Probleem: kuhu tõmmata vöö

-Nägin allkorrusel tubli viis minutit vaeva väljamõtlemisega, kuidas sõlmida hommikumantlivöö ümber selle kere, mis väidetavalt kuulub mulle endale. Kas tõmmata kõhu alt? Või sõlmida ümber kaela? Keskelt... ei ulata ümber ja on jube ebamugav. Jäin siis kõhu alt-variandi juurde. Ülevalt vajuvad hõlmad küll koledasti lahti, aga pole hullu, sel korral pole mu partii tavalisest rohkem rippeasendit võtnud, niiet, saame hakkama.
- Eile käisime noorema poisiga Kalevi spa-s. Ja see oli mõnus! Poolteist tundi tõelist vedelemist mullivannist mullivanni, aurusaunast sooja massaažidušši alla ja... ei heidutanud mind seegi, et peeglist vaatas vastu keegi pööraselt jõehobu-moodi naisterahvas- väike pea nagu punkt kogu selle õnnetuse otsas troonimas. Teate, selle seltskonna taustal, kes eile Kalevis ringi rallis, mitmes meile tuttavas võõrkeeles (aga peamiselt selles ühes) kisendas, pekke võdistas, survepesukohtade üle kakles ja jäätist mööda ujula põrandat laiali hõõrus, sobisin ma süsteemi nagu valatult.
Tõsi, koolivaheajal sarnast katsumust vist enam ette ei võtaks, aga kui ma peaksin järgmisel nädalal- ja miks ma ei peaks, sest tõenäoliselt ma jäängi selliseks-kui ma peaksin järgmisel nädalal ikka veel jõehobu olema, siis võtan üritust korrata.
- Kui ma tänaseni olin veel üsna lootusrikas ja mõtlesin, et no sel korral ma ometi "üleajateenijaks" ei jää. Come again, baby!
- See-eest on saabunud iseäraline apaatia. No käib mingi eelhäälestus juba kurat teab kui kaua, käigu. Sõber Mari nimetas toimuvat väga tabavalt emakapaanikaks- nimetet lihas juba teab, mis teda ees ootab ja hakkab aegsasti trenni tegema.
Käivad mingid isud- vot ei huvita, annan järele! Pool tundi tagasi käisin kohalikust poest midagi rõvemagusat toomas. 2 aleksandrikooki ja üks rummikook lähevad loosi. Nagunii on perse lai nagu saunasein, need mõned perverssed isud seda enam hullemaks teha ei saa.
Helistavad, kirjutavad inimesed, küsivad, no millal- ja ma vastan tänasest täiesti rahulikult: "ei kunagi. Nii jäänudki." Eks pea vist end harjutama elama kõhuga, mis on seda nägu, et kukub kohe küljest, ainult tehke haak lahti; ja kehakaaluga, mis on mulle nii mitteomaselt grandioosne, et palu või Guinnessi rekordite raamatut... isiklik rekord on see igal juhul.
A mne vsjoravnoo!
Hommikul ärgates ei tundud paremat jalga. No olin oma maoga ta surmanud, ja mis siis. Toetusin ainsale allesjäänud jalale, ütlesin ooh! ja aah! ja koperdasin tähtsa näoga peldikusse. Sest mida muud sa hommikul kell viis ikka teed. Kui et koperdad peldikusse. Kahte teelusikatäit tegema. Püstiasendis, kusjuures.
Meesinimeste seltskonnas üritan ikka veidi kabedamalt kõndida, see kusjuures kehtib ka mu oma pere meeshingede kohta. No ja see kabedamalt kõndimine näeb välja nagu pardi paterdamine- küljelt küljele. Proovin ma, mis ma proovin, jalg-jala ette astuda, aga vot füsiognoomia ei tule järele. Siis taarungi võimalikult südikat nägu ette manades. Nagu part. Väga tabav võrdlus, eksju. Nagu sittuv part, kui täpne olla. Sest viimasel ajal ei ole ka ainete vahetumisega suurt mingit probleemi. Seegi pidi millelegi viitama. Millele, vat enam ei mäleta.
- Tegelikult, olgem ausad, olen ma enamuse ajast õnnega koos. Mul on nimelt selline töö, mida saab teha asendist ja loomastumisest hoolimata. Kirjutan artikli, teen loo... vaatan materjali läbi, seniks kuniks kannatab kõndida, saan mõne intervjuugi üles võetud.
Oleks see nii nagu on mõeldud- et 70 päeva enne puhkad ja tegeled sisekaemusega, siis vist oleksin üsna sarnane nendele lõputiinetele, kes ohivad, puhivad, tellivad kraana külje keeramiseks ja kogu ülejäänud aja vaatavad silmad pungis kalendrit ja kellaosuteid... kusjuures, ma annan neile selle andeks. Seekord saan ma aru, miks see lõpp kipub nii paganama raske olema.
- Armas kolleeg Kadi lohutas mind, et tema oma mõlemad tibid 2 nädalat üle kandis.
Olenmajee. Lootusrikas.