Tõepoolest, kust tuleb minu aeg? Ja kas see on kellegi teise ajast erinev? Kas mu päev on pikem? Venitan salaja minuteid või löön sekundi naelaga põranda külge kinni?
Ma ei tea. Ma teen enamasti seda, mis meeldib. Mida õigeks pean.
See, et ma teen nii palju, ei tähenda sugugi kuldset kvaliteedimärki karvasel rinnal. Ma katsetan, ma otsin. Iseennast, piire, uusi kogemusi, jne.
Aeg... see tuleb inimestega. Iga uus inimene toob kaasa tükikese aega, lisab tegevusi, kogemust, kohustusi, vastutust ja rõõme. Tänu oma kolmele, täiesti eriilmelisele ja eri vanuses lapsele olen ma aja poolest rikkam kui olin lastetuna. Minu ajaga paralleelselt, sellest üle, läbi ja ümber, jookseb minu laste aeg, mida ma ei saa tähele panemata jätta.
Tänu lastele saan ma teha tööd, mida tõesti armastan, õppida ja omandada uusi kogemusi, kohata väärt inimesi. Tänu lastele õpin ma järjest uusi asju päris i s e tegema. Tegema valikuid, mida ma võib-olla üksi-kaksi-kolmi poleks märganudki valikuteks pidada. Meil seisab nurgas telekas, aga ta jõllitab meid harva oma sinise silmaga. Meist mitte väga kaugel on mitu poodi ja veel edasi on suur linn, kus on veel rohkem poode. Me käime poes siis, kui selleks on vajadus.
Juba need kaks "harva" ja "siis kui vaja" annavad nii suure ajasäästu, et sellest jätkub kööki, aeda ja mängunurka.
Kaial ja Käbil on nüüd jälle kanad. Esialgu viis tükki ja kukk peaks kohe jõudma. No neil on kanala ka, ammusest ajast. Kaia sai minult juuretise, vastu sain tema munamuttide pesasooja toodangut. No ütle siis! Armas ju. Kaiaga võrreldes olen ma üks igavesti laisk moor... tal on üüratu maasikamaa, suur majapidamine, kaks last ja tihe töögraafik. Ma ei teagi, kas olla kade sellepärast, et tal on minust ilmselgelt rohkem aega, sest ta jõuab kõike teha- teha seda, mis mulle meeldib. Aga ma ei ole. Sest igapäevaselt suhtlen kangete naistega, kes jõuavadki kõike. Neil on aega.
Tunnistan, et paralleelselt biosfääri kaitseala materjali läbivaatamisega otsin netist märksõnu "õlleankur" ja "õlle pruulimine". Sest nüüd on selgemast selge, kogemata sai kaljast leivaõlu. Lugesin ja võrdlesin retsepte ja tõepoolest... kui uskuda mahepoodides müüdava "traditsioonilise leiva" maitset ja panna kõrvale Eesti rahvustoitude raamatust võetud kaljaretsept, mis üks-ühele sarnaneb leivaõlle retseptiga, siis hakkab mulle tunduma, et "muistne eestlane" oli üks kuramuse kahepalgeline olevus- sõi leiba, mis maitses nagu Väga Sitt Elu ja jõi sinna kõrvale kalja, mis tegelikult oli... õlu.
Väike vidin sees või nii.
Biosfääri kaitseala mõte on muidugi jees. Peaks vaatama, kus saaks maid lahmakatena krahmata.
Nüüd tuleb uneaeg, silmad vajuvad lukku. Lapsed juba nohisevad, aga see on petlik. Nagu ma diivanilt tõusen, on vähemalt ühel silmanööbid suurelt lahti ja ta karjub seda asja, mida pakutakse siis, kui õlut ei jooda...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar