Mul on üks armas sõber, nii umbes minuvanune, meeldivalt ümar ja päikeseline naine- ja ehkki ta ise viskab enda kui raskekaallase üle nalja, siis on tema eluviis kõike muud kui passiivne või tervist tappev. Ta lihtsalt on lapseeas põetud haiguse pärast veidi ümaram. Ja sitta sellega! Terve pere, lapsed kaasa arvatud, on tal nii megasportlikud, et meiesuguste kepikõnd jms. "vaba aja veetmine" kahvatab nende tegemiste kõrval (mitte et ma üldse oleksin kunagi kepikõndi proovinud, mul ka poisid ja mees trennis käivad ja ma ise ikka ka...aga.). On, millest eeskuju hankida.
Ometi, mitte sellest ei tahtnud ma.
Saime eile noorema poisi ja mehega Stockmanni viienda korruse sööklas lõuna ajal kokku, "lapse üleandmise rituaal", teate ju küll. Ma jõudsin veidi enne ja nii oli mul aega harrastada üht oma lemmiktegevust- vaikselt inimesi vaadata.
Tuli sinna kaks ema oma lastega, esimesel klassil XXI keskas said tunnid läbi. Eks sööma, mis muud. Armsad emad olid, ühel poeg ja teisel tütar.
Seda tütart jäingi jahmunult tunnistama. Roosas kleidis, valgete sukkpükstega, roosad kingakesed, kõige üle roosa tepitud mantel ja korrektselt kooli tekkel peas, patsid punutud... aga see tüdruk oli suur. Hiiglasuur! Suurem kui ta ema. Lihtsalt väga suur.
Mõtlesin siis, et no ju on mingi haigusevärk, aga muidu on kahtlemata tark ja tore tüdruk. Ikkagi eliitkool, eksju.
Tunni aja jooksul veendusin, et ei ole ainult haigus. On vale toitumine. Kui teised sõid lauas salatit, liha või suppi, kuhjas tema oma taldrikule seitse suurt kartulit ja võid, ja sõi seda hunnikut mõnuga. Siis läks ja võttis suure jäätise. Siis midagi magusat veel... magusalett oligi ta lemmik.
Meie noorem poiss ja tema lauas istunud poiss paistsid selles suures roosas taustsüsteemis üsna kribudena. Et hakka või sundtoitma... aga ma ei tee seda, sest oma ea kohta sööb laps meil täiesti piisavalt. Noorem poeg kiikas silmanurgast seda tüdrukut ja küsis: "Kuule, miks see naine koolimütsi kannab?" Selgitasin siis, et esimese klassi tüdruk hoopis. Poeg ei uskunud, hakkas ohjeldamatult naerma ja ütles, et ma teen nalja.
Vanem poeg iseloomustab ühte oma klassiõde kui "130-kilost tädi, kes eelmisel aastal kaalus veel palju rohkem." Ja kui ma hakkasin kahtlema tema väite tõesuses, siis möödunud nädalavahetusel, kui meil käis külas mh. üks tema kooli kunagine õpetaja, selgus, et tõepoolest, võibki olla 130... 15-aastane!!!
-Mille üle sa imestad, küsivad nad, - ülekaalulisus on kooliõpilaste seas saamas normiks, ei ole enam erand.
Imestan selle üle, kas siis vanemad tõesti ei n ä e - tervisliku toitumise aluseid taotakse meile päevast-päeva kõigist kanalitest. Koolis ka! Pole ju raske oma lapsele selgitada, et see nn. tervislik (loomulikest vajadustest lähtuv, põhireegleid jälgiv) toitumine on väga oluline osa tema edasise elu vundamendist- tervisehädad, elu pikkus, aktiivsus, suutlikkus, mõttetöö usinus ja seeläbi soovitud eesmärgini jõudmine- sõltuvad paljuski just sellest, mida endale suhu topitakse.
Meil kodus ei ole mingit toitumispaanikat, tihti on hoopis kole solvumine, kui vanem poeg keeldub kalast, seentest või köögiviljast- kellele kuradile ma siis nii kangesti vaaritan, kui vend lihtsalt prepareerib järjekindlalt taldrikult välja need toiduained, mis talle ei maitse...! Aga nad ei siruta kätt väga lihtsalt mingi rämpstoidu järele ka, eelistavad omamaist, ragistavad aiaande ja kui on magusaisu (ja teatud eas, tundub, on see väga suur), siis söövad puhast šokolaadi. Ja eks ma saan küpsetada ka ... mehemoodi.
Kui ümber vaatan, pole kellelgi mu sõprade lastest ülekaaluga probleemi- aga see on võib-olla tõesti tingitud sellest, et vanemad pooldavad mõistlikke eluviise, on üldjuhul haritud ja veedavad oma lastega võimalikult palju aega koos.
Nagu see mu hea sõbergi- kui tal ka endal töö ja õpingud üle pea kasvavad, siis lapsed on alati esimesena hoitud-toimetatud-jooksutatud-toidetud. Olgu või kaugjuhtimise meetodil, aga kallistus ei jää kunagi tegemata.
Üks nii tavaline esimese klassi tüdruk, kes võiks oma väljanägemise ja kaalu poolest võistelda vabalt hetkeminuga- üheksandat kuud titeootel naisinimesega. Ainult et mul kehakaal praegu veidi langeb ja see kummaline vohav rasvapolster on veidi vähenenud...
Hommikul söön korraliku kausitäie putru, lõunaks suppi, õhtul ei lase kõrvetised palju muud peale näkileiva närida. Mõne šokolaaditüki luban endale ikka ja kui vähegi kannatab, siis teen paar võileiba... ja õunu... praegugi olen töö kõrvale ära ragistanud kümmekond Kuldrenetti.
No ei ole ma teab mis tervislik toituja, ei ole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar