Ilmataadil oli meiega mingi plaan- pea igast Eesti nurgast saabus teateid lakkamatu paduvihma kohta, aga Tartu Ülikooli Füüsikainstituudi maja kohal Riia 142 valitses hommikul sulnis päikesepaiste, mis päeva peale muutus küll pilvevineks, aga me saime vaid paar piiska vihma!
Tuul oli, aga soe. Nii ei pidanud võistlejad kasukaidki selga vedama.
Kommentaarid? Siin on ühe osaleja kirjeldus toimunust. Ja siin räägib Marveti Pets, kes meil töörühmas algusest peale ideid pritsinud ja tunnustavalt tap-tap-tap teinud.
Ehkki Anne-Mari, Elo und muud olid veendunud, et ma võiksin sama hästi ka kodus oma kõhtu kärutada, läksime pesakonnaga juba reede õhtul Tartusse. Tühjagi ma magada sain, võõras koht ja natuke närvi oli ka sees.
Eile toimunu ületas kõik mu ootused! 12 noort füüsikatudengit, Trefneristi ja muidu lahedat tegelast osutusidki absoluutselt entusiastlikeks, särasilmseteks ja võistlushimulisteks tüüpideks. Sest füüsika võib olla täiega lahe!
Seni, kuni te ei sunni neid mõtlema Galileole või vuristama peast Newtoni seadusi- vaid annate neile kätte vahendid ehitada raketi stardiplatvorm ja võimaluse lennutada kosmosesse toores (noh, olgu, võistluse lõppedes lämmastikus külmutatud) muna- seni on lootust, et meie kenjaalsest ideest teha üks täiesti omamoodi võistlus, saab asja. Tuleb osalejaid.
Muidugi tekkisid meil oma lemmikud! Neid oli lausa 12 :)
Muidugi võpatas mu emasüda, kui võistkond, kuhu kuulus ka mu vanem poeg, esimese ülesande järel viimaseks jäi. Pärast ütleb veel, et kurat, kuhu sa mind vedasid- ja saab eluaegse trauma :)
Tegelikkuses... nende võistkond võitis. Ja poeg naeris mu otsesõnu välja, ütles, et teda absoluutselt ei huvitanud, mitmendaks nad jäävad, ta t a h t i s lihtsalt osa saada sellest suurepärasest võistlusest ja ülesandeid lahendada.
Nojah, kõrvalepõikena- mulle lõppes eilne päev siiski Toome erakorralises, aga põhjuseks oli vale toitumine. Lihtsalt ei tohi tühja kõhu sisse toppida pirukat ja seljankat. Ehmatus oli jube, hakkasime just kodu poole tulema, kui mul metsikult halb hakkas. Toomel rahustati mind maha, pandi juhtmed külge ja veenduti, et olgu minuga kuidas on, titt tunneb end suurepäraselt ega kavatsegi kuskilt otsast enne õiget aega tulema hakata.
Roonekas tegi pilti ja Tusa ka, ehk saan siia kunagi midagi eilsest lisandada. Praegu lihtsalt- füss on lahe ja kõik see värk kokku rokib täiega! Ja nagu arvasid Perseiidid, esimene eesti kosmonaut ei peakski olema väga karvane- võiks olla hoopis kena neiu ;-)*Pildi leidis Tusa EENetist, teemaks "Joonista mulle teadlane"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar