Vahepeal lihtsalt ei ole aega olnud kirjutada nii nagu asi on.
Et see kolmas kook tuli p e a l t n ä h a hästi välja, aga eile kui teda taldrikule lööma hakkasin, varises ta ikkagi mitmeks tükiks ja tuli jätta t a g u r p i d i taldrikule.
Maitses nii, et sõbranna tütar, kes muidu üldse kooki suu sissegi ei võtvat, sõi kolm tükki. Ja oleks veel söönud, kui mitte kook selleks ajaks otsas poleks olnud.
Täna tõusin vaikselt ja jätsin Nööbi isa kaissu und nägema.
Tegin ühe korra veel seda neetud valge šokolaadi- toorjuustu kooki.
Ma hakkan iseennast ka juba ära tüütama selle teemaga...
Niisiis, ma lihtsalt vahustasin ja riivisin ja sulatasin, jummala tuima näoga, hoolimata enam ainete kogustest ja vahekordadest; hoolimata üleüldse millestki.
Nüüd siis tean kindlalt, et peasüüdlane oli ikkagi silikoonist koogivorm.
Sest neljandal korral küpsetasin ma tavalises, lahtikäivas vormis selle asja viisakalt valmis.
Ei mingit murenemist, kook püsis kenasti koos.
Üleüldse ei mingit jama.
Ainult see jama, et kui mul meelde tuli, ahh, ma lubasin pildi teha...
siis võinuks ma pildistada järjekordset rahulolevat sõprade seltskonda, kelle kõhtu see kook minutitega mõnumõminate saatel kadus.
Ma enam ei tahtnud maitstagi mitte.
No kaua sa sööd ühe ja sama kooki.
Näsisin hoopis kohupiimakooki, mis mul alati (ptui 3x) välja tuleb.
Praegu nokkisin viimased purud kirjutuslaualt kokku.
Minu poolest kukkuge surnult maha, kaalulnälgijad; Nööp on otsustanud tissitamisperioodil hoida mind meeldivas vedelas (nahka pakendatud) vormis.
Ja ma ei kavatsegi tükki kohupiimakooki söömata jätta, sest et mina tean, see hea on.
Toorjuustukoogi võib nüüd mõneks ajaks ajalooks lugeda. Tulevad uued katsumused.
On ikka hea küll, kui kodus on nii populaarne tütarlaps nagu Nööp seda on- jätkub sõpru, kes teda vaatama tulevad ja ühtlasi mu küpsetamise-eksperimentidest heal meelel osa võtavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar