Brüssel - nagu polekski enne käinud !

Ennekõike ilm. See oli seekord külm, tuuline ja vihmane. 13 kraadi kesksuvel ei ole ju normaalne, eks. Nad ise ütlevad, et samasugune ilm on neil tavaliselt sügistalvel.
Ikkagi parem kui Inglismaal. Või Rootsis. Kus ujutab.
Või Kreekas. Kus on 47 kraadi sooja.
Või Itaalias. Kus on 45 kraadi sooja.
Või Küprosel. Kus on 42 kraadi sooja.
Eestis on üsna samasugune ilm. Aga inimesed on teistmoodi. (Indeed. Mitte et ma nüüd üritaksin jalgratast leiutada.)

Sest Brüssel, ehkki ta pärast europealinnaks saamist, on kerkinud nagu hapnema läinud tainas, on üldjuhul siiski sõbralik. Eriti kui sa oled paks nagu mina. No selles mõttes, et kõhuga.

Metroo on kiire ja mugav, ehkki veel räpasem kui viimasel korral. Aga kiire tõesti. Viimasel päeval lippasin kahe loengu vahel neli metroopeatust eemal asuvasse MetroShopi, võtsin sealt juustud und šokolaadid, ilma milleta paluti koju mitte ilmuda ja silkasin kiirelt tagasi loengusse. Käik kokku võttis aega ei rohkem ega vähem kui 24 minutit! Katsu sa Tallinnas nii kiiresti poes ära käia... Ülemiste keskuses näiteks. Hullujama :)

Central Station, kus rongid väljuvad, on nagu rahvaste paabel. Ja must.
Siiski on see kõik köömes selle kõrval, mida kevadel Kairos kogesin. Ainult et Brüsselis tundub see kuidagi... aga noh, suurlinn ütlevad.

Ma ei pidanud meetritki kandma oma kohvrit, rääkimata, et kõik pakkusid istet, tegid niisama juttu, olid niisama rõõmsad. Olenemata nahavärvist või usutunnistusest, mosleminaised olid eriti armsad, tulid keset tänavat juurde ja rääkisid oma lastest ja kodust ja küsisid minu kohta. Alguses natuke hämmastas, hiljem harjusin.

Minu silmis on Brüssel kuidagi äkiliselt värviliseks muutunud. Ja inimtihedaks. Tagasiteel istusin kõrvuti eesti noortega, kes Brüsseli äärelinnas elavad, ütlesid, et see, mis on keskel, pole kaugeltki nii värvikas kui äärelinnas. Et seal pidid tooni andma hindud, hiinlased, mustanahalised, aga ka Eurovisiooni tegijamaade esindajad.

Lennujaamas oli mul aega istuda. Kui inimene pole kolm ööd järjest korralikult magada saanud, siis ta istubki lennujaamas rahulikult pingil ja vaatab, kuidas maailm temast mööda kiirustab. Päris põnev, tükil ajal ei ole näinud nii erinevaid inimesi, tundus küll, et kõik maailma rahvad olid esindatud.

Poleks Estonian Airi lennukis tagasiteel kõrvad lukku läinud, ütleksin kõigele lisaks, et olen peast ka ... teate ju küll, sest et ma peaaegu et nautisin lendamist! Hmm.

Eesti ei anna pikalt aega meeldivates unistustes viibida. Siin on minusuguseid vist lihtsalt liiga palju, igatahes on kahe tagasioldud päeva jooksul reaalsus täiega kohale jõudnud- sinu seisund, sinu kõht, sinu vajadused on sinu enda mure. Ja üldse, parem, kui sind siin jalus kakerdamas ei oleks.

Eks ma püüa jõudumööda. Vähemalt minusugustele jämmetele mõeldud kauplustesse ma Eestis enam jalga ei tõsta, tegin oma ostud Brüsselis. Moodsalt ja odavalt. Ilma, et keegi sildistanuks mind "Oled paks, järelt oled kole. Anna tuhat krooni, saad kolekartulikoti ja templi otsaette."

Monstrument Rahvaste Sõprusele

Panin telefoni koduse aja järgi poole seitsmeks äratama. Kohalik aeg on tund aega meist ees, aga seda vaid suveajal, kui neile tunniga lähemale trügime; muidu on ajavahe 2 tundi.

See kellavärk on mul ka üks omaette nikerdamine- ma jätan reisil olles a l a t i oma kella Eesti aja peale, olgu vahe siis kaks, seitse või viisteist ja pool tundi. Tuleb ainult meeles pidada, milline on ajavahe ja teha pidevalt arvutusi. Ja inimestega suheldes tuleb arvesse võtta, et nemad ilmselt elavad kohaliku, mitte Eesti aja järgi. Jube keeruline. Aga mulle vajalik, ju seetõttu, et siis tunnen mingit sidemeniret kodustega.
No igatahes helises mu telefon (kohaliku aja järgi) pool kaheksa hommikul- mis ei ole ju väga vara, aga kui arvestada, et Eestis on kell pool seitse ja eelnevad mitu ööd on kas viletsasti või vähe magatud, siis on see ikka paganama vara küll kuskil võõras kohas duši alla koperdada.
Mare, nagu selgus, oli ärganud päris vara ja sättinud kaamera hotelliaknast varahommikut püüdma. Üldse tundus mulle, tegi Mare minust märksa rohkem tööd- kui mina niisama ringi vahtisin ja muljeid ahmisin või istusin näiteks kuskil puu all omaette nohisedes, siis tema käis ja filmis. Tulemus sai muidugi jubeilus, kui välja arvata minus süvenev süütunne mittemidagitegemise pärast.

Istusime hommikusöögilauas ja jätsime plastmasstomatid seekord vahele. Eelista omamaist! Kohupiim oli halvaks läinud, aga mis siis; me võtsime jogurtit ja panime mett sisse ja oli jube hea. Mõtlesime, et sööme kõhu kenasti täis, sest ees ootas päevapikkune reis Kazbeki looduskaitsealale. Ja mine tea, millal jälle süüa antakse, eks.
Väljasõit pidi toimuma kell 9 kohaliku aja järgi, niisiis, söödud, üles tuppa, asjad pakitud, kila-kola alla tassitud ja... a bussi ei olnud! Kell oli 2 minutit üle 9 ja ilmselt olimegi hiljaks jäänud. Õnneks nägin hommikusöögilauas ajakirjanikke, miska ei paanitsenud rohkem. Et noh, ehk ikka panevad tähele, et me ka maha jäime.
Tund aega hiljem olime ikka sealsamas hotelli ees.
Poolteist tundi hiljem nägin juhuslikult meie konverentsikorraldajat, kes imestas, mis me fuajees "nii vara" teeme. Ahsoo. Et oleks pidanud rahulikult Rahvaste Sõprust välja magama!? Aga väljasõit? "Te olete Gruusias, kas teid siis ei hoiatatud, et tulge kaks tundi hiljem?"
Tõepoolest, nagu lubatud, kaks tundi hiljem, kell 11 kohaliku aja järgi laekus väikebuss; meie õnn, et olime peaaegu et trepi peal valmis- kuivõrd bussis oli istekohti vähem kui ajakirjanikke, pidi osa inimesi lihtlabaselt maha jääma. Ega keegi eriti ei vabandanud ka.

Noor bussijuht lõi risti ette ja sõit võis alata. Kusjuures, lõigi risti ette! See, miks ta seda tegi, selgus alles hiljem. Siis, kui me mägedes sõitsime. Mööda nime poolest teed. Lausa mööda Gruusia ajaloolist sõjateed, mis kulgeb Venemaalt läbi Gruusia ja edasi Armeeniasse.
Esialgu sõitsime Gudauri asulast läbi, mööda mägiteed kõrgemale. Ilm läks tasapisi järjest talvisemaks; õnneks olime selga pannud kõik kaasavõetud soojemad riided. Elu õpetab lõputult- enne Gruusia-sõitu ei leidnud ma aega järgi uurida, kuhu täpselt läheme, teadsin ainult, et Tbilisis on kevad täies hoos ja ilmad soojad, miska võtsin kaasa ka vastavad riided: päikeseprillid ja bikiinid. Noh, olgu, pika sooja kampsiku ka, puhuks, kui Eestisse tagasi jõudes valitseb siin endiselt viiekraadine troopikakuumus.

Lumised mäetipud, sügavad orud, sulaveest hoogu koguvad mägiojad ja lõputu, lõputu, pilvedesse ulatuv üksindus kaalusid üles mu kartuse kuristikku vajuda- istusin aknapoolses reas ja nägin seega suhteliselt kogu aeg, kuidas kiviklibu bussi rataste alt sügavikku sööstis.
Mare oli vana rahu ise, jahmerdas vaikselt kaameratega ja filmis, filmis, filmis.

Tegime esimese peatuse Rahvaste Sõpruse Monumendi juures: ühe mäe jalamile on ehitatud silikaat-ja telliskividest monstrum, kaasaegse krahvitiga ära kaunistatud ja kes soovib, see võib üle monumendi rõdurinnatise vaadet mägedele nautida. Tegime seal saate tarvis ka ühe ständi, esimesse loosse seda veel ära ei mahutanud, aga kui jumal annab, siis ehk sügisel, uue hooaja alguses, saan ära teha ka teise Gruusia-loo ja siis seda standi kasutada.

Hämmastav Rahvaste Sõprus indeed- seista uhkete mägede vahel hoomamatu kivikolossi seinte vahel, pea kuklas, tunnetades oma väiksust, aga mitte tühisust. Pigemini tekkis sisemine trots totaalse idiootsuse vastu. Monument Idiootsetele Mõtetele, miks ka mitte! Pärast meie giid selgitas mulle, et tõenäoliselt ei ole see kivimonstrum sugugi aastakümneid vana vaid ehitatud president Ševardnadze (milline võiks küll olla see nimekuju tänapäevaste eesti keele reeglite kohaselt, ei tea; niisiis, antagu andeks mu võimalik omalooming!) ajal ja sümboliseerib kõige rohkem tema kustumatut sõprusetunnet Venemaa suunal. Tõepoolest, Venemaa suunalt läbib seda teed iga päev sadu sõidu-ja veoautosid.

Silte Rahvaste Sõpruse monumendini ei ole mõtet otsida, siltidega on sealmaal üldse suhteliselt kehvasti- suured teed ja asulad on kuigivõrd märgistatud, aga enamasti tuleb loota heale õnnele ja kohalike abile.

Edasi viis meid tee läbi tunnelite ja üle sildade, rusuvallidest mööda ja teeaukudest läbi, mineraalveeojani. Aga sellest juba mõnel järgmisel korral.

Piltidel monstrummonument ja mäed, mäed, mäed. Ja mägede pildi pealt võiks proovida üles leida mahajäetud hotellikompleksi.

Lumikelluke, see Kaukasuse mägede kaunitar.

Teleloo tegemise töö on suhteliselt spetsiifiline, ole sa kustahes maailma nurgas. Ikka on üks silmipidi kaameras ja objektiivi poolt vaadatuna varjunud harkjala taha; Lollide Küsimuste Osakond ei rüsele kah naljalt kaadrisse- mis sa seal ikka iseennast eksponeerid!

Nii juhtubki, et käidud saab mitmelgi pool, nähtud-kogetud saab mõndagi; koju tulles aga-võta näpust-kui ei teaks, et seal olid, siis ei usukski! Piltide pealt vaatavad vastu võõrad näod, taimed ja mäed, filmilindil liiguvad need, kel tarvis seda teha. Ja kas ma ikka käisingi seal...

Mare õnneks soostus mõnel korral mu tibikaamera objektiivi ette jääma. Viimasel päeval sundisin teda funikulööril poseerima- et ikka Gruusia kuulsaim suusakuurort või nii. Ja tõenäoliselt antud ajahetke heledamajuukseline tütarlaps kah.

Siis tõestasin Marele, et tibikaameral on olemas miski makrovõtte-laadne režiim ja pildistasin mägede kuulsaimat kevadkaunitari, mahlakat lumikellukest, mis kasvab vaid Kaukasuse mäenõlvadel.Sinise taeva taustal tilluke valge, rohelise südamega õis- puhas ilu, eks! Ja jälle heledajuukseline.

Viimaks maksis Mare kätte ja pildistas Lollide Küsimuste Osakonda koos lumikellukestega. Las ta siis ollab. Selline tõestus täitsa ise kohal viibimisest. Tähelepanu siiski lumikellukestele, kui heledapäistele jutt ülal juba läks.

Võtame rahvaste sõpruse terviseks!

Õnneks ei sundinud keegi meid konverentsil paigal istuma; põhilise ajakirjanikele mõeldud koolituspäeva sõitsime nagunii Brukselli lennugraafiku alusel maha. Nii saimegi rahulikult kaamera ja fotoaparaadiga lähikonnas ringi uitada ja muljeid jäädvustada.

Mulle meeldib võõras kohas kulgeda mõnda aega täiesti omaette, isegi siis, kui keelt ei jaga ja suunaviitasid lugeda ei mõista- tõsi, Gruusias sellist olukorda ei teki, sest seal räägivad lambakarjusedki paar sõna vene keelt ja asjad saab igal juhul aetud- omaette olemise võlu peitub inimvaikuses, mis häirimatult su ümber neil hetkil püsib ja laseb ligi vaid need hääled, lõhnad ja tunded, millest hiljem saavad rännumälestused.

Muljete rohkus ei olene reisi pikkusest, ehkki mind üha ja üha hämmastab meie raugematu kirg korraldada kahepäevaseid ärireise ja mahutada neid ühte nädalasse võimalikult mitu. Selline reisimine on nagu epeesport- vehid, mis sa vehid; torkad, mis sa torkad- külge ei saa midagi. Väike elektrilöök ainult. Ja ristike kaardil, kes muidugi oma saavutusi sel moel ära tähistada tahab.

(Rääkides keskkonnasäästlikust suhtumisest, siis ärireisimine ja keskkonnahoid, aga samuti ka paketireisimine ja loodussääst näikse üksteisest valgusaastate kagusel seisvat. Ma ei tea päris täpselt, kusmaalt võib lendamise ja paigalviibimise suhet mõistlikuks lugema hakata- see on ükskord ühe omaette loo teema. Säästvast reisimisest on mujal maailmas kirjutatud, meil minu teada siiani ei.)

Mulle on oluline võtta reisil olles endale vähemalt üks päev. Panna see kinni iseendaga olemiseks. Lubada ennast iseendale aegsasti ära.
Kui muu ei aita, näitan natuke hambaid ja eraldun paha tuju pealetulemise tähe all. Gudauris ei seganud mind keegi, sest Mare on märksa eraklikum kui ma ise. Nii me siis kõndisime esimesel võimalusel laiali- mägedesse. Minu jaoks saabus pealelõunal surnud punkt, magasin paar tundi, et jaksaksin hiljem tööülesandeid täita. Unes nägin teadagi... lendamist. Kummalised unenäod saatsid nii Mare kui mind kogu sealoleku aja, vahetasime hommikuti lõbusalt muljeid. Ei tea, kas va euro ja põlise vastandumine põhjustas trolliunesid või oli see lihtsalt muljete üleküllus... või elasid kõrgel mägedes koobastes tõepoolest muinasjutulised heatahtlikud olendid...

Õhtul korraldasid taanlased konverentsilistele Rahvaste Sõpruse Peo. Pakuti Gruusia veini, isegi mingeid toite, mis veidi meenutasid traditsioonilist Gruusia kööki. Toostid olid mägede poegadele omaselt lüürilised, vahepeal tundus mulle, võhikule, et grusiinid, tadžikid, aserid ja türklased lausa võistlesid omavahel veidi, kes kõige luulelisema toosti öelda mõistab. Või toredama jutu vesta... Samas on selline tegevus alkoholi ületarbimise ohu seisukohalt igati mõistlik- paari tunni jooksul sai heal juhul kaks klaasi veini joodud; isegi tinistamisest ei tulnud midagi välja- aina pidi keskenduma suurepärastele toostidele.

Ungarlaste eestvõttel mõeldi välja seltskondlik meelelahutus. Iga delegatsioon pidi esitama mõne omal maal tuntud laulu. Meie laulsime regilaulu õndsast kolhoosikorrast ja miilitsatest, kes aia ääri mööda käivad. See oli päris naljakas kui kõik see rahvas "tsiir-ai-tsimma-tuleb-miilits" kaasa möirgas. Itaallane laulis "Sole Mio't" ja inglane " Waltzing Matilda't" ja Gruusia arvukas delegatsioon sulnilt mitmehäälset "Suliko'd".

Ühel hetkel enam ei jaksanud. Ainus mõte- oma tuppa, magama! Jõudsin veel natuke oma pead vaevata selle üle, kas üksinda kahekümneruuduses hotellitoas laiutamine on väga keskkonnavaenulik tegevus või peaks soovitama hotelliomanikele palgata üks korralik arhitekt, kes toad liikuvate vaheseintega kergelt ümberkorraldatavaks kujundaks... ja juba ma magasingi.

* Lisatud piltidel on killuke meie hotelli ümbrusest- mõnus gruusia papi, pihus peidus klapiga Nokia või Samsung- nende paari päeva jooksul ei kohanud ma vist tõesti ü h t e g i mobiilita kohalikku! Isegi Kazbeki küla kõige vanem moor rääkis mobiiliga! Uskumatu vaatepilt kõikjal silma paistva vaesuse taustal.

* Otse hotelli tagant leidsin mälestusi lapsepõlvest- toreda kollase paziku.

* Kõrgust näitav märk kõneleb enda eest.

Gudauri hommik. Esimene.

Lohistasin oma träni kolmandale korrusele, hotellituppa ja lasin kraanist klaasi vett. Jõin. Hea oli. Janu oli nii suur, et ma isegi ei vaevunud mõtlema võimalikule ?vee võib-olla kvaliteedile?. Eks ole hullematki joodud, viina näiteks. Ja saadud mürgitus, mille tagajärjel mitu päeva elust välja lõigatud on.

Hommikul, nii umbes viie ajal, läks uni ära. Väljas koitis. Olin targu akna lahti jätnud, sest tuppa astudes oli õhk sumbe ja palav. Nüüd voogas aknast sisse tundmatute lindude laul. Või noh, oleks süvenenud, oleks ehk mõne äragi tundnud, aga mina pole ju ornitoloog.
Pärast muidugi nägin linavästrikku ja musträstast ja... aga seda ikka ei tea, kas Gruusias linavästrikud ka äkist serenaadisid laulavad.

Tõusin ja lükkasin õhukese kardina akna eest. Vakatasin. Mäed. Suursugused mäed. Minu akna taga! Hommikune udu roomas mööda mäenõlvu alla, kannul sajad päikesekiired. Üksikud pilved sõudsid oma teed, takerdudes vahepeal mäetippudele, hargnedes mitmeks tükiks, et siis mõne aja pärast täiesti uuel kujul jälle kokku saada.
Varakevadine õhk! Umbes nagu meil siin kuu-poolteist tagasi. Alles tärkav rohelus, tillukesed pungad, siin-seal siniseid ja kollaseid õisi.

Hommikusöök paraku ei olnud üldse siinse suurepärase peissaaži vääriline- tükeldatud plastmasstomatid, maitsetu kurk, munapudru, nahkjas õun- seda kõike võib süüa mistahes hommikusöögil mistahes Euroopa hotellis, aga siin... Hiljem sain teada, et hotelli omanikud on Austria päritolu, mis selgitab ka nende püüdluse teha Euroopat. Õnneks leidsin pakutava seast kohaliku juustu, jogurti ja kohupiima; ja neid ma siis hommikuti hea meelega sõin. Kusjuures, tulisoolane kitsejuust ja jogurt olid eriti maitsvad (loodetavasti) kohaliku meega.

Teenindajad ülipüüdlikkus hämmastas ja tekitas jõuetusetunnet. Ma ei hakanudki parem kokku arvama, mitu taldrikut-tassi-nuga-kahvlit-lusikat-klaasi hommikueine söömiseks kasutasin, määratu hulk sai neid küll, sest niipea, kui klaasi veest tühjaks jõin, koristasid kellegi usinad käed selle mu nina alt. Niipea kui lauast tõusin, et minna ja valada endale kohvi (tõsi küll, kohviks on seda veega segatavat lahustuvat puru raske nimetada, aga harjumus on harjumus, olgu või instant), koristas keegi laualt kõik nõud. Et edasi süüa, pidin protseduuri otsast alustama! (Järgmiste söögikordade ajal olin kavalam, tõin endale korraga kõik soovitu lauale, viskusin sellele rinnaga peale ja tegin eriti kurja nägu, kui mõni teenindaja mulle läheneda üritas. Keskkonnasäästlik mõtlemine ebameeldiva mulje jätmise hinnaga.)

Grusiinidel on omamoodi arusaamine ajast, ehkki õigem oleks öelda, et meie arusaam ajast, kui loetud minutitest ja kellaaegadest kinnipidamisest, ei ole kuigi tervislik. Usun, et välismaised konverentsikülalised pakkusid kohalikele üksjagu lustilist kõneainet, kui taaskord keegi hõlmade lehvides, hotellitreppidele oma elu jätta üritades, konverentsiruumi tormas. Kus ei olnud kell kümme hommikul muidugi mitte kedagi. Pool üksteist istusid seal mõned välismaalased. Kell üksteist tuli saal inimesi täis ja asi sai alata.
Tundub, et kohalike jaoks on elu mõtestatud kulgemine koos mõtestatud pikkade vahepausidega. Siis tehakse suitsu, juuakse teed, aetakse juttu... Närvitsemist ja ülevoolavaid emotsioone ei kohanud kuskil, küll aga selget pilku ja säravat naeratust.

Pildil on varakevadine vaikelu mägede taustal.

Esimesed muljed. Teekond Gudaurisse.

Jõudsime Tbilisisse veidi enne südaööd. Kirjutan teadlikult Tbilisi, ehkki keelemehed soovitavad tänapäeval kasutada vormi Thbilisi; kuivõrd aga nii lätlased kui venelased kasutavad endiselt nimetust Tbilisi, jään minagi vanamoodsaks.

Lennujaama uksel tungles kümneid kohalikke, kes haarasid varrukast ja küsisid, kas taksot on vaja. Juba kolmandat korda vastasin vene keeles: "Ei, aitäh, ei ole vaja," otsides samal ajal meie vastuvõtjat. Venekeelne vastus tekitas väikese hämmelduse, omavahel kommenteeriti, et ju me siis pole need õiged turistid, kui vene keelt oskame. Mulle öeldi: ?No malodets, govoriš po-russki.? Po-russki govorenje alles algas, meile vastu tulnud autojuht Jura nimelt osutus Gruusias elavaks armeenlaseks, kes inglise keeles teadis mõnda vajalikku väljendit: "Great", "Yes", ja muidugi "No problemo, maja daragaja", mida ta igale poole oma jutu vahele pikkis ja millega ta alati juttu alustas.
Alustasime elu ja aegu näinud Mercedesega teekonda läbi öise Tbilisi Gudauri mägedesse.

Tbilisis talletas surmväsinud silm vana kultuuri segunemist pealetungiva "kaasaja" kõrgehitiste ja valgusreklaamidega. See tegi kurvaks, sest järjest vähemaks jääb maailmas omapäraseid kohti; õigem oleks öelda, järjest vähem on neid kohti, kus ei leiaks McDonaldsit või Nestle õndsust karjuvaid plakateid. Jura sõnul on praegune öö Tbilisis sootuks erinev sellest, mis veel paar aastat tagasi siin valitses, kui elektrit anti jaopärast ja inimesed ei julgenud öösel linnas liikuda. Täna elab Tbilisis poolteist miljonit elanikku ja nendest tubli kümnendiku moodustavad sisserännanud. Gruusias kokku arvatakse olevat 4,7 mln elanikku, aga kohalikud ise ütlevad, et see number ei pruugi olla täis tõsi, sest mägedes elavad karjused ei tea suurt kedagi ei eurostuvast tsivilisatsioonist ega rahvaloendusest.

Korteri ruutmeetri hind Tbilisis, sõltuvalt asukohast, on esialgu kuni kolmandiku odavam kui Tallinnas, kinnisvara hinnad teevad tiigrihüppeid sedamööda, kuidas lisandub venelasi, ameeriklasi, eurooplasi, kelle jaoks Gruusia tundub mõnusa elamis-ja investeeringukeskkonnana. Kohalike palgad jäävad 150 dollari kanti kuus ja töötuid on erinevatel hinnangutel isegi kuni 60% riigi elanikkonnast. Ülikooli keeleprofessori kuupalk näiteks on 40 dollarit kuus! Need, kellel võimalus, töötavad mitmel kohal ja teevad hiiglapikki tööpäevi. (Aga see on üks teine jutt keeleprofessori endaga ja tuleb kuskil edaspidi.)

Gruusia presidendist Saakašvilist ei arvanud Jura suurt midagi, tema arvates keskendub noor valitsus ainult ühele-majanduse edendamisele ja välisinvestorite ligimeelitamisele. Kiitis uusi seadusi, mis on kõikjale teedele toonud kümneid politseinikke ja muutnud karistused kurjategijatele karmiks ja nende määramise sisuliselt kohapeal toimetatavaks. See on ka põhjus, miks viimasel ajal kogu Gruusias on kuritegevus oluliselt vähenenud. Vahemärkusena: siin oldud päevade jooksul pole veel kordagi olnud tunnet, et peaksime oma asju kuidagi eriliselt valvama või kartma näiteks külamemmelt juustu ostes pettasaamist. Ja politseid, olgu siis kohalikku, kriminaal- või liikluspolitseid kohtasime tõepoolest igal pool; korra pidas politsei meie väikebussi kinni mägedes, lihtsalt selleks, et küsida, kes, kuhu ja miks.

Mõnes mõttes meil vedas, et saabusime Gruusiasse päev hiljem kui ülejäänud ajakirjanikud- mitu päeva väldanud paduvihmad põhjustasid mägedes hulgaliselt varinguid ja mudalaviine, teatati ka inimohvritest. Meie tee mägedesse kulges suuremate viperusteta, rusuvallid olid kõrvale lükatud ja autod laveerisid osavalt takistuste vahel. Teed ennast võiks võrrelda mistahes Tallinna kõrvaltänaval sõitmisega, üllatusi igal sammul, kui viisakalt väljenduda.

Kahel lausmaalasel võtsid hinge kinni taamal kõrguvad mäed, siin-seal nõlvadel väljavalgustatud kirikute ja kindlusevaremetega. Jura vaid naeris meie ohhetamise peale ja ütles, et pimedas pole kõik pooltki nii võimas kui päeval ja "need siin ei ole veel mäed, need on künkad, aga vaat Kazbek..."
Ehkki olime surmväsinud, ei raatsinud kumbki meist silma looja lasta, no ja eks oli veidi hirm ka, sest rusuvallide vahel laveeriva auto rattad sattusid mõnelgi korral tühjuse kohale...

Õige pärani rebiti me silmad siis, kui algas tõus mööda serpentiini Gudaurile. Sõitsime otsejoones suurde pilve, nähtavus kahanes nullini; auto tuledevihk oleks nagu vastu seina üles põrganud. Igasugune kiirus, ka 30 km/h tundus sellises olukorras enesetapuna. Jura aga muudkui naeris ja kinnitas, et on "professionaalne autojuht" ja et kahel eesti tüdrukul pole mõtet suurt muu üle muret tunda, kui et äkki siin ruttu uuesti mehele saadakse.
(No aitäh tõesti, mina sind ka, surmväsinud, hirmutatuna tihkest udust ja sunnitud olukorrast kuskil autos teekonnal teadmatusse... ja tema hakkab rääkima, et küll me siin mehele saame. Issand, kas tõesti on jutud Gruusia iharatest meestest tõsi?) (Ette rutates tuleb tõdeda, ei ole need jutud tõsi; kordagi ei tulnud meil nende päevade jooksul karta ei vargaid ega liigseid ligitikkujaid; inimesed on sõbralikud ja suhtuvad oma külalistesse lugupidamisega; olgu see siis lambakarjus mägedes või kaupmees linnatänaval- nähes, et sa oled võõras, küsib ta kohe: "Kas ma saan kuidagi teid aidata?" Ainus, kes meiega kahemõttelist vestlust ka järgnevatel sõitudel arutas, oligi meie autojuht Jura, kes ei ole grusiin vaid armeenlane. Niiet, see sellest.)

Kell kukkus kohaliku aja järgi pool kolm (Gruusia kellad tiksuvad meie omadest tund aega eespool) , kui jõudsime ööbimispaika. "Altitude 2003 m" teatas lakooniline silt hotelli seinal. Siis me veel ei teadnud, et hotell Gudauri kuulsaima lumekuurordi nõlval kuulub austerlastele ja et meie sealviibimise päevade jooksul pole meil lootustki saada kohalikke tomateid ja õunu vaid et Euroopaks-saamise ootuses on fruktid just niisama plastmassised kui need, mida meie kodusest kaubandusvõrgust aastaringi leida võib.

Pildil on operaator Mare meie hotelli ees esimesel hommikupoolikul filmimas lumikellukesi, mis ainult Gruusia mägedes kasvavad ja on haruldased ning looduskaitse all.

Sissejuhatus reisikirja ehk milleks minna otse, kui ringi saab!

Brüsselil õnnestus pika punnitamise peale organiseerida meile (minuga oli kaasas operaator Mare) kõige keerulisem lennugraafik Tallinnast Tbilisini. Kõigepealt Tallinnast Helsingisse, sealt edasi Moskvasse ja Moskvast Aeroflotiga (!!!) Tbilisisse. Olgu see minek mis ta oli, kestis vahepeatustega kokku vaid kaheksa tundi, tagasitee sama trajektoori pidi on koguni 14 tundi!

Olen mõelnud, et kas sellepärast, et ma teadmata põhjusel lendamist pehmelt väljendudes vaevu talun, satuvad mulle alati esmapilgul kõige võimatumana näivad lennugraafikud- näiteks, kui normaalsed inimesed lendavad Tallinnast Riiga AirBalticu otselennuga, siis mina teen Riiga jõudmiseks vahepeatused Fraknfurdis ja Helsingis...
Ja veel- kui võtaksin maailmakaardi ette ja kannaksin punase pliiatsiga sinna need kohad, kuhu töö- või muureisid mind viinud on; kas siis võin eraldi ära märkida ka need pikad lennujaamapeatused olgu siis Frankfurdis või Prahas või Moskvas? Võibolla peaksingi eraldi värviga märkima nii tööreisid, muureisid (sinisega näiteks?) ja vahepeatutud lennujaamad (halliga, sest enamasti on lennujaamas veedetud aeg, olenemata kohanimest, mahavisatud aeg... kaua sa ikka ilukirjandust loed või tegemata töid reastad).

Emadepäeva ennelõunal võtsin Finnairi kassast Brüsseli saadetud piletid, Estravelist kindlustuse ja astusin Tallinna Lennujaama check-in?i. Meie passe ja pileteid kontrollides lendas üle teenindaja näo vari: "Teil ei ole Moskva-Tbilisi pileteid!" Kinnitasin, et vastavalt Brüsseli korraldusele saame need Moskvast, Aerofloti kassast. Teenindaja raputas pead ja ütles, et vaevalt küll, kassa jääb nimelt viisatsooni, meil aga ei olnud isegi transiitviisat. Ei pidanudki olema, sest hea õnne korral viibinuks me Venemaal alla ööpäeva. Õnneks oli teenindaja väga vastutulelik ja tšekkis meie pagasi otse Tbilisini- no et kui pagas juba on saadetud, ju inimesed siis ka kuidagi saavad. Helsingisse lubati niisiis meil lennata.
Veel enne lennukisse astumist tuli seesama teenindaja ja ütles, et Finnairi Helsingi kontor on meie probleemist teadlik ja soovitab pileteid küsida juba Helsingi Aerofloti kassast- nendele laekunud info kohaselt Moskvas meie pileteid ei ole. Saabus kerge paanika, aga natuke ikka kergendus ka- sest mine tea, äkki me ei peagi kuskile lendama, tühja se'st eksootilisest Gruusiast, kodus on palju parem- keegi ei sunni sind tooliga lae all rippuma... Brüsselis, kuhu ma seepeale helistasin, oldi ka nõutud- kus need piletid siis ikkagi on kui nad ei ole Aerofloti kassas- aga lubati siiski Moskvast järele uurida. Alles hiljem kuulsin, et Moskva Aeroflot oli Brüsseli usinad organisaatorid koos kõige muuga otsesõnu ... saatnud.

Lend Helsingisse oli üks viimase aja koledamaid kogemusi, külm front, mis Eestit vallutada ähvardas, kakles just meie lennu ajal mere kohal sooja frondiga, miska lennuk rappus õhuaukudes üsna ebameeldivalt. Kaasavõetud kange naps pähe ei hakanud, hoopis süda läks pahaks.
Helsingis oligi juba koerailm, rahe, vihm ja tugev tuul. Mul oli aega täpselt viisteist minutit, et söösta lennujaama ühest otsast teise, leida Aerofloti kassa ja küsida sealt Tbilisi pileteid.
Aerofloti kassas ei olnud kedagi. Rääkisin oma mure Finnairi transiitlendude esindajale; temalgi ei õnnestunud Aerofloti esindajat tabada. (Ja üldse-alates Moskvast olete te ju Aerofloti kliendid, meil on väga kahju.)
Kell tiksus. Lidusin sama targalt tagasi Moskva-lennu väravasse, kus meid juba veidi närviliselt oodati.

Finnair on täitsa kobe kompanii, vähemalt selles osas, mis minu lende puudutab. Esiteks jagavad nad toimuva kohta teavet- kogu reisi vältel ripub su nina ees lcd-ekraan mitmesegaste numbritega välistemperatuuri, lennu parameetrite ja heade soovidega; tõusul ja maandumisel võib samalt ekraanilt jälgida rajajoonte minevikku tormamist. Teiseks pakub Finnair ühena vähestest siiani ka lühematel lendudel- Moskvasse näiteks tund ja 25 minutit- alkoholi, elik minu puhul siis punast veini. Ja head sellist! Tõsi, pähe ei hakanud taas kord midagi, immutasin siis ajaviiteks jääkülma ja kõva, kortsunud salatiga saia veiniklaasis ja kannatasin kõrvulukustavalt. Kusjuures, seda viimast tulebki otsesõnu võtta- mul olid kõrvad terve reisi vältel täiesti lukus! Ilmselt pakkusin oma grimassitamise ja harjutusega Lase Lõug Lauale kaasreisijatele väikest vaheldust. Kõrvakuulmine taastus osaliselt alles Moskvas...

Moskva Šeremetjevo lennujaam tervitas meid 13 soojakraadi ja väikese ooteajaga ruleerimisrajale pääsuks- öeldi, et laiendavad seal midagi. Esmapilgul tundus, et kümne aastaga ei ole suurt midagi muutunud- ikka needsamad kulunud hooned ja igivanad masinad; küll aga hakkas silma, et Aeroflot on oma lennukid kenaks värvinud.
Ja oh seda rõõmu, üsna kohe pärast lennujaama sisenemist oligi silt: transiitlennud. Plastseintega puuris istusid kaks kena noorepoolset naisterahvast. Minu venekeelse pöördumise peale elavnesid nad, üks võttis meie passid ja olemasolevad lennupaberid enda kätte; vaatas need läbi ja ütles siis: "Jaa, te olete Finnairi kliendid, kutsume esindaja."
Esindaja, taas venelanna, seekord silmapaistvalt kena tumedapäine venelanna, tuli ja ütles, et on meie probleemist teadlik; ja teab ka, kus saab piletid välja kirjutada. Võttis meie passid ja lahkus.
Mina hoidsin samal ajal puuritüdrukutega viisakat vestlust ülal. Ega nad väga sõbralikud ei olnud, aga eriti sõnaahtrad ka mitte. Näiteks sain teada, et TU on maailma parim lennuk ja Aeroflot kobe lennufirma, mis ka ei räägitaks: ?Küsimus on suures äris ja rahas, me peame kvaliteeti hoidma.? Juhin tähelepanu, kogu vestlus toimus vene keeles! Olin ise ka üllatunud, milleks inimene kriisiolukordades võimeline on- mäletamist mööda rääkisin pikemalt vene keelt mitu aastat tagasi kui koos bioloogiaõpetajatega Kaliningradi oblastis käisime. Aga ma sain hakkama, ja nagu edasine reisi kulg on kinnitanud, minus on tallel venekeelseid sõnu, mille olemasolust ma isegi teadlik ei ole!
Silmapaistvalt kena tumedapäine venelanna saabus, näpus meie passid ja... piletid Tbilisisse! Alusetuks osutusid kõik ennustused, et Moskvas koheldakse meid kui bandiite ja saadetakse esimese lennuga tagasi sinna kust tulime; alusetuks osutus ka kartus, et keegi ei vaevu Moskvas meie murega tegelema. Meile pileteid ulatades ütles kena näitsik vaid:? Järgmine kord, kui tahate kuskile reisida, peate piletiga tulema. Praegu osutasin teile teene- peaksin registreerima uut lendu, aga olen hoopis siin.? Lubasin, et toome talle Gruusiast võimalusel head veini. Ja ma püüan oma lubadust ka täita.
Puuritüdrukud jätsid headaega ja blond piirivalvur saatis meid kenasti Tbilisi lennu väravani. Seal me siis ootasime need allesjäänud viisteist minutit, et sõita üle Šeremetjevo oma TU 154ni. Ma isegi ei viitsinud enam ette pabistada, olin niivõrd hõivatud äsjaste muljete läbiseedimisega.
TU-sse sisenedes lõi näkku paks pissihais; või viisakamalt väljendudes- uriinilehk. Tänu trip.ee-le olin selle võimaliku ilminguga kursis, miska istusin kuulekalt oma kulunudilmelisse nahkistmesse ja jäin suhteliselt ükskõikselt ootama, mis saatusel veel varuks.

TU startis vaiksemalt kui mistahes Boing, vist sujuvamalt ka. Lennu alguses pakkusid pardateenindajad venekeelseid ajalehti, näitasid, kuidas hapnikumaski paigaldada, olid kenad ja sõbralikud- seega ei midagi erilist mistahes teise kompanii lennuga võrreldes.
Toit oli suhteliselt õudne, aga oleksin ülekohtune, kui ütleksin, et halvem, kui see, mida näiteks Finnair või Eesti Õhk pakuvad. Lihapirukat ma igaks juhuks ei puutunud. Alkoholi ei pakutud, see-eest oli suurepärane valik Venemaal valmistatud mahlasid, ja need tõepoolest maitsesid väga hästi! Tax-Free poe valik oli rikkalik. Pardateenindus toimis vaikselt ja viperusteta. Kahe ja poole tunni jooksul oli mul aega põhjalikult tutvuda Aerofloti pakutavate reisidega ja teha mõttes rasvased ristid Teherani, Tripoli ja Havanna kohale. Lennuparki on nad kõvasti uuendanud, vanu IL-e, neid mis hullusti kütust võtavad ja tühjagi lennata ei jaksa- ma mõtlen kaugele- on jäänud veel vist vaid 5, ülejäänud on suured ja uued õhulaevad. Helsingi liini näiteks teenindavad vaheldumisi Airbus 319 ja 320, samad, millega lennutab Finnair oma reisijaid Euroopas.
Maandumine oli viisakas, ei mingit üles-alla põrutamist. Ilmselt oli siis piloot seekord kaine...(Viitan siinkohal ühele võllanaljale, millega kolleeg mu lennuhirmu just vähendada ei püüdnud).

Tbilisi lennujaam on väga sedamoodi nagu Tallinna "maanumispaigake" kümme aastat tagasi. Või noh, umbes. Väike ja ... naljakas. Seinad on maalitud miskise roheliselaadse õlivärviga ja enne lennujaamast väljumist tuleb oma pakid mingil arusaamatul põhjusel asetada mingile lindile, kus siis kõrvalseisev mees midagi kommenteerib. Tõesti ei saanud selle liigutuse vajalikkusest aru. Aga muidu läks meil ju hästi- minu kartus, et kaamerastatiiv ja kohvrid omapäi maailma reisima otsustavad minna, osutus kah asjatuks; meiega samal ajal jõudis ka meie pagas.
Siinkohal saabki sissejuhatus otsa, edasi viis meie tee koos jutuka taksojuhi Jura-No Problems-kindlakäelisel juhtimisel otse sihtkohta, Gudaurisse.

Pilt, mille lisasin, on tehtud eile Kobi niitudel. Kaks kommentaarideta eeslit.