Kirbukas läbi, Uue maailma festival tulekul!

Tulime poistega pealelõunal linna, tahtsime UK kirbukale minna. Sügisjooks oli selleks ajaks juba mööda lipanud, metalltakistused olid veel maha võtmata, nii sõitsimegi üsna naglalt valvuritädide loal sihtkohta.
Kirbukas oli ju tore, metsikult inimesi. Vaatasin pärast UK kodukalt, et mida nad siis kirjutavad selle kohta, aga ei kirjutanudki midagi! Ei uudiseid, ei taaskasutuse töötavat kodulehte. Buuuu!
Küll aga lubasid korraldajad, et kuu aja pärast jälle.
Minu saak- üks kunagine tore klassiõde, kellega me mõnusalt UK sisustuse diivaninurgal istusime, teed jõime ja keskkonnajuttu veeretasime.
Vanem poiss oli vabatahtlikult keskkonnaklassis lapsi kantseldamas, noorem, nohune, joonistas ja kannastas sealsamas- aga koju ju ei raatsinud haigena jääda!
Noorem poeg sai kirbukalt ühe raamatu lugemiseks, me muud ei ostnud küll midagi, hommikul just ahastasin kodus, et jube, kuidas asjadel on komme salamisi juurde kasvada. Pakkisin aga jälle kotitäie korralikke ja praktiliselt kasutamata asju UK Paide tänava kaupluse jaoks kokku... Kui oleks midagi puudu olnud, oleks kirbukalt selle suure tõenäosusega ka saanud, pakkumisi oli seinast -seina. Ega siis minagi ole punasest puust tehtud... titeasju lappasin siin ja seal päris hoolega, aga siis tuli meelde, et magamistoas pole enam astumise ruumi, kõik kohad värvilisi miniriideid täis... tuli meelde ja mõistus tuli koju.

ERL ja Mari Jüssi pakkusid õiglast kohvi ja teed (võtsin teepaki, mis polnud topeltpakendatud, arumaivõi, miks FT ei võiks säästvaid printsiipe järgida transpordis ja pakendamisel- aganoh, "nagu head Eesti asjad", eks- topeltpakendamine ja kauged maad ruulivad) ja soovitas osa võtta Uue maailma festivalist. Pakkus unikaalset, käsitsi linoollõikega trükitud reklaamlehte ka, aga seda ma ei võtnud- nagunii lendab see varem või hiljem prügikasti. Et kes pihta saab mõnele neist reklaamlehtedest, siis teadke, tegu on unikaalse ja aja jooksul väärtust koguva dokumendiga :)
Kui ma vähegi jaksan, siis lähen kohe kindlasti festivalist osa saama. Vinge üritus, eriti, kui vaadata, kes neil seltsis liikmed on!
Klassiõde ütles, et tal oli kirbukal tunne nagu Viljandi Folgil- "niipalju toredaid tuttavaid näeb siin!"
Õnneks mind väga tähele ei pandud, Kristina näiteks vaatas minust esialgu läbi, ehkki seisin E kõrval :) Ja mul oli selle üle ütlemata hea meel, sest ma ei tunne ennast praegu maailma suhtlemisaltima ja roogitavama tädina...palun vabandust!