Nojah

Tegelikult oli see lugu ju palju värvikam.
Mis sai neist kümnest väikesest neegrist? Ja sellest pimedast toast?
Mispärast on tuhande armukese seast välja valitud see kõige koledam mimm? Mispärast!?
Miks ei pandud süüdlasi vangi?
Ja miks kurat, ei võiks nad jätkata kaunil, literatuursel paskvillilainel?
Arumaivõi.
Loe siin Orro "Lavakooliraamatut" ja Õnnepalu Flandriat. Tõepoolest!

Paar lühikest päevakommi

Ma loen endiselt Perekooli foorumit. Aeg-ajalt. Sünnituslugusid, imetamislugusid, lapse ootamise lugusid. Ausalt öeldes tuleb nõustuda, rasedatele ja esmasünnitajatele on sääl kohti, mida nad kindlasti lugema ei peaks.
Aga. Mitte sellest ei tahtnud ma.
Mida enam loen, seda enam veendun, et kodussünnitus pole praegu teema. Liiga palju on raskeid ja komplikatsioonidega sünnitusi. Pikaleveninud, stimuleeritud, äkilise keisriga lõppevaid.
Keskkond on oma mõju avaldanud, üleüldine mugavdumine on jätmas jälge rasedus-ja sünnilugudesse.
Paraku on niisiis õigus mu emal, kes õppinud ämmakana arvas, et tänapäeva naised ei ole enam võimelised esiemade kombel saunas sünnitama. Või kui, siis väga vähesed.
Mõni lisab, et me ei peakski iga hinna eest tahtma puu otsa tagasi ronida.
Hapud viinamarjad, jaah.

Vendade Tähismaade veebik hakkab omandama irreaalset mõõdet. Loen vahete-vahel ja ei saa enam tõesti midagi aru. Nüüd tuleb mehed persse saata ja naised ka. Ja lapsed näitavad keskmist näppu nagunii.
Üks, millega ma pole nõus-et me oma sündi valida ei saa. Küllap ikka saame, sest enamasti lapsi väevõimuga siia ilma ei tehta. Ikka selle kuradi seksi pärast, mida vennad näikse ülistavat.
Oh-jah. Eks kõikseparem kingsepp ole ikka see, kes oma varbaidki ei pese.

Suure Kirjaniku kurb ja raske elu

Samahästi võiksin selle sissekande pealkirjastada ka "torm hommikuselt tühjas viinaklaasis" või "madin täiskustud peldikus".
Kolm kuud hiljem võtab Aapo Ilves Postimehes kurta eesti kirjanike raske ja tänamatu elusaatuse üle, mh. taaskord, t a a s k o r d meelde tuletades "naivistlikku üleskutset" anda Laulu-ja Tantsupeo sihtasutusele vabaks teatud osa eesti loojate loomingust.

Ehh, mu aus reaktsioon oleks olnud "pane ennast põlema, kullake!" Aga et mul parasjagu pooleli Jaan Krossi "Mesmeri ring", siis tundus see kuidagi... liiga lihtsa ja labasena.
Ma ei saa aru, misasja nad pritsivad sappi... Priit Aimla Maalehes tümitas mind ka ikka korralikult läbi. Mille eest, kurat, ma aru ei saa, kogu oma naiivsuses.
-Selle eest, et ma võtsin endale voli o m a e n e s e rahakotti tuulutada ja tõsta sealt välja sihtasutuse jaoks selle osa, mida nad nüüd ja igavesti ja mitte aamen, isa loomingust kasutada tahavad. Jummalaeest, las rahvas laulab ja tantsib, kui see peo kontseptsiooniga haakub!?
-Selle eest, et ma jah, hardalt uludes laulu- ja tantsupeo jätkuvale traditsioonile kaasa elan?
No kurrat, ma olen Ilvese laulude peale ka lembelt kõikunud und kaasa jorisenud!
-Selle eest, et Postimees võttis mu "nupukese" elik ettepaneku avaldada, sest toimetajale tundus see sel hetkel positiivse jätkuna õnnestunud peole.

-Tõde on vist, et üks osa me loomelisi liiguvad, loovad, lehvitavad. See on ne sisemine sund. Ei ole neil aega iriseda ega käsi pikal kulka poole roomata.
-Teine osa leiab, et sihtasutuse makstud mõned tuhanded annavad mitugi päeva juua und pralleda, miks sellest siis loobuma peaks? Ei peagi! Jummalaeest, elavad klassikud tehku oma autoritasuga just täpselt, mis neile meeldib. Et kui end surnuks joovad, siis eks pärijad pea mõtlema, mis selle surematu loomingu ja sellest tulenevate üüratute papivoogudega peale hakata. No kui saab piisavalt, eks siis või ju mõnele vanadekodule tasuta ka anda...
-Kolmas osa leiab, et nüüd ja alati on elu üks pasameri ja konkreetne isiksus kut üks lilleke sääl sees. Et küll ikka kirjutaks, teeks ja oleks... saaks surematuks... kui aga riik omalt poolt midagi garanteeriks, pakuks, lausa peale sunniks.
Olemasolevad loojad- no need on sitt! Neid ei kannata kritiseeridagi. Üks pasameri keik.

- Nu ja minusugused "harrastajad" annavad oma kulu ja kirjadega välja, kui on midagi anda; teevad rahulikult oma igapäevast tööd ja näevad pärimist, pärimust und Pegasust puhta boonusena.
Ja aus olla, imestavad, miks loomelised seljataga üksteist irvitavad, seltsingutesse und ametiühingutesse koonduvad, lausa otsesõnu (ent nimeta) üksteisele hääl meelel sittasi silte kleebivad.
Ei ole see käsi mul perssest välja kasvanud, teen tööd ja näen vaeva ja loen jätkuvalt head kirjandust, kuulan väärt muusikat ja käin teaatris. Kuniks annap.
Oma lemmikuid salamisi imetlen und postamenteerin, uusi tulijaid uudistan hoolega- seesinase kultuura ja kunstiga on ju nii, et head asja ei saa kunagi liiga palju. Ja kui ei uudistaks ja võimalust ei annaks, kus siis teaks, et olemas on vääriline järelkasv.

Et nüüd lausaliseks eneseupitamiseks ei läheks ja seeläbi samasse mülkasse (kus Teenimatult Tähelepanuta Jäänud Suured Kirjanikud juba ees nutavad) vaakumiseks ei muutuks, siis soovitan soojalt Sinijärve viimaseid ja Kivirähki järjekordset. Ja kui aega jääb, siis Kross on ikka tõeliselt-tõeliselt...

Mutistumise kurat teab mitmes... ongi käes!

- Ma ei räägi antud hetkel rasedusmasendusest. See on täiesti olemas ja kui ma enam kuidagi ei saa, siis lähen ja elan ennast Perekooli foorumis välja, eksju. Aga siin käivad viisakad inimesed, kes teevad vahet sõnadel "ökonoomika" ja "ökonoomia" (või meeldib neile tähti närida samati kui mulle) ja ma siis parem ei räägi sellest, kuidas mulle tundub, et mina olengi üks neist elevantidest, kelle najal maailm püsti püsib (kui mitte see ü k s ja ainus, kelle najal...).

- Tegelikult on asi siis nii, et ... meie vanem poeg on viisteist, saab kevadel kuusteist. Selline, tõsine ja tasakaalukas tüüp. Tihtipeale mulle tundub, et meie pesakonnas on tema kõige tasakaalukam. Ma olin üsna noor (mitte roheline), kui ta sündis, sestap otsisin tükk aega õiget suhtlustasandit- et mitte liiga "emmeda" ega samas muutuda lobedalt sõbramehelikuks.
Enivei, tore inimene on. Kui uskuda nooremaid naiskolleege, siis kena inimene ka.
Aeg-ajalt tuleb ette, et ma rakendan teda mingite tegemiste juures. Praegu käib meil kõva ettevalmistus ühe teadussaatega, aga see on selline raju värk, võhma ja nutti nõudev.
Paneme piloodi jaoks võistkondi kokku ja poeg soovitas oma kooli füüsikaõpetajat. Mina sain aru, et tegu on aktiivse noore meesõpetajaga.
Hakkasin siis täna kooli kodukalt otsima, et kes see nende füska on. Teretulemast, kõik puha naisterahvad... Kantseleis itsitati vastuseks, et on jah, puha naisfüskad neil ja kus ma võtan, et mees jne.
Sõnaga, kandsin naisõpetaja meeskonna koosseisust maha.

Poeg tuli koju ja ütlesin, et näh, tuleb otsida uus inimene, "teil ju naisfüska! "
- Mis siis sellest?
- Noa ta ei jaksa joosta ja ei jaga midagi.
-Khmm... kus sa seda võtad? Ta on väga lahe ja kus sa võtad, et ta joosta ei jaksa? Ja kus sa võtad, et ta nutikas ei ole!?

Vot, kuram, sel hetkel tundsin ennast tõelise mutina.
Lähen loen ajakirja "Jobu" edasi... see sobib mulle kohe täitsa. Eriti see koht, kus Jüri Pino räägib karjäärinaisest ja prof. Kolga soovitab minusuguste jobude vastu meestel üles tõusta...

No ütle praegu.
Aga kutt ise tahab basskitra õppima hakata.
Ja ma peaks nüüd kiirelt leidma kellegi asjatundliku, kes soovitaks hääd 5-keelset pilli.
Sest olen lubanud, et see on tema põhikooli lõpetamise kingitus. Üks lennureis meil juba laagerdab aastat kolm... Basskidraga peaks natuke kiiremini minema.

Tiine emane inimene kuumalaine kontekstis

Ma võiksin ju siinkohal ohkida, et on raske. Ja on õudne. No et kuum või nii.
Tegelikult püüdsime nädalavahetusel asjad säädida sedamoodi, et mitte 30-kraadises palavuses kala kombel kuivalt õhku ahmida. Läksime palavuse eest pakku. Ikka nii, et hommikul poole seitsmest üles, keskpäevani toimetamist ja siis... minema! ... muid toimetusi tegema...
Reede õhtul sõidutasin pesakonna 50 km kaugusele Nelijärvele ujuma. Ja pärast tagasi ka. Pole küll teab, mis keskkonnatark tegu, aga pisemale poisile mõeldes läksime sinna, kus tema ka ujuda sai.
Pealegi on lähima ranna-ja veeribani Kaberneemes 35 kilomeetrit. Ja Leppneeme, kõrvalisse, see-eest puhtaveelisse lahesoppi, mehe vanemate juurde täpselt sama palju. Salmistusse, kus eile oli jäine, see-eest karastav vesi, on kodumajast 36 kilomeetrit. Võta siis kinni... selle kümnekonna ujumiskorra pärast aastas lausa mere äärde oma maja ikkagi ei ehitaks. Ehkki, jah, kuumalaine ajal on Viimsis mõnus- kraad kukkus rohkem kui kümme sälku allapoole, kui laupäeval mehe vanemate juurde marju korjama sõitsime.
Sest mis sa, hing, ikka palavaga muud teed kui korjad ämbrite viisi punaseid sõstraid, tikreid ja vaarikaid.
Ja siis tuled õhtul koju ja keedad nad moosiks, aurutad mahlaks või sügavkülmutad parajate portsjonitena.
Ja ei ohigi sealjuures, et on raske või kuum või raske või...
Sest seda on nagunii. See kolmas tiinuseperiood. Millest ma pole tahtnud ei ise, ega lubanud ka kellelgi teisel, võtta ühtegi fotojäädvustust. Sest seekord on ilusast lapsekandmisest asi tõeliselt kaugel- you name it, I have it... lambist lisanduvatest kilodest imearmsate veenilaienditeni jalgadel. Sinna vahele kobaras uneta öid, lihaskrampe, kõrvetisi, pardi kombel paterdamist, jõuetust, pitsunud sapijuhasid, kotte silmade all, tavalisest sagedamaid visiite hambaarstile, jne.,jne.,jne. Ma lihtsalt ei viitsi enam ohkida ja ahhetada, et mis kõik veel...
Olen soovitanud oma tuttavatele naisterahvastele, et nad vähemalt üritaks sättida asjad nii, et soovitud ja üllatuslapsed tuleksid kolmekümne-tuuris viimati. Kõigil lihtsalt ei pruugi minna nii kenasti kui mu paar aastat vanemal kolleegil, kelle tütrekandmine sujus suuremate probleemideta; kõigil ei pruugi minna niigi hästi kui mul, sest olenemata kõigest olen ma täis teotahet ja rõõmsat meelt, ja kaugeltki mitte kõik pole Kati Murutarid, kes olenemata kõigest oma lapsed ilma kannavad ja kaela kandma kamandavad (on jah kange eit see Murutari Kati, ja mõnda sarnast tean Eestimaa-peal veel olevat; sellepärast kiidan ja imetlengi neid, kiregu kadedad mis tahavad!).

Mis palavusse ja selle vältimisse puutub, siis kahtlemata, on kodusemaid ja keskkonnasäästlikemaid viise sellega võitlemiseks- näiteks jalutuskäik lähimasse külmletiga kauplusse- seal on hää ja jahe (paraku ei saa lõputult leti kohal koogutada, ostma peaks vist midagi...); alati saab õue peale vedida veevanni, mille sees oma palavusest tursunud keha turgutada; kui läheduses on mõni ununenud mõisakompleks, võib sellegi rõskete kiviseinte vahelt kaitset otsida, jne.

Kõige lihtsam on muidugi kigiseda.
Hommikul tuleb mahlastada viimane ämbritäis sõstraid ja moosistada pange jagu tikreid. Ja ongi kõik- kui kuum järgi annab, tuleb esimesel võimalusel minna metsa, sest pohlad on valmis; meil esimene moositegugi tehtud.
Marjamahlaseid näppe ja moosipurkide ridasid riputan pildi peal mõni teine kord üles.

Täiskustud prill-lauad- osa meie kultuuriruumist

Käisime eile õhtul Altjal, torupillipäevadel.
Ajasin Andol tuju ära, sest tüüpilise (!!!) eestlasena hakkasin Folgist rääkides esile tõstma ebameeldivaid asju- mida, olgem ausad, sel aastal minu jaoks oli vähem kui mõnel eelnenutest.

Koju sõites arutasime Erikuga teemat veelkord ja jõudsime tulemuseni, et minusugused kidisejad hoidku parem oma nokk kinni.
Täiskustud prill-lauad ja situtud põõsad, laialipillutud prügi, mürareostus ja muu tõbritsemine saadavad meid ju kõikjal, kus koos rohkem kui natuke inimesi.
Õllesummeri puhul peame sellist lagastamist loomulikuks- õllesummer ju!
Suvetuuri- platside reostus ei riiva ka silma.
Laulupeo ajal kuhjuvad prügikastid ja esinejate toitlustusaias laiuv laga ajavad harja punaseks.
Ja Folk, see püha üritus- seal olgu aga puhtus ja kord ja ei ühtegi kisakõri ega liigselt alkoholi tarbinud tüüpi...

Ei ole võimalik, kahjuks.
Tõbritsemine on meie pärisosa. Prill-lauale kusemine meie kultuuripärand. Prügi laialiloopimine- visaku esimene kivi, kes mitte eal pole oma peost vaikselt prahti poetanud või vähemasti kirsikivi linnatänavale süljanud!

Ando käest palun tuhat korda vabandust, ei tahtnud ma ta tuju rikkuda, üritus ju suurepärane. Lihtsalt inimesed, kes kohale tulevad (meie ise, eks!)... ei oska, ei taha, ei suuda vääriliselt hinnata korraldajate soovi asju hästi teha. Kes ei usu, lugegu festivali buklett veelkord läbi- seal kõik kirjas.

Advokaat: "Nestega tuleb algatada tsiviilvaidlus!"

Lühidalt: eile õhtul juhtusin vestlema juba leierdatud teemal: "Automaattanklad ja kliendi kottimine" ühe tunnustatud advokaadiga.
Temal lõi silma särama ja ütles: "Aga see on kliendi ja Neste vaheline tsiviilvaidlus ja tuleb kindlasti kohtusse kaevata! Kui üks pretsedent loodud, julgevad teised kliendid sama teha ja kütusemüüjad peavad oma ebaseaduslikku tegutsemist muutma."
Võib-olla tõesti.

Vahepeal on veelgi selgunud asju
- Neste väide, et pangad oma suva järgi broneerivad kaardil raha, on lausvale. Pank ei puutu asjasse sootuks, küll aga pahandas selle väite peale päris kõvasti.
- 3000 krooni eest ei saa tänaste hindade juures ühegi sõiduauto paaki kütet toppida.
- Neste praktika olevat "tehniliste rikete " osas üsna levinud- heausksele tankijale teatatakse, et tankimisel kaardiga makstes on tekkinud tehniline häire ja raha hoitakse rohkemate selgitusteta kinni see "lubatud 2 ööpäeva". Oletame nüüd, et klient tankis krediitkaardiga. Järgmise kuu väljavõttes kajastub krediidi intress 3000 krooni 2 ööpäeva jooksul kasutamise eest. Kas te tõesti arvate, et kütusekontsern kannab kliendile tekitatud kahju!?
- On mõned seltskonnas esilekerkinud juhtumid, kus (paraku just Neste) tanklas on raha arvelt maha läinud, kütust aga tankida pole saanud. Selleks, et olukorda lahendada, tuleb kliendil esitada pangale kirjalik avaldus ja tõestus, et ta pole kaamel. Võtab aega, aga üldjuhul on raha tagasi saadud.

Ah-jaa, seesama advokaat soovitas
- eelistada Statoili teenindusega tanklaid ja kasutada Statoili kliendikaarti.
- automaattanklas saab tankida ka sajalisi vastavasse avasse toppides, oma kaarti pole vaja Nestele anda.
- võimalusel kasutada teiste kontsernide automaattanklaid (vastavalt siis Alexela ja Statolili 123)
- kavandada pikemad sõidud ette nii, et tee peal ei tekiks ootamatut vajadust tanklasse põigata

Kuram, tõepoolest, mis häda ajas mind sinna Nestesse üldse... nüüd advokaadil silmad põlevad peas ja kulunud on terve hulk väärtuslikku aega tuuleveskitega võitlemiseks...

Väljas on superilm, me sätime end mustikale! Auto on aegsasti tangitud Alexelas, mille püsikliendid me aastaid oleme. Statoili kliendikaardi tõstis kaasa igaks juhuks auto vahelaekasse.

Homoseksuaalsus: müüdid ja tõelisus

Ei taha end võõraste sulgedega ehtida, lugesin, mida kirjutab Martin. Hästi kirjutab. Põhjalikult kirjutab. Terve ta veebik oli positiivne avastus.

Enneaegne sünnitus Türgis- ema ise süüdi!?

" (...)Türgis puhkusereisil enneaegselt pojakese sünnitanud eestlannat ähvardab sadade tuhandete kroonide suurune sünnitusmajaarve, mida ei taha maksta kindlustusfirma ega meie riigivõim. Enne kui raha letile laotud, ema last aga Türgist ilmselt kätte ei saa."

Huvi pärast läksin ja lugesin SLOlehe kommentaariumi selle loo juurde.
Hoidke oma piip ja prillid, naised, kes te lubate endale kõhuga ringireisimist! Kui peaks juhtuma nii nagu artiklis kirjutatud, siis vähe sellest, et kindlustus näitab keskmist näppu, Haigekassa laiutab käsi, sots.min ei võta jutule, etc. - rahvas elik kommentaatorid mõistavad hukka ja tembeldavad teismeliseks.

On neidki, kes Eesti riiki sõimavad- oleks sarnane lugu juhtunud mõne daamiga riigikogust või valitsusest, oleks see kirja läinud kui "tööõnnetus"; purjutanud kaitseväelase kojutoomiseks leitakse valuta paarsada tuhat krooni, jne.
Kolmandad nõuavad enneaegse lapse ilmale toonud naise pangaarve avalikustamist ja toetusfondi avamist- mis iseenesest on tore, ja näitab veelkord, et meie inimestel on säilinud empaatiavõime.

Minu isiklik arvamus on, et Eesti riik peaks selle juhtumi puhul üles näitama vastutustundlikku suhtumist ja aitama väikese ilmakodaniku Türgist Tallinna Lastehaigla spetsialistide hoole alla.
24.-ndal nädalal sündinud lapsega on probleeme ilmselt veelgi tulemas, aga teadaolevalt on lastehaigla suutnud selliseid pisitillukesi ennegi elule aidata. Soovin perele jõudu!

Alljärgnevalt lõige Perekooli kodulehel olevast raseduskalendrist: 24. nädal

Loode kaalub umbes 530-765 grammi ja on 20-25 cm pikk. Laps jätkab kasvamist ning nahaaluse rasvkoe kasvades hakkab laps välja nägema järjest vähem kortsuline. Arenevad beebi kopsude verevarustus valmistumaks hingamiseks. Beebi võib neelata ka lootevett, kuigi väljaheidet ei tule tavaliselt enne kui ta on sündinud. Beebi on juba arvessevõetavalt elujõuline, aga kui ta peaks praegu sündima siis on tal on suhteliselt väike võimalus ellu jääda kuna hingamissüsteem ei ole veel täiesti välja arenenud. Siis omab lapse kaal suur tähtsust. Mida rohkem ta kaalub seda suurem on tõenäosus elama jääda.

Taaskasutuskeskus pole laborihiirte kasvukeskkond!

Lugesin katselooma sissekannet Tallinna Taaskasutuskeskusest, MTÜ-st, mis äsja EMSLi poolt aasta parimaks mittetulundusühinguks valiti.
Katseloom kirjeldab oma kahte kokkupuudet Taaskasutuskeskusega ja kurdab, kuidas seal poolteist kuud autot peab ootama, mis tuleks ja mööbli ära viiks; teiseks intsident tema ees asju viinud pensionäridega, kelle kottides keskuse töötaja alandavalt sobranud.

Paar kuud tagasi, kui käisin Paide tänaval lugu tegemas, nägin oma silmaga, kui raske on see töö, mida sealsed naised tegema peavad- kümnest kotist riietest üldistatult üheksa on sellised, mis sisaldavad seitsme sitatriibuga trussikuid, ja rändavad sealsamas prügikasti.
Taaskasutuskeskus(ed) ei ole see koht, kuhu viia oma prügi!
See, et mööbliauto kohe täna ette ei sõida, on täiesti loomulik- keskusel on kasutada 1 auto, ja järjekorrad on pikad. Kas just poolteist kuud, aga nädalapäevad kindlasti, sest auto teenindab kindlaid piirkondi kindlatel nädalapäevadel.

Mis puutub mööbli kokkupanemise nõudesse kohapeal- keskuse töötajal lasub kohustus hinnata mööbli kasutamiskõlbulikkust ja ka müügiks sobivust, sest kuni käesoleva aasta maini puudus seal võimalus mööblit korrastada, veel vähem olemasolevates tingimustes ladustada.
Nüüd, uue suure kaupluse avamisega koos, hakkab Taaskasutuskeskus pakkuma ka võimalust vana mööbli kohendamiseks, sadulsepatöödeks, jne.

Ma olen liiga palju näinud ületarbimist, ja veendunud selles, et Eesti ei tee m i t t e midagi selles osas teistmoodi kui muu, "arenenud" maailm. Olgu väljas ilm, milline tahes, juhtugu tänavatel, mis tahes- peaasi, et saaks osta poest saadaolevaid asju. Ikka rohkem, ikka uuemaid.

Mul on laborihiirest kohutavalt kahju. Tema mööblist, kahtlemata ka. Ja selle kamina korstnast, kuskaudu ta mööbli mürgised gaasid taeva poole lasi. Oleks võinud oma vanad riided sealsamas põletada, oleks saanud täiskomplekti kantserogeeni ja korstnapühkija rõveda sõimuga. Pottseppadega, teadagi, on meil tuuga.

Taaskasutuskeskus(t)ele tuleb soovida edu. Nad ajavad oma asja väga väheste ressurssidega, suuresti vabatahtliku töö peal, koolitades inimesi mõtlema ja mõistlikumalt käituma.
Kokkutassitud rämpsu saadavad nad prügimäele müügist saadud raha eest, arved ulatuvad mitmete kümnete tuhandete kroonideni kuus. Aga aitäh sellegi eest, laborihiired.

P.S. Vähem kui kolm nädalat on jäänud päevani, mil Taaskasutuskeskus avab oma suure kaupluse südalinna külje all.

*Pildil on hetk keskuse avamisest 2004. aastal. Kangastelgedel vaibakudumist õpib SA Heategu esimees Artur Taevere