Tänane saak: pealtnäha mittemidagitegemine!

Viis liitrit tikri-punasesõstramahla, 4 purki punasesõstra tarretist (mis tõenäoliselt tuksi läks, sest proovisin esimest korda ja ei teadnud, millal keetmist lõpetada...), Itaaliast mõneks ajaks kodumaile naasnud sugulastele eile hilisõhtul küpsetet tikrikoogi (ja jäätise) serveerimine, vasakule ära lohistatud veinikapp (( öösel oli ühe veini kork järgi andnud ja ujutanud üle nii heleda seina kui laudpõranda) (panin puhastusvahendi leotama, aga ära koristada pole veel jõudnud)), telgist vihma ootuses kokku korjatud ja tuulutatud padjad-madratsid-tekid-linad, kolm piiska vihma ja neli mürinat, (juba!) kaks liitrit tutsudest vabastatud tikreid (moosi jaoks), vajalikud tööliigutused kodust interneti-kaugjuhtimise teel, elegantne pastaroog kella viieseks kaasa saabumiseks...- see on mu tänase päeva saak.
Huvitav küll, millest ma õieti nii väsinud olen... toast on sõda üle käinud, mänguasjad-rootsi sõjaväe magamiskott lustivad elutoa keskpõrandal (siin vist magas salaja keegi reamees), ehkki on istutusaeg, pole kukeharju jõudnud veel maha panna... pole jõudnud neile isegi kohta veel välja mõelda ja ette valmistada; enelate õierootsud on ka lõikamata ja rohima pole jõudnud kaks nädalat... nagu polekski midagi teinud; välja küll ei paista. Mahlad-moosid saavad ju kohe hoiustatud ja silma alt ära, spagetid süüakse ja toad koristatakse.
Küll aga tean ma nüüd, miks paljud tiined emased inimesed kannavad t-särki nii, et pool kõhtu paljas- nad lihtsalt ei taju (ega ka näe), et kõht paljas on. Ülevalt vaadates paistab ju kõik vonksis.
Ah, see kõht... no mina loodetavasti saan sellest ükskord lahti, aga need meesterahvad õllekõhtudega... nemad kannavad oma koormat lõputult. Seega on mul olemas teatav motivatsioon allesjäänud 79 päeva vastu pidada!
Poisid (sh. issi) on 2 ööd maganud telgis, ma ka proovisin, aga loobusin. 17 korda lukku kinni-lahti rebida, et põõsasse pissile pääseda, muuhulgas põrgata kokku tagumiste naabrite hulkuma pääsenud lõunavenelasega, astuda peale telgi külje alla keerdunud kassile, komistada pimeduses kännu otsa, ja samal ajal valutada oma selga ja kõike muud, mis sobivama asendi puudumisel karjuvalt sellest märku annavad... see oli mulle liig. Kobisin esimesel ööl kella kolme ajal tuppa tagasi, muserdasin linad ja tekid mõnusaks mätsuks kokku ja uinusin lõpuks... et ärgata seitsmest...

Täna justkui lubab sadu, aga mis peamine, on jahe! Mõnus jahe!


Ja ehkki väsinud, olen ma rõõmus. Mittemidagitegemisest, loomulikult.

Ah-jaa- seoses moosimaaniaga ja tikrikoogiga on kaks päeva jäetud mulle varahommikul armsaid sedeleid köögilauale, kohvitassi alla.
No umbes, et moos oli super ja kook nagu peab. No kas ei tee siis meelt rõõmsaks :)
Nüüd on tagumine aeg (puna)veinine põrand taas helevalgeks küürida.