Head teed, taat!

Kui telefon helisema hakkas, oleksin tahtnud, et see on uni.
Muidugi ma teadsin. Eks me kõik.
Aga raske on ikka.
Täna varahommikul, kella poole seitsme ajal taat läks.
Meie kolmest vanaisast pole nüüd enam ühtegi elus.
Käisime uue aasta esimesel päeval kolmekesi- Erik, Tui ja mina- taadile ja memmele häid soove viimas. Tui Tuul hakkas taadiga kohe suurelt jutustama, küllap see mõistmise lävi on kohas, mida meie enam ei mäleta.
Erik tahtis mõlemal korral, kui Tuiga taati vaatamas käisime, neist kahest pilti teha. Mina keelasin, sest meil on taadist toredaid pilte. Jõulude ja uue aasta ajal oli ta juba väga vilets.
Ma miskipärast mõtlen, et on hea, kui lapsele jäävad ilusad mälestused. Ja ilusad pildid.
Eik alles magab, eile õhtul ärkas ta suure nutuga ja kolis lõpuks suure venna voodisse magama. Veli on Murastes, helistasingi sinna just ja palusin tal koju tulla. Ei tea, kas nad seal unehägustena aru said...
Velist on veidi kahju, sest kui me viimati läksime, oli ta kõvasti kahevahel, tahtis kangesti kaasa tulla ja samal ajal tahtis kodus puhata ka. Ütlesin, et las jääda, Eik ju nagunii ei taha kaasa, olgu siis koos kodus, taadi juurde läheme kindlasti lähiajal veel.
Läks teisiti. Veli käis taadi juures pikemalt mõni nädal tagasi, aitas ja toimetas ja kallistas. Siis oli taat veel üsna kõbusa olemisega, viskas naljagi.
Üldse on meil vanaisadega vedanud. Kõik kolm olid väga toredad, suure sooja südamega mehed. Ja elasid pikad ilusad elud.
Head teed, taat! Kohtume kunagi jälle.
Panen siia mõned pildid taadist, mis on tehtud 2006. aasta jõulude ajal.