Killud ei kuskiltki ja igalt poolt.
Bänd Rustpack, kus vanem poeg bassi mängis, teenis mõned nädalad tagasi R2-s Nädala Tegija tiitli v midagi. Täna vaatasin, et Noortebändide võistlusele pääses ka.
Et "mängis", see ongi tõsi- ta vahetati välja kogenuma, Coldplay (vist on sellenimeline ulgmuusikapunt) mussi väärtustava, jo-l ja bassivõtmel vahet tegeva mängija vastu.
Muidugi oli mul kurb vaadata, kuidas kuueteistkümnene teeb nägu, et midagi polegi juhtunud ja ta ei ela üle.
Õppetund õppimisest, eks ole.
Homme ongi esimene bassitund. Saab näha, kui kaua kiindumus kestab.
Mina avastasin, et olen täitsa võimeline olema sõber ja seltsimees ja mure ära kuulaja- teisisõnu tuli mulle meeldiva üllatusena, et mu peaaegu täismees oli nõus mu voodiserval istudes rääkima ja natuke kurb olema. Ja analüüsima.
Teadagi on sellised ilmastikunähtused kiirelt mööduvad ja enamasti on nagu enamasti, itaalia perekonna moodi ja arvutikeeluga, kui mitte miski muu enam ei aita. Mingi vägivald peab ju ometi ahastavale lapsevanemale ka jääma, eksju onju.
Lugemislaud on kirju.
"Ajapildi sees" oli vägev. Õnneks m i n a nägin seda veel prillita lugeda (ja loodetavasti ka ei saa prille pingutava lugemise tõttu), aga mõned mu tutvusringkonnas on loobunud; šrift on ebamugav ja kärbsekakat meenutav.
"Kallid kaasteelised 2" on ka vägev. Ei raatsigi väga tormata, võtan lehekülg-haaval ja mõnulen.
Seoses kümnenda aastapäevaga laegutasin me issile koju "Musta pori näkku" (ma ausalt ei viitsi linke lapata netist, kes ei tea, siis tegu on 3 uuema eesti kirjandusvaramusse tõenäoliselt jälgi jätva enam-või vähem eluloolise teosega) ja kuivõrd tema kukub õhtul suhteliselt magavana voodisse, neelan selle süüdimatult lõpuni.
Kui kahe esimesena mainitu puhul enamasti toimetaja tööle midagi ette heita ei ole, siis Mihkel Raua raamat on apsaluutne õudus! Muidugi ma loen, aga sisisen iga lehekülje kallal nagu valge hiir- üsna vähese vaevaga saanuks tõeliselt loetava teksti. Autori omapära ja eneseväljendus jäänuks sealjuures täiesti alles! Loodetavasti tuleb keegi mõttele teha paari aasta pärast kõvakaaneline korduskordustrükk ja tekst üle toimetada.
Kümnes aastapäev: pekkis.
See pole enam patoloogiline, see on vist juba osa mu isikust, keerata tähtpäevad pekki.
Meieiss tegi tohutud ettevalmistused, võttis töölt päeva vabaks, organeeris kuskile teiselepoole maakera tohutu organeeringu ja mina... mina! mina teatasin, et olen nii väsinud ja magamata ja kurnatud ja läbi, et mina küll autosse ei taha istuda ja sõita kurat-teab-kuhu, isegi kui see on tema sajandi kingitus.
See päev polnud just meie parimaid.
Iga järgmine on olnud kobedam
Aeg parandab kõik... või matab... või võtab. Vahet pole. Et siis- suured tunded on läinud, mingu ka suured kingitused.
Nööp kõnnib, esimesed tõsisemat sorti sammulaadsed asjad tegi 23. novembril ja käima läks aasta lõpus; seega 2 kuud poistest hiljem. Sõnu on, aga poistega võrreldes pole ta just kuigi jutukas. See-eest kapriisne, võiks öelda, lausa kriiskavalt tujukas. Kui ei saa, mis tahab, lööb hambad kintsu. Või lihtsalt lööb. Või trambib; viskab põrandale pikali; tekitab ultraheli, jne.jne.
Jõudumööda me siis üritame talle kombeid õpetada. Mille peale ta siiani on... kriisanud.
Ma pole endas veel lõpuni selgusele jõudnud, kas premeerin end saabuva ilusaks saamise tähtpäeva puhul digiklaveriga- ja jään sealjuures lootma, et lisaks mulle klimberdavad sel (õpetaja juhendamisel muidugi) koerapolkat ka lapsed; või ma siiski loobun mõttest ja premeerin ennast selle asemel puudri ja kreemiga (millega ma just kõige oskuslikumalt ringi käia ei oska, aga kesse ütles, et inimese õpivõime kogu elu jooksul oluliselt ei lange?!) ja kodakondseid järjekordse köögiloominguga... janoh, sõbrad saavad muidugi väärika peo.
Ma ei tea veel.
Aeg annab; kui annab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar