu ju palju värvikam.
Mis sai neist kümnest väikesest neegrist? Ja sellest pimedast toast?
Mispärast on tuhande armukese seast välja valitud see kõige koledam mimm? Mispärast!?
Miks ei pandud süüdlasi vangi?
Ja miks kurat, ei võiks nad jätkata kaunil, literatuursel paskvillilainel?
Arumaivõi.
Loe siin Orro "Lavakooliraamatut" ja Õnnepalu Flandriat. Tõepoolest!
Mis sai neist kümnest väikesest neegrist? Ja sellest pimedast toast?
Mispärast on tuhande armukese seast välja valitud see kõige koledam mimm? Mispärast!?
Miks ei pandud süüdlasi vangi?
Ja miks kurat, ei võiks nad jätkata kaunil, literatuursel paskvillilainel?
Arumaivõi.
Loe siin Orro "Lavakooliraamatut" ja Õnnepalu Flandriat. Tõepoolest!
pühapäev, 3. veebruar 2008
If kindlustus, minu tagapool nimetatud organ!
Kohustuslik liikluskindlustuse poliis- siiani on If selle kenasti postiga koju saatnud, pärast seda muidugi, kui papp on nende kontole laekunud.Detsembris, palun väga, saadeti see mulle ette hoiatamata e-mailile.
Et laadige endale akrobaat ja vaadake, me saatsime teile poliisi...
Mitte sõnagi, et ma peaks selle välja trükkima.
Või et ma ei tohi seda e-maili kustutada.
Või et ma peaksin manuse salvestama.
Või et ma...
Mul lihtsalt ei olnud varem aega If kindlustusele vastata. Täna oli. Ma ei kavatsegi seda poliisi välja printida. Ma tahan, et nad seni, kuni viimane politseinik EV-s tunnistab elektroonilist andmebaasi ja lubab mul dokumentideta võõras linnas ringi sõita (sh. liikluskindlustuspoliisita), saadaksid selle poliisi mulle o m a kulu ja kirjadega väljatrükitult ja postiga koju. Nii nagu siiani.
If kindlustus, minu tagapool nimetet organ! Kus kurat on mu kindlustuspoliis? Parem oleks, et politsei mind kinni ei peaks enne kui see poliis, küll hilinemisega, minuni on jõudnud.
Olen jah, mõnes asjas põhimõtteline. Mille kuradi pärast ma maksan neile, kui nad ei vaevu enam isegi printeritahma kulutama?
Neste avalike suhete juhil pole seekord mõtet vastata.
kolmapäev, 30. jaanuar 2008
Autorikaitse prohmakad
Räägin nii, nagu asi oli.
Esimene prohmakas.
Üleeila. Helistas mulle njummi tsibi (arvake ära, kelle blogi ma lugemas käin salaja ja pimedas, eks...) Hansapangast ja hakkas aeglaselt, see-eest segaselt seletama midagi autori õigustest. No et tema olla kuulnud, et mina olen "autori õigused". Jajah.
-Mis te siis tahate?
-No tahaks laulu kasutada.
-No a miks te ei pöördunud EAÜ-sse? Mul nendega leping, asi selge und lihtne, kõik paprid-värgid olemas.
- No a mulle öeldi, et peab teiega rääkima. Et teil on autori õigused.
- Jajah. Ma ei tea, misasi see on, a ma annan teile phmtlslt loa (koos vabandustega, et mul on hetkel väga kiire ja pöördutagu EAÜ-sse, küll nemad helistavad juba), teil nii auväärt asutus, küllap siis on vaja kui on vaja.
Njummi tsibi tänas ja pöördus.
Päev hiljem saan njummilt uue kõne, veel vaiksema häälega, veel paluvama. Et EAÜ olla ta saatnud minu juurde tagasi, kuna neil fragmentidele õigust ei ole.
Et nagu mismõttes fragmendid...
- No alguses me kasutaksime tekstifragmente ja hiljem muusikat ka.
-Mis tekst??? Kodulaulu tekst pole ju V kirjutatud!
-Aga mulle öeldi, et on. Ja me tahaksime kasutada seda "kodu see ei ole koda..."
-OODAOODA, see pole ju ÜLDSE V laulgi mitte!
-Mismoodi ei ole? Aga mulle öeldi...
-See on EHALA! Ja sõnad oli vist Tungal... ei, oodake, kas ikka see laul (laulan ette), "Kodulaul" V-lt (laulan fragmendi) on ju hoopis teine asi. Teate, ma võtan Ehala plaadi ja vaatan, kes on sõnad teinud, peast ei mäleta.
-Oi, suur aitäh abi eest, aga teate, siin laulikus on kirjas, et sõnade autor on V.
-(leian plaadi) oot... Viiding. Juhan Viiding on kirjutanud sõnad! Tema kahjuks enam ei ela, aga pärijad... Elo Vee/Viiding? Katsuge nüüd otsida nemad üles.
No jne. Tegelikult oli njummi tsibi väga meeldiv ja mul lihtsalt on kahju, et ... mitte et tema oleks rumal. Sellepärast, et meie laulikud (kuradi kahju, et ma ei küsinud, kus ta luges sellist jura) on täis vigu. Sellepärast, et meie muusikaajaloo proge ei hõlma vist siiamaani eesti filmimuusika klassikat. Ehala, Tamberg, Kaljuste, Pärt, Vinter- need võiks ju läbi käia ja nii laias laastus meelde jätta...
Teine prohmakas.
Mõned kuud tagasi.
Helistab südikas tibi raamatukirjastusest ja hakkab rääkima, et neil on vaja trükki anda Enn Vetemaa sõnadele laul. Ja vaja selleks nõusolekut.
-Ahah, ütlen mina ettevaatlikult.- Miks te siis Vetemaale ei helista?
-Ää, a mulle öeldi, et teie olete tema pärija.
-(Imestus kasvab) Et nagu mismõttes pärija? Ei ole pärija. Vetemaa peaks olema täie elu ja tervise juures, alles paar nädalat tagasi olime kontaktis.
-Ää, a, kas ta on siis elus?
-Täitsa elus.
-Ää... a mulle öeldi, et ta on surnud ja teie olete pärija.
-Elus. Ei ole pärija.
-Siis on küll pahasti. Mulle just öeldi, et teie. Ja ma otsisin teie numbri ja...
-(Ei tea, kas vihastada või naerda) Teate, kui te oleksite minu alluv, siis ma ilmselt teeks teile noomituse, et eeltöö on tegemata. Mina olen küll pärija, aga Vetemaa kolleegi, mitte tema pärija. Kahjuks pole ma isegi tema minia mitte. Ja noh, üleüldse on autor, keda te otsite, täitsa elus.
-Vot nüüd ma ei tea, jah. No ma vabandan muidugi. Eks ma järgmine kord siis vaatan enne, kui ma hakkan helistama. Aga ega te Vetemaa numbrit juhtumisi ei tea?
-See on internetis täitsa avalikult üleval.
Südika tibiga läksime sõpradena lahku. Kahju oli ikkagi. Et inimene ei viitsinud enne uurida, mis asjus ja kellele ja miks üldse ta helistas.
Ükskord laulupeol ka juhtus, et lastekoorid hakkasid surnd autorit lavale hüüdma. Õnneks dirigent sai kiirelt jaole. Piinlik oli meil, elavatel.
Südika tibiga vesteldes oli mul ka piinlik.
Võibla Vetemaal oleks piinlik old, kui südikas tibi talle helistades oleks teda iseenda pärijaks pidanud... no et näh, nii vana, ja ikka elus...
Pikka iga Ennule ja anna kannatust, lasta noortel püüdlikel njummitsibidel ja südikatel tibidel täiskasvanuks saada.
Esimene prohmakas.
Üleeila. Helistas mulle njummi tsibi (arvake ära, kelle blogi ma lugemas käin salaja ja pimedas, eks...) Hansapangast ja hakkas aeglaselt, see-eest segaselt seletama midagi autori õigustest. No et tema olla kuulnud, et mina olen "autori õigused". Jajah.
-Mis te siis tahate?
-No tahaks laulu kasutada.
-No a miks te ei pöördunud EAÜ-sse? Mul nendega leping, asi selge und lihtne, kõik paprid-värgid olemas.
- No a mulle öeldi, et peab teiega rääkima. Et teil on autori õigused.
- Jajah. Ma ei tea, misasi see on, a ma annan teile phmtlslt loa (koos vabandustega, et mul on hetkel väga kiire ja pöördutagu EAÜ-sse, küll nemad helistavad juba), teil nii auväärt asutus, küllap siis on vaja kui on vaja.
Njummi tsibi tänas ja pöördus.
Päev hiljem saan njummilt uue kõne, veel vaiksema häälega, veel paluvama. Et EAÜ olla ta saatnud minu juurde tagasi, kuna neil fragmentidele õigust ei ole.
Et nagu mismõttes fragmendid...
- No alguses me kasutaksime tekstifragmente ja hiljem muusikat ka.
-Mis tekst??? Kodulaulu tekst pole ju V kirjutatud!
-Aga mulle öeldi, et on. Ja me tahaksime kasutada seda "kodu see ei ole koda..."
-OODAOODA, see pole ju ÜLDSE V laulgi mitte!
-Mismoodi ei ole? Aga mulle öeldi...
-See on EHALA! Ja sõnad oli vist Tungal... ei, oodake, kas ikka see laul (laulan ette), "Kodulaul" V-lt (laulan fragmendi) on ju hoopis teine asi. Teate, ma võtan Ehala plaadi ja vaatan, kes on sõnad teinud, peast ei mäleta.
-Oi, suur aitäh abi eest, aga teate, siin laulikus on kirjas, et sõnade autor on V.
-(leian plaadi) oot... Viiding. Juhan Viiding on kirjutanud sõnad! Tema kahjuks enam ei ela, aga pärijad... Elo Vee/Viiding? Katsuge nüüd otsida nemad üles.
No jne. Tegelikult oli njummi tsibi väga meeldiv ja mul lihtsalt on kahju, et ... mitte et tema oleks rumal. Sellepärast, et meie laulikud (kuradi kahju, et ma ei küsinud, kus ta luges sellist jura) on täis vigu. Sellepärast, et meie muusikaajaloo proge ei hõlma vist siiamaani eesti filmimuusika klassikat. Ehala, Tamberg, Kaljuste, Pärt, Vinter- need võiks ju läbi käia ja nii laias laastus meelde jätta...
Teine prohmakas.
Mõned kuud tagasi.
Helistab südikas tibi raamatukirjastusest ja hakkab rääkima, et neil on vaja trükki anda Enn Vetemaa sõnadele laul. Ja vaja selleks nõusolekut.
-Ahah, ütlen mina ettevaatlikult.- Miks te siis Vetemaale ei helista?
-Ää, a mulle öeldi, et teie olete tema pärija.
-(Imestus kasvab) Et nagu mismõttes pärija? Ei ole pärija. Vetemaa peaks olema täie elu ja tervise juures, alles paar nädalat tagasi olime kontaktis.
-Ää, a, kas ta on siis elus?
-Täitsa elus.
-Ää... a mulle öeldi, et ta on surnud ja teie olete pärija.
-Elus. Ei ole pärija.
-Siis on küll pahasti. Mulle just öeldi, et teie. Ja ma otsisin teie numbri ja...
-(Ei tea, kas vihastada või naerda) Teate, kui te oleksite minu alluv, siis ma ilmselt teeks teile noomituse, et eeltöö on tegemata. Mina olen küll pärija, aga Vetemaa kolleegi, mitte tema pärija. Kahjuks pole ma isegi tema minia mitte. Ja noh, üleüldse on autor, keda te otsite, täitsa elus.
-Vot nüüd ma ei tea, jah. No ma vabandan muidugi. Eks ma järgmine kord siis vaatan enne, kui ma hakkan helistama. Aga ega te Vetemaa numbrit juhtumisi ei tea?
-See on internetis täitsa avalikult üleval.
Südika tibiga läksime sõpradena lahku. Kahju oli ikkagi. Et inimene ei viitsinud enne uurida, mis asjus ja kellele ja miks üldse ta helistas.
Ükskord laulupeol ka juhtus, et lastekoorid hakkasid surnd autorit lavale hüüdma. Õnneks dirigent sai kiirelt jaole. Piinlik oli meil, elavatel.
Südika tibiga vesteldes oli mul ka piinlik.
Võibla Vetemaal oleks piinlik old, kui südikas tibi talle helistades oleks teda iseenda pärijaks pidanud... no et näh, nii vana, ja ikka elus...
Pikka iga Ennule ja anna kannatust, lasta noortel püüdlikel njummitsibidel ja südikatel tibidel täiskasvanuks saada.
kolmapäev, 23. jaanuar 2008
Mõttetu surm
Jah, ka mul on oma lemmikuid nn. maailmalinade massnäitlejate hulgas, Heath Ledger on (nüüd siis oli) üks nendest. Väga hea roll filmis "Brokebacki mägi" oli esimene, mis andis aimu, et tegu on noore, lubava näitlejaga. Edaspidi olen vaikselt silma peal hoidnud ja enamasti rõõmustanud, et näe, ongi olemas. Nojah, niipaljukest siis... ela kiirelt ja sure noorelt? Aieh, see oli vist lausa "sure ilusana".Või kes meist oskaks arvata, millal see täpselt juhtub. K u i d a s, on vist enda teha. Üledoosi või AIDSi suremine on üsna mõttetu.
Mõtlemapanev.
No selles mõttes, et ma oma vanemale pojale kogu aeg räägin- tähtis pole see, et sind peetakse andekaks, ilusaks ja heaks. Tähtis on, kui sulle on kaasa pakitud rikkalikum pambuke kui teistele, tuleb selle sisu mõistlikult kasutada. Ressurssi pole raisata.
Pilt on võetud NY Posti lehelt.
pühapäev, 13. jaanuar 2008
Miks mul kook välja ei tulnud
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sealt, kus Ulna ja Andres Nööbile katsikule tulid ja koogi kaasa tõid. Valge šokolaadi-juustukoogi.
Imehea! Superlatiiv kuubis! Sõime ja inisesime vaimustusest.
Mina, meisterkokk hildursokk, muidugi otsustasin, et pole siin midagi, proovin aga järele ja edaspidi sööme lõunaks just seda imelist pirukat.
Ehhee.
Seda raamatut, kus see retsept sees, polnud müügil.
Internetist ma õiget retsepti ei leidnud või siis ei osanud otsida.
Jõuluvana poetas toimetuse kingikotti minu jaoks kaks põhjalikku küpsetamise raamatut, nende seas seda "õiget" ei olnud.
Koju tõi ta ka ühe suure koogiraamatu ja ka s e a l ei olnud s e d a retsepti...
Lõpuks, minu ahastamise ajel saatis Andres mulle retsepti meili peale.
Aga enne, kui tema retsept jõudis, olin ma juba ise aretanud ühe valge šokolaadi-kohupiimakoogi. Mis sai imehea, kui välja arvata värvus, mis oli veidi ülepäevitunud. No küpsetasin ilmatuma kaua ja liiga poolkõval temperatuuril.
Üleeile hommikul võtsin õige retsepti ette- mina, kes ma tavaliselt apsaluutselt eiran retseptiraamatuid, koguseid, temperatuure, maitseaineid- köök on mu maalrituba ja loominguliste katsetuste kasvulava- ja otsustasin, n ü ü d teen ma seda imelist kooki.
Päev enne olin jooksnud piki läbi suurkaupluse, nimekiri näpus, koos Ulna-poolsete märkustega, millist juustu, šokolaadi, hapukoort, jne. eelistada.
Nüüd ladusin kõik komponendid ettevaatlikult lauale.
Vahustasin, nihestasin, riivisin ja mõõtsin milligrammiga.
Eelsoojendasin ahju 225 kraadini.
Jahutasin ahju 125 kraadini.
Jne. jne.
See kook sai ikkagi vedel.
Õhtul ei suutnud uinuda, üritasin välja mõelda, mida ma täpselt valesti tegin.
Eile teda külmikust välja tõstes märkasin, et taldriku servale on imbunud vadakut.
Lõikasin lahti, taldrikutele pannes kook murenes ja keskpaik vajus laiali.
Maitse oli muidugi hea. Aga välimus oli katastroof.
Mehe sugulased mõtlevad nüüd... ah, mõelgu, mida tahavad.
Ma mõtlesin välja, mida ma valesti tegin.
Kasutan nimelt silikoonist küpsetusvorme. Oleks pidanud kasutama traditsioonilist, metallist lahtikäivat vormi. Siis oleks saanud vedelik korralikult aurustuda.
Ja viis minutit kauem oleks pidanud esimeses faasis küpsetama ka.
Teate mis, mul on kavas täna üritust korrata. Enam ma retseptis järge ei aja, pähe jäi. Ja aega stopperiga ei mõõda, torgin tikuga, kas on korralikult küpsenud. Ah-jaa, kasutan vanamoodsat vormi.
Ja siis panen siia pildi ja retsepti ka :) Ja kaklevad kuked, sest- olenemata ebaõnnestunud vormimängest, oli koogi maitse ilmselt nii hea, et meie suured poisid pidasid maha järjekordse lahingu, kes saab suurema tüki. Ohjah, on asju, mis ealeski ei muutu.
Imehea! Superlatiiv kuubis! Sõime ja inisesime vaimustusest.
Mina, meisterkokk hildursokk, muidugi otsustasin, et pole siin midagi, proovin aga järele ja edaspidi sööme lõunaks just seda imelist pirukat.
Ehhee.
Seda raamatut, kus see retsept sees, polnud müügil.
Internetist ma õiget retsepti ei leidnud või siis ei osanud otsida.
Jõuluvana poetas toimetuse kingikotti minu jaoks kaks põhjalikku küpsetamise raamatut, nende seas seda "õiget" ei olnud.
Koju tõi ta ka ühe suure koogiraamatu ja ka s e a l ei olnud s e d a retsepti...
Lõpuks, minu ahastamise ajel saatis Andres mulle retsepti meili peale.
Aga enne, kui tema retsept jõudis, olin ma juba ise aretanud ühe valge šokolaadi-kohupiimakoogi. Mis sai imehea, kui välja arvata värvus, mis oli veidi ülepäevitunud. No küpsetasin ilmatuma kaua ja liiga poolkõval temperatuuril.
Üleeile hommikul võtsin õige retsepti ette- mina, kes ma tavaliselt apsaluutselt eiran retseptiraamatuid, koguseid, temperatuure, maitseaineid- köök on mu maalrituba ja loominguliste katsetuste kasvulava- ja otsustasin, n ü ü d teen ma seda imelist kooki.
Päev enne olin jooksnud piki läbi suurkaupluse, nimekiri näpus, koos Ulna-poolsete märkustega, millist juustu, šokolaadi, hapukoort, jne. eelistada.
Nüüd ladusin kõik komponendid ettevaatlikult lauale.
Vahustasin, nihestasin, riivisin ja mõõtsin milligrammiga.
Eelsoojendasin ahju 225 kraadini.
Jahutasin ahju 125 kraadini.
Jne. jne.
See kook sai ikkagi vedel.
Õhtul ei suutnud uinuda, üritasin välja mõelda, mida ma täpselt valesti tegin.
Eile teda külmikust välja tõstes märkasin, et taldriku servale on imbunud vadakut.
Lõikasin lahti, taldrikutele pannes kook murenes ja keskpaik vajus laiali.
Maitse oli muidugi hea. Aga välimus oli katastroof.
Mehe sugulased mõtlevad nüüd... ah, mõelgu, mida tahavad.
Ma mõtlesin välja, mida ma valesti tegin.
Kasutan nimelt silikoonist küpsetusvorme. Oleks pidanud kasutama traditsioonilist, metallist lahtikäivat vormi. Siis oleks saanud vedelik korralikult aurustuda.
Ja viis minutit kauem oleks pidanud esimeses faasis küpsetama ka.
Teate mis, mul on kavas täna üritust korrata. Enam ma retseptis järge ei aja, pähe jäi. Ja aega stopperiga ei mõõda, torgin tikuga, kas on korralikult küpsenud. Ah-jaa, kasutan vanamoodsat vormi.
Ja siis panen siia pildi ja retsepti ka :) Ja kaklevad kuked, sest- olenemata ebaõnnestunud vormimängest, oli koogi maitse ilmselt nii hea, et meie suured poisid pidasid maha järjekordse lahingu, kes saab suurema tüki. Ohjah, on asju, mis ealeski ei muutu.
teisipäev, 8. jaanuar 2008
Tallinnal on näpud põhjas!
Lühidalt: selleks, et Tallinnas vastsündinu vanemad saaksid sünnitoetust, peavad mõlemad vähemalt aasta olema pealinna sisse kirjutatud.Aga kui lapse saab üksikema?
Ka vabaabielus olles võib ema väita, et ta on üksikema- kas linnaametnikud asuvad siis jälgi ajama? Põhimõtteliselt on ju nii, et vabaabielus olles e m a võib üksinda lapse sünni registreerida, isa võib lapse ka hiljem omaks tunnistada.
Nii tehakse muidugi juhul, kui see 7000 kr on ülioluline.
Kuram, aga tegelikult... on ikka küll oluline!
Tallinnal on selgelt näpud põhjas, vesi ahjus ja headest kokkuhoiuideedest puudus. Siis tuleb muidugi minna kõige pisemate linnakodanike kallale, absoluutselt!
Mis eriti lahe, on nõue: "Laps peab rahvastikuregistri andmetel olema Tallinna linna elanik ja elama toetuse taotlejaga ühel aadressil."
Ja ema peab muidugi e n n e kaheteistkümnendat rasedusnädalat ennast arvele võtma.
Eks üritagu- heal juhul tunneb ta oma raseduse ära kuuendal nädalal, riikliku nn arsti juurde pääseb ta eriti heal juhul kuu aja pärast. Ja mitte kedagi ei koti, et sa p e a d ennast enne 12. nädalat arvele võtma selleks, et linnalt pärast sünnitust pappi saada.
Ametnikud võiksid mulle selgitada, kuidas täpselt nad kontrollivad, et naine on end nende käsukohaselt arvele võtnud. Millise dokumendi peab naine ette näitama? Ja millise seadusepügalaga selliste andmete väljanõudmine põhjendatud on?
*Hea meel, et ise Tallinnas ei ela. Kahju sõpradest, kes sääl taaskord tunda saavad, kui tore on pealinnas elada. Ah, elagu linnavalitsus! Tehtud!
kolmapäev, 2. jaanuar 2008
Väga lühike kommentaar filmile "Kinnunen"
Head uut aastat!
Väga halb film.
Nii halb, et ei viitsinud lõpuni vaadata.
Kaks korda üritasin, ei õnnestunud.
Madalaeelarveline pole vabandus. Samas reas on valminud ka Ilmar Raagi "Klass". Võõrkeelse Oscari kandidaat, eksole.
Üritatagu Kinnust esitada, eksole.
Oleks siis stiilselt tehtud nagu "Leto Svet", millele me põhmiõtteliselt anname oma hääle. Eksole.
Oh, perseperse.
Üks mööndus siiski. Uukkivi oli mingist teisest filmist kohale tulnud. Respekt.
Väga halb film.
Nii halb, et ei viitsinud lõpuni vaadata.
Kaks korda üritasin, ei õnnestunud.
Madalaeelarveline pole vabandus. Samas reas on valminud ka Ilmar Raagi "Klass". Võõrkeelse Oscari kandidaat, eksole.
Üritatagu Kinnust esitada, eksole.
Oleks siis stiilselt tehtud nagu "Leto Svet", millele me põhmiõtteliselt anname oma hääle. Eksole.
Oh, perseperse.
Üks mööndus siiski. Uukkivi oli mingist teisest filmist kohale tulnud. Respekt.
Tellimine:
Postitused (Atom)
"Kuigi registris ei ole olemas sellist kategooriat nagu ATV TULEB k6ik ATV-d mille t88maht yletab 50cc ja valistajakiirus 45kmh/h ARKis arvele v6tta. Selleks on 2 v6imalust - 1 ATV v6etakse arvele "v2iketraktorina" (sellisel juhul on ATV-ga keelatud avalikel teedel s6ita kiiremini kui 35 kmh) v6i ATV v6etakse arvele mootorrattana. Sellisel juhul on vajalik A-kati luba. ARKis arvele v6tmata ATVga, millel puudub registreerimisnumber ja kehtiv tehnoylevaatus avalikel teedel liigelda EI TOHI!"
"politsei ei saa protokolli teha? vabalt saab. aluseks nt mootorsõidukiga väljaspool teed (ilma maaomaniku loata) liiklemine.
atv võib, aga ei pea arvele võtma. kui atv on arvel nt ratasmaastikusõidukina ,või pole üldse, siis teeliikluses osaleda ei tohi. kui atv pole arvele võetud, siis võib sellega ikkagi liigelda omal maal või kuskil mujal, kus lubatakse. tõsi, maanteeliiklus toimub legaalselt siis ainult kärule veeretatuna.
atv registereeritakse traktorina kategoorias T5, mis toob kiirusepiiranguna kaasa 50 km/h. ark info atv registreerimise kohta
ma pakun, et tuleb politseid ja/või keskkonnaametnikke pommitada vastavate avaldustega. st kui on midagi juhtunud, mida juhtuda ei tohiks - avaldus kirja! plogis vingumine ei ole konstruktiivne lahendus.
Küsin: mida ma sellele politseinikule, kes tunni aja pärast (parimal juhul, sest on märksa akuutsemaid probleeme kui ehmatatud vanainime või segisongitud põllulapp) ütlen? "Teate, oli üks musta värvi ATV, juht kandis punast kiivrit, millel visiir näo ette lastud. Numbrit ei old, nägu ei näind, kiirust ei tea- silma järgi kihutas vist..." On üsna loogiline, et politsei sellise jutu peale õlgu kehitab ja soovitab arsti juurde minna. Kuidas saab põllulapi omanik tõestada, et j u s t see ATV segi sõitis ta põllu? Isegi kui pilti õnnestub teha, võisid need jäljed seal vabalt enne olla... Kus võtta see aeg kirjadega pommitamiseks? Ja tulemus? Külahullu silt. Ei taha sellise asjaga sel kombel tegeleda. Kodanikualgatuse korras oleks lihtsam o m a küla teadaolevaid ATV-vendi korrale kutsuda.
"jah, ega abipolitseinik suulise jutu peale tõesti midagi olulist teha ei saa. aga kui minna politseisse ja teha kirjalik avaldus, et see ja see ATV tekitas sulle (pead ise kannatanu olema) kahju sonkides üles põllu või rikkudes avalikku korda, siis peavad nad selle menetlusse võtma ja kui külas on kindlad inimesed, kellel on ATVd siis nad saab ju kahtlustatavatena üle kuulata, eks siis muutuvad ettevaatlikumaks."