Reede, 22. mai 2009

Must masendus

Oma lapsepõlvesõbrale ohutusse kaugusse maatükki müües uskusin ma sinisilmselt, et meist saavad head naabrid.
Kolmas öö läheb unetuna, sest kohal on see, mida kartagi ei osanud- väga suur tüli naabrite vahel. Mitte, et mina tülitseksin. Ei, ma nutan. Kui vaatan kabineti aknast alla oma armsale loo-männimetsale ja näen, et kellegi kuri käsi on minu maa segi pööranud. Kui mõtlen, et olen kolm aastat oodanud, millal ta tuleb ja ütleb, et maksab mulle kinni elektri, mida ma maksan selleks, et tema häärberis oleks vesi.
Ta ei tule. Ei saagi ju tulla, sest käsil on tõsine töö: valla tee äärde, riigimaale paekiviklibukuhjatise seadmine. Selline, mille üle seda teed kasutavad naabrid kurdavad, et pole võimalik kahel autol üksteisest mööduda, sest rusuhunnik on ees, lapsed ei saa teelt maha teeperveleastuda, kui auto tuleb, sest rusuhunnik on ees. Kallile naabrimehele otse ei taha keegi midagi öelda, sest ta on mõjukas, rikas ja maksab kätte. "Ei, meil pole mingit probleemi, " ütleb äsja autosõitu harjutava tütre rusuhunnikust välja korjanud ema vaikselt ja läheb oma viletsasse elamisse, mis nagunii naabrimehe vaadet rikub oma vanaduse ja vaesusega.
Valla haldusjuht naeratab viisakalt ja ütleb, et kui naabritel muret pole, siis teda ka vallatee kõrval laiuv kuhjatis ei häiri. Sest tema elab hoopis teises kohas.

Ahjaa, mina sain vastuseks pärimisele, mis on juhtunud minu teadmata minu maal, et seal on läbi viidud "parendamine". Ja tegelikult tuleks seda teostada kogu minu krundil, sest mu õu riivavat silma nagunii.
Ma ei tea millega... ilmselt siis taimekoguga, mida olen mitmeid aastaid vaikselt rajanud. Oi, palun väga vabandust...

Mulle tundub ikka veel, et see on halb unenägu.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Taname huvitavat teavet

Täitsa vanad asjad