Südameasi vahetet tuletulemise vasta

Tegelt muidugi ei vaata ma Südameasja sellest päevast alates, kui nad hakkasid sarja otsast peale näitama. Vanasti, talvehommikutel, oli see mu kohvihetk, istuda varahommikul teleka ette ja elada kaasa jorkšiiri külaelule. Ja oleks ma siis kuidagi erinev oma sõbrust-tuttavaist... mõni noist oli nõus lausa tööle hiljaks jääma südameasjade äranägemise nimel.
Aga.
Tuletulemist nägin poole silmaga nädala alguses mehe ema juures. Ja oli tore. Järgnevatel õhtutel juba teadlikult vaatasin. Uudiste ajal enamasti on aias veel rapsimist, poole kümneks siis venitan oma porised tallukad ukse taha ja väsinud rümba diivanile.
Hea töö, hea töö! Meeleolukas, mis peamine.
Tänane otse oli kibinkõbin kah. Õiged momendid tabatud, emotsioone püütud, jne. Natuke häiris kraanatamine, aga kui silmanurgast Metsatöllu paari aasta tagust salvestust jälgisin, sain aru, et korvimehele lihtsalt meeldib sõita siuh! üles ja säuh! vasakule ära :)
Jube kahju on, et ma homset tantsupeo ülekannet kodus, koogitaldrik näpus, näha ei saa. Eks siis kunagi näen kordust. Lihtsalt, homsest üsna varahommikust kuni pühapäeva viimaste tundideni, mind enamasti kodus ei viibi. Elan lauluväljakul :)
Elevust veel ei ole. Sellised... natuke segased tunded on. No näiteks, et laulusõnad ja -partiid pole kaugeltki peas. Ja süüd pole kellegi kaela veeretada. Oleks tahtnud, oleks kodus eratunde teind iseendale ja sõnad pähe saanud. Nüüd pean kaare all nooti lappama.
Rahvariided sain. Jüri omad. Ilusad. Kaia tegi :) Ehk siis teisisõnu, sain Kaialt Jüri rahvarõivad.
Kõige suurem kahju on, et suve selgroog on mu jaoks murtud. Jaanipäeval, kui algab kalendrisuvi, läheb kõik pikkamööda jälle pimedamaks ja allamäge ja...
mitte, et ma vinguda tahaks. Augustiööd on väga ilusad. Oktoobriööd ka :) kui haned lähevad.
Ja noh, nad lubasid juu, et tulevad täitsa tutikad südameasjad kah uuel sügisel.

Ja seekord ilma uumorita: Palju õnne, Indrek!

"Ja paras neile kõigile, ja paras!" lõi Erik käed puusa ja rõõmustas Indreku valimisvõidu üle.
Hilisõhtune AK telefoniintervjuu oli muidugi pärl.
Hoia lippu kõrgel, Tarand, "kolmepealise hüdra" väärikas järeltulija!


... öösel magasime nagu notsud põhus. Õndsad roosad titeunenäod kaisus. Elagu Eesti :)

Must masendus

Oma lapsepõlvesõbrale ohutusse kaugusse maatükki müües uskusin ma sinisilmselt, et meist saavad head naabrid.
Kolmas öö läheb unetuna, sest kohal on see, mida kartagi ei osanud- väga suur tüli naabrite vahel. Mitte, et mina tülitseksin. Ei, ma nutan. Kui vaatan kabineti aknast alla oma armsale loo-männimetsale ja näen, et kellegi kuri käsi on minu maa segi pööranud. Kui mõtlen, et olen kolm aastat oodanud, millal ta tuleb ja ütleb, et maksab mulle kinni elektri, mida ma maksan selleks, et tema häärberis oleks vesi.
Ta ei tule. Ei saagi ju tulla, sest käsil on tõsine töö: valla tee äärde, riigimaale paekiviklibukuhjatise seadmine. Selline, mille üle seda teed kasutavad naabrid kurdavad, et pole võimalik kahel autol üksteisest mööduda, sest rusuhunnik on ees, lapsed ei saa teelt maha teeperveleastuda, kui auto tuleb, sest rusuhunnik on ees. Kallile naabrimehele otse ei taha keegi midagi öelda, sest ta on mõjukas, rikas ja maksab kätte. "Ei, meil pole mingit probleemi, " ütleb äsja autosõitu harjutava tütre rusuhunnikust välja korjanud ema vaikselt ja läheb oma viletsasse elamisse, mis nagunii naabrimehe vaadet rikub oma vanaduse ja vaesusega.
Valla haldusjuht naeratab viisakalt ja ütleb, et kui naabritel muret pole, siis teda ka vallatee kõrval laiuv kuhjatis ei häiri. Sest tema elab hoopis teises kohas.

Ahjaa, mina sain vastuseks pärimisele, mis on juhtunud minu teadmata minu maal, et seal on läbi viidud "parendamine". Ja tegelikult tuleks seda teostada kogu minu krundil, sest mu õu riivavat silma nagunii.
Ma ei tea millega... ilmselt siis taimekoguga, mida olen mitmeid aastaid vaikselt rajanud. Oi, palun väga vabandust...

Mulle tundub ikka veel, et see on halb unenägu.

Ette laulmas käidud

Homme täpselt nädal aega tagasi käisime kooriga ette laulmas. Laulupeole pääsemise eesmärgil.
Ma lähen ühisproovidele alati rõõmsal meelel, sest seal on võimalus harjutada parimate dirigentide käe all. Taavi Esko oli esimesel, Monika Portsmuth teisel, nüüd siis Hirvo Surva Jüris.
Vägisi tekib tahtmine koorilaul uuesti tõsisemalt ette võtta ja mitte piirduda üksnes kohalikus kooris kord nädalas laulupeo repertuaariga. Tahaks midagi... päriselt. 2-3 proovi nädalas, hääleseadet ja esinemisi ja...

Aruküla noortekoor on päris kobe, esimese sopraniga on probleeme, aga tagarida (mehed) on võimsad. Ettelaulmisel põrusid nad Tormisega, seal andis soprani puudumine räigelt tunda. "Mehed ja naised" kõlas nagu ta võikski kõlada.

Meie koorist rääkides... olime ettelaulmisel esimesed ja saime kõige viletsama valiku, mis üldse juhtuda võis; õigluse huvides- pool valikust oli vilets- "Heroica". Oh-jah. Meil lasti umbes 40 takti laulda, siis paluti viisakalt lõpetada.
Meilgi oli "Mehed ja naised", pehmelt väljendudes vehkisid ja üürgasid naised üle. Noh, olgu sellega. Kui mina oleksin otsustaja, siis selle teise laulu põhjal ma isegi laseksin läbi me koori.

Peale meiekat tuli Loo noortekoor... või ma siis kuulsin valesti... äkki oli Kolmas Noorus? Neid oli pull vaadata, aga suht... no selles mõttes, et 30 aastat ja paarkümmend detsibellitundlikkuse kaotust hiljem ma kahtlemata peaksin seda koori täitsa veenvaks.
Samas- lookad on oma ettevõtlikkuse ja innuka pingutamise eest kakssada prossa laulupeole pääsemise ära teeninud.

Võta siis kinni... kui saaks, ei jätaks välja kedagi, kes peo nimel hirmsasti vaeva on näinud.

Millest ma tõesti aru ei saa, on see Ripsi-Vilepi meestenaiste-laulu vastu allkirjade kogumine. Ikka teate seda, et kooridel on kavas dirigendi avalöögi ajal suud kinni klõpsata ja laulu boikoteerida... sõnade pärast! Ah, mida???? Koguks ka allkirju ja hüüaks kõva häälega (kui teaks, et kuskile kostab) - jätke see laul rahule, mõnus laulda, tempokas, loogiline harmoonia, hää sõnum...

aga eks peab ju eputama. Sugupoolte võrdsus või nii. Ja eest veavad... naised.
Sest eesti mees on tantsulõvi ja need teised ütlemised....

... see-eest laulame kõik rõõmsalt Pro Patria 2 osa maha ja oleme pärast sellega toimetulemist juba loomust vait, sest hääl on ära karjutud. Jeeee!

Kojavanemate hulgas puhkes särgipaanika

Nagu ennustatud, nii ka juhtus: kui nädala alguses kostis siit ja sealt virinat ja vihaseid vahelehüüded mõttekodade kastide teemal- kes sai ja kes jäi ilma, kel oli marker viltupidi sisse pakitud ja paberit vähe; siis täna kostub Eestimaa eri nurkadest halinat kojavanemate särkide teemal: enamasti on need liiga väikesed.
Üks kojavanem pole värvikate kirjeldustega kitsi, kõigepealt arvab ta, et peenlinasest riidest särkide õmblejad on salaja käinud Hiinas sealsetelt põliselanikelt kehamõõte võtmas ja nüüd mahub XXL suuruses särk Õigele Eesti Mehele parimal juhul pähe... edasi on tal siiski õnnestunud endale kahmata kellegi ürgsuur särk proovimiseks ja selgub, et selles XXXXXXXXXXXLLLLÄÄÄÄÄÄÄÜÜÜÜ numbris näeb ta välja nagu "toorsaslõkivorst".

Oiappi, naera või nuta, aga saab kord kinnitust jällegi see ütlus, et eesti mees on tantsulõvi, kel käed kannikate küljes.

Lahendus tuli loomulikult eesti naiselt, kes soovitas ettevaatlikult särgi eesõmbluse lahti harutada, servad ära palistada; kes mõistab, pehmed pööradki külge panna, rahvusmotiividel vöö ümber oma toorsaslõkivorstitalje vedada ja homme säravana kodalaste ette kõndida... peenlinases jakis.

Üks mõte, mis selle "toorsaslõkivorsti"- väljanägemisega seoses meelde tuli, et peab ikka olema hea isu, kui nii ilusas särgis nii värvitu peletis välja nähakse... ten points literatuurse eneseväljenduse eest muidugi!

Laulupeo repertuaariga on pange pandud!

Jutt jumala õige! Juhtumisi laulan mina selles "natuke vanemate inimeste kooris", millest dirigent Age Mets räägib. Ja kinnitan, et neil, ligi poolesajal Aruküla ja Raasiku ühendsegakoori liikmel on olnud hetki, kus laulurõõm tahab ära kaduda. Kooris on ehk viisteist inimest, kes noodilugemisega kodus on ja teist samapalju neid, kes laulavad noodi järgi ära, kui tugi taga on. Ülejäänud on aastaid rõõmuga laulnud.

Võtan ette segakooride lauliku.
-"Mu isamaa, mu õnn ja rõõm"- hümn. Sel aastal laulavad KÕIK ühel häälel. Siiani on häälegruppidel tegu selle meelespidamisega. Sõnad on kaasajastatud. No olgu sellega.
-"Koit", Lüdig ikka. Lauldakse vaimustunult. Kahjuks väga palju ei saa laulda, sest uue repertuaariga on palju müramist.
-"Preludium.Maal" - Sisask. Kellel siiani pole häälega probleeme olnud, palun, laulge seda laulu ja probleemid tekivad. Lisaks pole see lugu paljude arvates sugugi kaunis.
-"Heroica. Asumine"-Sisask. Lehekülgede kaupa elitaarset muusikat, mida mitte keegi meie kooris ei naudi. Ei saagi, sest enne kui laul pole selge, pole ka rõõmustamiseks põhjust.
-"Laulu algus", Tormis. Suure diapasooniga, väga ilus laul. Võimas! Me saime selle suhteliselt kiiresti selgeks.
-"Maailma avastamine", Kruusimäe. Krossi imeilusatele sõnadele loodud üsna sisutühi, rütmieputustega pala. Koos maakondlikel läbilaulmistel tehtud drilliga oleme selgeks saanud.
-"Kaunimad laulud", Saebelmann - pole selleni veel jõudnud, aga ajast-aega on lauldud. Armsaks saanud viis ja sõnad.
-"Väike maa", Lattikas. Eranditult soosituim uustulnuk. Pehme, sooja harmooniaga isamaaline laul Leelo Tungla sõnadele
-"Tuljak", Härma. Peaaegu traditsionaal, eks. Kui närv väga mustaks läheb, lööb dirigent selle laulu lahti. Ja mis siis, et on karvane, kõik saavad silma särama, tõusevad püsti ja LAULAVAD.
(Mina olen viletsam, pole sõnad peas ega pea täpselt ka nooti, sest mu viimati kohallauldud peol mu toonasel kooril seda repis ei olnud)
-"Ta lendab mesipuu poole", Sarapik. Ma arvan, seda laulu lauldakse selgi peol rohkem kui kord. (Mul õppimise koht kodus klaveri taga)
-"Mu isamaa on minu arm", Ernesaks. Seda lauldes mõtlen mina nüüd ja edaspidi paraku Tallinna Haridustööliste Naiskoorile, kes oli sunnitud peost raske repi tõttu loobuma.
-"Kodumaa", Kull. Teisisõnu "kas tunned maad, mis Peipsi rannalt..." Lahe.
-"See on Eesti", Marguste. Huh. Kõvasti sõnelemist ja keeleväänamist. Mulle isiklikult see laul väga ei imponeeri, aga pakub pinget keerukuse tõttu (rütm). Taavi Esko tegi Kuusalus kooslaulmisel puust ja punaseks, viis pole kohe peast võtta, aga rütmi tean une pealt. Meie koorile suhteliselt raske ära laulda
-"Pilla-palla-pillerkaar", Aints. Sa jeebus! Sa jeebuste jeebus! Õudselt tore laul kindlasti ühendi esituses, aga päris paras pillerkaar meeles pidada, ära õppida... sekundid, sekundid, kvindid ja kvardid... oi kolekolekole. Meie koori kaelamurrutrikk.
-Valgre popurrii, Valgre. Ma olen jõudnud veidi nuusutada ainult, aga üldiselt on seade talutav ja lauldav igatahes. Iseasi, kas Valgre suure koori käes kenasti kõlab, oma puhtuses-siiruses-romantilises õhkamises. Nati rohmakas, kui meie oma poolesajaga minema kimame: duu-duu laulsid sa mul-mul-mulll...
-"Mehed ja naised", Rips. Olenemata soolise võrdõiguslikkuse üle parda viskamisest on see üks tore laul. Tempokas ja mitte kuigi raske. Või noh, kuidas võtta... kui te just täpselt noodis püsimist tahate... aga meil tuleb see mõnusasti välja. Igal linnul oma laul või nii. No meil on see kergem variant ka käsil.
- "Sind surmani", Kunileid. Esimesed neli on selge kut seebivesi, viies kisub veidi kiiva, aga on see-eest väga isamaaline.

Juba saigi otsa... nii palju toredaid laule jäi kuidagi ootamatult olemata... See-eest on meil koguni 2 Sisaskit, mida ennastunustavalt hääletuks ulguda. Ja-jah.

Minueesti rokib sajaga: bemmil on ka uued mõtted!

Pikemalt kommenteerimata, tundub, et tulebki kihvt üritus. Mis mulle muljet avaldab, on inimeste tahe teha oma vabast ajast ja tahtest asju, mis suurel hulgal (kah vabatahtlikult kohale voolavatel) inimestel panevad mõtted liikuma.
Koolitused saavad olema šefid, 1. aprillil IT Kolledžis toimuv Inspiratsioonikonverents saab olema väga, väga šeff. No ja üldse.
Kojavanemaid nägin täna oma silmaga; mitu korda kohe tahtsin vaadata- et ahvõinii, need siis ongi need "sädeinimesed" kellest räägitakse. Ahvõinii, neid tuleb muudkui juurde... ei tea kust, aga tuleb. Lahe. Ma tõesti tahan meie sisekommunikatsiooni kombel kohe üürata: on lahe jah, on lahe jah, on lahe jah! Tulge kah! Minueesti uks on kõigile lahti.

Ah-jaa, see "bemmil on ka uued mõtted"- see oli üks autokleepsu idee. Kleepsud, muuseas, on täiesti olemas, igast lahedaid asju peale kirjutatud. Ja teleklipid on värskendavad. No on, ausalt! Varstikohe ja kohevarss teles jooksevad ka.

Täitsa elus

...aint et mis elu see on :) kes lähemad, need kuulevad.
Kogu aeg käib värviline virr-varr, ei teagi, mida eraldi esile tõsta.
Ehitaja sõitis tähtajaga üle, normaalne.
Poisid said klassid lõpetatud, normaalne. Nooremal kiituskiri, vanemal neli rahuldavat (tema võimete juures võtta pool vähemaks!).
Välismaaaal käisime ka, nautisime dokumentideta piiriületamist. Tegelt käisime päeva Soomes. Ja siis millalgi kaks päeva Tartus. Too viimane oli täiega nautimine. Suvi, soe, mänguväljak, jäätis, vesi, mõnus! Noja siis vihm tagasiteel, äike, külm, brrrr.... kah mõnus.
Titega eile arstil. 7960, 71 cm tutvuse poolest (tegelt sai õde sentimeetri jagu lühema tulemuse kui poolteist kuud tagasi). Nööp roomab (esimesena meie jõnglastest), magab mõnikord hea õnne korral mõne tunni oma voodis, räägib mõned sõnad, sööb hea meelega kõike ja kõiki, hambaid teeb hooga. Ah-jah, potil on kah asi selge: kui istutatakse, järelt tuleb midagi ema rõõmuks, isa heameeleks potti situtada.
Mis veel... ausalt, ei teagi. Kõrgematel keskkonnakursustel käisime... Nööp oli kaasas ja pidas end viimasepeale üleval, sain rahulikult kõikidel loengutel ja väljasõitudel osaleda.
Jaanipäeva olime koos minu kõige armsama lapsepõlvesõbratari perega Harju-ja Raplamaa piiril.
Igast uudiseid on, ka titeuudiseid mitmelt poolt. Aga piisab, et Kati Tootsi rasedus on avalik huviobjekt, kõigil ülejäänuil on nagu temalgi umbestäpselt üheksa kuud emaks kasvamist.
Kodus on segadused täiega. Ema mängib mängu MineSinnaEiTeaKuhu, TooSedaEiTeaMida ja lõpuks annan minagi alla. Ei jaksa enam tore inimene olla. Nii lühidalt- maja ehitasime nagu tahtis, ehitasime! Ei sobind. Korteri ostsime, mis s e l hetkel sobis, ostsime. Aga noh...
Eks me siis ise kolime väiksesse majja ja korterisse ja... või tahaks keegi kodustada viieliikmelist peret, kus pereemal on eriliselt sitt iseloom, pereisa on pidevalt juhtmeisse takerdunud, vanem poeg tegeleb teismeliseea vaevuste väljaelamisega, mh. avalikes kohtades (ja peetakse loomult protokolli vääriliseks; kirsina tordil ta vähemalt öökis oma kirjutise peale, saades ise ka aru, et ta käekiri pole suurem asi), noorem sulgeb end raamatusse ega osale kodutöödes ja kõiksepisem on piimasõltlane (tegelt küll paelub teda rohkem selle nimetamata jäänud kehaosa otsas rippumine, kust piim tuleb).
Suvi täiega. Isegi tööd lubab, eks olegi juba puhatud.
Aga nii tõsisemalt- mul on tõesti arvutist puhkus võetud. Järgmist sissekannet tuleb tõenäoliselt jälle tükk aega oodata.

Ma ei tea, kuidas teeb seda Kati Murutar

... mina tunnen aeg-ajalt, et olen oma kolme lapse kõrvalt (see on peaaegu kaks korda vähem kui Murutari Katil või Aita Vaheril või mistahes Aasta Emal) jännis.
No näiteks täna.
Nööp magab üsna vähe ühe pooleaastase lapse kohta, aga see ongi induvidiaalne. Tõuseb hommikul seitsme ajal, siis heal juhul kahe ja pooletunnine uni ühe paiku päeval, kui hästi läheb, siis paar paarikümneminutist sutsu rinnal suvalistel ajahetkedel ja õhtul kümnest- üheteistkümnest magama. Teadagi, mismoodi. Lutti ta meil ju ei võta. Talle kõlbab ainult see Üks ja Ainus.
Kui siis juhtub, et isa on meil kodus, tähendab see, et hommikul tuleb teha söögid-värgid, siis vaadata, mis järje peal on töö ja üritada seda igal võimalikul vabal hetkel edasi nügida; isa teeb vahepeal aias ja kus iganes, mina, laps käe peal, torman väikese maja (ehitaja) ja suure maja vahet, toimetan ja üritan poolduda-jaguneda, midaiganes.
Aga see kõik on lapsemäng selle kõrval, millega tuleb toime tulla siis, kui saabuvad poisid. Nemad nimelt tahavad tähelepanu. Kes, kuidas. Ja süüa. Ja õppida (ka suurem).
Siis kihutab mööda must Mazda, rullis nokk pikalt ees. Tuleb minna ja rahulikult vestelda inimesega. Ei ole vaja kihutada sajaga asulasisesel janiiedasi.
Tsement lõppeb, taldmiku valamine ähvardab jääda pooleli. Tuleb ehitada ehituskauplusse, kaubelda hinda, uurida, kas neil üldse on. Minna järele, tõsta peale, tuua ära. Isa on vahepeal ju uuesti linna läinud, nõukogu ja esikas janiiedasi. Ahsoo, söödud said nad vähemalt kõik. Mida homseks süüa teha... Kallis, kuule, ma pean su kaardi kaasa võtma, mul on raha otsas, aga pean ostma seda ja teist ja kolmandat. Ja see mu autojupp tuleb ikka ära tellida. Mis teha, mis teha, et selle raha eest saaks kaks korralikku jalgratast, elu on selline.
Ema, kuidas ma oma telefonist leian Eriku ema telefoninumbri, seda ei ole siin! Ema, mul on vaja inglise keelt õppida! Ema, tule appi, ma ei saa vektoritest mitte midagi aru. Ema, kas Soome sai poolfinaalist edasi? Prääk ja pröök, kõht on tühi, ei viitsi enam mängida, lapp on märg, suur venna on kole, väike venna karjub, viige nad minema! Ema, ma ei leia netist ühtegi korraliku rootsi keele sõnastikku!- ah, meil on vestlussõnastik? Kus see on? Voodi all ei ole! Raamaturiiulist ei leia... no tule siis ise üles... Ema! kus mu valge pluus on? Aga raha? Isssssand, mul on pesu väljas! Miks teil muruniiduk väljas on... sa ei saa oma lastega üldse hakkama! Ema, kuidas on rootsi keeles... ema, mul ei jää see inglise keel pähe...
Oodake, OODAKE, ema on praegu surnud. Kõik. Ei jaksa! Ma ei ole entsüklopeedia, elav, kahel jalal! Kuidas ei ole? Mis tähendab, ei jaksa? Sa oled ju EMA!
...
"Kallis, kuidas esilinastus oli? Millal sa jõuad?"

... nüüd magavad nad õiglase und. Kaks väiksemat meie voodis, suurem oma toas. Ja mul on ees viis tundi materjali, mis tuleb hommikuks vormida kaheks looks. Täna jõudsin tolmuimeja ja lapiga üle käia vaid kabineti põranda ja mööbli, raamaturiiuleil on ikka veel tolm ja mujale ma koristama ei jõudnudki...
Mees tuli ja ütles, et kuuleb mu häälest, mis ja kuidas on vahepeal olnud.
Ausalt, mulle mõnikord tundub, et...
Ja ma tõesti tahaksin teada, kuidas teeb seda Kati Murutar.
Või Aita Vaher.
Või armas Liina.
Või need kümned ja sajad naised siin ja kaugemal, kelle rõõm ja koorem ühtaegu on kordi suurem kanda kui minul, täitsa keskmisel eesti emal.

Emadepäeva rosin

Sellest on varss mitu nädalat, emadepäevast siis. Mul lihtsalt pole olnud mahti kirjutada. Koguaeg kohvivesi keeb. Ja nad pritsivad mind jälle.
Emadepäeva rosin oli minu esimese ämma pojapoja isa kommentaar: "Ma pole elus paremat leiba söönud, kui sinu oma. Sellega on nii, et isegi kõva kontsu pistad viimse puruni nahka, nii hea on."
Ja mina?!
Võtsin ta seepeale leivale.
No selles mõttes, et küpsetan iga kord talle ka ühe pätsi.
Meie probleem on sellessamas kohvivees.
Mõlemal keeb koguaeg.
Üks ühes, teine teises linna/Eestimaa/Soome/muumaailma otsas.
Arvake ära, mitme pätsiga ma talle olen pihta saanud viimastel nädalatel?
Just. Õige.
Järgmine kord, eks.
Temale mõeldud leivad aga on läinud väga õigesse kohta.
Armsale sõbrale.
Marikesele, kes ise tõbine ja lapsed tuulerõugetes, see-eest aga laulavad, kui rattale istuvad ;-)
Pottsepale, keda tabas pottsepa needus (esimene lasi viltu, sai südari, jalutas minema; teine lõi päev enne objektile tulekut endal kaks varvast kirvega maha)- ta lasi korstna endalegi ootamatult vinklist välja. Kaks tundi istus ja põdes ja mõtles endast halvasti, siis läksin ma sooja saia, rabarbrikisselli ja leivapätsiga ja soovitasin elu pisiasjadest mitte niiväga morjenduda- kui lõõrid tõmbavad, siis korsten ju töötab. Järelt on elu ilus! Täna tuli ja palus naisele juuretist. No saab seda.
Naabrinaisele, kes on alati olemas ja tulemas siis, kui mõni mure on kaelas; või rõõm.
Naabrimehele, kes meelsasti oma aias toimetab.
Jne.
Ehk peaks vallavanemale ka viima? Öeldakse, kui heade mõtetega valmistatud toitu (seda enam leiba, mis vanem kui meie!) sööd, siis paremaks inimeseks saad.
Teadagi.

Euroviisust. Väga lühidalt

Vaatasime niinimetatud kontserdiosa. Meenutas ühte teist aega ja ühte teist ajastut. Meelde tulid rahvakunstiansamblid Kremli Kontsertide Palees. Liiduvabariikide parimad pojad ja tütred tantsimas.
Üks kalkun läks sujuvalt üle järgmiseks. Üks arusaamatu tekstiga niinimetatud laul asendus järgmisega. Jne.
Priit Pajusaare kommentaariga "see on nagu rahvale sussi sisse laskmine" tuleb vist nõustuda. No ei olnud naljakas.
Tõesti tekib küsimus, m i l l e k s me rahvusringhääling seda raha kulutab. Sama papi eest saaks korraliku sarja saateid või nii. Siinkohal ei mõtle ma Ühes Mustas Mustas Toas Istus Musta Näoga Raadiohääl- stiilis publitsistikat. Ma mõtlen korralikku värki, mis haarab, on 16:9 formaadis ja mine tea, õpetlikki.
Või siis tehku massiline reklaamikampaania: ära vaata telekat, mine metsa. Või midagi.

Mida arvata vallavanemast, kes...

No vaadake, lugu järgmine- elame jube mõnusas kohas, ainult suviti tee tolmab koledasti. Umbes nagu omal ajal Kundas.
Vallaga oleme aastaid viisakalt asju ajanud, pakkunud muuhulgas välja, et korjame oma teeäärsete elanike nõusoleku ja korvame summa, et maha pandaks näiteks freesitud asfaldipuru. Paar nädalat tagasi helistasin uuesti valla haldusjuhile, kes ütles, jah, mõte ju hea, aga sellise tee hooldamine on mitu korda kallim kui korras hoida hööveldatud-immutatud teed.
Immutatigi. Kuniks õli või misiganes see on, mis on, otsa sai. Meie maja juurde jagus, edasi vaadaku piimatädi ja muud, kuidas saavad. Kunda jätkub.
Täna õhtul tuli mees linnast ja ütles, taga, uute majade juures on asfaldimasinad tee sulgenud ja situtavad. Helistasin haldusjuhile- see ei teadnud asjast midagi, ühmas, et no ju on mingi vallavanema projekt, vallast luba pole keegi taotlemas käinud.
Läks mees vaatama, helistas vallavanemale, misvärk, kas nüüd võib igaüks valla teel toimetada nagu tahab, me paneme siis lamavad politseinikud oma juurde maha, et hullud ei kihutaks- asulamärgist nad ju ei hooli.
Vallavanem saatis mehe sinna kohta, kuhu on raske ise sisse pääseda. Mis te kuradid, kobisete. Tublid kodanikud, teevad ära! Kui pole pabereid, tulevad paberid. Minu sõber projektijuht seal elab, tema asfalti paneb siinsamas, noh, õhtul mehed tegid siis seal 220 meetrit teed ära ka.
Mees sellepeale küsima, aga miks meie käest ei küsitud, et kas ka osaleda tahame.
Vallavanem vastu, et vot maitia, aga ega te ju kinni ka ei jaksaks maksta.
Ah-soo. Nojah. Rahvarämps.
Krt me ikka nende rohelistega semmime, onya, tolm-looduslik, asfalt-nafta, mis sa, puukallistaja, kurat, kobised, sõida jalgrattaga ja ära ela siin.

Mida arvata vallavanemast, kes inimesi sildistab, neilt küsimata, mis silt täpselt sobiks? Kas sedasama, mida selle vallavanema kohta juba arvatakse, et ta on üks ülbeks läinud õnnetu, riigikokku mitte pääsenud, kohaliku võimu toolile kinnikititud, oma komplekse omaenda valla rahva peal välja elav mehikene? Kas sedasama, mida räägivad kaupluse müüjad, et vallavanem käib skandaalitsemas, et Säästukaart mitte 50 vaid 114 krooni maksab (kohalik tarbijateühistu võib kehtestada oma hinna, aga annab selle eest ka suuremat soodustust); ja seda, et ta lubab raha tuua, aga jätab toomata ja kassapidaja peab selle omast taskust kinni maksma? Kas sedasama, mida räägivad lapseootel naised, et vallavanem vaatab viltu, kui kõhuga naine talle vastu tuleb- jälle üks potentsiaalne probleem lasteaiakohtade näol?

Minu kallis abikaasa arvas, et nüüd hakatakse meid kiusama. Noh, et julgesime õhtul kell pool kaheksa vallavanemat tülitada nii nõmedas asjas nagu kodanikualgatus tõenäoliselt maksumaksja raha eest. Sest andke andeks, 220 meetrit asfalteeritud teed ei jaksa ka meie küla kõige rikkam mees lõdva näoga kinni maksta.
Piimatädi ja teisi selle tänava uusasukaid, kellest mõni KIKiski juhtival kohal töötab, ei võeta nagunii arvesse- rahvarämps!
Meediat nii pisikese koha "kodanikualgatus" ei koti. Majanduslangus ju. Ja asfalt tõuseb. Tõenäoliselt maksumaksja raha eest.

Vallavanem aga naeratab pealtnägevas telesaates ja teatab, et tema seekord ei tantsi.
Mina aga olen kurb, et me elame ikka veel ajas, kus kõik teavad, aga keegi ei julge midagi öelda.
Sest mine tea, hakkavad veel kiusama, küll juba põhjuse leiavad.
Või kas te leidsite siit loost mõne nime, viite juhtunu asukohale, erakonnale või... meediaväljaandele?!

Silmipimestavalt kollased uudised otse Marbellast

Ju see koht ikka Marbella on, kus Sõõrukal on uhke maja ja isiklik kokk.
Aga uudis ise on väga lihtne- Jaan ja Kati Toots on koos ja Kati on lapseootel.
Koka tehtud söögid olla imetegu ja pakutud kokteilid übercoolid.

Mulle teeb nalja, mispidi see uudis minuni jõudis.
Inimene, kes rääkis, on kõike muud kui kõmu-uudiste huviline. Aga et otse allikast ja saime pikalt itsitada, kellele millised reisimuljed olulised on, siis olgu see üles kirjatud.
Ja ärge kujutage ette, et ma siia mingeid pilte üles riputan. Kati Toots pole just minu maitse, olgu või titeootel. Mulle meeldivad pisikesed, intelligentsed, tumedapäised ja tasakaalukad naised, kelle silmas on säde ja süda on soe :-) Ja blondid ka, igas asendis, ausalt.

Mina olen edasi rääkinud.

Me teeme, teeme, teeme- ja tehtud veel ei saa!

Tegime ära! Meeskond Kollased Sandaalid oli hommikul lipujaamas nr. 19 täies koosseisus kohal. Minul oli lihtsam töö- ma sain Eriku fotoka oma valdusse ja muudkui klõpsisin. Vahepeal korjasin ikka prahti ka. Titt pidas end väga hästi üleval ja magas sel ajal, kui kõige ägedam koristamine käis. Meile sattus muidugi ka suhteliselt lihtne teelõik- ehk siis koristasime tee äärt ja teeäärset võsa. Sodi saime sealt üksjagu, aga ei midagi liiga huvitavat ega õnneks ka ohtlikku mitte. Pool kaksteist olime ikka väga valmis. Erik teadis, et meie kodu juures, üle tee metsas, on suur prügihunnik ja sõitsime seda koristama. Ehkki hunnik oli kaardistamata, võisime prügi oma autoga lipujaama ära viia ja sitalasu koordinaadid läksid tuleviku tarbeks kirja. Nagu selgub, leiti koristamise käigus lisaks vanadele pasteldele ja muule mudrule terve hulk seni kaardistamata-avastamata prügimägesid. Seega, tegime ära, see-eest mitte päriselt. Aga- me pole vara lahkunud, ehkki töö on pooleli. Küll me juba teeme! Vallarahvast ja külalisesinejaid oli vägevalt, lahe! Tõsine ühisolemise tunne tuli peale. Ja et minna ülevõlli pateetiliseks- vot oli üritus, mis väärt, et vabariigi 90. aastapäeva puhul ära pidada.
Tiimile sügav kummardus, vägev üritus oli; loodetavasti saab Agni pärast homset sünnipäeva (mõelda vaid, kolm kontserti üle Eesti tema sünna auuks, eks!) end üle mitme kuu välja magada.

Kaljategu: poest pole midagi osta!

Eile hommikul kergitasin uudishimulikult potikaant ja vaatasin, mida teeb mu leivakali. Oli ära teinud.
Selitasin, jahutasin, kurnasin ja pudeldasin.
Retsept on lihtne, sellele tuleks loominguliselt läheneda:
-võtsin paari nädalaga kogunenud koduleiva kontsud, sh. ühe untsuläinud leivateo pätsijagu leiba. Kokku sai 1,5 kg. Kallasin peale 8 l keeva vett, mõlasin, et kontsud saaksid veega kaetud ja jätsin kaane all pooleks päevaks seisma.
-õhtul kurnasin leivapudru vedelikust välja
-lisasin 1 sidruni koore ja mahla
-segasin väikese osa vedelikuga 50 g (soome) pärmi ja 2,5 klaasi suhkrut, kallasin segu leige vedeliku hulka
-jätsin pärmi-leivaleotise vee hommikuni käärima.

Oleks võinud kauemgi käärida, see eeldanuks aga rohkema suhkru v mee lisamist. Praegu saime tulemuseks kuldkollase (klassikaline retsept soovitab leivakontsud enne pannil pruunistada, aga mina seda ei teinud), õrnalt läbipaistva maheda sidruni-leivamaitselise joogi.
Poekaljaga võrreldes on tegu muidugi täiesti mittemagusa märjukesega, aga nagu teada, poekali ka janu ei kustuta- magus tekitab janu. Kodukalja hapukas maik kustutab janu ja ehtsast leivast tehtud jook annab ka energiat.
Pudeldasin Borjomi-vee 1,5 l pudelitesse, neid hea panna külmkappi üksteise kõrvale seisma. Baikali klaaspudelid oleksid muidugi paremad olnud, neid kannatab sahvrisse ka seisma jätta, aga said just ära viidud automaadi kõhtu...

Meie pere noorem poeg jõi kalja isuga, võttis päevaks õuegi väikese kaljalähkri kaasa. Ütles, et noh, nüüd ei pea poest enam baikalit ka ostma või kalja või üldse midagi. Hakkame aga ise kommi ka tegema!
Meie pere isa oli natuke kahtlevam, jõi ja maitses küll, aga kerge kahtlus tekkis, kas ehk kaljal väike promill sees ei või olla. No tantsu keegi küll õhtuks ei löönud... aga uni oli meestel hea. Mine tea, tulenes see siis kaljast või hoopis värskest õhust ja aiatööst...

Minu leivaküpsetamise retsept

Olen liiga paljudele õpetuse võlgu, sestap riputan siia üles. Mingit suuremat kunsti ju polegi, peale selle, et vaja on puhast vett, head rukkijahu ja pikka kannatust.
Ahju temperatuur on korrigeeritud meie küla perenaiste parimate soovituste järgi ja mõeldud kasutamiseks elektriahjus, ülalt-ja alt-küpsetamise režiimil. Minule antud retseptis oli temperatuur kõrgem, aga sellega oli tulemuseks kõva koorikuga leib. Et hammas peale hakkaks ka vanemal inimesel, sai kraade veidi alandatud.

Erik leidis Maavalla lehelt ühe viite rukkileiva kohta, sedagi võiks lugeda.

1. Ettevalmistus
-tõsta juuretis ja Eesti Mahe-märgiga rukkijahu mõneks ajaks "ärkama" kööki
(mina jätan igast leivateost tainaanumasse veidi riismeid ja juuretist juurde ei valagi)
(anumana ei kasuta emailnõud vaid naabrinaise kingitud 3-liitrist Tupperware kaanega plastnõud)
-kalla nõusse liiter leiget (käesooja) vett, sega juurde 1 dl juuretist ja 2,5 klaasi jahu
-kata nõu pealt rätiga, kaanega vms. ja aseta 12 tunniks sooja kohta
(mina lasen ahjul jahtuda 40 kraadini, või vastupidi, lasen ta 40 kraadile, panen nõu sisse ja jätan hommikuni seisma)

2. Teine tulemine
-võta kauss välja, võta juuretis järgmiseks korraks 1dl ja sõbrale (või hädatapujuhuks, kui unustad juuretise võtta) 1 dl.
-sega juurde rukkijahu oma äranägemist mööda- on võimalik teha väga tihke tainas ja hiljem käega vormida pätsid; on võimalik teha veidi vedelam tainas ja küpsetada keeksivormides (mina kasutan Tupperware silikoonvorme, küpsetavad ideaalselt ja leib tuleb kenasti kummutades hiljem välja) (olen rukkijahu seganud ka spelta- või grahamjahuga, saab veidi "peenema" maitse)
- sega juurde 2-3 tl meresoola v soolahelbeid (sool tuleb eelnevalt uhmris peenestada), 1/2 klaasi kuni klaas suhkrut või mett
-lisa seemneid, köömneid, rosinaid- mis meeldib (seesami-,kõrvitsa-,päevalilleseemneid; kaerahelbeid, kuivatatud puuviljatükke jne.jne.) või tee soolane leib singitükkidega- siin on igal perenaisel ja perel omad maitse-eelistused
-tõmba tainas taignakaabitsaga nõu seintest lahti, raputa peale õhuke kiht rukkijahu, kata nõu ja tõsta vähemalt kolmeks tunniks sooja.

3.Küpsetamine
soojenda ahi 200 kraadini
vala tainas vormidesse või vormi niiske käega pätsid. Viimistle niiske käega, torka sisse augud, tee muster vms. (hea kergituse korral on see kõik tühi vaimunärimine, sest mul näiteks lööb muster koore hoopis lõbusalt naeratama ja augud kaovad sinna, kus nad tulid :))
küpseta leiba ahjus 1h 30 minutit või ka veidi pikemalt.
Temperatuuri valikul ja küpsetusaja pikkusel pole muud soovitust kui katsetamine, sest iga ahi on erinev. Mul on nende nädalate jooksul õnnestunud 1 kord teha Veski-Mati rukkijahuga tulemus, kus leib tuli väljast kivikõva ja seest vedel. Sellest laarist saan kalja teha, kui ta ükskord otsustab niiskuse endast välja kuivada.

4. Oma leib on parim!
Tõsta leib ahjust välja rätiku alla jahtuma. Niisuta koorikut eelnevalt leige veega. Tõsta lauale või ja tribake sool. Kalla klaasidesse külm piim. Küll on hea...

Soovitan Eesti Mahe-märgiga jahu tellida 3o kg-kotis otse vahelaost Kiilist, kui on plaan ise leiba küpsetama hakatagi. Hinnavõit on olemas, mugavus ka, sest iga kord ei pruugi ka ökopoes seda jahu olla. Aga see o n üks oluline komponent leivateo õnnestumisel.

Kuusteist! Kas tõesti?!

VV sai teisipäeval oma Ibanezi kätte.
Arvutimängud on unustatud.
Netis surfamine ilma selgema mõtteta on unustatud
Looderdamine on unustatud.
Söömine on unustatud.
Õppimine... no siiski päriselt mitte.
Kutt istub tundide kaupa, õpib ja sõrmitseb.
Vahete- vahel kostub tema toast päris bassikäikude moodi muusikat.

Täna sai VV kuusteist, et olla täpne, juhtus see öösel kell 02:20.
Tema tulemine oli kerge, see-eest kaunis. Ei olnud valusid, ei olnud kannatamist. Kuus tundi ootusärevust, nalja, naeru, tantsu. Ja siis mäletan palatit, mille aknad olid vatitekkidega kaetud, sest saabus ootamatu külmalaine. Osakond oli karantiinis, nii püüdsime noore isaga teineteise näppe ukse alt praost. Koju minnes viskasin lapse voodile ja asusin näljasele isasele kartuleid praadima.
Aga see on üks teine jutt. Üks, kus ma mõnikord kurvalt küsin, m i k s pole meil vanaema, kes küpsetaks kooke ja teeks süüa ja ütleks: "Lapsed, kallid, tulge sööma..."

Sünnipäevahommik... või mis hommik see enam- Nööp lasi ometi kord üheksani und ja kui ma siis tõusin ja viineripirukaid küpsetama asusin, võttis see kõik natukene ju aega. Ja EE üritas samal ajal oma tuba koristada, välja kukkus see muidugi kõikide tubade sassiajamisena, päädis riiuli ümberkukkumise ja selle erliliselt kõvahäälse seitsmeaastase veel kõvemahäälse nutuga. Nii, et VV pidi ikka väga pingutama, et magada hetkeni, kui teda üles laulsime.
Mamma meiega ei liitunud, vaid surus oma lillevarred tütrepojale trepimademel pihku. Ja hakkas lahinal nutma. Veidi ulguvalt, see-eest enesehaledalt, sest lapselapsed, teadagi, ja eriti see kõige vanem, "on tema elu". Muu elu on vilets, sest laps, see ainus on õudne mõrd ja vana nõid :-) nojah. VV kuulas hämmeldunult nutukoori ja tuli siis vaikselt pead raputades trepist alla. Helises telefon. Memme! "Palju õnne kallis pojapoeg, noh, kas täna pidu ka pead ja millal mina siis kutsutud olen?"
VV näole vajus suur hämmeldus: "Memme, aga ma helistasin sulle ju eile õhtul ja ütlesin, et oled täna oodatud! ... mismõttes sa ei mäleta? .... aa, pidu... šampanja, sõbranna... jajah. "

Siis ma juba naersin suure häälega. Ja siis naersime pojaga koos- oled sa kallis, vast seltskonda tulnud- üks vanaema nutab suure häälega, teine ei mäleta... mõni aeg hiljem selgus, et ka isa, olles eile sõpradega metsas teinud "ja siis tulen mina, üleni valges"- ei ole veel mõelnud, kuis ja mis.
No hea, kui tuleb kohale.
Pidu teeb ju meie maja.
Nagu Nodsu naisega tõdesime, meil on kõik ühine- lapsed, mehed üleni valges, ämmad, vanaemad ja isegi füüsikud...

Palju õnne, arvukad sugulased, vennapoja, VV ja lihtsalt ühe toreda poisslapse kuueteistkümnendaks!
Tünn köeb, laud on kohe kaetud ja pidu võib alata.
Alkoholikeeld lõppes täna. Oma käega valasin lapsele klaasi sortsu õlut maitsmiseks.
Rongaema.


.... ja eile oli viies! Vaikne selline.
Ja ehitus algas neljapäeval.
Ja ainult kaheksa saadet on jäänud hooaja lõpuni.

Leivast lühidalt

Olen nüüd kolm nädalat kodus leiba küpsetanud.
- Tõestuse on leidnud roheinimeste väide, et mahetoodetel on suurem toiteväärtus ja neid kulub vähem. Olen vaheldumisi küpsetanud leiba Veski-Mati rukkijahust (eks te katsuge leida tavalist, lisanditeta rukkijahu!) ja Vändramaa mahejahust (ootangi kõnet, tellisime naabrinaisega kumbki suure kotitäie mahejahu, et vältida igakordset poodi jahu järele jooksmist), mees tõi seda Uue Maailma kauplusest Mahekaup.
Mahejahu kulub viiendiku (25%) võrra vähem, ta paisub paremini ja leib pole kordagi nätske jäänud. Veski-Mati see-eest kipub liimuma ja mullitama, ja kui ei pikenda retseptis ette nähtud küpsetusaega, on tulemus seest veidi märg.
- Tõestuse on leidnud seegi väide, et ise tehtud leib on kõige parem.
Mõned nädalad tagasi käisin Kaubamajas, oli see siis And või seal vastasolev uus, samale omanikule kuuluv kauplus, ja ostsin sealt 30 krooniga pisikese kandilise "vanade traditsioonide järgi blabla" mahejahust rukkileiva. Mehega autosse saades hakkasime kohe isukalt leiba murdma... et siis hetke pärast, leib suus ringi käimas, teineteisele otsa vaadata ja muheleda: "Aga kes ütles, et traditsioonilise eestlase traditsiooniline leib maitsev peab olema..."
Mu esimest leivategu hindas muidu nii kriitiline ema pika paiga!!! Alguses oli ta väga skeptiline, et näh, järjekordne moeröögatus koju toodud, aga kui ahjust hakkas levima tema lapsepõlve leiva lõhn ja maitse oli kah "nagu minu vanaema (minu vana-vanaema seega) tehtud leival, noh, võib-olla mitte päris, aga väga hea...", siis edaspidi on ta ikka olnud esimene, kes sooja, ahjust võetud leiva ära maitseb ja hinnangu annab.
Sõltuvalt tujust panen ma koduleiva tainasse mett, rosinaid, lina-,kõrvitsa-,päevalilleseemneid, köömneid, spelta- või grahamjahu, karamelliseeritud suhkrut... on lõputu rida võimalusi, kuidas teha seda o m a leiba. Paar korda olen laaril lasknud hapneda ööpäeva, ja siis teise segamise järel veelkord tundi kümme. Tuleb selline mõnus, kergelt hapukasmagus leib.
Poest me musta leiba enam ei osta (olen otsinud, aga mu endisi lemmikuid tehakse kõik pärmiga ja nisujahuga, ja et titt saab rukkijahust leiba ka pisut maitsta, eelistangi ise teha).
-Omatehtud leib on poeleivaga umbes samas hinnas, kui aga nüüd hulgi mahejahu ostan, jääb koduleiva hind poe omale kümnendiku võrra alla. Rõõm isetegemisest on suur, praktiliselt iga leivateo juures võetud juuretise olen ka kellelegi ära andnud, meie külapoodide rukkijahuletid olid nädalavahetuseks tühjaks ostetud :)- kes võtnud juuretise, jagab seda omakorda edasi; nii see hää asi levib.

... ja vana laul- kui aega saan, teen pilti ja panen siia üles. Retsepti ka, ehkki see kõige vanem retsept on ju väga lihtne- võta head rukkijahu ja leiget puhast joogivett ja sega nad omavahel...
Üle ühe tüki oma leiba söögikorra ajal süüa ei jaksa, on tõesti toitev ja tõhus amps. Eriti, kui seal peal on tädi Kaja (meie küla talupidaja, kelle käest 2x nädalas piima ja piimatooteid saame, lisaks sügisel kartulid ja paar korda aastas liha) tehtud või...

Sõda ATV-dele, ehk mida abipolitseinik Peegel ei rääkinud

Eilne sissekanne on saanud mõned asjalikud kommentaarid. Refereerin, tsiteerin ja üritan jõudmööda vastata. Aitäh sõnajatele!

offf ütles...

"Kuigi registris ei ole olemas sellist kategooriat nagu ATV TULEB k6ik ATV-d mille t88maht yletab 50cc ja valistajakiirus 45kmh/h ARKis arvele v6tta. Selleks on 2 v6imalust - 1 ATV v6etakse arvele "v2iketraktorina" (sellisel juhul on ATV-ga keelatud avalikel teedel s6ita kiiremini kui 35 kmh) v6i ATV v6etakse arvele mootorrattana. Sellisel juhul on vajalik A-kati luba. ARKis arvele v6tmata ATVga, millel puudub registreerimisnumber ja kehtiv tehnoylevaatus avalikel teedel liigelda EI TOHI!"

Küsin: Kui tõenäoline on, et ATV omanik ei tunne seadust? Ebatõenäoline. Järelikult, need vennad, kes meie kodukandis avalikel teedel kihutavad niipaljuga kui torust tuleb, lasevad üle sealt, kus kannatab ja lahutavad meelt väikeste puhaste vanainimeste hirmutamisega, rikuvad teadlikult seadust. Mida ma kodanikuna teha saan? Jooksen rikkujale järele tuhatnelja ja viibutan ta allalastud visiiri ees näppu?! Kutsun politsei ja üritan selle tunni pärast kohale jõudes olukorda üles joonistada/onomatopöa-poeetiliselt ette kanda?!

asko ütles...

"politsei ei saa protokolli teha? vabalt saab. aluseks nt mootorsõidukiga väljaspool teed (ilma maaomaniku loata) liiklemine.
atv võib, aga ei pea arvele võtma. kui atv on arvel nt ratasmaastikusõidukina ,või pole üldse, siis teeliikluses osaleda ei tohi. kui atv pole arvele võetud, siis võib sellega ikkagi liigelda omal maal või kuskil mujal, kus lubatakse. tõsi, maanteeliiklus toimub legaalselt siis ainult kärule veeretatuna.
atv registereeritakse traktorina kategoorias T5, mis toob kiirusepiiranguna kaasa 50 km/h. ark info atv registreerimise kohta

ma pakun, et tuleb politseid ja/või keskkonnaametnikke pommitada vastavate avaldustega. st kui on midagi juhtunud, mida juhtuda ei tohiks - avaldus kirja! plogis vingumine ei ole konstruktiivne lahendus.

Küsin: mida ma sellele politseinikule, kes tunni aja pärast (parimal juhul, sest on märksa akuutsemaid probleeme kui ehmatatud vanainime või segisongitud põllulapp) ütlen? "Teate, oli üks musta värvi ATV, juht kandis punast kiivrit, millel visiir näo ette lastud. Numbrit ei old, nägu ei näind, kiirust ei tea- silma järgi kihutas vist..." On üsna loogiline, et politsei sellise jutu peale õlgu kehitab ja soovitab arsti juurde minna. Kuidas saab põllulapi omanik tõestada, et j u s t see ATV segi sõitis ta põllu? Isegi kui pilti õnnestub teha, võisid need jäljed seal vabalt enne olla... Kus võtta see aeg kirjadega pommitamiseks? Ja tulemus? Külahullu silt. Ei taha sellise asjaga sel kombel tegeleda. Kodanikualgatuse korras oleks lihtsam o m a küla teadaolevaid ATV-vendi korrale kutsuda.

Sillu ütles...

"jah, ega abipolitseinik suulise jutu peale tõesti midagi olulist teha ei saa. aga kui minna politseisse ja teha kirjalik avaldus, et see ja see ATV tekitas sulle (pead ise kannatanu olema) kahju sonkides üles põllu või rikkudes avalikku korda, siis peavad nad selle menetlusse võtma ja kui külas on kindlad inimesed, kellel on ATVd siis nad saab ju kahtlustatavatena üle kuulata, eks siis muutuvad ettevaatlikumaks."

Oh, oleks see kõik nii lihtne. Meie vallas laiutavad käsi ametnikud ja abipolitseinik, konstaabel on üle koormatud ja politseireid külastab alevit korra kuus. Kõik nad ütlevad kui ühest suust: mõelge midagi välja! Olete ju selle valla elanik.

... niiet ma ei virise, ma mõtlen, kuidas asja lahendada. Ja loodan leida mõttekaaslasi.

Sõda ATV-dele!

Midagi ei aita. Tuleb kuskilt alustada. Siin, meie kandis on ATV-dest kujunenud külale ja alevile tõeline nuhtlus.
Abipolitseinik ütleb, et tema ja muude ametnike käed jäävad lühikeseks, sest selleks, et sind alla ajavat, su maad üleskündvat või muul moel su elu häirivat ATV omanikku kinni püüda, autost ei piisa- pahategija pageb põllule või metsa; politseinik aga peab enne protokolli koostamist fikseerima vähemalt kiiruse ületamise- kusjuures, mõõta tuleb kiirust taadeldud ja kahe kleebisega varustatud kiirusemõõtjaga ;-).
Vallas ei saavat ka keegi kuidagi aidata. Ehkki teatakse, kellel ATV-d on, siis sellest ei piisa- pahategija tuleb k i n n i püüda, süü tõestada, kohtutee jalge alla võtta ja alles siis on loota lahendust.
No ma päris seda juttu ei usu. Ehkki jah, ATV-l ei ole riiklikku registreerimismärki- nimetet liiklusvahend nimelt pole mõeldud Aruküla mõisaalleel inimestest sajaga üle sõitma või öösiti kõrvalvalda viina järele komberdamiseks- siis mingid tunnusmärgid ju ometi on, mida meelde jätta, võimalusel (kui käed ei värise ja sa pole parasjagu ametis külilikukkunud titevankri ja surmani ehmunud seitsmese lumehangest väljakaevamisega) üles pildistada ja siis pahategija lihtsalt ü l e s otsida. Külarahvas ju teab, kellel on. Ja kes on.
Ma ei karda ammu enam oma elunatukese pärast. Olen nagu seitsme peaga lohe- tapad tädi maha, tuleb seitse sõpra, silmis õiglusetuluke ja rinnus kodanikujulgus :)

Oleme oma saatesse mõelnud lugu või paari ATV-dest mitme kandi pealt, sest neist on ju kasu ka. Rohkem võikski ju kasu olla, aga nagu iga muu asjaga, mis valedesse kätesse satub, nii võib ka ATV-dega palju pahandust teha. Paraku meie saade oma mõnekümne tuhande vaatajaga mitte väga atraktiivsel ajal pole just see koht, kus üldsuse tähelepanu saavutada.
Mis jääb järele? Kodanikualgatus. Mitte selline ühemehebänd, millest ülal kirjutasin, vaid üheskoos tegutsemine.

Mõtlesin, et panen oma vallas üles kirjad ja kutsun lehes ka inimesi üles teada andma, kes moel või teisel on ATV väärkasutusega kokku puutunud. Ehk areneb sellest midagi laiemat.
Vaikselt loodan, et kui ATV-mees poodi läheb ja näeb, et seal üles kutsutakse jälgima ja teada andma, siis ehk ta järgmine kord mõtleb kolm korda enne, kui vanainimesi ja vankriga naisi lusti pärast lumehange sõitma hakkab. Või naabrimehe põllu segi pöörab.

Kommentaaridesse on kõik teretulnud teateid jätma, kel ATV-dega kogemusi, olgu siis halbu või häid.
Nüüd, kevadel, peaks Keskkonnainspektsioon ka vastava kampaaniaga alustama- kuidas ATV-ga looduses liikuda vms.