On ju nii, et tegelikult kaalub hea halvema alati üles.
Päike ja sinine taevas, mändidelt langeb vaikselt lund. Ikka nii, et mööda oksa vajub lumemütsak alla, hüppab hange, udune lumetolmupilv taga.
Soe on, terrassil võiks juba päevitadagi. Pakkisin tite ennatlikult liiga soojalt sisse, uni jäi poolikuks, palav hakkas!
Tuba on täis leiva lõhna. See võiks olla pikem jutt, aga teen lühidalt- meie küla naised küpsetavad kodus ise leiba. Täna proovin karamellistatud suhkru ja röstitud seemnetega küpsetada. Kella poole kuueks olgu valmis kõik, siis saabuvad mehed.
Ütlesin Erikule eile, et mulle tundub, et juured kasvavad alla. Ei taha enam kuskile minna. Mõnus on olla just siin ja just praegu. Töötada sel moel nagu seda teen- mehed esil, naised taustal. Ja saate reiting kasvab :-)
Poes on järjest vähem asju, mida osta. Sellepärast et... ma olen liiga palju lugenud. Ja mõelnud. Ja mulle meeldib ise teha. Selleks on aega. Just nüüd.
Titt uinus mõnusalt rinnale.
On aeg minna kevadpäikest tervitama, vööni lumes, aga ise rõõmus.
Ah-jaa, orav toimetas tükk käeulatuses, ikka ühelt männilt teisele kõõludes. Kümblustünni alla, sahvrisse, ta paraku ei pääse. Lumi on üle pea!
Praegu valitseb orava tegemistes paus. Männiladvas istub raudkull. Passib lindude söögimajas saalivaid siidisabasid.
Mõõõõõõnuzzzzzzzzzzzz!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar