Sellest on varss mitu nädalat, emadepäevast siis. Mul lihtsalt pole olnud mahti kirjutada. Koguaeg kohvivesi keeb. Ja nad pritsivad mind jälle.
Emadepäeva rosin oli minu esimese ämma pojapoja isa kommentaar: "Ma pole elus paremat leiba söönud, kui sinu oma. Sellega on nii, et isegi kõva kontsu pistad viimse puruni nahka, nii hea on."
Ja mina?!
Võtsin ta seepeale leivale.
No selles mõttes, et küpsetan iga kord talle ka ühe pätsi.
Meie probleem on sellessamas kohvivees.
Mõlemal keeb koguaeg.
Üks ühes, teine teises linna/Eestimaa/Soome/muumaailma otsas.
Arvake ära, mitme pätsiga ma talle olen pihta saanud viimastel nädalatel?
Just. Õige.
Järgmine kord, eks.
Temale mõeldud leivad aga on läinud väga õigesse kohta.
Armsale sõbrale.
Marikesele, kes ise tõbine ja lapsed tuulerõugetes, see-eest aga laulavad, kui rattale istuvad ;-)
Pottsepale, keda tabas pottsepa needus (esimene lasi viltu, sai südari, jalutas minema; teine lõi päev enne objektile tulekut endal kaks varvast kirvega maha)- ta lasi korstna endalegi ootamatult vinklist välja. Kaks tundi istus ja põdes ja mõtles endast halvasti, siis läksin ma sooja saia, rabarbrikisselli ja leivapätsiga ja soovitasin elu pisiasjadest mitte niiväga morjenduda- kui lõõrid tõmbavad, siis korsten ju töötab. Järelt on elu ilus! Täna tuli ja palus naisele juuretist. No saab seda.
Naabrinaisele, kes on alati olemas ja tulemas siis, kui mõni mure on kaelas; või rõõm.
Naabrimehele, kes meelsasti oma aias toimetab.
Jne.
Ehk peaks vallavanemale ka viima? Öeldakse, kui heade mõtetega valmistatud toitu (seda enam leiba, mis vanem kui meie!) sööd, siis paremaks inimeseks saad.
Teadagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar