Ennekõike ilm. See oli seekord külm, tuuline ja vihmane. 13 kraadi kesksuvel ei ole ju normaalne, eks. Nad ise ütlevad, et samasugune ilm on neil tavaliselt sügistalvel.Ikkagi parem kui Inglismaal. Või Rootsis. Kus ujutab.
Või Kreekas. Kus on 47 kraadi sooja.
Või Itaalias. Kus on 45 kraadi sooja.
Või Küprosel. Kus on 42 kraadi sooja.
Eestis on üsna samasugune ilm. Aga inimesed on teistmoodi. (Indeed. Mitte et ma nüüd üritaksin jalgratast leiutada.)
Sest Brüssel, ehkki ta pärast europealinnaks saamist, on kerkinud nagu hapnema läinud tainas, on üldjuhul siiski sõbralik. Eriti kui sa oled paks nagu mina. No selles mõttes, et kõhuga.
Metroo on kiire ja mugav, ehkki veel räpasem kui viimasel korral. Aga kiire tõesti. Viimasel päeval lippasin kahe loengu vahel neli metroopeatust eemal asuvasse MetroShopi, võtsin sealt juustud und šokolaadid, ilma milleta paluti koju mitte ilmuda ja silkasin kiirelt tagasi loengusse. Käik kokku võttis aega ei rohkem ega vähem kui 24 minutit! Katsu sa Tallinnas nii kiiresti poes ära käia... Ülemiste keskuses näiteks. Hullujama :)
Central Station, kus rongid väljuvad, on nagu rahvaste paabel. Ja must.
Siiski on see kõik köömes selle kõrval, mida kevadel Kairos kogesin. Ainult et Brüsselis tundub see kuidagi... aga noh, suurlinn ütlevad.
Ma ei pidanud meetritki kandma oma kohvrit, rääkimata, et kõik pakkusid istet, tegid niisama juttu, olid niisama rõõmsad. Olenemata nahavärvist või usutunnistusest, mosleminaised olid eriti armsad, tulid keset tänavat juurde ja rääkisid oma lastest ja kodust ja küsisid minu kohta. Alguses natuke hämmastas, hiljem harjusin.
Minu silmis on Brüssel kuidagi äkiliselt värviliseks muutunud. Ja inimtihedaks. Tagasiteel istusin kõrvuti eesti noortega, kes Brüsseli äärelinnas elavad, ütlesid, et see, mis on keskel, pole kaugeltki nii värvikas kui äärelinnas. Et seal pidid tooni andma hindud, hiinlased, mustanahalised, aga ka Eurovisiooni tegijamaade esindajad.
Lennujaamas oli mul aega istuda. Kui inimene pole kolm ööd järjest korralikult magada saanud, siis ta istubki lennujaamas rahulikult pingil ja vaatab, kuidas maailm temast mööda kiirustab. Päris põnev, tükil ajal ei ole näinud nii erinevaid inimesi, tundus küll, et kõik maailma rahvad olid esindatud.Poleks Estonian Airi lennukis tagasiteel kõrvad lukku läinud, ütleksin kõigele lisaks, et olen peast ka ... teate ju küll, sest et ma peaaegu et nautisin lendamist! Hmm.
Eesti ei anna pikalt aega meeldivates unistustes viibida. Siin on minusuguseid vist lihtsalt liiga palju, igatahes on kahe tagasioldud päeva jooksul reaalsus täiega kohale jõudnud- sinu seisund, sinu kõht, sinu vajadused on sinu enda mure. Ja üldse, parem, kui sind siin jalus kakerdamas ei oleks.
Eks ma püüa jõudumööda. Vähemalt minusugustele jämmetele mõeldud kauplustesse ma Eestis enam jalga ei tõsta, tegin oma ostud Brüsselis. Moodsalt ja odavalt. Ilma, et keegi sildistanuks mind "Oled paks, järelt oled kole. Anna tuhat krooni, saad kolekartulikoti ja templi otsaette."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar