Vaikne

Ei, keegi ei nuta.
Keegi ei laiuta oma leina ilma peale.
Vaikne on.
Isa matustel, mäletan, tuli keegi täiesti võõras kribal vanamoor ligi, avaldas kaastunnet ja siis pistis oma terava nina mulle näkku:"Nooh, ei tea, mis nüüd edasi saab? Isast ikka jäi varandust ja pärandust. Kuidas seda jagatakse, tal ju oma pere ja..."
Kogu oma rasedas ninakuses ütlesin vastu, mis tõsi on: "Ma olen sohilaps. Ei minult ole midagi küsida."
Mutt jäi mind jõllitama, oleks kriiskamagi pistnud, aga no kuidas sa... Läks siis teiste samasuguste musta hõlsti kängitsetud siivsate vanatüdrukute man, näol ilme nagu lapsel, kellelt on lelu käest kistud, ja pistsid pead kokku.

-See ongi see kõige suurem häda, mis minu silmis meid eneseväärtusetuteks muudab- empotentsus! Enamusel meist puudub enamuse ajast oskus, tahe, võime kaasa tunda, koos mõelda, edasi minna.

-See on, miks me poes ostame, olgu hinnasildile või otse kirjutatud: "Teid ma kotin, oinad!" Sest empotent ei taha näidata oma nõrkust või suutmatust, peab ikka kõvem olema! Ostan kuni suren. Maksan sms-laenuga, aga alla ei anna.
Sõbrad, kes Ameerikas enesetäienduskuuril, võtsid Eestis toimuva väga lühidalt kokku: "Persse, jääme siia!"
Nad on ära olnud alles paar kuud...

-Minge, kurat, kalkuneid kitkuma, ja vaadake siis tagasi üle õla- kas rahvuse tegelik loomus paistab silma? Ei paista? No, kurat, kitkuge seni, kuni teenite kooliraha, reisiraha, kepiraha- ja õppige, keppige, reisige- ja räägime siis uuesti.
Miks just üle õla? Kui kiiresti vaadata, võib iseennast näha sellisena nagu ollakse tegelikult. ("Tegelikkus" on kahtlemata suhteline mõiste nagu ka alastiolek, tõde ja kogemus, aga kui juba Castaneda ja muinasjutud... las ta ollab siis. Kaelalihased saavad kah treenitud.)

-Ma saan täiesti aru meheema soovist korraldada matused nii vaikselt, et puuleht ka ei liigu. Ei käi ta ise kellegi pärgade hinnasilte ümber keeramas ega taha ka, et tema peielaua linikuserva kergitama kukutakse- mine tea, mis varandus seal all peidus on või kas.

-Ei karda ma surra. See loomulik. Kui täna minek, siis mureta- elu on olnud ilus siiani, kui rohkem ei antud, ju pole siis väärt. (Lapsed, mees, sõbrad- kõik nad saavad minuta hakkama. Mõni mure! Vanus ka selline juba, et mees peakski noorema naise järele vaikselt vaatama hakkama- temal ju viljakat perioodi jagub veel. Ja mitmenaisepidamine meil niipea seaduslikuks ei saa. Salaja armukese pidamine on tülgastav. Aga see on üks teine jutt.)
Ei karda ma surma, kui ka lähedalt läheb. Kuniks ei puuduta noori, kuniks ei tundu ebaõiglane.

Vaikust tahaks.
Nii nagu see täna on olnud.
Meil on head sõbrad. Ei koorma mõttetu pinnavirvendava viisakusega.
Annavad oma olemasolust soojalt ja südamest märku.
Aitäh teile!
Minu elu on küll tänu teile palju ilusam ja ma ise... julgem üle õla vaataja.