Lugesin katselooma sissekannet Tallinna Taaskasutuskeskusest, MTÜ-st, mis äsja EMSLi poolt aasta parimaks mittetulundusühinguks valiti.Katseloom kirjeldab oma kahte kokkupuudet Taaskasutuskeskusega ja kurdab, kuidas seal poolteist kuud autot peab ootama, mis tuleks ja mööbli ära viiks; teiseks intsident tema ees asju viinud pensionäridega, kelle kottides keskuse töötaja alandavalt sobranud.
Paar kuud tagasi, kui käisin Paide tänaval lugu tegemas, nägin oma silmaga, kui raske on see töö, mida sealsed naised tegema peavad- kümnest kotist riietest üldistatult üheksa on sellised, mis sisaldavad seitsme sitatriibuga trussikuid, ja rändavad sealsamas prügikasti.
Taaskasutuskeskus(ed) ei ole see koht, kuhu viia oma prügi!
See, et mööbliauto kohe täna ette ei sõida, on täiesti loomulik- keskusel on kasutada 1 auto, ja järjekorrad on pikad. Kas just poolteist kuud, aga nädalapäevad kindlasti, sest auto teenindab kindlaid piirkondi kindlatel nädalapäevadel.
Mis puutub mööbli kokkupanemise nõudesse kohapeal- keskuse töötajal lasub kohustus hinnata mööbli kasutamiskõlbulikkust ja ka müügiks sobivust, sest kuni käesoleva aasta maini puudus seal võimalus mööblit korrastada, veel vähem olemasolevates tingimustes ladustada.
Nüüd, uue suure kaupluse avamisega koos, hakkab Taaskasutuskeskus pakkuma ka võimalust vana mööbli kohendamiseks, sadulsepatöödeks, jne.
Ma olen liiga palju näinud ületarbimist, ja veendunud selles, et Eesti ei tee m i t t e midagi selles osas teistmoodi kui muu, "arenenud" maailm. Olgu väljas ilm, milline tahes, juhtugu tänavatel, mis tahes- peaasi, et saaks osta poest saadaolevaid asju. Ikka rohkem, ikka uuemaid.
Mul on laborihiirest kohutavalt kahju. Tema mööblist, kahtlemata ka. Ja selle kamina korstnast, kuskaudu ta mööbli mürgised gaasid taeva poole lasi. Oleks võinud oma vanad riided sealsamas põletada, oleks saanud täiskomplekti kantserogeeni ja korstnapühkija rõveda sõimuga. Pottseppadega, teadagi, on meil tuuga.
Taaskasutuskeskus(t)ele tuleb soovida edu. Nad ajavad oma asja väga väheste ressurssidega, suuresti vabatahtliku töö peal, koolitades inimesi mõtlema ja mõistlikumalt käituma.
Kokkutassitud rämpsu saadavad nad prügimäele müügist saadud raha eest, arved ulatuvad mitmete kümnete tuhandete kroonideni kuus. Aga aitäh sellegi eest, laborihiired.
P.S. Vähem kui kolm nädalat on jäänud päevani, mil Taaskasutuskeskus avab oma suure kaupluse südalinna külje all.
*Pildil on hetk keskuse avamisest 2004. aastal. Kangastelgedel vaibakudumist õpib SA Heategu esimees Artur Taevere
1 kommentaar:
Mhh, minul on ka taaskasutuskeskusega siiani head kogemused. Nii mõnedki korralikud riided ja raamatud, mis enam "omad" ei olnud, on sinna rännanud ja loodetavasti endale kellegi teise leidnud:)Pikad järjekorrad näitavad, et järelikult on keskust väga vaja. Olen kõikide käte ja jalgadega parimaks valimise poolt!
Postita kommentaar