Ma lihtsalt mõtlesin, mis mulje võiks eestlastest jääda inimesele, kes peaks oma arvamuse kujundama mõne dokfilmi põhjal. (Keegi ei ütle, et mõnel filmifestivalil just nii need asjalood kujunevadki)
Võtame näiteks Okk´i ja Västriku "Piisa torn". Räägib Vilsandi viimsest majakavahist. Kujunditest tiine, üldiselt väheoptimistlik pildirida. Ene Ergma sooritab vägeva etteaste, mõned naised ka, kes tunnustet trubaduuri lisalugudele ahvatlevad. Kes dokke enne ka vaadanud, saavad aru, et tegu on kõva märgilise tähendusega teosega eesti dokfilminduses. Jaaa...
Või võtame Sulev Keeduse äsjalinastunu, "Jonathan Austraaliast". No need, kes filme vaadanud, saavad aru, tegu on ülikõva teosega. Milline pilt, puhas kunst! Ja masendust jätkub kauemaks. Ja palju mõtteid. Aga tunneli lõpus kumab valgus, eksju. Mehed lähevad merele.
Ja viimaseks võiks võtta just parasjagu ETV-s esinduva "Teekond tundmatusse". Kolm noort misjonäri, laias laastus Aafrikas, Siberis, Balkanil. Kui teised kaks veel kuidagi oma tegevuses põhjenduvad, siis h a n t i d e l e kristluse viimine on... mingi nali vä?
Aga kes ei tea, ja lihtsalt satub peale, see saab kogumuljeks asendustegevustesse uppuva põrandalekuseva padujoodiku, kelle elu ainsaks eesmärgiks on minna mulladele kristusega pähe lööma.
Või midagi sellist.
*Ma isilikult julgen arvata, et enne kui hakata karjuma "mulle on liiga tehtud", tuleks üles otsida need kolm halli ajurakku, mis on veel säilinud ja mille algne ülesanne oli mõttetegevust ergutada. (See käis muidugi peamiselt Jonathani kohta, aga sarnane soovitus ka Piisa-loo vaatajaile)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar