Ma ütlen ausalt, mul tekib okserefleks järjekordset "ökotamist" lugedes. Ma ei too näiteid. Ma loen meelsasti Rohelist Väravat, kus enamus autoreid on aru saanud, millest nad kirjutavad. Ma kuulan meelsasti Trapsi või Mart Jüssit, kes kaaluvad, mida ütlevad.
Viskas järjekordselt üle- täna korraldati meie küla waldorf-koolis (ja kurat, on jah see kool, kus viiendas klassis lapsed käpuli laua all käivad!) avatud uste päevad. Sealhulgas ökolaat.
Läksime naabrinaisega uudishimulikult kohale, et äkki on kohalikke põnevaid käsitöömeistreid, moosikeetjaid, mahepõllumehi- tutkit! Oli saksa ja austria ökomöla, olid hiina mahedad mungoad, oli ingveri ja nõmm-liivatee läikpakendatud tee. Miljon krooni iga asja eest.
Sama värk, mida saab mistahes Tallinna, Tartu, Haapsalu janiiedasi ökopoest.
Mida on? No mida ometi on? Tulge mõistusele, inimesed!
Ingveritee?! Vattaf... seda saab ju ise teha! Ostad ingverijuure ja keedad teed. Nõmm-liivatee kasvab igas jumala rannas! On raske korjata või plääsitamise vahepeal? Kui ise ei viitsi, siis osta kohaliku ravimtaimetalu toodangut. Hädasti on vaja liivateed, mis on tuhandete kilomeetrite kauguselt kohale toodud...
Miks inimesed sellega kaasa lähevad? Arumaivõi. Kui ignooriks välismaist "ökot", siis jummalaeest, kaupmees ka hakkaks mõtlema ja otsima kohalikku.
Ma lihtsalt olen täiesti endast väljas, sest lugu läks veel edasi. Mu nabrinna, kaunis blond daam nimelt ei hoia küünalt vaka all, kõigele sellele rahvale tema teada andis, et MEIE küpsetame ise kodus leiba.
Ossa ja assa. Seltskonnal kukkus lõug lauale. Käpuli-lauaall-kooli juhataja võttis mul nööbist ja küsis, kas ma tahaksin koolile leiba küpsetama hakata.
Midavärki? Endal on ahjud olemas, jahu on praegu siin müügil (Eesti Mahe), ma annan juuretise ja las käia! Lapsedki saavad hakkama kui õpetada. Mispeale kostis juhataja: "Ei-noh, ma ei tea... ikka oleks lihtsam kui teie teete. Kas see leib TÕESTI on maitsvam kui see, mida mahepoes müüakse... no ma kohe ei tea, me ikka ei oskaks nii."
Vaatasime nabrinnaga teineteisele otsa, ostsin paki Pahkla vahaküünlaid ja kolm kustukummi, tema võttis speltahelbed ja tulime tagurpidi tulema.
Teretulemast "öko"-Eestisse! Ostke, OSTKE poes saadaolevat kaupa!
Ärge ise midagi tehke, ärge valige kohalike põllumeeste või talunike kaupa, sööge ikka maheriisi ja bioroosuhkrut; mis sest, et empotendi seedimine on paremini kohanenud kartuli ja meega...
Huh. Vabandust.
Lähen vaatan, kuidas käärib mu kali. Retsept on apsaluutselt igas eesti toidu raamatus, võtke leiba ja vett ja pärmi ja mett ja tehke ära. Ja leivakontsud saavas asjaks ära kasutatud, kaua sa seda leivasuppi, -kreemi ja -puru ikka sööd.
Ei ole ma mingi öko, vähemalt mitte selles mõistes, mida mulle peale suruda üritatakse. Ma mõtlen, enne kui teen. Mitu korda mõtlen.
Praegu mõtlen jätkuvalt, kuidas osaleda RV pakendieksperimendis- neid asju, mida ma poest ostan, on lihtsalt üsna vähe. Ja pakendi osas olen ma väga valiv. Midagi jätan poodi, midagi võtan ise kaasa, ja tean, kus pannakse paber kilekoti asemel singile ümber.
Apsaluuuutselt!
3 kommentaari:
See ongi ju tõeline öko ja ilmselt majanduslikult ka hulga kasulikum.
Kas pole siiski nii, et samm-sammult mahedama elu avastamine, olgu või Austria kaudu roomates, on tegelikult positiivne?
Mida meie endale ammu selge(ma)ks oleme mõelnud, on mõnede jaoks alles "las mina proovin siis ka". Ökokaupmehed ja -tarbijad on Eestis alles katse-eksimuse tasemel. Ja eestlased on loomult pikaldased, võiks isegi öelda, et põmmpead. Aga mitte lootusetud. See ei aita neid, kui blogides pahandada või omaette ohata "kuidas nad küll nii lollid on".
Muidugi ei peaks ökopoodidesse müügile võtma suisa keskkonnavaenulikult pakendatud kaupa, tähtkujuteesid, "võluvett" ja muid "ravimeid", ulmekirjandust jms. Ja seda peaks kaupmeestele ka ütlema. Aga paljude inimeste elutempo ei võimalda kõike ise teha või korjata. Ei ole igaühel kodu lähedal randa ega tingimusi ravimtaimede kuivatamiseks.
Kas kõikide töötavate leivatehaste ja alles alustavate mahepagariäride sulgemine oleks siis õilis eesmärk? Igasse kodusse leivaahi? Päris ahju ju ei saa ning järjekordse masina ostmine majapidamisse ei ole alati õigustatud. Ei keskkonna ega rahakoti seisukohalt.
Isegi kui ma armastan mett, siis iga toidu sisse ta lihtsalt ei sobi. Ei pea ainult hernetampi, kapsaleent ja odrakörti sööma. Vahelduseks maheriisi maitsmine ei ole tõepoolest kuigi suur patt.
Kardan, et talunikel ning kästitöölistel pole lihtsalt aega oma toodangut laatadel ja ökopäevadel pakkumas käia ja seega annavadki tooni import- ja libatooted.
Waldorf- jm "kasvatusteooriate" ehk siis kasvatamatuse propageerijate osas olen absoluutselt samal nõul.
Aga nüüd lähen Trieri ökomessile ning vaatan lähemalt, kuidas Saksamaal selle Saksa ökomölaga on.
Kaua Sa ise oled leiba küpsetanud?
Postita kommentaar