Me käisime täna järjekordses ultrahelis. Point siis selles, et 2 nädalat tagasi tehti korraline mõõtmine, ja selgus, et laps on 1,5 kuud "arengust taga", ehk siis aparaat arvutas tema kaaluks 1800 g. Teisel mõõtmisel arvutas 2 kg kanti. Kolmanda kohal hakkas arst naerma ja ütles: "Nüüd peame kauplema..."
Ja saatis mu igaks juhuks tänaseks dr. Kase juurde, kes on Eesti üks koolitatumaid ja tunnustatumaid ultrahelispetse.
Mõtlesime, et saadetakse meid jälle sellesse tavalisse UH-sse, kus mina ei näe midagi, aga poistel on kino täiega peopesasuuruselt ekraanilt. Tühjagi! Viidi hoopis popi aparaadi alla, mis mh. teeb 4D pilti.
-Esiteks saime teada, et titega on kõik täitsa korras.
-Teiseks saime teada, et titt on mulle ("te olete väike ja sale naine, teil ongi sobivalt väikesed lapsed" ütles arst, -ehhehheee!!!- 16 kilo emaelevanti ja v ä i k e !!!) täiesti sobivas suuruses ja kui ma nüüd teda üle ei kanna, siis sünnib sinna kolme kilo kanti, kus ka poisid on olnud.
-Kolmandaks nägime, kuidas titt naeratas! Siis haigutas südamest. Ja siis ajas keele suust välja!
-Neljandaks- ja seda ma ju arvasin, selgus, et titt on täiesti, täi-es-ti isa nägu! Arst luges üles ta paksud kulmud, pikad ripsmed ja "ilusad peened näojooned". Ja vaatas sealjuures ise isale naeratades otsa.
Ehh.
Kergendus on.
Sellepärast, et see UH võttis maha olulise osa mu lõpurasedale tüüpilistest hirmudest- et titel on miski viga võib-olla ja...
Mis omakorda tähendab, et olgu pikk või lühike, valus või vähem, nüüd ma oskan teda tõeliselt oodata.
Eks ma vaikselt keelitan teda iga päev... paar päeva on juba sedamoodi olnudki, et öösel pole väga magada saanud, raketodroom häälestub, noh.
Täna hommikul kepsasin nagu polekski seisundis marsa peale. Pole nii ammu saanud kergejalgselt kõndida.
Päeva peale muidugi vajusin laiali ja paterdasin jälle vaevaliselt nagu part, aga sealjuures olin ikkagi rõõmsameelne!
Õhtul ajasin end voodist välja, mingist päevaunest polnud juttugi, no ei tule und sunni peale!- ja tegin poistele uhke õhtusöögi, soolased pannkoogid ja puha...
(No selles mõttes, et kui ma ka muidu olen köögis üsna osav vistvõibolla, siis on teatud asjad, mis mul mitte kunagi ei õnnestu. Muna keetmine õigesse pehmusastmesse, omlett ja pannkoogid näiteks. )
Üks tähtis uudis veel- eile saime valmis noorema poja sügiseraamatu. See tuli uhke, arvas ta ise. Ja täna koolist tulles oli jummala veendunud, et tema raamat oli kõige ilusam:)Märkasin eile hämmeldusega, et lisaks tema üsna toredale pildistamisoskusele, on ta sell, kes lambist luuletab. Palusin tal mõelda sügiseraamatusse lullareid juurde.
Kutt võttis paberi ja pliiatsi.
Kõhutas põrandale ja kukkus kirjutama.
Näed siis, midagi ikka minust ka- liblik und luuletaj!
*Pilt on võetud poja sügiseraamatust. Liblik und luuletaj stiilinäide.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar