Kuidas keerata käkki ja hiljem jäljed peita

Jutt lühike.
Ei mina viitsi nii lihtsa asja nagu rullbiskviidi küpsetamise pärast retseptiraamatut lapata. Mul on peas.
Kurat, valesti on peas vist.
Või siis on see Juuru veskil jahvatet nisujahu iseloomuga, mul on enne ka mõni küpsetis natuke... peesse läinud.
Ja need kaks munavalget, mis munakollaste eraldamisel alles jäid ja mille ma täna ära kasutasin tegid ka pigem beseed kui biskviiti, onjueksju.
Ja suhkrut läks ka natuke palju... vist... võibla. Mina ka ei tea, ma panen silma järgi!
Kodunduse tunnis oleks ma saanud tõenäoliselt hindeks "kaks". Koristamise eest "viis", sest kogu köök sai täiega laga täis.
Aga. Leidlikkuse eest oleksin saanud ka "väga hea", sest ma katsin selle, mis pidi välja nägema nagu rullbiskviit, nägi aga välja rohkem nagu Magus Mässerdis, ontlikult vahukoore-kohupiima kreemiga. Liips-laaps servad sirgeks, kerge sulatatud šoksikiht peale ja kaubaks see läheb.
Sest kesse ütles, et pole maitsev.
On isegi väga maitsev.
Nii maitsev, et mees lubas kodunt minema kolida kui ma tema kiusamist igaste küpsetiste ja muu toitvaga ei jäta.
Või mis te arvasite, et ma ise söön neid kooke, mida küpsetan? Lolliks olete läinud või, mul on... ahmaparemeiütle... mul on päris palju titepekki veel peal, eksju. Kunagi tahaks nagu... täna oli täitsa rannailm, tömmasin koti pähe ja istusin terrassil, et ehitusmehed laiali ei jookseks ega alla teeks.
Niiet, käkki keerata- imelihtne. Jälgi peita- veel lihtsam. Nätsat ja tehtud! Päts, tule korista mu köök ära.