Ei ole. No ei ole. Aega. Või pigem on, aga kasutan kokkuhoidlikult.
Mul on viimastel õhtutel jäänud aega isegi lugemiseks, Õnnepalu "Flandria päevik" on öökapil. Hämmastavalt hea. Pole otsa ega äärt, selline... kulgev heietus, aga iga mõte on poolt kuningriiki väärt. Praeguses ajahetkes just täpselt see, mida mul vaja on; tasakaalustamiseks.
Kes teavad, need irvitavad.
Endal küll naljakas ei ole.
Üsna õudne on.
See, et inimesed ei olegi iseenesestmõistetavalt ilusad ja head.
Käbi küsis, mis arvasin ma enne- kui suur protsent inimestest on rumalad; ja mis arvan ma nüüd. Mulle tuli meelde, mis ta ise paar aastat tagasi, üht sarnast hullust tehes, ütles. Ja ma pean nõustuma. Mu arvamus on ajas muutunud. Või töös, mine võta kinni.
Kogemuse mõttes muidugi seniolematu- intensiivne, jabur, kõikehaarav, ahistav, katust sõitma lükkav jne.
Tasakaalustamise mõttes- me saime kõik, mis soovisime. Ja rohkemgi.
Vähem kui kuu pärast saab Nööp aastaseks. Muuseas, ta ei läinud pooleaastaselt kõndima :) Läks hoopis ainsana me lastest käputama. Röövik, mis röövik. Ja paras jonniuss "ma ei tea, mis ma tahan, aga ma tahan seda kohe; tegelikult tahtsin juba kaks minutit tagasi- ja ma saan selle nagunii."
Poisid nühivad kooliteed. Ja meie teeme lollimoodi tööd. Moodi pole, loll on, olgem ausad. Liiga palju, noh.
... nii metsikult kiire on olnud ja koguaeg on midagi juhtunud, et tegelikult pole justkui midagi, mida eriliselt esile tõsta. Osalesin Lõikustänupüha koduleivakonkursil. Muidugi ei tulnud võõrastele leib nii välja nagu kodustele tavaliselt. Ära söödi kõik, kiita ja tänukirja sain ka. Aga see pole see pole see :) Oleks ju tahtnud, et leib hästi välja tuleb.
Vanemal pojal on reedel esimene live-esinemine oma bändiga. Mis nimi, ei mäleta- keeruline ja võõramaa keeles. Hea, et ma tean, mis pilli ta mängib seal. Ja kus esinevad, seda tean ka. Eks me tegelikult oleme neid võimaluste piires toetanud ka, tassinud ja transportinud ja kinni maksnud. Kokkuvõttes igati bro, et noormehel on mingi kindel harrastus võrkpallile lisaks.
Olen mõelnud, et see siinne kirjutamine- kellele ja milleks. Midagi uut pole ju öelda nagunii. Isiklik jääb valdavas osas enda teada nagunii. Ehk ongi siis mõtlemise koht.
Kuigi jah, sõbrad, kellega mul viimastel kuudel lihtsalt füüsiliselt pole aega olnud kohtuda, helistada... tunnistan, mul pole aega jäänud m õ e l d a g i, kuis ja mis... nende jaoks on see ehk üks võimalik positiivne märk meie jätkuvast olemasolust.
Ma ei saa lubada, et me kohtume sel või järgmisel või ülejärgmisel. Tõenäoliselt valitseb suveni nii intensiivne tempo, et kõigeks lihtsalt mind-meid ei jätku.
Tahtmine on. See on hea algus.
Tõmban Nööbile mängutoosi käima ja luban ta põue mõnulema. On asju, kus allahindlused pole võimalikud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar