Siis, kui meest pole päevade kaupa kodus, saad sa aru, kui vajalik ta tegelikult on.
Esimene on muidugi emotsionaalne puudujääk, mis tekib, kui teda läheduses pole. Kaua sa neid lapsi ikka paitad ja musitad... ühte ei julge nagunii eriti puutuda, see on juba täitsamees, teine tuleb siis, kui temal on hellitust vaja ja kolmas käsitleb su lähenemiskatset järjekordse mänguna, krabades riisiteradega ninast ja kätega kõrvadest.
Loomulikult j u h t u v a d kõik asjad just siis, kui peremeest kodus pole.
-Saan kutse ilmuda politseisse paragrahvide see ja teine alusel. Tegu on meie alevis kehtivate loomapidamisreeglite rikkumisega ja mind kutsutakse tunnistama. Tean küll seda lõputa lugu tagumiste naabrite valge lõunavenelase ja meie emase lõunakaga. Ja soovin selle lõppemist võimalikult ruttu, sest lisaks ootamatule kutsikkonnale, mis võib meid vahejuhtumi(te) tulemusena tabada, on meid juba tabanud mu armsa iluaia surm- valgele meeldib jalga tõsta kõige haruldasemate okaspuude kohal. Küllap väljendab ta oma suhtumist ilulevat aiandust vilejelvatesse harrastajatesse, sest kukerpuid ja männitutte, mis meil siin looduslikult esinevad, ta ei pissi.
-Jooksu läheb ka korstnaladuja, kes eelnevalt laob korstna aluse valepidi; nii, et piip sarikate vahelt läbi ei mahu- siis põeb öö otsa, tuleb varahommikul hiilides, korjab oma kola kokku ja helistab ohutust kaugusest: ma ikka ei võta seda tööd.
-Hommikune poiste rongile jõudmine toimub üle noatera, sest nooremal pojal on jälle!!! paha tuju (ehkki ta on öö rahus norsanud ja kõhutuult lasknud vanemate tuunitud voodis, suure sooja ema kaisus (emps ise on nagu kilu kahe lapse vahele pressitud, sest see pisem magab järjekordsete kikside tuleku ajal konstantselt a i n u l t tissi küljes) ja hommikul õe patsutusega üles äratatud) ja noorem poeg otsustab süüa, see-eest mitte eriti; riietuda, see-eest mitte väga kiiresti; kõndida, see-eest vastumeelselt jne.
-Autoaken on jääs, väljas on miinus null ja meil on rongi väljumiseni kolm minutit ja kaks ja pool kilomeetrit. Õnneks ei ole meil tee peal politseinikku, kes saaks lajatada hiiglatrahviga liiklusohtliku situatsiooni tekitamise (vanem poeg ja mina peadpidi küljeakendest väljas peateelt lähenevaid autosid ja nende vahekaugust hindamas), lahtise turvavööga sõitmise (mina, kes ma tagapingil jõuravat nooremat pean lakkamatult lohutama; tõsi, ma saan selle neetud juhtme kinni alevi vahel) ja autoga raudteetammile ronimise eest.
-Ma ei ütleks, et meie mammal tuju väga hiilgav oleks samuti, see-eest. Korstnaladuja on tema noorepõlvesõber, nimelt. Ja teised võimalikud pottsepad, teadagi, on soss-sepad etukäteen.
-Kõige tipuks on mul kaks imelist päikeselist päeva olnud imeliselt allumatu peavalu. Kliimaks see ometi veel olla ei või. Kahtlustan kollast kadedust, teisipäeval sain kokku oma klassikaaslastega, kes kuram (noh, jah, poisid välja arvata) näevad sittakanti head välja. Ja vanus pole meie klassi naisi veel üles leidnud, aina kaunimaks lähevad...
Aga. Õnneks on mul majapidamises kaks sitket poisterahvast, kes tassivad, veavad ja kütavad. Õnneks olen saanud rahulikult ära teha k õ i k lood, artiklid, ülevaated, tutvustavad tekstid, aruanded janiiedasi.
Ja õnneks... ehkvõibolla... tuleb õhtul Erik.
Elu on lill.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar