... on kurvem tunne.
Sellepärast et.
Mulle on alati meeldinud mööda jalutada ja arvata, mis toimub kardinate taga.
Mulle meeldib sõita õhtul Amsterdami kanaleid piki ja jälgida mööduvaid valgustatud aknaid.
Siis kui meisterjaan enam ei blogi moel nagu ta seda tänaseni on teinud, on üks aken mööda minna ja lugu mõelda vähem.
Casanova ütleks, et kutsuvalt avatud aknaid on palju ega annaks ilmaaegu lootust.
Teile, kes te nüüd tormate otsima, kes on meisterjaan ja kus on tema aken.
Mina aga blogin endiselt oma argipäevast ja lapsega arsti juures käimisest.
Ja kommenteerin, häbenemata oma mõnevõrra madalat laupa, päevauudiseid.
Sest et.
Mis ma siin ikka õigustan.
Ma olen lihtsalt täiesti ja väga sitt suhtleja, aeg on limiteeritud nähtus ja ei maksa mittegi, kui teda raisata sada korda sama jutu rääkimisele sellele ringile, kellega ma peaks suhtlema.
Lihtsam on veebida ja anda aadress.
Ehk siis- kallis sõber Sloveeniast, kes saatis uusaastaööl sooja õnnitluse, sai minult vastuseks: "HUA! Kahjuks on kiire, külasta aadressi seejasee, on küll eesti keeles, aga piltidelt näed, mis elu elame."
Ohjah.
Kurat, kurb. Nii kurb. Pean ärgitama oma teismelist mõtteid avaldama netis, siis ei peaks enam võõraid aknaid pidi oma lugusid välja mõtlema.
3 kommentaari:
Awww..
Olgu siiski öeldud, et kirjutades nendest blogidest, mis mulle üldse ei meeldi, ei võtnud ma prototüübiks sinu oma :)
tean, jaan, et sa mind ilmselt silmas ei pidanudki. aga veebitsemine (veebis kiibitsemine) on mitme otsaga asi- kas ikka on vaja oma elu avalikuks teha jne. ma aeg-ajalt mõtlen sellele tõsiselt. kui valmis mõeldud saan, siis mõtlen sinu moodi, et võibla enam ei kirjuta üldist eluolu, panen koodi alla või hakkan karget kirjandust tegema.
kõige parem oleks üldse mitte kirjutada. selle seisundini on mul veel pikk tee minna.
producing today jsyeast geographic servicebased gain narayan grademusicah redrawing quarters stay
lolikneri havaqatsu
Postita kommentaar