Kes on veel jäänud? Vanast kaardiväest Enn Vetemaa ja toonased telemutid (noid viimaseid ei lähe ma kohe kindasti tülitama, sest naistel on kombeks takkajärgigi oma kunagistele kallimatele kuldne kuu tagurpidi selga siduda...).
- Taon neljandat päeva nüri näoga ümber Mamma Mali e. Eva Diallo eesti keelde tõlgitud Kaidara lugu. 60 lehekülge löödud, teist sama palju veel jäänud... Töö hakkab peamiselt seljale, sest titeootusega on nimetet kehaosa otsustanud eluraskustele tõeliselt alla vanduda. Ja nii ma siis venitan vaheldumisi jalgu lakke ja üritan kabedamalt kõndida... õigemini, üritan kõigepealt toolilt püsti saada (mis on üks omaette ettevõtmine) ja siis püüan astuda nii, et see kodakondsetele kõhukrampe ei tekitaks- nimelt vajuvad mul puusad laiali, ja tundub nagu oleks üks jalg teisest lühem. Täna päeval avastasin uue atraktsiooni, varbad vaatavad sammudes iseenesest sissepoole!
... Aga mitte sellest ei tahtnud ma!
Eva Diallot teavad kahtlemata kõik eestlased, kes läbi aastate Malil käinud on. Tema röögatud "Uzma-aan!" on sööbinud küllap kõikide rändurite mällu. See kange seitsmekümnendates käre daam on võtnud tõlkida Kaidara, geeniuste-kääbikute maa saladustest pajatava... nomaitia... kangelaseepose...
Minu ülesandeks on tema algupärane, kopitanud eesti keeles tõlge, ümber lüüa.
Tapsin filoloogi enda sees ja lasen tuima näoga kõik kirjavead ja märgitused sisse. Eks ole see targemate meeste (teadaolevalt Kaplinski) otsustada, kuis ja mis sellest suurepärasest eeposest edasi areneb.
Loodetavasti on mul kord võimalus seda trükituna käes hoida ja siis lugedes ka aru saada, millest jutt tegelikult käib. Praegu tuleb küll ajutine ahastus, sest ei saa väga pihta, kas olen mina sooda või tekst seosetu. Küllap see esimene variant kõlbab, sest haridust, mis aitaks mõista islami jutuvestjate suurepäraseid kunstilisi keerdkäike, mul ju napib. Panen sissekande lõppu ühe stiilinäite, siis ehk mõistab lugeja, miks ma aeg-ajalt jämedat otsa kaotama kipun.
-Mis puutub oluliste asjade eristamisse ebaolulisest, siis jah, kui olen midagi teha võtnud, tahan selle innuka lõpuni viia.
Õnneks on meie peres veel mõni, kes on (lõpuks ometi!) otsustanud ühe saaga õnneliku lõpuni loovida- eile sai Erik lõpuks ometi juhiload.
Langes ära ähvardus, et me kolmas tõruke saab minu perekonnanime, kui ta ei...
Langes ära võimalus, et ma lihtsalt... no teate isegi. Tüdimus jms.
(Tekkis juurde võimalus, et tema lihtsalt... no teate isegi. Täna igatahes istus ta suurima naudinguga autorooli ja sõitis linna.)
-Niisiis on hetkel oluline
a) tunda rõõmu oma kaasa suurepärakulisest sooritusest
b) lõpetada Mamma Mali šedöövri ümbertagumine (koos selgitavate märkustega)
c) tõusta siit toolist juba vähem kui poole minuti pärast ja minna alla tervitama häid sõpru, kes saabusid tervitama kallist kaasat, kelle suurepärakuline sooritus on üsna täpselt ajastatud järgmise aastanumbri kukkumisega.
Katkend kangelaseeposest (või kuis iganes seda nimetama peaks)
Me oleme võimetud mõistma,
oo, võimas oinas, aukartust äratavate sarvedega!”
“Oo, silmad, mu isikliku pea silmad!
Oo, mu oma pea kõrvad!
Te pole veel lõpetanud ei vaatama
samuti kui te pole lõpetanud asju tundma.”
Samas üks haldjas vastas. (44)
Ta ütles: “Oo, Adama poeg!
Teie elus te näete hulk imeväärseid asju,
te peate oskama arvutada, samuti mõõtma
niisama hästi ka kaaluma ilmset ja käegakatsutavat
kuid mitte sugugi asjade loomust
ja tegude olemust
välja arvatud siis, kui te asute Kaidara juurde
kes tunneb looduse olemust ja oskab eristada
olukorda ja asju.
Teie, oo rändajad, olete lõpuks jõudnud
geeniuste-kääbuste maa sügavusse,
tema südamikku.”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar