Tahtsin tegelikult juba möödunud nädalavahetusel sellest faasist kirjutada, aga siis ei jõudnud- no eks olnud mutil muid tegemisi.
Nagu viimastel kuudel tavaks saanud ( a kesse ütles, et mutiea rasedus on kerge kanda, mhah!?) ei maga ma öösiti. Mida võõram koht, seda vähem.
Matsalus leidsin tänuväärse(d) kaaskannataja(d) klubist Aita Lõpetada Elu- no vot ei täpsusta, kes, kus ja mis, niipalju vaid, et imetlusväärsed naised nad kõik.
Ja eks me siis lõhverdanud. Aus oleks öelda "mina alustasin".
Uskumatu, pisar püksis ja tilgad silmas, kaks ööd, raju "kaunite noorusmälestiste" väljakaevamist.
(Teate, mind praegu isegi ei ... vabandage väljenduse eest... ei koti, kuhu ja milliseid kirjavahemärke ja mitu tükki ma laon- Kaidara kangelaseepos on nelja päeva jooksul suutnud ilmselgelt tappagi minus lisaks filoloogile ka keeletaju, ja Adama poeg temaga!)
Aga mitte sellest ei tahtnud ma (taas kord)...
Tookord, Matsalus, sain ma vist tänu Aita Lõpetada Elu-klubilistele paar valusat kivi varba eest ära veeretatud.
No me viskasime sittakanti nalja MithMeThiinEnamIthtume-HeidameKohePikali- üle. Vaene vanake vist luksus nii, et kõik, mis tal senini veel küljes püsinud, sealt ära kukkus... (igatahes lugesin ma täna Postimehest uudist, kuidas sisemised vastuolud bardeis järjest süvenevad ja mingist kammbäkist ei saa vist enam juttugi olla... kolmemillimeetrine haubits asendatakse vastastikkuse kokkuleppe alusel Admiral Pitka mahakantud pardakahuriga vms.)
Kuda see sedasi juhtus, et ma nii avalikult... ju see sedasi juhtuski, et ei pole see minu noorusaja mälestus üksi, sarnast kogemust võivad jagada kümned ja kümned naisterahvad kõikjal me maal.
Nu lisaks ülaltoodule mutistusin ma meelsasti teemal "mina ja maailm" , teisisõnu "kuidas sõlmida suhteid, mis mitte karupeessegi ei vii ja sealjuures asetada iseennast naeruväärsesse olukorda". Eks see üks va egotrip oli, aga mõnes mõttes kergendav- et kui muidu nagunii oled sunnitud teatavate bioloogiliste iseäralisuste tõttu öösel kakskümmend seitse korda kaks supilusikatäit piip- tegema, siis mutistumise kolmandas faasis lisandub sellele ka lakkamatu logorröa, akuutne selline. Ja mis huvitav, see oligi lõpuks vaid üks lugu, mitte eriti oma. Ja ammugi siis originaalne.
On üsna selge, et lastelastele nimetet valdkonnas mul pikantseid lugusid enam (üle) rääkida ei ole, sai kõik üsna parimas seltskonnas- nagu seda laiendatud klubiline liikumine Aita Mööda Saata Öö vaieldamatult on- juba ära räägitud.
Ja mäluga, teadagi, läheb muttidel aasta-aastalt viletsamaks.
No ei mäleta, tee või tina, ei mäleta.
Hea, kui õunakoogi retsept meeles püsib; seda läheb juba homme hommikul ädasti vaja...
Loogiline oleks, et kui mutistumise erinevad faasid juba praegu peal ära käivad, siis kunagi, kui tõsiseltvõetav iga kätte jõuab, saab minust lihtsalt üks tore, leebe ja õunakoogilõhnane vanama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar