Maitsetu ja lõhnatu maailm

Kõik algas ühest pealtnäha süütust köhatusest, mille noorem poeg eelmise nädala esmaspäeval kuuldavale lasi.
Kaks päeva enne olime käinud sõprade lapse sünnipäeval.
Kolm päeva enne käisime poes, kus mingil kummalisel moel põrkusime järjest kokku ema ja lakkamatult köhiva lapsega. Mõtlesin siis, et miks ema küll seda last kodus ei ravi.
Kolmapäeval oli noorem poeg voodis siruli.
Reedel, pärast kooli, kukkus ära vanem poeg.
Pühapäeval jäin ise siruli.
Esmaspäeval kukkus ära Nööp.
Teisipäeval jäi haigeks mu ema.
Mees pääses, sest läks nädala alguses Saamimaale, külmakraadide ja lume juurde.

Sõbrad ja nende kolm last jäid enam-vähem meiega samas rütmis maha. Nagu püsti pandud doominoklotsid- lükkad ühte, ülejäänud pudenevad ise.

Istusime eile elutoas ja harjutasime köhakoori. Natuke on naljakas ka, ehkki rohkem on väga vilets. Lõhnatu ja maitseta maailm. Sööd, aga vahet pole, mida sööd. Kui üldse sööd. Jood, aga tunned ainult, kas on külm või kuum.

Ja ma mõtlen, miks me oleme viimasel ajal nii tihti haiged. Et ma ise, on arusaadav- üsna kurnatud olek, kui üks tahab ööpäevaringselt rinda, tööpinge on peal ja kodu tahab ka kuigivõrd hoidmist. Aga poisid?! Kui pole kõht lahti, on viirus. Kui pole viirust, on kõht lahti-viirus.
Äkki on neil seal koolis ikkagi antisanitaarsed tingimused? Liiga palju lapsi väikeses, õhutamata ruumis, peldikud kasimata, käed pesemata... Enamasti korjabki just väiksem poiss üles kõik, mis koolis pakutakse. Ja ometi oli tema see sell, kes titena ja lasteaias käies vähe põdes.

Meil on olemas kõik see, mida arstid soovitavad selleks, et olla terved: me sööme mitmekesiselt ja tervislikult, eelistatult kodumaist, keemiata kasvatatud toitu. Meil on õues puhas õhk, avarus, vaikus, talvel ka külmakraadid, mis viirusi justkui tapma peaksid. Lapsed liiguvad piisavalt, kui mitte vabatahtlikult, siis sundimise peale. Väike füüsiline töö on omal kohal. Kõigil peaks olema ruumi elada, omaette olla, me pole pead-jalad koos.
Hakka või arvama, et maja on vale koha peale ehitatud- lugesin eile skeptiku blogist ühte viidatud artiklit, kus veesoonetasujad kirjutavad, et umbes 3 aastat peab inimene negatiivses väljas (või kusiganes mingis taolises asjas) elades vastu, edasi tulevad haigused, kroonilised tõved ja muu jube mudru.
3 esimest aastat polnud meil tõesti suuremat häda; aga siis ei käinud noorem poiss ka koolis.
Mine võta siis kinni...
Praegu läheme ja võtame järjekordse annuse Citrosepti. Ja teeme põdrasamblateed. Ja pressime apelsinist ja peedist mahla. Ja siis tuulutame tube. Tõstame voodid teise kohta. Teeme puntratantsu...