Miks mul kook välja ei tulnud

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sealt, kus Ulna ja Andres Nööbile katsikule tulid ja koogi kaasa tõid. Valge šokolaadi-juustukoogi.
Imehea! Superlatiiv kuubis! Sõime ja inisesime vaimustusest.
Mina, meisterkokk hildursokk, muidugi otsustasin, et pole siin midagi, proovin aga järele ja edaspidi sööme lõunaks just seda imelist pirukat.
Ehhee.
Seda raamatut, kus see retsept sees, polnud müügil.
Internetist ma õiget retsepti ei leidnud või siis ei osanud otsida.
Jõuluvana poetas toimetuse kingikotti minu jaoks kaks põhjalikku küpsetamise raamatut, nende seas seda "õiget" ei olnud.
Koju tõi ta ka ühe suure koogiraamatu ja ka s e a l ei olnud s e d a retsepti...
Lõpuks, minu ahastamise ajel saatis Andres mulle retsepti meili peale.
Aga enne, kui tema retsept jõudis, olin ma juba ise aretanud ühe valge šokolaadi-kohupiimakoogi. Mis sai imehea, kui välja arvata värvus, mis oli veidi ülepäevitunud. No küpsetasin ilmatuma kaua ja liiga poolkõval temperatuuril.

Üleeile hommikul võtsin õige retsepti ette- mina, kes ma tavaliselt apsaluutselt eiran retseptiraamatuid, koguseid, temperatuure, maitseaineid- köök on mu maalrituba ja loominguliste katsetuste kasvulava- ja otsustasin, n ü ü d teen ma seda imelist kooki.
Päev enne olin jooksnud piki läbi suurkaupluse, nimekiri näpus, koos Ulna-poolsete märkustega, millist juustu, šokolaadi, hapukoort, jne. eelistada.
Nüüd ladusin kõik komponendid ettevaatlikult lauale.
Vahustasin, nihestasin, riivisin ja mõõtsin milligrammiga.
Eelsoojendasin ahju 225 kraadini.
Jahutasin ahju 125 kraadini.
Jne. jne.

See kook sai ikkagi vedel.
Õhtul ei suutnud uinuda, üritasin välja mõelda, mida ma täpselt valesti tegin.
Eile teda külmikust välja tõstes märkasin, et taldriku servale on imbunud vadakut.
Lõikasin lahti, taldrikutele pannes kook murenes ja keskpaik vajus laiali.
Maitse oli muidugi hea. Aga välimus oli katastroof.
Mehe sugulased mõtlevad nüüd... ah, mõelgu, mida tahavad.

Ma mõtlesin välja, mida ma valesti tegin.
Kasutan nimelt silikoonist küpsetusvorme. Oleks pidanud kasutama traditsioonilist, metallist lahtikäivat vormi. Siis oleks saanud vedelik korralikult aurustuda.
Ja viis minutit kauem oleks pidanud esimeses faasis küpsetama ka.

Teate mis, mul on kavas täna üritust korrata. Enam ma retseptis järge ei aja, pähe jäi. Ja aega stopperiga ei mõõda, torgin tikuga, kas on korralikult küpsenud. Ah-jaa, kasutan vanamoodsat vormi.
Ja siis panen siia pildi ja retsepti ka :) Ja kaklevad kuked, sest- olenemata ebaõnnestunud vormimängest, oli koogi maitse ilmselt nii hea, et meie suured poisid pidasid maha järjekordse lahingu, kes saab suurema tüki. Ohjah, on asju, mis ealeski ei muutu.