Vana Tätte joriseb telekas piltidele tausta. Pildid on ilusad, jorin on tuttav. Tuulele meeldis natuke aega kuulata ja kaasa joriseda, aga siis tüütas ära. Puges mamma sülle ja jääb seal vaikselt magama. Tavaliselt me ju niiiiiii kaua üleval ei konuta, aga iss tuleb alles võttelt. Ja varahommikul läheb ära võttele ja mitte niisama, vaid kaheks päevaks ja kaugele. Ja siis tuleb ja kohe on üks sünnipäev ja käib mitu päeva mitmeid külalisi. Ja tööd on palju. Lõpetasin KulKa taotluse, nüüd jätkan teise projektiga ja teisest kohast. Ja ma ei ütle, et mulle e i meeldi. Meeldib-meeldib. 
Mingi pettekujutelm, et midagi saab nii ära tehtud. Issand, ta tõeliselt joriseb... rahvustelevisioon, olgu peale. Ainult segama hakkab ikkagi on trallalallallaaa...Panen siia mõne pildi.
-Sõbrapäeva põrrapõrratordist (no nüüd hakkan ise ka juba jorisema... mitte, et ma viisi ei peaks või nii...). Selle tordiga oli nii, et naabrimehega oleksime peaaegu tülli läinud. Sõbrapäeva õhtul, kujutage ette. Ta nimelt e i jaksanud rohkem süüa. Õnnetuseks jäi söömata just see tort, mille pärast sõbrad kutsutud said. Või midagi sellist. Ta sammub edasi, pikk ja sirge mees. Ja me ei läinudki tülli, võttis hoopis torditüki kaasa. No tegelikult ma tegin nalja ju. Ega siin kodus muud nalja ju pole, kui tordinaljad, eksju. Mees tuleb tagasi... kui üldse. Jabur.
-Laupäevasest Kaberneeme metsaalusest, kus meie iss koos teistega vahvasti me sõprade saunapalke hiivas. Grillile ei saanud jääda, Tuulel olid püksid märjad ja ilm külm ja ema ilge nipsakas, kes ei osanud autos mähkmeid vahetada. Ah, teadagi.
-Päikesepaistest, ja hommikusest tugitoolist. Ja sinisest hommikumantlist ja pidžaamast. Ja väikestest kätest.
-J ütles täna, et mu veebikust kajab vahest vastu mõru meel, mis sunnib pliiatsit haarama. Njaah. Pinnavirvendus nagu alati. Sest eks paista kaugelt asjad alati isemoodi ja ilusamad. Elu nagu roosamanna. Ja kallimal kuldne kuu kummuli selgas. Kuda päriselt on, kesse ikka räägib. Viisakate inimestena me...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar