Helistas ema töökaaslane.
Mulle, kui kõhukale oli esimene küsimus: "Oled sa ikka ühes tükis veel?" No olen-olen, päris natuke aega, loodetavasti ikka veel.
Edasi: "Kas su emme on ka kodus?" No on-on, palun võta telefon.
-Ema sööstis välisukselt, langedes näost ja ägades: "Issssssand, kes siis nüüd jälle surnud on?"
-Julgesin arvata, et töökaaslane helistab lihtsalt niisama, et küsida, kuidas elu ja sügis ja aed ja...
Eksisin.
Helistas ikka sellepärast, et öelda, ongi jälle surnud keegi.
Iseenesest kurb. Ja minu kaastunne!
Aga see on ikkagi ülim mutistumine... helistada siis, kui keegi on surnud. Ja siis tund aega telefoni otsas oiata, kaugjuhtimise teel lahata, kadunukese elu takkajärele arvustada, mahajääjaid haletseda ja see küsimus... et kes siis ikka pärib ja kui palju.
Jeeeeeeeeeeeeeeeerum.
Ja see kõik juhtub... meiega ka!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar